Minu koera lugu

Ma olin 17-aastane, kui Sämmy võtsin. Ja mis siin salata, vastu enda mehe tahtmist. Vähemalt temal oli mõistus sel ajal juba peas.

Tol ajal oli telekas üks õudukas lugu sellest, kuidas kuskilt urtsikust leiti mingi 20 kutsikat. Ja mina tahtsin neid aidata. Nendest konkreetsetest kutsudest jäin ma ilma, sest nad anti nii ruttu ära, et ma ei jõudnudki jaole. Sealt see mõte koer võtta, sündiski.

Lappasin erinevaid kuulutusi ja varjupaikade kodulehti, aga ei leidnud midagi sobivat. Ma ei tahtnud väga suurt koera, aga samas mingit rotti ka ei soovinud.

Kuni ükskord leidsin mingi kuulutuse, kus pakuti paari kutsikat ja nad pidavat kasvama umbes põlvekõrguseks. Võtsin omanikuga ühendust ja paar tundi hiljem toodigi koer mulle autoga Elvast ära.

Ta oli maailma armsaim olevus! Aga seda, et see kutsikas vaid põlvekõrguseks kasvab, ei oleks isegi mu poolpime vanaema uskunud! Sel koeral olid käpad nagu saapad all.

Pildid on küll sellised, et võta luup välja, et sealt udukogust koer üles leida, aga noh…mis teha. Tol ajal polnud paremaid fotosid millegiga jäädvustada.

Vaatasime Meeleheitel koduperenaisi!

Ta harjus meiega väga ruttu. Ma ei mäleta, et oleks mingit hullu nuttu või koduigatsust olnud. Ilmselt aitas ka see, et ta magas meie kaisus, nagu beebi. Viga number üks!

Peagi saabus talv. Ma vist isegi filmisin tema esimest reaktsiooni lumele. See oli lihtsalt nii lahe, kuidas ta pea ees lumme sukeldus, endal silmad imestusest suured, nagu tõllarattad.

Kuna ta oli esimesest päevast alates täielikult õuekoera tüüpi, siis vahel lasin ma ta pika paelaga õuepeale lippama. Kuni ta kurivaim selle ära õppis, et kui pael läbi närida, saab ju palju kaugemale uudistama minna! :D

Seega asendus ühel hetkel pael kõige peenema ja kergema ketiga, mis ma poest leidsin. Ärge ajage segamini. Ta ei olnud ketikoer. 90% ajast oli ta siiski ”vaba laps”, kes lippas toas ringi, magas voodis ja diivanil, ning jalutas pikki ringe õues. Lihtsalt vahepeal oli õues ka lebos, ning nautis ilma.

See, et kutsikad sigadusi teevad, ei olnud mulle muidugi üllatus. Selline pilt polnud harv.

No kuidas sa ei võta sellist nunnukat kaissu, ah? :D

Kuna me olime tol ajal veel noored ja vaesed, ei olnud meil ilusaid asju, mille rikkumise pärast oleksime pidanud muretsema. Seega magas koer kus iganes tema heaks arvas. Minu arvates oli nunnu, kui kutsikas kaisus magas. Aga mida suuremaks ta sai, seda vähem oli meil endal ruumi. Eks sa mahuta 120 cm peale üks emavaal, hiigelsuur koer ja mehemürakas.

Vot nii mõnusasti, padi pea all, okupeeris tema meie diivani.

Kassiga tal alguses väga soojad suhted ei olnud. Ta sai Nublult koguaeg peksa, kui liiga lähedale läks. Harjumiseks kulus ikka kuid. Aga lõpuks olid nad nii head sõbrad, et sõid ühest kausist, käisid koos jalutamas ja mängisid ühiste mänguasjadega.

Ei mõelnud ma sellegi peale, et kuhu koer panna, kui on vaja kuhugile minna? Seega on meie peres sel teemal aset leidnud päris mitmeid tülisid. Viga number kaks!

Söök, arstiabi, koolitamine – kõik maksab ja õnnetus ei hüüa tulles. Õnneks pole meil sellega mitte kunagi probleeme olnud. Kõik haigused saavad ravitud ja näljas pole ka keegi kunagi olnud. Aga see on midagi, millele tuleb alati mõelda.

Käisin minagi ju Sämmyiga koertekoolis tarkust omandamas, sest suur ja rumal koer on nuhtlus, ning oht teistele inimestele. Koeral peab selge olema, kes on peremees ja kus on tema koht. Aga noh, nagu näha, siis meie puhul läks see tarkus kõik suure kaarega aia taha. Viga number kolm! Selles olen muidugi jälle mina süüdi, mitte keegi teine. Ei oska see koer tänase päevani kõrval kõndida ja temaga jalutamine on täielik ooper. Aga selle eest teab ta vägagi hästi erinevaid käsklusi, nagu näiteks koht, istu, lama, ei tohi, välja jne. Ka paar vimpkat olen talle selgeks õpetanud. Ta oskab käppa anda, ”high five” visata, sitsida, küsida, rullida, roomata jms. Aga noh, need käivad ikka vastavalt tujule, ning vahel tuleb mitu korda end üle korrata (mis pole iseenesest lubatud, koer peab kuuletuma koheselt).

Pissile küsimise õpetamine käis üsnagi kergelt. Peale igat sööki, jooki ja ärkamist läksime kohe õue (nagu tittede potitreening, hehe). Üsna pea ta mõistis, et hädad tuleb õue teha, ning hakkas niutsumisega nendest märku andma.

Üks kõige jubedamaid aegu, on kevad. Karvavahetus periood. See on meeeeeletu, kui palju tunde ma seda koera kamminud olen. Ja kui temast ikka pihutäite viisi veel karvu eraldub, tuleb meeleheide peale küll. Karvad toidus pole siin majas ammu juba enam mingi ime. Ja ma ei oska enam kokku lugedagi mitu tolmuimejat nende karvade kätte ära koolenud on. Ma pean iga jumala päev kõik toad üle käima, sest muidu jooksevad sind kassi suurused karvapallid lihtsalt jalust maha!

Ma ei saa öelda, et ma tema võtmist kahetseksin. Jah, see polnud väga hästi läbimõeldud otsus ja ilmselt poleks ma pidanud teda tol ajal võtma. Aga nähes, kui imeline koer ta on, ei suuda ma kahetseda, või mõelda, et poleks ehk pidanud.

See on Sämmy tugitool :D

Kui Annemaiat ootama jäin, muutus koheselt väga palju ka koera elu. Ma hakkasin mõtlema sellele, et ma ei saa ju last diivanilegi panna, kui koer suva hetkel talle pähe hüpata võib (voodi oli juba enne seda keelu alla pandud). Seega tuli koer ringi õpetada. Mul oli väga kahju, aga polnud ju valikut. Oma rumalus ja “issand, kutsikad on nii armsad”… Ärge teie siis seda viga tehke. Mis on suurele koerale keelatud, peab ka kutsikale keelatud olema.

Mu süda sulab, kui teda Annemaiaga näen. Esimesest päevast alates on ta seda last hoidnud, kui enda kutsikat. Valvab tema und, hoiab teda ohtude eest, laseb end sikutada, ilma, et saaks kurjaks ja saab aru, et Annu on kõigest väike inimene, kes ei hooma oma tegusid. Ta jagaks temaga oma mänguasju, ning musitaks teda lõpmatuseni, kui ma vaid lubaksin. Ta tuleb alati vaatama, kui Annu nutab. Esimestel päevadel, kui haiglast koju tulime, sattus koer lausa paanikasse, kui laps nuttis. Jooksis sellise näoga ringi, et ”miks sa ometi midagi ei tee? kas sa teed talle haiget?” ja nuuksus kaasa.

Üks huvitav omadus on temas veel. Ta ei lase kellelgi kakelda, tuleb alati vahele ja haugub. Kui vaja, siis läheb ka kallale. Me ei saa mehega isegi niisama mürada, vee- või padjasõda pidada, ilma, et koer hulluks ei läheks. Ta vist mõtleb, et me päriselt teeme üksteisele haiget ja ta peab appi tormama.

Ükskord läks ta näiteks mu mehele kallale, kui too mind meeletult kõdistas ja ma niimoodi karjusin, nagu ma sureks. :D

Mul oli laps süles, sellepärast ta pervabki

Jah, koer on vastutus. Jah, koer on vahel täielik nuhtlus. Jah, koer on tüütu (489540 korda järjest tema ilast palli visata, mmmmm) Aga koer on ka tohutu rõõm, armastus ja ta annab meie kodule nii palju juurde! Ma ei kujutaks enam elu ilma temata ettegi.

Koer on sinu jaoks vaid peatükk, aga sina oled koera jaoks terve raamat! Hoia ja armasta oma lemmikut.

Rääkige ka teie oma lemmikutest, kes teil on, mis ta nimi on, kui vana ta on ja kuidas te ta saite? Kui teil looma pole, siis kas ja keda te tahaksite?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

22 thoughts on “Minu koera lugu

  1. Nii tore lugeda, et uudiseks polnud see, et te koera ära annate või saite aru, et on raske uut elamist leida nii ja üldse ringi rännata loomaga. Väga tublid ja vastutustundikud inimesed! Respekt! Hirmuga mõtlesin, kui mainisid et mingi suur uudis tulekul ja mõni kindlasti mõtleb et kellegi teise blogija järgi

    • Eiei, loom on perekonna liige ja mu südametunnistus ei lubaks temast oma mugavuse pärast loobuda. Olen terve elu neid hukka mõistnud, kes võtavad looma, sest “nii nunnu on” ja pärast viskavad kraavi, või heal juhul varjupaiga ukse taha, kui loom suur on. :/

  2. Meil on emased Flandria hiidküülikud Lotte ja Milli, 2-aastane ja aastane, erilist saamislugu ei ole, lihtsalt ostsin nad aastase vahega. :D

    Kui on selge, et me majast kuskile ei koli, siis võtan äkki kitse ka. Naabrid loodetavasti ei pane pahaks, sest mina nende koerte haukumist või kanade kaagutamist pahaks ei pane. :) Küülikud elavad õues ja kits elaks ka. Tuppa ei taha ühtegi looma, kuigi Lotte trügib agaralt tuppa ja on saanud ka. Põrandal on tema küünejälgi juba omajagu. :)

    • Ma tahaks kaaa jänkut, aga mees ei luba (for obv reasons) :D Kunagi, kui Ann suurem, panen selle mõtte talle pähe ja lasen temal meest moosida. :D

  3. Mul on 3-aastane umbes sama suur koer. Muidugi magab kaisus siiamaani :D Vahepeal läheb kitsaks küll koera ja elukaaslase vahel, eriti suvel suren palavusse vahepeal, aga talvel jälle hea soe :D:D Ma teadsin alati, et lasen diivanile ja voodisse, osa koeravõtu mõttest oligi, et selline, kes kõrval ja kaisus oleks kogu aeg. Sellist best buddy suhet tahtsin koeraga. Õnneks ta on ka selline kaisukas, kuigi tegelikult jahikoer :D Elukaaslasega on mõningaid tülisid koera pärast küll olnud ka. Suure energiaga koeraga alati lihtne pole ja mingeid kiireid lahendusi koolitamisel ka mitte, järjepidavust vaja. Lõhkumisi tuli kutsikaeas ette ja karvad lendlevad igal pool, vahet pole palju koristan. Mul ei aja ta ainul suvel karva meeletult, vaid suht aastaringselt.

    Igatahes ma tahtsingi mürgeldajat koer, kellel palju energiat oleks. Alguses mõtlesin küll, et millega ma hakkama saanud olen, kui päeva lõpuks kutsikaga tegelemisest läbi olin :D Aga mina kohanesin temaga ja tema minuga, nii, et nüüd on kõik väga hästi. Täpselt nii nagu ma unistasin :D Ilma lemmikloomata ma ei saa ilmselt ühelgi eluperioodil, seega ei jää see koer ka viimaseks.

    • Sämmy on ka midagi jahikoera ja hiiglase segu. Arst soovis mulle edu ja kõva närvi tema kasvatamiseks. Pidavat üks väga kange koer olema. :D

  4. Minu koera- Daffy- võtmise lugu on päris sarnane. Hakkasime just mehega koos elama, mina olin 18, ja võtsime ta üürikorterisse ilma pikemalt mõtlemata. Kasvas ta ka täitsa elevandiks ja lisaks ka võõraste suhtes kurjaks. Omasid hoiab see eest meeletult.
    AGA nüüd me elame oma maamajas, just nagu me unistanud oleme. Ja seda just tänu Daffyle. Nimelt kui mõtlesime, et prooviks endale elamispinna osta, mõtlesime, et nii noorena saame vast ainult korteri endale lubada. Kuna meil aga Daffy on ja lapsi veel pole hakkasime mõtlema, et mis siis saab, kui ta meie tulevikulapse peale ka kuri on? Viimnae, mida tdha tahaksin on oma koera mujale elama saatmine. Nii- tuligi otsida aiaga maja, et vajadusel, tõesti vajadusel, ta seal õuekoeraks saaks hakata ja siiski meiega olla. Ja see õnnestuski :) peale kolimist võtsjme veel ühe kutsika Daisy ka Daffyle seltsiks ja nüüd on lihtsalt nii mõnus, kui sul on kaks elukat, kes müravad ja mängivad, poevad kaissu ja on nunnud :D enamasti on meil küll õhtuti sõda diivani pärast ja hiljem voodi pärast aga siiani on inimesed peale jäänud :D
    No õues on meil kaks küülikut, kolm nutriat (kes on ühed kiftimad loomad!) ja varsti varsti ka kaks kitse, ehk täitsa maavärk :)

    • Väga vägev! Ma tahaks ka endale loomaaia koju vedada, aga mees hoiab mõistuse juures mind (vähemalt üritab). :D

  5. Meie peres oli mees see, kes tahtis koera võtta. Õigem oleks öelda, et varem kui plaanitud, sest mina eelistasin aasta oodata.
    Ja noh… nüüd meil on üks varsti kolme kuune kutsikas, kes kasvab tõelise karu suuruseks :D ja noh… ei ole kõige lihtsam kasvatada kutsikat ja väikest inimeselooma (ja samal ajal nö potitreenida ka mõlemat).
    Samas ilma selle koerata ka ei kujuta elu enam ette.

    • Kui loom juba korra olemas on, ongi vist elu ilma temata raske ette kujutada (nagu lapsega, hehe) :D

  6. Mul on kass ja koer. Kass suts ennem võetud ja kui koera tuustik majja sai võetud, siis kass lapsendas ta. Vb pigem siiski venna suhe :)Magasid koos ja sõid koos. Mul on põlvekõrgune puhas Eesti krantsjee. Nüüd on ta nii u 7 aastane. (nii kaua olen mehega koos elanud, hea meeles pidada)Kõik asjad sai kohe alguses ära õpetatud. Isegi mu vanaema, kes on eluaeg koeri pidanud ja võistlustel käinud nendega, ütles et nii hästi koolitatud koera pole ta veel näinud ja veel ilma koolitajata. (tema suust naljalt kompliment ei tule) Vahepeal oli tunne, et ta polegi koer vaid mingi känguru jänese ilvese mix. See kasvamine ja nö tiineka aeg oli ta üli naljaka välimusega ja kargas ja möllas. Samas ta nüüd ka veel selline, aga vähem. Siis kolisime linnast maale ja maal majast veel korterisse. Siis sündis poja ja samuti pidin koera ümber õpetama diivanilt ja voodist maha. Lapsega ei tahtnud alguses leppida. Eks ta oli harjunud, et oli ise meie beebi tol ajal. Aga nüüd on ok. Alguses mõtlesin et kuidas ma jõuan beebsu ja koeraga, aga jõuab ilusti ja probleemi netu.

  7. Nii tore ! Kartsin ka, et äkki annate ära. Minul on ka koer, must labrador ja ma ei üllata kedagi, kui ütlen, et ta magab kaisus ja chillib diivanil jne :D Aga see oligi eesmärk, sest mu abikaasa töötab 2 nädalat kuus öösiti ja mul oli päris hirmus üksi kodus olla, nüüd on väga hea :)

  8. Mul on hoopis eriline loomake kodus- karesaba agaam Jüri. On teine alles titt- 4 kuune pisike elukas. Ma ei mäletagi, kust see mõte pärines, aga mingi hetk võtsin pähe, et tahan roheleeguani endale (tahan siiani), aga see elukas kasvab kuni 2 meetri pikkuseks, siis ilmselgelt ei mahu ta meie ühetoalisse korterisse ära. Niisiis alustasin väiksemast loomast, karesabad kasvavad ainult 30-35 cm pikkuseks, niisiis perfektne korteriloom.
    Ja nii ta muukui kasvab ja muutub taltsamaks, terraariumist kätte ei anna, aga kui toas lahti on, siis küll ronib käe peale, või istub õlal, kui raamatut loen. Elukaaslanegi vahel nunnutab teda ja kuni kolmeks päevaks saab teda üksi koju ka jätta, lihtsalt suurem ports sitikaid ette, ainult vesi aurab kausist kolme päevaga ära, nii et pikemateks periooditeks on meil talle “lapsehoidja” :P

    • Ma pidin kohe guugeldama, et näha mis elukas see selline on. Väga vägev! Ja see roheleeguan on ka supervägev. Ise ma vist ei suudaks neid pidada, aga kui tuttaval oleks, siis tahaks küll uudistada. Ma olen vist rohkem selline ‘pehmete ja karvaste’ loomade sõber. :D

  9. Minu unistus lemmikust täitus alles pool kuud tagasi… Nimelt oleme mehega neli aastat unistanud tuhkrust. Aga kuna perre sündis laps, siis ei julgenud me lemmikut soetada. Tuhkrud noorena mängivad hammustades ja ei tahtnud riskida. Nüüd aga oli meie arvstes aeg sobiv ja me ei ole pidanud otsust kahetsema. Meie pisike oli alguses küll suht kuri aga õnneks harjus ta ruttu ja lapsi pole puutunud. Mõnus on õhtuti koos perega koos olla ja vaadata, kuidas väike energiapomm mööra elamist mürgeldab…. Mina tunnen, et ootamine oli meil väga õige otsus, sest ka loom vajab palju hoolt ja beebi kõrvalt oleks olnud seda raskem teha. Nüüd on tema meil titt ja terve perekond saab talle korralikult oma aega pühendada….

  10. Aga mul on kodus 10 aastane kass, kes on vist üks kõige puhtusefriigim kass keda ma tean. Ta on pisikesest kassipojast peale ainult liivakasti pissinud või siis õue ja kraabib ilusasti oma puud (okei üks ta lemmik diivaninurk on ka veits kannatada saanud) , aga mingit pahandust pole ta mitte kunagi teinud :) Kass on ka mõnus seltsiv loom, käib õues järel ja koju tulles tuleb poolde tänavasse teinekord vastu. Aga kunagi tahaks ikka koera ka (mees tahab rotveilerit üle kõige, tal lapsepõlves oli)

  11. Meie adopteerisime 7 aastase kassi Arabella kes oli täitsa kiilakas aga nüüd suur puhvis oranž kiisumiisu. Lisakas võtsime varjupaigast dogi Luna ning rottweileri Äksi ja 2 teist kassi Miu ja Meg :D Lisa veel 5 kuused kaksikud :D Paras hullumaja aga ei kahetse, kõik saavad hästi läbi :D

Vasta Aili-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.