Minu tunded esimene vs teine laps, vägev film, beebigrupid ja lisatoit

Vaatasime eile täiega lahedat filmi (Bad Moms) ja sain kohe sellise inspiratsioonitulva kaela, et kui poiss poleks jaurama hakanud, oleksin vist öösel kell kaksteist seda postitust kirjutama hakanud…
Pool filmi vaatasin nutuklomp kurgus, sest no nii-ii armas oli/tundisn end täiega ära ja teise poole lihtsalt naersin (tegelt umbes 10% filmist oli sad as fuck).

Praeguseks olen ma muidugi täielikult unustanud millest ma eile öösel suure vaimustusega kirjutama asuda tahtsin. Tõenäoliselt tahtsin öelda seda, et põrgusse kõik need mehed, kes naisi iseenesestmõistetavatena võtavad ja põrgusse kõik need ’ideaalsed emad’, kes meid end halvasti tundma panevad!

Annu esimesel eluaastal arvasin ma, et olen üpris hea ema ja ma andsin endast kõik, peaasi, et temal hea oleks. Tema oli mu number üks. Ma võitlesin rinnaga toitmise eest, pisar silmis. Ma tegin kõik tema toidud algusest lõpuni ise, et kõik oleks ikka öko-poko (mis siis, et ta jälestas neid). Kõik tema juurikad ma aurutasin, sest keetmisega lähevad paljud toitained kaotsi, ning seda ma ju ometi lubada ei saanud! Ma kasutasin riidest mähkmeid, pepulappe ja rinnapatju. Ma pesin meie riideid ökode vahenditega. Ma käisin iga päev vankriga jalutama, et laps saaks värsket õhku. Ma käisin temaga beebide ujutamises ja võimlemas. Ma lugesin talle raamatuid, kuigi tal oli neist tol ajal täiesti suva ja ta oleks eelistanud need lihtsalt ära süüa. Ma olin temaga ööd ja päevad, sest ta leppis vaid minuga. Ma tassisin ta isegi EBA’le kaasa, sest ei tahtnud teda kellegi teisega jätta (äkki hakkab nutma ja igatseb minu järgi)! Ma pidasin kinni kõigist ‘reeglitest’ (lisatoiduga alustades üks lusikatäis ja üks maitse korraga – nädal aega, ei mingit soola-piima-säilitusaineid, rinnaga tuleb toita vähemalt aastani, parem isegi kui kaks, kõik peab olema öko ja ergonoomiline, jms). Ma kandsin teda tundide viisi seljas, et kodu koristatud saaks ja laps ka sel ajal rahul oleks. Ta magas (hm, magab siiani) meie voodis, sest nii oli tema õnnelikum, mis siis, et mul oli hommikuks pool kanni voodi peal magamisest, kõik kohad haiged. Ma tegin ükskõik mida, et ta ei nutaks ja oleks õnnelik beebi. Isegi kui see tähendas temaga hommikul 11st, õhtul 8ni võimlemispallil hüppamist. Ja oh seda pidevat muretsemist! Kas ta ikka saab piisavalt süüa-juua-vitamiine-mineraale-huiteabmida? Ega tal külm ole? Või hoopis palav?
Ma kinnitasin kõigile, et ma suudan ja kõik on OK – ma ei vaja puhkust!
Ühesõnaga, ma panin TÄIEGA üle võlli, ning ma andsin endast kõik, mis mul anda oli. Ja siis saabus kurnatus. Mul ei olnud endast enam midagi anda, ning ma mõtlesin lihtsalt, et fuck it – ta armastab mind niikuinii, vahet pole kas ma pesen põrandaid iga päev, või korra nädalas. Ta ei sure sellest ära, kui sööb vahepeal hommikusöögiks pudru asemel (mida ta niikuinii ei võtnud suu sissegi) võikusid. Ta ei armasta mind vähem, kui ma ka endale natukene aega võtan.

Kuigi on asju, milles ma endiselt järeleandmisi ei tee, võtan ma kõike palju vabamalt. Ma tunnen end vahel lausa süüdi, et olen nii yolo ema! Ma ei põe iga väikse punni ja täpi pärast, ma ei lähe hulluks, kui laps korra köhatab, Annu saab iga jumala päev midagi magusat (kui on ilusti oma juurikad ära söönud), me ei käi iga päev pikki ringe jalutamas, ma ei põe, kui näen mõnda haiget inimest oma lapse läheduses (kui peab haigeks jääma, jääb ta niikuinii) ja ma tunnistan, et üsna tihti panen ma oma aja pesemata nõudest ettepoole, ning vahel panen ma Annule multika käima, et saaksin kasvõi 10 minutit rahu. Ja minu arvates on see ok-ei!

Kuigi alles hiljuti sõdisin ma veel oma beebigrupis emmedega, kelle teguviise pidasin lauslolluseks, siis tänaseks olen ma sellestki loobunud. Ma ei saa teiste inimeste lapsi kasvatada, isegi kui ma seda sooviksin. Andku siis oma 2-kuusele kartuliputru ‘maitsta’, et näha ‘mis nägu ta teeb’, kui nii suur tuli selle lisatoiduga takus on – mida mina ikka teha saan? Ajan end lihtsalt närvi asja pärast, mida ma niikuinii muuta ei saa. Mu elu on kohe palju-palju rahulikum, kui ma sellele grupile head aega ütlesin!

Kuigi, kui nüüd lisatoidust rääkida, siis Joelile ma ikkagi hakkasin vaikselt asju mekkida andma. Esimesel korral sai ta brokoli-lillkapsa püreed (jajah, üks maitse korraga – ma tean), ning ta tegi selle peale sellist nägu, et hakkab kohe öökima. Lükkas keelega enamuse suust välja. Tegin järelduse, et ju ta siis ikka pole nii valmis, kui ma arvasin, ning jätsin asja katki. Kuni paar päeva hiljem talle ikkagi ühe pirni aurutasin/püreestasin. Ja see juba läks palju libedamalt. Ta ei lükanud seda enam välja, vaid lihtsalt…neelas alla. Ja endal oli selline nägu ees, et sööks meeleldi terve potsiku ära, anna vaid kätte. Eks see ole muidugi maitsvam, kui mingi brokoli, aga nohjah.
No ja nüüd ongi kuidagi nii läinud, et ta umbes ülepäeviti midagi natuke sööb ja vahel oma igemeid ka kurgiviilakaid lutsutades jahutab. Eile tegin näiteks kartuliputru ja ka Joel sai mõne ampsu. Ta oleks vist rohkemgi tahtnud, kui ma kätte julgesin anda, aga muutust on juba sellestki vähesest näha. See paar ampsu tummisemat kraami on ta 4 tunnised lõunauned tagasi toonud. Kuigi eilne kartulipuder oli vist natukene liig, sest täna ta on kuidagi jonnisem ja tundub, et kõht teeb liiga, aga lisatoiduga alustades on seegi päris tavaline. Eks me tee nüüd väikse pausi siis, sest ega ta veel iga päev lisa sööma pea. Nagu öeldakse – food before one is just for fun.

Annukas ja Joel suuuuure mõmmi kaisus

Annukas ja Joel suuuuure mõmmi kaisus



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

15 thoughts on “Minu tunded esimene vs teine laps, vägev film, beebigrupid ja lisatoit

  1. Ma ausalt ei taha midagi halvasti öelda, kuigi tean et see võib nii kõlada… ma lihtsalt olen mõelnud… Et kui sa tead, et sul on kehakaaluga probleeme ja su mees vist ka väga sale ei ole, siis miks ometi hakkasid sa oma lapsi magusaga harjutama? ma saan aru soolasest toidust, aga kui sa soolagi pelgad ja siis lapsele moosi ja kommi söödad… no ma ei mõista lihtsalt. nad ei käi isegi lasteaias ju et seal keegi nende toitumisharjumusi rikkuda saaks. ma saan aru, et see pole absull minu asi tegelikult, sest nagu sa ütlesid – teiste lapsi kasvatada ei saa – ajab ainult närvi. Mind ei aja isegi närvi, mul on lihtsalt megasuur küsimärk selle koha peal.

    • No nagu sa ütlesid – ka mul endal on kehakaaluga probleeme. Ja kust see kehakaal ikka tulnud on, kui puhasjama eluviisist. Kui mina ise söön vahel magusat, siis loomulikult tahab seda ka Annu, sest näeb, et mina söön – ju see on siis hea. Ma ei lähe ju kuskile nurgataha salaja mugima. Ja ma leian, et mõistuse piires on magus ka OK.
      Btw, sool on nii väiksele lapsele lausa kahjulik (hakkab neerudele), suhkur aga ei hakka kuskile mujale, kui kannikatele (minu teada). Ja no kuna ta saab seda nii vähe ja ta on ka suuuuur mürgeldis, siis ülekaalu pärast ma ei muretse temapuhul.

    • Kaheaastastega on ikka päris keeruline kommi ja muu jama mitte söömine,eriti kui vanemad seda ise söövad.Mina enne beebi sündi olin 100% kindel,et minu laps kommi ja ei saa ja friikatest võib ainult unistada. Reaalsus on aga teine ja vahel on lihtsam see komm lihtsalt kätte anda,et ei peaks seda kaheaastase röökimist kuulama. Tuleb lihtsalt valida oma lahinguid.Minu naiivne arvamus on,et teen neile selgeks hiljem,miks ei saa tihti magusat süüa,kui nad vähe mõistlikumas eas on.

    • Ma arvan ka, et nii kaua kuni nad ilusti oma muud (tervislikumad) söögid ka ära söövad, ei tapa see magus neid. Meil on kindel reegel – enne sööd söögi ära, siis saad. Kui ei söö, ei saa. Ja oii kui mitu korda on niimoodi näiteks juurviljadega riis kausist kadunud. :D Samas ma ei tea kui hea mõte see ‘karistus-premeerimine magusaga’ meetod jällegi on. :D

  2. Minu kahene otsustas täna, et ta neljakuuse venna esimene to it võiks olla Kass Arturi maisipall! Hea oli,et ma are sain,et ta midagi korraldanud on ja,et beebi selle välja sülitas.
    Minu arvates on väga õige selliste gruppide liige mitte olla,palju stressivabam ja lihtsam elu. Seal on alati keegi,kes närvi mustaks ajab ja hulluks ajab. Kõige lihtsam on tõesti aru saada,et kõik kasvatavad oma lapsi nii kuidas tahavad ja sinu arvamusest enamasti midagi ei muutu. Mina näiteks olen kahjuks pidanud ennast enda abikaasa perekonnast natukene distantseerima,sest meie lapsed on sama vanused,aga kasvatusmeetodid on lihtsal nii erinevad,et liiga stressirohke on lastega kokku saada.

    • Oiappi, ma ka koguaeg kartsin, et Annu tahab midagi Joelile suhu panna ja eks ta üritaski vahepeal, aga ma joppasin alati peale ja ütlesin, et venna on veel liiga pisike, et seda süüa, ning tema sööb vaid tissi. Ja no nüüd, kui ta on näinud, et ma Joelile ka asju mekkida annan, tahab tema ka igasugust sodi talle suhu panna. Eile nt söötis talle kamapalle! Ma arvan, et ta sõi mitu tükki ära, enne, kui ma peale sattusin. Enam ei saa ju öelda, et venna on liiga väike, et midagi süüa – ta ju näeb, et ma annan talle asju…

  3. Vaatasin ka eile seda sama filmi ja kuigi mind see nutma ei ajanud (pole endal lapsi ka veel), siis südamesse läks küll. See, mida emad kõike oma laste nimel valmis tegema on, on nii armas :) Ja no nalja sai ka seal seal ikka omajagu :D Kõige lõpus see kuidas nende näitlejate emad olid sinna kutsutud, oli ka mega armas

    • Jaaa, mul tuli pisar silma, kui üks neist emadest ütles, et arvab, et ta tütar on imeline ema ja ta sooviks, et oleks suutnud ka rohkem tema moodi olla vms. :D

  4. ja ometi suutsid sa teist ka tahta, ja mitte ainult tahta, vaid ka saada, ja hakkama saada! see masendab minusugust ühe-lapse-luuserit täiega, sest mina niimoodi hakkama ei saa. ja mul on kurb, et mu laps peab jääma üksikuks, aga teist saada… võiks, aga see oleks siis minu enda elu hinnaga ilmselt, nii et pigem mitte. seega meiesuguste lootus on sinu peal:D

    • Ja ometi pole ma seda otsust veel kahetsema pidanud. On raske, aga lõppudelõpuks on kõik seda väärt. Ma ei kujutaks ettegi, et meil oleks hetkel vaid Annu. Joel on nagu… viimane lihv meie perele. :)

    • Ma olen üksiklaps ja suht rahul sellega. Ma arvan et kui mul õde-vend oleks, ma oleks ta ära tapnud vist punetama… Või ennast

  5. See “Bad Moms” aitab meenutada, et kogu aeg ei saa end ribadeks rassida ning mõnikord on hea mõte olla “kehv” ema. Aitäh selle filmi soovitamise eest :)

Vasta Greta-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.