Minu ulmeline lugu koroonaga, ehk sain pulga ajju

6.jaanuar 2020

Ma ausalt ei tea kuidas mulle koguaeg sellised ebameeldivalt käituvad arstid satuvad, aga täna saate jälle veidi sellist ulmet lugeda. Nimelt jäid mul lapsed kuskil jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal veidi tõbiseks. Ei imesta ka, sest üks tüüp käis meil siin niimoodi õues, et kombeka sääri saabaste peale ei tõmmanud. Mitu tundi hiljem tuldi siis tuppa, omal nina punane peas, ütles mulle, et tal on nüüd külm, aga ometigi toppis ise samal ajal endale ikka veel kinnaste pealt värsket lund suhu. Saapasääred olid muidugi lund niimoodi täis, et ma ei saanud neid tal esimese hooga jalastki ära…

Igatahes, päev-paar hiljem hakkasid kõik riburadapidi köhima ja aastavahetuse paiku olid nad ka mind ära suutnud nakatada. No pole rõvedamat asja, kui raseduse ajal haige olla. Ühesõnaga, pikk jutt lühidalt, mul tekkis väike köha – selline paar köhatust/köhahoogu päeva peale. Enesetunne oli mul siis veel täitsa normaalne. Üleeile aga tundsin, et nüüd kisub jamaks, sest jaks kadus nagu ära. Näiteks poole koristamise pealt tundsin, et ei suuda enam püsti olla ja pean KOHE pikali viskama, muidu läheb pilt eest ära. Tekkis peavalu ja õhtuks hakkasin ka rohelist läga välja köhima. Köha ei olnud endiselt hull, mõni hoog siin-seal koos rögaga, aga enesetunne oli õhtuks juba üpris sant. Köhides tuli nagu isegi mädamaitse suhu vms. Mul muidugi hakkas juba hirm tekkima, et täitsa pees, äkki ma olen ka nüüd osa statistikast ja saan korontsi läbi põdeda ning pidasin plaani, et omale testi aeg sebida. Kuigi mul pole mitte ühtegi tuttavat positiivset ega enesele teada olevalt ka kokkupuudet mõnega. Kuskil käinud me ka nagu ei ole, v.a toidupoes ja sealgi maskiga, aga sellestki ju teoorias piisab praegu. Aga arvestades, et mitu nädalat AINULT kodus olnud lapsed haigestusid enne ja siis alles mina, ei olnud ma just ülemäära mures, et mul koronts olla saaks. Samas, iial ei tea, eksole.

Eile läks enesetunne mul igatahes juba aga nii hulluks, et ühel hetkel ei suutnud ma enam püsti tõusta, tekkis minestuse tunne ja isegi käe tõstmine, et haarata veeklaasi või vaadata telefonist kella, oli peaaegu võimatu. Vererõhk oli väga madal – 97/70 (norm mul u 120/75). Umbes sarnane tunne oli nagu siis, kui ma veremürgituse äärel oleva põletikuga mitu päeva haiglas olin. Isegi siis vist ei olnud mul tegelikult sellist jõuetust, nagu praegu.

Reaalselt, üritasin lastele süüa teha, sundisin end kartuleid koorima ja selline tunne oli, et ma ei jaksa seda kartulit lihtsalt käes hoida ja pilt läheb eest ära… Mul tekkis hirm ka lapse pärast, sest kui mul peakski näiteks põletik vms olema, on see ka beebile ju väga halb. Mul oli ikka tõsiselt vägaväga paha olla, seega otsustasin endale kiirabi kutsuda, sest keegi teine mind kuhugi ju viia ei saanud.

Kiirabi ootasin umbes 40 minutit, aga seda öeldi mulle kohe, et läheb aega, sest vaba autot polnud ja kui saab, siis see tuleb ka alles teisest linnast vms. Kui nad väravasse sõitsid, läksin alguses ise õue, et arstid lapsi ei hirmutaks. Mõtlesin, et äkki vaatavad mind autos üle või võtavad kohe kaasa vms. Annul oli juba enne nutt lahti, et ta ei taha, et ma läheksin ja et ta kardab jne… Aga mind käsutati hoopis tuppa tagasi, öeldes, et arst tuleb mind läbi vaatama. Mõne aja pärast siis tuli arst kilesse mässituna, maskide ja kostüümidega mulle tuppa järgi.

Põhimõtteliselt kohe kukkus minuga pahandama, et kuhu ma oma arudega minema hakkasin, kui ma õue tulin ja kui ma seletasin, et ma ei tahtnud lapsi hirmutada, siis turtsatas ta üleolevalt. Seejärel sain peapesu selle eest, et ma ei ole perearstile helistanud. Kuigi kõne tegin neile ju hoopis sellepärast, et mul on selline jõuetus, et püsti tõustes kisub pildi eest ja mitte midagi ei jaksa teha. Väga ebameeldival hääletoonil, mis oli ilmselgelt kraad või isegi paar liiga valju, räusati mulle näkku, et praegusel ajal tuleb kõigepealt helistada perearstile ja teha koroona test!!! Niikuinii olete covidi haige!

Okei, et põhimõtteliselt kui sa tunned, et sul on (erakorraliselt) abi vaja ja midagi võib tõesti väga viltu olla nii sinu kui ka su sündimata lapsega, siis KÕIGEPEALT proovi kätte saada oma perearst, et saada testi tegemiseks saatekiri, siis teisel või kolmandal päeval saad testile ja kolmandal või neljandal päeval saad vastuse ja ALLES SIIS võid abi paluda ja hakatakse ehk süvenema mis veel peale korontsi sul viga võiks olla? Selle ajaga võib juba koju maha surra, aga OK. Sest ega meil muid haigusi ja erakorralisi olukordi ju ei ole, kui vaid koroona!

Suure ohkimise saatel kuulas ta ära mu kopsud, mis olid tema väitel puhtad. Ta mõõtis ka mu vererõhku, ise nentis, et siin küll midagi madalat ei ole… Ei imesta, et vererühk tõusnud oli, sest sel hetkel tundsin ma omal juba kurgus ka seda pulsi kiiret tagumist. Ma läksin ju ilmselgelt pingesse sellest ebameeldivast suhtumisest. Mul oli selline tunne, et mul justkui ei olekski õigust abi paluda, kui ma tunnen, et seda vajan. Rõhutan siinkohal, et ma olen üheksandat kuud rase ka veel, st kaalul pole mitte ainult minu, vaid ka mu sündimata lapse elu… Raske on sõnadega edasi anda seda ebameeldivat suhtumist ja hoiakut minu suhtes, mis sel hetkel siin toas valitses. Mul oli selline tunne nagu ma oleksin talle vabanduse võlgu või nagu ma oleksin ta tema vabast ajast siia noaähvardusel kohale vedanud vms.

Muide, mingil hetkel soovitas ta mul juua ACC’d. Rohtu, mille kasutusjuhendis on selgelt kirjas, et raseduse ja imetamise ajal tuleks seda rohtu pigem vältida, sest pole uuritud kuidas see lapsele mõjub. Küsisin veel üle ka, et kas tõesti võib rase seda tarbida, siis väitis ta kindlalt, et jah, võib.

Seejärel tajus ta vist, et ma ei ole just väga õnnelik ja räuskas põhimõtteliselt mulle näkku, et mida ma siis temast tahan!? Vastasin talle siis, et näiteks põletikuproovi alustuseks, sest tunne on sarnane nagu tookord kui mul põletiku näit veremürgituse äärel oli. Siis teatas ta, et ega temal ei ole laborit kaasas, et mulle siin mingeid proove teha. Mul oli selleks hetkeks sellest räuskamisest ja ohkimisest juba klomp kurgus, seega kehitasin õlgu ja hakkasin püsti tõusma, et see vaesekene siit elamisest välja juhatada.

Seejärel ütles ta mulle, endiselt väga ebameeldiva häälega ja üleolevalt ”tahad, et me viiks sind linna haiglasse vä, aga ega keegi sind koju tagasi vedama siin küll ei hakka!” Vastasin siis et davai, lähme! Selle peale ta sõna otseses mõttes lendas mul toast välja, prõmmis mu maja uksi ja pmt lõugas, et mida tema minuga tegema nüüd peaks, kui ma pole enda jaoks 2 päeva mitte midagi suutnud ette võtta ja tema peab nüüd autot minema ette valmistama (hah, nagu marutõbist koera hakataks transportima, kes igalepoole sittuda plaanib, okei-okei, meil on koroona ikkagi!) Vot selle peale tõmbas mul küll pisarakraanid lahti. Virutasin oma maski koridori kummuti peale ja lihtsalt hakkasin lahinal nutma, sest sellist suhtumist ma küll oodata ei osanud. Ma oleks nagu mingi pidalitõbine, kes tuleks seinaääres maha lasta, mitte inimene!

Arst tuli mind uuesti ukselt kutsuma, kui nad teistele brigaadi töötajatele skafandrid selga tõmmatud said. Karjus mulle välisukselt, et issand, te võtsite oma maski ära!!!! Ja kui ma kiirabiauto poole läksin, teatas valjult teistele ”näe, märkas ikka maski ette tagasi panna!”

Autosse istusin, siis see arst ohkis, ähkis, prõmmis uksi ja andis iga oma keharakuga mulle mõista kui ebameeldiv ja tüütu ma talle ikka olen. Mul hakkasid pisarad taas vaikselt voolama, sest issand, andke andeks, et tüütan siin oma ”suremisega”…

Sõit linna oli nagu närvihaige jänesega. Julmad mõõdasõidud pimedasse kurvi, linnas väga äkilised pidurdused ja gaasi andmised. Kuigi ma üritasin end kahe käega toetada ja istmel hoida, lendas mu suur rasedakõht siia-sinna ning selle tulemusena tõmbus see ka tugevalt ja valusalt korduvalt toonusesse. Ühe konkreetse järsu kiirendamise ajal, kui ma korra valust ja ebamugavusest grimasse tegin, märkasin, et teine kaasas olnud naisarst vaatas mind murelikult, aga pööras kohe pilgu ära, kui taipas, et ma märkasin. Igatahes, hiljem haiglaski andis kõht veel oma tund aega valusalt tunda sellest rappimisest.

Kohale jõudsime siis käis see närviline arst korraks emos sees. Tuli tagasi, ütles valju häälega oma kaastöötajatele, et keegi ei taha teda (mind) siia ja miks nad ta (minu) küll siia ometi tõid… Läksime ikkagi sisse, kuigi mul oli küll selline tunne, et targem oleks vist olnud ots ümber pöörata ja minema kõndida.

Emos vaadati mind muidugi nagu pidalitõbist, sest mu kaardile oli ju kirjutatud, et mul on köha. Mind käsutati koridori kõige kaugemasse nurka. Reaalselt, astusin mõne sammu tahapoole, siis nähvati, et ei-ei, mine seisa ikka sinna täitsa seina äärde, taha nurka! Hea, et veel näoga seina poole pöörama ei pidanud nagu nurka pandud laps või midagi…

Ei pidanud olema hiromant, et aru saada kui tüütu ja ebameeldiv mu kohalolu neile seal on. Mul oli selline tunne, et ma olen nagu sitahunnik seal seinaääres, mida kõik nina krimpsutades kõõrdi vaatavad. Siis kuulsin ka kogemata pealt kuidas räägiti, et issand, ikka toodi mind kiirabiga neile sinna ja keegi ohkis väga tüdinenud ja ebameeldiva häälega ”no jumal küll!” Keegi kõrvalt siis veel lausus, et ma olen juba tegelikult koridoris ja sellele järgnes muidugi haudvaikus.

Ootasin veidi seal koridoris, siis saadeti mind (isolatsiooni?) palatisse. Mõne aja pärast tuli üks lahkema olekuga naine, mõõtis uuesti mu vererõhku, mis nüüd oli muidugi lausa kõrge (mingi 150-160 midagi), küsis kuidas mul on, kas laps ikka liigutab jne. Seejärel hakkas mulle rahulikult seletama, et kõigepealt peame ära tegema selle ebameeldiva asja, viidates pikale vatipulgale oma peos, ja seejärel alles saame edasi vaadata. Mul tahtsid jälle pisarad voolama hakata, sest ma olin nii tänulik, et üle pika aja suhtuti minusse nagu inimesse, mitte nagu sitatükki, mis on tema kohvitassi kukkunud.

Proovi võtmine oli ebameeldiv. Mul oli selline tunne, et see pulk lihtsalt läheb ja läheb ja läheb aina sügavamale. Iga kord, kui mõtlesin, et no nüüd küll enam kaugemale minna ei saa ja kohe on kõik, läks see veel kaugemale. Tegelikult ei võtnud see üldse kaua aega, aga sel hetkel tundus see küll natukene nagu igavikuna. Valus ei olnud, aga selline kibe tunne oli küll. Pisarad hakkasid voolama ja nina tulitas natuke nagu seest. Umbes tund aega tundsin veel ebameeldivat tunnet selles sõõrmes. Selles mõttes, et mulle on isegi emakakaela kontrolle hullemaid tehtud, kui see pulga ajju saamine, aga kokkuvõttes oli see lihtsalt ebameeldiv ja uuesti enam väga ei tahaks.

Peale seda jäin palatisse üksi aga too lahke naine ütles, et kui mul on midagi vaja, siis lehvitaksin kaamerasse, sest sealt nad näevad mind koguaeg. Proovi vastust ootasin üksikpalatis mingi tund või isegi rohkem. Niipea, kui negatiivne vastus tuli, muutus ka suhtumine minusse KOHESELT. Mind juhatati teise palatisse, arstide juurde. Emo abiarst küsis küsimusi ja rääkis sõbralikult, lasi muud proovid võtta jne. Enam ei olnudki ma järsku pidalitõbine koer…

Proovide vastuseid oodates lamasin voodil, sest endiselt oli mul väga nõrk ja jõuetu olla. Kui proovisin istuda, tekkis pähe survetunne ja otsaeest hakkas valutama. Käed tundusid nii nõrgad, et ei jaksa isegi veepudelit kätte võtta. Pikutasin lihtsalt vaikselt ja ootasin. Arst käis vahepeal minuga juttu rääkimas ja küsimusi küsimas. Jutuks tuli niimõndagi, nagu näiteks ka minu arvukas hunnik raseduste katkemisi ja muu emotsionaalse poolega seonduv.

Ta uuris kas keegi on ikka uurinud mu katkemiste põhjuseid, sest kuna neid on mul nii palju olnud ja ka mu emal on mitu korda nii juhtunud, on asi ilmselt geneetiliselt edasi kanduv (ta olevat geeni teemat õppinud vms) ja tõenäoline on, et minult võis see edasi kanduda ka mu tütardele ja sellepärast oleks hea, kui ma ikkagi prooviksin veel otsida seda arsti, kes tõesti viitsib asjasse süveneda. Nõnda oleks mu tüdrukutel tulevikus lihtsam ja nad teaksid riske, kui ise kunagi lapsi ehk soovivad. Väga armas ja tõesti oli tunne, et asi läheb talle korda.

Lõpuks igatahes tundus nagu ta vihjaks, et ma olen lihtsalt tüdinenud/kurnatud kolme väikelapse kasvatamisest ja lõpurase olemisest ning muud erilist mul ilmselt viga ei olegi. Küsis, et kas mul kodus on ikka kõik korras jne. Aga ega ma ei imesta ka, et ta mõtes, et ma veits ebastabiilne olen, sest kui ta võttis jutuks selle viimase raseduse katkemise millega ma haiglasse sattusin, hakkasid mul taaskord pisarad voolama… Olin tõesti eile üpris emotsionaalne ja pisarad lahmasid sellest, ma ütleks, et üpriski kohutavast suhtumisest ja kogemusest, iga asja peale.

Tasapisi hakkasid ka teiste proovide vastused kohale tiksuma ja tuli välja, et mul on mingi infektsioon. Põletikunäitaja oligi tõusnud ja see nõrkus ongi ilmselt põletikust ja haigusest, mitte koroona, surm ega minu soovimatus oma lastega tegeleda… Lisaks kuulis tema seal mul kopsus ka mingit kiunuvat häält, mis olevat veidi nagu astma moodi ja lümfisõlmed olid mul ka natukene paistes. Uriiniproovi kohta kuulsin, et ta helistas kellelegi ja küsis, et kas see ja too arv on okei… :D

Peale seda öeldi mulle, et võin koju minna, sest ma vast saan ise ka aru, et mul ei ole mõtet seal olla. Midaiganes see siis ka ei tähendanud…

Wait What Wtf GIF by Saturday Night Live - Find & Share on GIPHY

Mitte, et ma vastu oleks vaielda tahtnud, sest kodu kõlas peale sellist jama täiesti jumalikult ja turvaliselt. Kodus vähemalt julgen köhida, kui vaja, sest haiglasse sõites ja seal olles, ma küll suud kordagi köhimise jaoks lahti teha ei julgenud. Vähemalt mitte enne, kui negatiivne vastus käes oli…

Kuna nüüd oli kindel, et ma katkuhaige ei ole, julgesin endale tuttava järgi kutsuda. Tal läks kohale jõudmisega umbes pool tunnikest aega, seega võisin nii kaua seal voodis veel pikutada ja rahulikult oodata. Aga tundub, et mu kohalolu unustati peale seda täiesti ära, sest ma olen üpris kindel, et jutte, mida ma kuulsin, ei oleks küll ükski patsient kuulda tohtinud. :D

Ühesõnaga, selline põnev tripp siia aasta algusesse… Ütleme nii, et minu hirm sünnitusel saadava suhtumise osas kasvas oma tuhat x ja ma reaalselt ei kujuta ette mida ma teen, kuhu või kuidas ma lähen, kui see päev kätte jõuab. Enne mõtlesin, et äkki jääb siis mees ikka lastega koju ja kutsun omale kasvõi kiirabi, sest ise ma ju ometi sõitma ei hakka, aga praegu on küll tunne, et enne lähen sinna haiglasse kasvõi jala, aga vot, kiirabisse ma küll enam kunagi ei helista.

Comments

comments

42 thoughts on “Minu ulmeline lugu koroonaga, ehk sain pulga ajju

  1. Ei oskagi nagu muud öelda kui tule taevas appi! Kas kuskile kaebust ei ole võimalik teha, selline käitumine on ju üle igasuguse piiri. Endalgi tulid pisarad silma seda lugedes. Loodan, et paraned ruttu ja et su sünnitus läheks kenasti normaalsete arstidega; selliste isikutega suhtlemise asemel oleks ma nõus pigem 4 tundi jala kõndima. Õudne.

    • Õnneks sünnitada plaanin teises haiglas aga no iial ju ei tea mis seal mind ees ootab või kui kurnatud need arstid seal on…

  2. Oi, kahju kuulda, et nii läks! Ma ei saa küll teada, kui täpselt sa ise end väljendasid, et siin hinnanguid andma hakata, kas iga lause, mis öeldi, oli täiesti ebasobiv, aga proffessionaalsest suhtumisest jäi paljudel hetkedel kindlasti puudu. Sinu asemel teeksin ametliku kaebuse, et asjad üldse muutuda saaksid. Ei ole päris nii, et lahmime aga 5kesi suvalise haige ja raseda inimese peal oma viha välja. Lisaks see ebadelikaatne omavaheline arutelu, mida sa üldse kuulma poleks pidanud.

    • Terviseametisse või kuskile saaks ilmselt kirjutada jah, aga kas ja kui väga keegi sellesse kaebusesse antud hetkel üldse süveneb, on juba oma teema.

  3. Pole küll koroonaga seotud aga ma mäletan veel nii täpselt kiirabi töötaja sõnu kui läksin esimest last sünnitama, aasta oli 2016. Mõõdavad ja teevad kõik asjad ära ja ütlevad, et viivad haiglasse, hakkan pakkima auto peale ennast ja küsin, kas mees ka kaasa saab tulla( tol hetkel polnud kummalgil lube). Selle peale nähvati, et ega me mingi tasuta takso pole ja vot, siis viskas üle ja ütlesin, et saan oma jõududega haiglasse. Helistasin emale ja ema viis, sai mees ka ikka kaasa tulla. Iga tahes, selline rõve ja nõme tunne jäi, teiste laste aegu läksin juba ise haiglasse, ei hakkand “tasuta taksot” tüütama

    • Mul oli Annu ajal sama lugu ja läksingi siis kontrolli üksi. Mees tuli hiljem järgi. Õnneks sünnituseks ei läinud siis veel ja sain koju.

  4. Appi, see ei ole normaalne. Ja kui kaebuse esitad (kellele üldse, eks ole), siis oled jälle see loll, sest “midagi pole ju olnud.
    See oli päris triggering, kõik sitt, mis (sünnitus-) haiglastes olen saanud voolas mällu tagasi. Esimene mõte nende mälestuste peale, mis sinu kogemustest väga ei erine, on et nõup, ma ei koli eestisse tagasi. Siin võib arst olla külm, aga elementaarne viisakus on alati tagatud.

    Sa oled väga vapper ja ma loodan, et nii sinu, kõhubeebi kui ka su tüdrukute geenidega on kõik hästi!

  5. Kui jube suhtumine kiirabi poolt. Mina kindlasti kirjutaks, see pole normaalne, et saa inimesega niimoodi käitud. Kui ta sinuga käitus nii halvasti, teeb ta seda ka edaspidi. Isegi, kui midagi ette ei võeta võiksid vähemalt ikka kirjutada, et märk jääks maha.
    Koroonale kõik nii kardavad ja kohe pannakse sildid külge, et kõigil on koroona, ega ju muidu haigusi enam ei eksisteeri enam.
    Jõudu ja jaksu sulle ja püüa vastu pidada.

  6. Täiesti kohutab käitumine! Minul on ka arstidega väga palju negatiivseid kogemusi ja seetõttu kiirabi kutsuks ainult siis, kui konkreetne surm silme ees, sest ma ei taha seda suhtumist kogeda.
    Aga praegusel koroonaajastul vist tuleks iga kerge sümtomiga lasta perearstil covid testile suunata, siis see välistatud ja väiksem võimalus, et koheldakse kui pidalitõbist. Ise olen sel sügisel juba 2 korda testil käinud+kevadel ka korra.

  7. Ei olnud ise juures ja mulle tundub, et Sa ehk reageerid veidi üle. Ja olgem ausad see ise ilma ette hoiatamata õue ja arstide juurde trügimine ei olnud ka ju Sul väga normaalne plaan. Koroona on aasta otsa olnud ja ma ei usu, et on inimest, kes poleks näinud, millises riietuses ja kuidas kiirabi tänasel päeval koduvisiiti teeb. Kui Sul oleks koroona olnud ja oleksid sedasi kaitseriietuseta meditsiinipersonali juurde trüginud, oleks nad kõik 14 päeva rajalt maas ja karantiinis istunud. Ei usu, et teil seal arste jalaga segada on ja kohe uued võtta asendama. Niiet enda käitumist peaks ja analüüsima, üldse ei imesta, et arst selle peale vihastas. Kaitseriietuses on kohustus neil käia, Sina aga võtad seda nagu isiklikku solvangut.

    • Ma ei trüginud kellelegi küljealla! Seisin oma välisukse juures, sest nägin, et arst pani end valmis alles. Nemad olid värava taga, mul on välisuksest väravani oma 10-15m. Sellist käitumist ei õigusta mitte miski ja ainus põhjus miks ma kaebust tegema ei jookse, ongi see, et üritan mõista, et eks nad ole ka hirmul oma tervise, töö ja võimaliku rahakaotuse pärast, kui peaksid karantiini tõepoolest jääma. Ajad on hirmsad, tõesti on, aga see ei õigusta sellist käitumist.

  8. Väga kurb, et sul oli selline ebameediv kogemus. Kahju! Jube!
    Mulle endale kohe meenus, kui läksin 2 aastat tagasi oma seni ainsat last sünnitama ITK-sse ja seal vastuvõtus inimene lihtsalt mõnitas ja noris mu kallal, sest autoga sinna sõites oli sünnitustegevus justkui peatunud. Kuid minul oli hirm, sest olin juba tunde kodus valutanud ja puudus igasugune varasem kogemus. Seal ma siis sain sõimata, et miks ma sünnitaja nägu ei ole ja et miks ma valveõe küsimustele nii vastata ei osanud nagu ta eelda, et peaks vastama. Garderoobitädi, kes seda kõike pealt kuulas, sest kabineti uks oli valla, oli ka sügavalt häiritud, et ma kell 3 hommikul suvatsesin tulla tema rahu rikkuma ja mingeid sünnitajariideid nõudma. Halvasti ei öelnud otse, aga justkui loopis mulle tõreda näoga asjad kätte. :(
    Esitasin kaebuse, sain tagasi digiallkirjastatud vastuse, kus seisis, et valveämmaemand oli selline, sest tundis muret mu pärast vms. :D

    • Ja sellise suhtumise ja oleku pärast sul ilmselt tegevus peatuski/aeglustus… :/

  9. Lihtsalt infoks mainin, et enamus kiirabibrigaade on õebrigaadid. Ilma arstideta.

    • ”Arst tuleb teid läbivaatama tuppa”, umbes nii mulle hüüti väravast, seega ma ei tea.

    • Ei. Selle kohta mida või kas ma üldse võtta võiks, ei rääkinud keegi midagi. Seega teen kodus ise omal käel auru jne looduslikku asja edasi, nagu lastelegi.

    • Konsulteeri perearstiga ka – sellised põletikulised protsessid raseda kehas ei ole head ei lapsele ega sünnitusele.

    • Eile käisime kõik jah. Kuna emo arsti sõnul on asi viiruslik, siis ab vms nkn ei aita…

    • Põletikunäit tõuseb ju ometigi bakteriaalsel foonil. Viirusega ei tohiks see tõusnud olla.

    • Viirusliku põletiku korral tõuseb ka põletiku näitaja, lihtsalt mitte nii palju.

  10. mõte on selles, et kohe kui esimesed külmetushaiguse sümptomid esinevad, tuleb minna testi tegema. mitte oodata kaks päeva kuni pilt läheb eest.
    kui sul oleks olnud koroona, oleksid nakatanud oma pereliikmeid ja nemad omakorda teisi(nt mees tööl). küllap sellepärast läkski arst närvi.

  11. Ma ei saa aru, miks leida vabandusi sellisele käitumisele arstide, kiirabi jm töötajate poolt, kellega seal kokku puutusid.
    Mõtle kui üks su lastest järgmisena abi vajab ja sama kiirabi temaga õiendama tuleb, kas siis poleks parem, et oleksid juba avalduse ära esitanud ja keegi on saanud neid töötajaid noomida vms, et nad inimlikumalt käituks?!

    Teine asi, et ma saan küll aru, et olid seal pool suremas, aga ennast tuleb kaitsta. Teine kord kui selline asi juhtub ütle viisaka ja rahuliku häälega kasvõi “palun jääge tasa/palun ärge rääkige minuga enam” vms, enda eest tuleb seista.

  12. ei ole need mingid vabandused.
    saan aru, et tahtsid kiirabilt põletikuproovi. see on ju iseenesest mõistetav, et labori analüüsivõimekust kiirabiautol pole. seega pidid nad su haiglasse viima – kasutasidki kiirabiautot taksona. ainult et taksojuhi asemel sõitsid sinuga kaasa kolm väljaõppinud töötajat, kelle abi võib olla kusagil mujal palju rohkem vaja.
    kiirabitöötajad ei ole klienditeenindajad, kes peavad igas olukorras naeratama ja viisakaks jääma. kui inimene ise on ebaviisakas või hoolimatu, siis pole mõtet oodata sooja suhtumist ka teistelt. (tegelikult arvan ma, et ka klienditeenindaja ei ole kohustatud ebaviisaka kliendi puhul viisakaks jääma.)
    meie, tavalised inimesed, ilmselt ei kujuta ettegi, kui väsinud ja pinges need töötajad juba praeguseks on. kui raske ja tüütu on kaitsevarustust selga ajada, autot desinfitseerida ja jumal teab veel mida teha. kusagil taustal veel koroonaeitajad ja maskivastased.
    kurdad, et üheksa kuud raseda naise ja tema lapse tervisest ei hoolitud, aga kas sa ise hoolisid? teades, et sul on ka varem põletikuga probleeme olnud, oleks loogiline minna seda testi tegema palju varem perearsti juurde.
    praeguse tervisekriisi ajal, kui süsteem ja tervishoiutöötajad on ülekoormatud, peab ka endale mingi vastutuse võtma ja oma tegevusi planeerima. seda enam, et tegemist üheksandat kuud raseda kolme lapse emaga.
    ps. järgmine abivajaja ootas kiirabi ilmselt kauem kui 40 minutit.

  13. Kui mulle Paide EMO-s jalale kips pandi siis need arstid(õed vms) kes seal olid, rääkisid ka oma isiklikest asjadest nagu mind poleks seal samal ajal olnud ja panid kipsi nagu nukule..näiteks rääkis üks kui vägivaldne ta poeg on, siis teine jagas talle näpunäiteid jne. Tänu sellele pandi mu kips valesti ja kaks päeva hiljem tagasi minnes ja soovides, et nad paneks uuesti ja korralikult, naerdi mulle näkku ja pika palumise peale tuli siis kuskilt ülevalt korruselt üks tore vanem daam kes siis mu kipsi lahti tegi ja ütles et jah, kips ongi valesti, liiga raske ja kaussi vajanud. Too pani siis uuesti ja ilusti. Seega jah minu arvates õed/arstid on kuidagi lohakad ja kurjad. Ja oma eraelu jätku ka puhkeruumi.

    • Eks oleneb jah kelle otsa satud. Ämmakatega mul ntk selline kogemus, et noored on veel rikkumata ja normaalsed, vanematel on närvid juba läbi 😀

  14. No olgem ausad, see polnud ka mingi erakorraline olukord, mille tõttu kiirabi kutsuda ja haiglasse transporti nõuda. Muidugi kiirabibrigaad oleks pidanud viisakaks jääma, sellist suhtumist ei õigusta.

    • Tore, et sa tead täpselt kui vajalik see oli või kui halvasti ma end tundsin. 😀

  15. Ei kaitse neid kiirabitöötajaid, nende käitumine oli vastuvõetamatu, aga uskuge mind, selle koroona pärast on kõik lolliks läinud ja just kiirabi- ja emotöötajad on hetkel kõige suurema surve all. Ei imesta üldse, et neil närvid läbi. Et jah, kui surema ei hakka, siis pole mõtet ei helistada neile ega ka emo-sse kohale tulla. Meil (idas) seisab EMO ukse peal inimene, kes küsib et ega sul köha, nohu, palvikku pole? Kui on, ei lasta sisse. Mina sain abi 1220 numbrilt lausa jõululaupäeval. Köha oli nii hull, et vahepeal jäi hing kinni. Suunati digisaatekirjaga testile. Tegin oma testi ära ja niipea kui negatiivne tulemus käes, alles siis hakkasin perearstile helistama ja edasi tegutsema. Muidu oleks pidanud kohe perearsti kaudu ennast testile regama, aga arst oli enne jõule paar päeva eemal ja nii ma siis lootsin, et elan uue nädalani. Mainin, et isegi negatiivse testiga ei tahetud mind jutule võtta, sest oi oi köha! Jagati ravinippe telefoni teel :D. Ja muide ACCd ärge küll keegi kunagi võtke, eriti veel rasedad..parem juba kui üldse sünteetilisi rögalahtistajaid võtta, siis kas Flavamed või Brontex. ACC on tegelikult VÄGA produktiivse köha jaoks, et kui röga on kohe väga väga palju. Viiruste puhul aitavad väga hästi meie kohalikud taimed, nt Kubja ürditalu Köha- ja bronhiiditee. Paiseleht on hea rögalahtistaja.

  16. Halb enesetunne pole erakorraline põhjus, et kiirabi su haiglasse peaks viima. Kui su vitaalsed nàitajad okeid olid ja midagi eluohtlikku muidu ei kahtlustatud, on igati oodatav, et lähed edasi perearstile oma transpordiga, sest nad tõesti pole tasuta takso. Maailm ei keerle ümber sinu.

  17. Ma võin lohutuseks öelda, et kõik kiirabibrigaadid ei ole sellised. Mul on tulnud 2x kiirabiga viimaste aastate jooksul kokku puutuda. Ühel korral lähedasele pereliikmele kiirabi kutsuda, teisel korral kutsuti mulle endale. Ja mõlemal korral on väga tore ja asjatundlik ja viisakas brigaad olnud.
    Praegu ilmselt kõigil närvid läbi ja lisaks ilmselt sattus sulle mingi eriline kombinatsioon (mis muidugi ei tee sinu kogemust kuidagi paremaks). Aga lihtsalt kui teinekord peaks vaja minema – siis vähemalt on lootus, et tuleb veidi parem kogemus.

  18. Mu lemmik lause arstidelt või õdedelt: “Mis sa tahad, et me teeksime?” või “Mis me tegema peaks?” Olen paar korda elus kohanud seda. Ma olen teadlane, paraku teises valdkonnas ja ei oska öelda, mida arst või õde tegema peaks praktikas.

    Arstid ja õed peavad ikkagi inimlikud olema. Sinu puhul, vastavalt sinu kirjeldusele, oli tegu ebaprofessionaalse suhtumisega. Ma teeks kaebuse, aga ilma emotsioonideta, sest muidu nad ei võta tõsiselt seda.

    • Jajah, ma tahtsin sama küsida, et kumb meist arst siin olema peaks… Või mida siis teeksite, kui meil koroonat prg ei oleks. Või see siis tõesti nii paljude arvates okei, et eelmisel õhtul läheb olemine halvemaks, hommikuks on juba nii hull olla, et tunned, et asi võib olla väga tõsine ja kutsud endale kiirabi, lootuses abi saada. Aga oh üllatust, oleksid pidanud hoopis jääma koju surema, sest enne tuleb kolm-neli päeva kannatada ja alles siis võime vaadata mis sul tegelikult viga on…

  19. Kiirabi ongi sõna otseses mõttes kiire abi. Mitu päeva vinduva ägeda viirusinfektsiooniga peaks võtma ühendust perearstiga või siis muul ajal perearsti nõuandetelefonile helistama, nad oskavad seal kenasti nõustada ja annavad nõu. Ja kui tõesti on kahtlus vajadusele kiire abi järgi siis küll nad soovitavad ka EMOsse pöörduda. Kiirabi välja kutsudes nad ei otsusta jutu põhjal, kas minna või mitte ja nad ka ei konsulteeri. Alati peavad minema. Praegu oli tegemist sotsiaalse probleemiga kui puudus transpordivõimalus ja kiirabi oli lihtsalt takso, samuti polnud enne nõu otsinud ning järsku hakkas suur hirm. Erakordselt kallis takso. Soomes oleks selle eest tulnud koju suur arve. Kiirabi vaatab läbi ja annab esmaabi, mitte ei tee analüüse. Arvestades seda töökoormust, mis neil inimestel on siis nad kõik põlevad varem või hiljem läbi. Just selle pärast kuidas kiirabi kuritarvitatakse. Ma olen kuulnud igasuguseid jutte. Näiteks saab reanimobiil väljakutse, et laps ei hinga. Tegemist on kõige kõrgema prioriteediga kutsega ja saadetakse välja sisuliselt elustamisbrigaad. Mis te arvate, kas lapsel oli hingamisraskus? Nojah, kui on äge nohu ja nina on kinni siis on tõesti raske läbi nina hingata. Niisiis oli tavalisele nohusele lapsele kutsutud kiirabi, elustamisbrigaad. Ja muideks, tegemist pole üldsegi haruldase juhtumiga. Enne kiirabi kutsumist peaks hoolikalt mõtlema, kas see kannatab hommikuni oodata ja siis perearstile helistama. Ja kui ei kannata oodata siis helistada perearsti nõuandetelefonile. Kiirabi peaks kutsuma ikkagi kiire abi saamiseks.
    Antud juhul on hästi, et midagi tõsist ei olnud ning peabki lihtsalt kodus oma viirusinfektsiooni ravima.
    Seda lugedes saab jälle selgeks, et esmaabi koolitusi on liiga vähe olnud ning inimesed ei oska tegutseda. Kõik oskavad kiirabi kutsuda. Kui isegi haridusasutuses töötavad inimesed arvavad, et esmaabi ei ole vaja osata kohapeal anda, selleks on kiirabi vaja kutsuda ja seni lihtsalt oodata. Ja nad peavad seda normaalseks. Kujutate ette, et lasteaias laps kukub ja nina jookseb verd ja õpetaja ei julge ega oska esmaabi anda vaid peab õigeks kutsuda kiirabi ja seni oodata. Või põletuse puhul ei pane kätt külma voolava vee alla vaid ootab kiirabi. Miks inimesed ei taha ega julge esmast olukorda hinnata ja tegutseda ja loodavad kellegile teisele. Ja õpetavad sellist abitust ka lastele edasi, et kui midagi on, kutsume kiirabi ja ootame, küll nemad korda teevad.
    Vaja oleks rohkem esmaabikoolitusi ja juba lastele, et nad õpiksid ja harjuksid tegutsema ja ka julgeksid ja suudaksid otsustada, mida millal teha. See on tegelikult kõik õpitav. Samuti saavad nad teadmise, kuidas süsteem toimib ja mis võimalused on.
    Röga lahtistavatest vahenditest on rasedatele sobiv gelomyrtol. Rasedusega on väga piiratud ravimite kasutamise võimalused.

Vasta Eneli-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.