Mis jõulud? Selle läga keskel ja jõulumeeleolu?

Viimasel ajal nagu blogides muust ei kirjutatakski, kui jõuludest. Juba novembri algusest saadik! Küll tahetakse kuuske, küll oodatakse päkapikke… Ja no ma vaatan seda lörtsuvat liga ja halli ilma, ning mõtlen, et KUIDAS teil ometi see jõulumeeleolu peal olla saab? Mulle tekib pigem sügismasendus, kui jõulutunne.

Eile hakkas järsult facebookis kubisema lumistest piltidest. Tundus, et igas Eesti nurgas on lumi maas, aga meie siin vahime ikka mingit porimülka Sassi ja peame läbi sita kündma.

Aga ma ei saa öelda, et ma sel aastal ”lund” näinud ei oleks. Mulle jääb vist igaveseks meelde, et Annu esimesel sünnipäeval sadas paksu lund ja maa oli valge… Nii eriline ja armas, arvan ma.

Imelik mõeldagi, et nädala pärast on 1. advent ja tuleks nagu tulukesed välja otsida. No mis siin tegelikult otsida, Annu üritab neid juba iga jumala päev kapist välja loopida. Tal on ka vist see jõulupaanika peal…
Alles siin sadas nädael aega jutti vihma ja ma mõtlesin, et koer upub selle muda sisse ära. Ta nägi välja nagu Shrek.
Kuna aed on meil endiselt kahtlaselt madal, siis ma ei julgenud teda väga omapead õue jooksma jätta. Seega enamus ajast oli ta ikkagi ketis. Aga ta tallas selle kuudi esise nii-ii mudaseks, et ma ei saanud sinna enam talle süüagi viia. Nagu oleks sigade pori mülkasse sattunud. Ja vaene koer ei saa ju ka niimoodi seal sita sees olla. Lasin ta siis lahti – saagu mis saab.
Ja sai see, et ta jooksis terve aia ääre üles. See näeb välja nagu liuväli! Täpselt samasugune mülgas, nagu tal kuudi ees oli.
Aga ega see teda ei takista. Ikka jookseb edasi-tagasi seal nagu hullumeelne ja ajab autosid taga. Ma ei saa aru miks ta nii hullult neid vihkab. Ära ka ei harju…
Igatahes on ta endale väravast aia lõpuni ühe raja sisse kündnud. Mu värava all on hiiglaslik auk, sest sealt võtab ta alati hoogu, kui uuele ringile läheb. Sitarada on katuseni välja! No annab sellest mülkast käruga läbi saada, eriti veel siis, kui alumine korv on poekotte täis.

Ühesõnaga, see läga ei tekita minus küll mittte mingisugust tunnet, et jõulud tulevad. Pigem vastupidi, vahel unustan selle ära ja mõtlen, et kohe hakkab kevad… On see siis mu vaevatud aju, või suur ootus, aga ma tõesti tahaks kevadet. Talv pole absoluutselt minu aeg.

Kuigi ma natukene ikka ootan seda ka, et tuleks maha üks korralik paks lumi ja ma saaksin Annu sinna sisse möllama saata. Ma juba kujutan ta nägu ette… Ta kas armastab, või vihkab seda. :D
Kahju ainult, et kohev ja mõnus lumi vaid vahetult peale sadu on. See võiks koguaeg olla selline mõnus ja pehme. :D

Seoses selle postitusega, mis FB’s jagasin (+ lugesin Marimelli ”kuusepaanika” postitust), hakkasin ka mina mõtlema, mis me sel aastal nende jõuludega küll teeme. Ma ei taha ettegi kujutada, kui elevile Annu läheb, kui kuuse tuppa toome. Ja kui kiiresti see ümber käib. Ja kui kiiresti see ehetest tühi on… Ma päriselt ka ei viitsi hakata sellele mõtlemagi, et ma lihtsalt keelan. Ma juba tean, et see on absoluutselt mõttetu ja ma lõpuks lihtsalt vihastan end lolliks, ning viskan selle kuuse teisel päeval aknast välja.
Kui ma ei suuda teda kapile ronimastki takistada, siis mis me veel kuusest räägime. Värvilised, säravad kulinad ja karrad – ma pakun, et ma ei jõua ehtimistki lõpetada, kui alumine ots juba tühi on.

Muide, ma lõin kapile ronimise keelamisele käega – ronib, kukub, tõuesb püsti ja läheb uuesti. Ma ei jaksa enam. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et tõstsin teda 3894982309 korda päevas sealt alla. Selle asemel koristan ma nüüd pigem kapi eest koguaeg kõvad mänguasjad ära, et ta neile otsa prantsatada ei saaks ja oma peakolu katki ei kukuks. Kuna tegemist on madala kapiga, mille ees on puslematt, siis ma enam lihtsalt ei viitsi-jaksa-taha. Ma näen, et ta lihtsalt provotseerib minuga. Ja peale seda, kui ma enam ei keela, ei huvitu ta nii väga ka sinna ronimisest. Vahel ikka läheb ja vaatab, et mis nägu ma teen, aga ma üritan mitte välja näidata, et tema tegevust üldse märkasin. Siis ronib vaikselt alla tagasi ja asi ants… Ta kohe teab, mis nuppe vajutada. Tüütu on see piiride katsetamise aeg. Ma ei tea mitu miljon korda ma pean keelama, enne, kui ta mõistab, et see tõesti ongi piir? Ma tegelikult ei anna asjadega nii kergelt järgi, kui selle kapi teemaga. See oli lihtsalt üks nendest olukordadest, kus sul tuleb oma lahingud valida. Ja ma leian, et see ei olnud seda võitlust väärt. Peale kaks kuud kestnud PI-DE-VAT sõda, andsin ma alla.

Aga ma tulin siia ju jõulutundest (või selle puudumisest) rääkima…
Ühesõnaga, ma ei teagi nüüd, et mis siis teha. Ilma kuuseta pole õiged jõulud ja koos kuusega jõulud tähendavad seda, et ma saan 20-aastasena esimesed hallid karvad (ma olen siiralt üllatunud, et neid mul juba praegu pole – ei elu, see ei ole väljakutse, päriselt!).

Mingi aia taha ma kuuske ei pane, see on tobe ja kole, ning ilmselt leiaks Annu tuhat ja üks viisi, kuidas see aed hävitada, sellest üle ronida, see ümber lükata, või tükkideks tassida.
Ehtida kuusk õue, pole ka nagu väga mõtekas, sest palju me seda seal ikka näeme, tuppa see jõulumeeleolu ei too.
Lugesin ka soovitust, et tuua kuusk tuppa ja lasta lapsel seda päev-paar näppida, nii palju, kui kulub. Küllap tal sellest torkivast jamast siiber saab ja ta selle rahule jätab. AGA, kui sinna ehted ikkagi peale visata, siis tekib ju uus elevus ja ma juba kujutan ette, et Annu on siis sinna puu külge nagu kärbes liimipaberile, liimitud.
Üks võimalus oleks see koridori üles panna, aga samamoodi – ega ma seal koridoris ju ei konuta, et kuuske vahtida. Tahaks seda ikka elutuppa, kus kõige rohkem oleme. Aga see Annu… Ma ausõna kaalun võimalust puu tagurpidi lakke tõmmata. Siis saabki kuuse all istuda – sõna otseses mõttes.

Kuidas teil jõulud möödunud on, kui majas pesitsevad ka pisikesed marakratid, kes KÕIKE laiali tassida tahavad? Kas teil mõlguvad juba jõulused mõtted peas? Kust ja kuidas te need jõulumeeleolud välja võlusite – saatke mulle ka. :D

Ma lähen nüüd ja keedan endale ühe suure tassi kakaod. Olen sellest vist juba kolm nädalat unistanud, aga kuidagi ei ole tegudeni jõudnud… Oh deem, ma nii loodan, et mul üldse on kakaod. Kui ei ole, siis hakkab küll keegi midagi koledat kuulma.

 



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

12 thoughts on “Mis jõulud? Selle läga keskel ja jõulumeeleolu?

  1. Seo kuusk lakke, kardinapuu külge, kapi/riiuli külge, kuhu iganes külge. Saab ju teha seda ka viisakalt, vähem märgatavalt. Ehted meetrist kõrgemale ja kõik on ju teostatav. Allapoole annaks võimaluse lapsel ehtida, mitte purunevast materjalist. Mida võib maha kiskida ja tagasi panna. Küllap see kuusk teda torgib ka ja nii väga ei taheta.

    • Ei ole tegelikult sellist kohta kuhu siduda. Lage ei tahaks ka ära rikkuda. Aga küllap mõtleme välja,kui aeg käes on. :D

    • Jah, see mõte on hea, et paned mittepurunevad ehted.
      Kui mul lapsed väikesed olid, siis tõin ma tuppa veel päris kuuske (Sel aastal toon neljandat aastat oma kunstkuuse teiselt korruselt alla). Ehitud oli kuusk mul tavaliste ehetega, tänapäeva ehted ei purune nii kergelt. Ja lapsed vahel ikka käisid ja võtsid ehteid, kud ainult mõned üksikud korrad võeti neid, vaadati neid, katsuti neid ja küll siis huvi paari päevaga ära kadus. Aga, kuusk ei olnud mul laeni. Oli väike kuusk. Umbes 1,5 meetri kõrgune.

  2. Mul tekkis tegelikult üks küsimus.. Miks te lasete lapsel üldse telekapuldi ja telefoniga (mingis postituses kirjutasid, et Annu loobib su telefoni) mängida? Selge see, et kõike lapsele keelata pole mõtet, aga tehnika on ju küll selline asi, mis ei peaks olema lapse haardeulatuses. Kindlasti on mõni kõrgem kapp, kuhu Annu ei küündi, et sellised asjad eest ära panna.
    Kuuse ehtimine ja sellega seonduv on jällegi kindlasti selline asi, kuhu last ka kaasata ja lasta tutvuda loomulikult.

    • Ei lubagi! Aga ikka ju vedeleb pult või telefon diivanil, enda kõrval, kui telekat vaatad jne. Ja kui Annu on siinsamas kõrval, siis pistuuritab ta need kohe esimesel võimalusel ära.

  3. Kui mul kunagi kass oli, siis sidusime ka kuuse ladva kardinapuu külge kinni esialgu :PVälja see ei paistanud, et see oleks sinna seatud, kuna kuusk asus akna juures toa nurgas. Kuna enamus tänapäeva ehteid pole ka enam klaasist, siis polnud ka hullu kui kass neid käpaga tagus. Ja kuusk ümber ei kukkunud kuna oli kardinapuu küljes kinni :) Lapsega muidugi keerulisem, kuna laps on suurem ja oskab ehtid kuuse küljest ära võtta.
    Aga siis tulekski ehk ehted natuke kõrgemale panna, et laps neid kätte ei saaks. Või ehtidagi isetehtud ehetega, millest pole kahju kui laps need ära lõhub (paberist või heegeldatud lumehelbekesed jms)

    • Mul ka vanem kass iga jumala kord ajab neid ehted taga. Ja nüüd on mul veel see tänavakass ka, kes on umbes miljon korda marakratim ja mängulisem. Nad kolmekesti teevad sellele kuusele sellise koristuse, et enne järgmisi jõule ma vist neid ehteid ei leia ka. :D

  4. Meil oli laps eelmistel jõuludel 11 kuu vanune ja ausalt öeldes mõtlesin ka, et sellest kuusest tuleb ainult üks kisa ja kära. Sellest hoolimata tõime tuppa 2+ meetri kõrguse kuuse ja ehtisime selle just nii nagu eelmine kommenteerija soovitas. Alla sellised ehted, mis ei purune. Laes on meil juba väga ammu üks väike valge konks, mis muul ajal jääb märkamatuks aga kuuse saab sinna ilusti kinni siduda ja ei kuku see kuhugi.
    Laps käis paar päeva torkimas kuuske aga kuusk torkis vastu ja huvi kadus peagi.

  5. Sa oled mures, et koera ei julge aeda jooksma lasta, sest saab üle aia. Aga pange raadiopiire, see hoiab ta aiast meetri kaugusel ja suure tõenäosusega jääb ka autode järgi traavimist vähemaks ja muda on vähem.
    Mu oma koeral on see piire ja väga hästi toimib, saame vabalt väravad lahti teha ja koer ei tule isegi väravate vahele kõõluma

    • See tundub nii… valus ja vastik ja selline asi, mida ma ei tahaks talle. See kindlasti lahendaks probleemi ja küllap koer ka harjuks, aga ma ei tea… Pigem paneme uue ja kõrgema aia kevadel.

    • Ei see ei pea olema valus ja vastik. Seda rihma saab reguleerida, et annab vaid hoiatava signaali ja mingit lööki ei olegi.
      Minu koer läheb vabalt üle 1,5m aia :( See rihm peab ta ilusti kodus, päris alguses, kui ta pubekas oli ja maailm kutsus, siis oli elektriga rihm kaelas, nüüd vaid piiksub, kui aiale liiga lähedale läheb ja tuleb kohe tagasi.

    • Hmmm, no ma ei tea. Ma kaalun seda, aga hetkel ei näe vajadust, sest ta pole veel üle aia läinud…

Vasta Age-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.