Mis teie jaanipäeval teete? Mina lähen igatahes aborti tegema…

Andke mulle andeks mu hüsteeria. Hetkel on lihtsalt veidi raske. Ja ma ei oska mitte kuidagi olla… Võib-olla oleks targem üldse vait olla, aga ka see tundub võimatu ja ebaaus. 

Ma tean, et mu postitused on hetkel nii…hullumeelsed. Ma tean, et kõigel on põhjus. Ma tean, et parem varem, kui hiljem, aga kurb ja valus on ikkagi. Oodatud laps, kes tuli, aga ei jäänud…

Ma tõesti lootsin viimase hetkeni. Ka täna sinna kabinetti astudes, ma veel lootsin…

Ma oleksin nii väga soovinud olla üks neist müstilistest imedest, kelle kohta ma viimase kahe nädala jooksul lugenud olen. Ma nii väga oleksin tahtnud tulla täna siia ja kiljuda, et kõik on siiski hästi ja juhtus mu elu suurim ime. Aga seda pole. Mannatera pole. Mitte midagi pole. Peale piinava tühjuse, lõputu kurbuse ja ojadena voolavate pisarate muidugi. 

Õnneks on mul ka kaks imelist silmatera ja ma pole iial üksi. Ma olen nii südamest tänulik, et mul nemadki on, aga ikkagi… hetkel lihtsalt on raske olla rõõmus asjade pärast, mis on hästi, sest kaotuse valu on suurem.

Ühesõnaga, täna, kaks erinevat arsti ja kaks erinevat ultrahelimasinat, aga pilt on ikka sama, mis kuu aega tagasi. Ma olen kuu aega käinud ringi surnud laps kõhus, mu keha on siiani “rase”, ning hoiab temast kõvasti-kõvasti kinni. 

Saatekiri peetunud raseduse abordiks

Peale kahelt erinevalt arstilt (jälle) täpselt sama jutu kuulmist, anti mulle kaks valikuvõimalust – A) tabletiabort, B) narkoosi all puhastus. Viimane oleks kiirem ja valutum vist, aga kehale suurem koormus, seega valisin esimese variandi. 

Sünnitusosakonnas oma tabletti oodates, nägin kuidas rasedad ja vastsündinutega õnnelikud lapsevanemad minust mööda kõndisid ja ma oleksin lihtsalt tahtnud sealt koridorist haihtuda, et nende rõõmu ei rikuks minu punane ja nutust paistes nägu…

Lõpuks pigistati mulle pihu peale üks väike kollane tablett, mille ma nuttes alla neelasin. 
Tableti ulatanud neiu oli minu pärast päris mures ja pakkus mulle raseduskriisi nõustaja numbrit, aga ma keeldusin. Ma usun, et kõik saab korda. Läheb lihtsalt veidi aega ja palju pisaraid. 

Hetkel ei ole see tablakas teinud muud, kui mulle andnud hetkelise, aga suure kõhuvalu. Tõenäoliselt see veel asja käima ei tõmbagi ja laupäeva hommikul pean ma haiglasse minema, et nad saaksid mulle järelvalve all veel tugevamad rohud anda. 

Meeletult kurb on olla ja hetkel tundub see mulle ühe maailma kohutaivama asjana, aga samas ma siiski mõistan, et maailmas toimub hetkel palju palju hullemaidki asju. Näiteks just hiljuti lugesin ma ühe perekonna lugu ja see ei mahu mulle siiani pähe. Miks ometi on ühele perele määratud nõnda palju valu… Aasta eest suri nende aastane laps. Ja nüüd jäid nad kahe päevaga ilma oma 23.rasedusnädalal sündinud nelikutest. Kaotada viis last… mul pole isegi sõnu selle kirjeldamiseks.

Ja siis eile lugesin ma kahekuuse Arseni kohta, kes vajab elupäästvat operatsiooni välismaal, aga tema vanematel pole raha, et teda sinna transportida. Kes pole lugenud, saab seda teha vajutades SIIA lingile. TÜ Kliinikumi Lastefond kutsub inimesi annetama, et beebi elu saaks päästetud. Mina panen igatahes oma panuse beebi poole teele ja kutsun ka teid kampa. Iga euro loeb ja iga euro on tähtis!

Väike Arseni, juhtmete ja sidemete all.

Omapoolse panuse saab anda ülekandena SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi annetuskontodele:
Swedbank IBAN EE682200221015828742
SEB IBAN EE261010220014910011
Danske IBAN EE403300334408530000
Nordea IBAN EE791700017000285384
LHV IBAN EE527700771000610813

Peale seda, kui minust endast ema sai, lähevad kõik lastega seotud lood mulle nii väga hinge. Ma ei saa midagi parata, kui mõtlen, et mis siis kui see oleks minu laps? Paljas mõte sellest paneb pisarad jooksma ja süda tõmbab valust kokku. Midagi kohutavamat, kui matta oma laps, on raske ette kujutada. Mitte üks lapsevanem ei peaks seda läbi elama. Veel vähem siis mitu korda…

EDIT: Oh sa püha jutt! Avaldasin postituse ära, avasin facebooki ja mis ma näen – beebi raviks ja ema 6kuu elamiskulude tarbeks vaja minev summa on koos!!! Vähem kui ühe ööpäevaga! See on uskumatu. Nii ilus uudis, et nüüd nutan ma juba puhtalt õnnest! Loe SIIT

Comments

comments

18 thoughts on “Mis teie jaanipäeval teete? Mina lähen igatahes aborti tegema…

  1. Ma soovitan sul võtta asja teise nurga alt. Mul on ka olnud üks peetunud rasedus, kui teist last saada soovisime. Muidugi oli kurb, kui see seitsmendal nädalal katkes, aga tôsiasi on ju see, et see polnud lihtsalt elujõuline loode. Ja just loode, mitte laps. Nö päris lapseks areneb ta ikka tunduvalt hiljem. Selliseid asju juhtub väga väga tihti! Vahel inimesed ei teagi, et nad rasedad olid olnud. Minul toimus puhastumine ise, kahju, et sa tabletitee läbi pead tegema. Aga mõtle ikka positiivselt! Ma usun, et enim soovid sa saada tublit, tugevat ja tervet kolmandat last! Ja usu mind, ta tuleb! ? pea püsti ja mine musita oma armsaid lapsi!

  2. Lipsuke, sellisel hetkel võta aega endale ja loe Maarja Kangro raamatut ,,Klaaslaps”. Aitab.

  3. Mul on ka olnud üks peetunud rasedus. Veritsus algas täpselt kui 10 nädalat sai täis, läksin EMOsse, sest olin reisil. Tehti UH ning öeldi, et jah loodet pole, on ainult lootekott. Sain kaks tabletti, mille pidin siis teatud aja järel sisse vötma. Puhastus algas, kuid polnud korralik ning löpuks pidin ka haiglas puhastuses käima. Minu jaoks polnud see puhastus haiglas midagi hulluaga kindlustas, et saaksin uuesti rasedaks jääda. Kui valida, kas tablett vöi kirurgiline puhastus, valiksin puhastuse. Jääks köik see öudus ära, mis läbi pidin tegema. Peale raseduse peetumist soovitati uue rasedusega oodata 3-6 kuud, et emakas saaks taastuda ning uue rasedusegaköik hästi läheks.
    Sulle soovin jaksu! Küll tuleb uus beebi ka, minul tuli :)

    • Mulle ütles ka arst, et neli kuni kuus kuud võiks paus olla. Mulle oli see suht üllatuseks, et nii kaua, sest eelmine kord öeldi vaid, et oota ühed päevad ära. Aga ju siis on ikka vahe kas keha saab ise hakkama või tuleb sekkuda…

    • Mhm. Ma enam täpselt ei mäleta, mis see täpselt oli aga midagi oli, et emaka seinad liiga öhukesed vms, et lootel pole kuskile kinnituda… Seal puhastus opil muidugi kraabiti emakaseinte küljest sinna jäänud platsentat, eks sp paluti ka uue rasedusega oodata.

  4. Olen samuti selle läbi elanud ja jutt ,et see on kõigest loode, ei aita teps mitte. Siiani mõtlen, milline mu laps oleks jne. Minul läks uuesti rasestumiseks pea 1,5 aastat. Lihtsalt ei julgenud, ei suutnud-hirm oli. Nüüd on mu kõrval imearmas kuue kuune tütar. Paid, kallid ja nuta nii palju kui vaja-see aitab!

    • Jah, anatoomiliselt oli ta mul vaid “rakukogum”, millel ei hakanud südagi lööma, aga minu jaoks oli ta ikkagi paljupalju enamat.

  5. Kõige hullem on kui oled 9 kuud last oma südame all kandnud ja sünnitama lähed ning surnud lapse sünnitad.Need pisikesed käekesed, varbakesed..oehh..minuga juhtus see paar kuud tagasi.Ma ei tea kas mulle on see veel kohale jõudnud või mitte aga mul puuduvad emotsioonid.Võibolla kui see lõpuks täitsa kohale jõuab, äkki lähen hulluks ära :(

    • Jah, on. Tahtsin lugejatele teada anda kuidas asjad on. Paar minutit peale postitamist sain juba aru, et poleks pidanud seda tegema, aga kohe kustutada ka ei saanud. Pilt oli üleval tunnikese, kui sedagi…

  6. Ma olen läbi elanud 1 katkemise ja 1 peetumise – viimase korral käisin ka tableti abordil. Haiglas suhtus minusse arst või see õde, kes tabletti jagas, nagu negatiivselt (justkui ma oleks ise selle valinud :( ) 3s rasedus läks õnneks ja mu kaisus nohiseb maailma kõige armsam neiu, kes homme saab 5e kuuseks :) Praegu võid ennast tuimalt tunda, kuid tea, et varsti hakkab kergem ja saad hakata jälle proovima :)

Vasta kati-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.