Ma tean, et ma pidin sellest juba ammuilma rääkima aga noh…
Igatahes, tegemist oli siis 80 tunnise koolitusega kus me arutasime väga erinevatel teemadel, alates enda tundma õppimisest kuni lastekasvatamiseni välja.
Koolitajateks olid Toivo Niiberg ja Terje Paes.
Ma väga pikalt nagu ei oskagi midagi rääkida sellest, sest me käisime selle 3 nädalaga nii paljudest teemadest üle, et mingit kokkuvõttet või midagi sellist on väga raske teha.
Käisime koos teisipäevast-reedeni 09.00-14.00, kolm nädalat. Viimane tund oli 4.märtsil (minu sünnipäeval, hihi). Üks kursakaaslane tegi isegi tordi, mmm, see oli imemaitsev. Ma ei mäleta ausõna millal ma viimati, ja kas üldse, olen nii maitsvat torti söönud. Sel naisel on vist mingi superpower! :D
Enda kohta õppisin näiteks seda, et ma olen üsnagi kreatiivne. Meile tehti selline test, et anti 12’ne pooliku kujundiga leht ette ja siis meie pidime need lõpuni joonistama. Lehte pöörata ei tohtinud. Kui enamus joonistasid poolikust ringist palli või kuu ja paralleelsetest kriipsudest redeli siis mida nt joonistasin kausi puuviljadega ja koonuse… See test oli väga lahe igatahes.
Koolitajad olid üsnagi toredad.
Kui Terjega esimest korda kohtusime siis vaatas ta mulle ainult korraks sügavale silma ja mul tekkis selline tunne nagu ta oleks kõike näinud. Nagu…kõike. See oli suht criipi kuidas nad meid lugesid nagu avatud raamatuid. Mine veel psühholoogidega samasse ruumi. Nad ju loevad su kehakeelest välja kõike… :D
Ja Toivost jäi alguses väga kahtlane mulje. Ma ei suutnud tema loengus silmi lihtsalt lahti hoida, sest ta rääkis nii monotoonse häälega ja siis täiesti lambi koha pealt hakkas karjuma, nii, et pool klassi hüppas tooli peal. :D Ja mulle tundus, et ta pidas end nagu meist paremaks, sest tal on mitumitu kõrgharidust. Ja pidevalt rõhutas seda, et tal on iga asja kohta raamat kirjutatud.
Kursus oli iseenesest täitsa lahe. Alguses mõtlesin küll, et sinna ma nüüd suren, sest nii harjumatult vara pean end üles ajama ja ma olen ju selline öökulli moodi inimene rohkem. Ja mis siis kui seltskond on täiesti talumatu?
Aga õnneks asi ei olnudki nii hull kui alguses tundus. Ärkamisega harjusin ära ja seltskond oli ka täitsa normaalne. Ja suur pluss oli see, et loengud aitasid ajal kiiremini liikuda. Viimased nädalad läksid nii kiiresti, et ei pannud tähelegi. Ja nüüd olen ma juba PEAAEGU esimese trimestriga lõpetanud, uuh! :D
Terje rääkis meile ühe sellise vahva loo ka.
Konnad hakkavad võidu mäkke ronima. Mägi on väga järsk ja käänuline.
Jõuavad konnad siis esimese kurvi taha kui publik räägib ”oi te olite tublid, ärge enam edasi minge, see on nii pikk ja raske tee ju.” Mõned loobuvad. Teised lähevad edasi. Jõuavad siis järgmise kurvini kui publik jälle hakkab kisama: ”Mida te üritate? Te olete kõigest konnad ju!”. Mõned loobuvad. Teised lähevad edasi. Kolmanda kurvi juures jälle publik karjub ”Lõpetage ometi, miks end piinata?”, mõned loobuvad, teised pürgivad ikka edasi. Alles on jäänud ainult mõned konnad. Mägi on juba poolenisti läbitud kui publik jälle ”Te olete nii tublid olnud aga milleks edasi minna? Te olete nii pika maa läbi käinud, aitab nüüd küll!” Ja kõik konnad peale ühe loobuvad. Viimane konn ronib täitsa mäe tippu ära ja võidab.
Aga kroonimisel selgub, et see konn kes võitis oli kurt ja lihtsalt ei kuulnud publiku maha tegevaid lauseid. Loo moraal on siis see, et kui sa midagi väga tahad siis ära kuula teisi vaid pürgi selleni kogu oma jõuga!
Aastaid tagasi käisin samuti motivatsioonikoolitusel ning jäin super rahule. Sain nii mõndagi enda kohta teada ja kinnitust, et olen õige suuna võtnud.
Meenus ka üks harjutus, kus A4’le tuli joonistada maja/talu vms. 90% inimestest joonistas väikselt ja keskele, kuid mina ostusin kõige suuremaks joonistajaks, paberist jäi puudugi. See siis näitas kui avatud inimene on, mida rohkem/suuremalt joonistas, seda avatum ta oli.
Harjutusi tegime palju ning alati seletati harjutuse mõtet ja tulemus, mis alati läks täppi. :)
Haha,me tegime sama harjutust :D