Mõtted neljanda sünnituse eel

Mingil hetkel, kui ma ikkagi hakkasin rohkem juba sünnitusele mõtlema, kolisin oma imelise Põlva ämmaka, Olja juurest Tartusse Siiri Põllumaa juurde, sest plaani(sin) teda ka oma sünnitusele kutsuda ja tundus loogilisem, et käin tema juurde juba praegu, et tuttavamaks saada. Olja läks/läheb vist niikuinii ise ka dekreeti, kui mu silmad just väga ei petnud… Igatahes, nüüd olen viimasel kolm korda käinud Põllumaa juurde ja olin seni temaga küll super rahul. Aga nüüd, viimasel visiidil,kui tegin juttu sünnitusest ja avaldasin kindlat soovi sünnitada vanni, tuli tema suust välja lause, mis jäi kummitama. Põhimõtteliselt, et ”ah ma ei tea kas me lasemegi sind vanni, et sul on nii palju rasedusi ja sünnitusi olnud, et ÄKKI emakas ei hakka kokku tõmbama ja ÄKKI tekib verejooks”.What GIFs - Find & Share on GIPHYMinu jaoks tundub see praegu kuidagi väga lamp. Kuskilt välja imetud ”probleem”, millel puudub minu silmis alus. Mul ei ole ühegi sünnitusega olnud probleemi, et emakas ei osaks end ise peale platsenta väljutamist kokku tõmbama hakata vms, et kust üldse selline mõte… Ma arvasin, et tegu on ühe Eesti parima ja loodusliku vaatega ämmakaga. Aga eks ma pean temaga veel suhtlema ja täpsemalt uurima, aga sellest piisas, et mu usk temasse kõikuma lüüa. Kui ma võtan endale eraämmaka, siis ma eeldan, et ta seisab ka minu huvide eest. Kui ma pean enda õiguste eest võitlema hakkama, siis milleks ma üldse ta sinna kutsun. Võin tasuta suvalise valveämmakaga ka siis tõmmelda seal ju.Ei, ma ei pea end arstidest targemaks, aga samas ma tean, et tänapäeva sünnitused on aetud nii meditsiiniliseks ja naistel ei lasta väga oma keha kuulata. Saan muidugi ka arstidest aru, sest nende pea on ju pakul, kui midagi valesti peaks minema, aga enamasti siiski ju ei lähe. Milleks reageerida enne, kui pole veel ohtugi ja milleks see hirmutamine.Sünnituse osas on mul vägagi ”hipi vaated”. Mu sünnitused on mulle õpetanud, et väga palju on sünnitava naise enda peas kinni. Sünnitus ei pea olema põrgupiin, rõve, tülgastav, surmavalt valus. Enamus naisi on võimelised sünnitama loomulikult, rahulikult ja peaaegu ilma valuta, kui neil on vastav meeleseisund, õhkkond ja turvatunne. Loodus on meid nii loonud ja naise keha on tegelikult tark, kui naise mõistus ise vaid ette ei jääks. Valu on osa hirmu ringist. Hirm tekitab pinget ja pinge tekitab valu, valu omakorda tekitab veel rohkem hirmu.Kui ma hakkasin selle sünnituse tarbeks uurima hüpnoossünnituse kohta, koperdasin youtubes sellise seeria peale nagu ”birth like a boss”. Väga mõnus ja paneb minu mõtted sünnitusest ka kenasti kokku.Hüpnoossünnitus tundub väga huvitav. Kahju vaid, et eestikeeles selle kohta väga infot ei ole, pole isegi raamatut. On vaid mingi kursus mis maksab pea nelisada euri… Tahaks väga veidi piiluda mis selle raha eest saab, tahaks kuulda neid helifaile jne. Äkki keegi teist on selle läbi teindu ja viitsib mulle ka kirjutada, seletada? Kuskil olevat ka mingid tasuta, tutvustavad loengud, aga ma olen jumala kindel, et kui ma sinna lähen, siis ma sellele kursusele end sisse ka kirjutan. :DSamas olen ma nii kahevahel, et kui ma eelmisel korral juba nii hästi ja kiiresti ise hakkama sain, siis kas mul on üldse vaja eraämmakat jne möllu, mis tegelikult maksab meeletut raha. Raha, mida ma parema meelega ehk investeeriks sellesse, et maja saaks endale kiiremini peale teise korruse… Aga samas Madliga ei jõudnud ma ka haiglasse, sest tahtsin võimalikult kaua kodus valutada, ilma, et keegi mind segaks. Ma kartsin sedasama, et mul lihtsalt ei lasta rahus olla ja oma keha kuulata, vaid hakatakse eeskirjas näpuga järge ajama ja oma teadmisi peale suruma. Kui Madli sündis esimesest korralikult valust 2 ja pool tundi hiljem, siis sel korral läheb ehk veel kiiremini ja on sel eraämmakal siis mõtet. Ma sõidan juba haiglasse pea tund aega, häda mul siis see teine tund seal mehega kahepeale hakkama saada. Aga samas, ma ju ei tea mis mind ees ootab (kasvõi juba Covidi pärast). Kui seal hakkab mingi kemplemine pihta, hakkab mul sünnitus ka niikuinii venima ja…oeh, ma ei tea.Ma aina visualiseerin kui idüll oleks siin kodus rahulikult omas tempos tiksuda, siinsamas sünnitadagi ja siis rahulikult oma voodisse pugeda ja siia jäädagi. Lubataks mul vaid seda teha, saaks ma vaid seda teha ka meditsiinilises mõttes turvaliselt, järelvalve all…Selle asemel on aga minu reaalsus ilmselt see, et ma sünnitan kuskil väikses toas, selili maas, mask ees, koroona testi vastuseid oodates ja see nullib kogu mu chilli oleku, rahu, ootuse ja elevuse selle sünnituse ees. Tekib hirm ja pinge ja me juba teame mida teevad hirm ja pinge sünnitusel…Õnneks on mul veel vhemalt kolm kuni neli kuud aega.

Comments

comments

10 thoughts on “Mõtted neljanda sünnituse eel

  1. Kui sa tead juba ette, et haiglas lähed närvi ja sünnitegevus seeläbi aeglustub, siis ole võimalikult kaua kodus, kui tahad, too laps kodus ilmale. Jäta endale tagasitee, kui ikka tunned, et kisub jamaks, siis haiglasse. Eraämmakal ma ei näe mõtet, kui sul on eelmistest sünnitustest piisavalt kogemusi ja neljas laps ehk peaks kiirelt minema.

    • Haha, no eelmisel korral ma ju ka mõtlesin, et olen võimalikult kaua kodus, siis läheb haiglas kiiremini. Lõpuks aga läks nii, et siis, kui mina mõtlesin, et okei, lähme haiglasse, oli juba hilja. Niipea, kui püsti tõusin, oli siililegi selge, et siit ma enam ei liigu ja siia ma nüüd kas suren või sünnitan. :D ”Seaduslikult” ma tegelikult kodus sünnitada ei tohiks, sest mul on armiga emakas ja lähim haigla on 45km ja ega ma ise ka väga vaimustuses sellest ei ole, sest ma ju iial ei tea kas mina olen ehk sel korral see protsent rasedatest, kes vajab sünnitusabi. Ma ei suudaks iial endaga edasi elada, kui lapsega midagi minu kanguse pärast juhtuks…
      Eraämmaka mõte seisneski minu jaoks selles, et siis ta aitaks mind kõige sellega – aitaks luua ka haiglas minu jaoks selle turvalise, aga samas ka koduse õhkkonna. Haigla mind iseenesest ei hirmuta, aga ma pelgan just seda töötajate suhtumist ja kõike muud nende inimestega seonduvat. Eelnevad korrad näitavad juba, et ma olen sellel ajal nii õrn ja vastuvõtlik kõigele, et isegi kurjem pilk või üks halb sõna, muudab minu jaoks kogus eda protsessi… No krt küll, miks ma pean end seal haiglas kaitsma ka selles, kõige haavatumas seisus…

  2. Ma liitusin selle online koolitusega https://thepositivebirthcompany.co.uk/digital-pack
    Nüüd see veidi kallim ja sisu vist uuendatud. Ma sain sealt küll mingeid ideid ja mõtteid, aga meditatsioone ma ei teinud, seega kui oleks pühendunum olnud, siis oleks vast rohkem abi olnud. Aga sünnituse esimesel poolel suutsin ennast väga positiivsena hoida tänu sellele koolitusele. Pärast läks veidi lappama.

  3. Ämmakas ongi su huvide eest väljas! Näiteks selle eest, et sul (eluohtlikku) verejooksu ei tekiks!
    Ära näe ämmakas vaenlast, ta tõesti püüab riske minimeerida ning seisab sinu ja su lapse tervise eest! Sina oled mitu last sünnitanud, aga Põllumaa on mitu tuhandet sünnitust abistanud. Tema on õppinud (ja täiendab end pidevalt!) ja näinud erinevaid sünnituse tulemeid.

  4. Mina ka arvan, et ära sea ämmagka sõnu kahtluse alla. Kodus tiksumist ma üldse ei poolda, liiga palju riske. Ma olen 2 last sünnitanud ja tean , kui kiirelt võivad olukorrad muutuda ja kuidas laps vajab pärast sündi kiirelt meditsiinilist abi. Kodus Sa ei suuda kunagi seda tagada.

  5. See on nõme jah, kui haiglas tahetakse ohjad üle võtta seal, kus tegelikult vaja poleks. Põllumaa tundub muidu olevat küll jah väga kiidetud ja puha, aga mina isiklikult temaga lõpuks siiski mingit ühist keelt ei leidnud. Eks kõigile ei saagi sobida.
    A ma ei saa ikka aru…. Et ok. Kodusünnitus on välistatud. Seega plaanid sa igal juhul haiglas sünnitada. Ning soov on seda teha vannis. Miks see kohe ämmaka poolt välistada? Sa pole ju enam kuskil kodus, kust sul oleks haiglasse veel pikk maa sõita. Haiglas saab vastavalt vajadusele tegevusi muuta. Või sureb inimene kohe sekundipealt ära või? Mina suhtuksin asja ikkagi nii, et okei, tore, et mulle on tutvutatud ohtusid ja riske ja erinevaid stsenaariumeid, küllap siis osatakse olla ses osas valvsad ja tähelepanelikud onju. Aga lihtsalt hirmu pärast välistada juba eos mu algsed plaanid on ka tobe.

    • Vot täpselt seda mõtlen minagi, sest ma TEAN, et vesi aitab mind sünnitusel.. Aga no eks me veel räägi täpsemalt üle kõik ja detsembris on mul naistearsti aeg ka, räägin ka temaga oma soovidest ja plaanidest ning siis otsustan mis või kus (et äkki kolin kogu kupatusega veel hoopis Võrru või uurin seda haiglat seal).

    • Kas sa muidu tead kui kiiresti emakast verejooksuga naine tühjaks jookseb? Tead kui kiiresti verest tühjaks jooksva naise vannist kätte saab? Tundub, et ei. Jah, mulle ka ei meeldi Põllumaa isiklikult aga vanni minekut ta ikka päris oma suva järgi ära ei keela.

    • Selle järgi võiks siis juba sama hästi kõik vettesünnitused ära keelata, sest never know… samas jah, muidugi saan aru ka, aga no…ah ma ei tea. Räägin veel temaga ja ka naistearstiga mis tema arvab.

Vasta Anett-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.