Mu laps on hüsteerik

Juba kolmandat päeva on Annul mingid hüsteeriahood. Süles on jumala rahulik, panen maha, et tissi pakkuda nt, ja ta lähes sõna otseses mõttes HÜSTEERIASSE. Nagu ma oleks talle just nuga andnud või midagi. Täiesti võimatu on teda toita, sest ta lihtsalt ei rahune enne, kui ma ta sülle võtan ‘kussukussu’ ütlen ja kergelt kiigutan. Ja sama kordub ka siis, kui ma teda süles imetada üritan. Nii, kui ta ARVAB, et ma ta maha panen on pekkis. Lihtsalt hüsteeriliselt röögib, nii, et näost punane, käed värisevad külgedel ja hing jääb kinni. Teate ju küll seda ‘nutan-nii-kõvasti-et-häält-ei-tule’ nuttu. See on täiesti KO-HU-TAV. Ja asi ei tundu olevat tema tervises. Süles on ju jumala chill. Ära ainult maha pane. Ma ei tea kas see on nüüd järjekordne tissistreik, või mis, aga kammoon. Ma lähen varsti kolmandalt peakat hüppama.

Ma ei tea enam kuhu poole joosta. Nagu päriselt. See on üle mõistuse juba. See laps on deemon. :D Põrguingel – ingli nägu ja kuradi hääl. :D

Ma juba kahtlustan, et mul on deprekas kõigest sellest mis siin toimunud on ja toimub. Sest ma ei suuda enam normaalse ajaga uinuda, ma tunnen, kuidas ma olen koguaeg pinges ja ei suuda lõdvestuda, kõik ajab hästi ruttu mind kurjaks, ma olen närvis, mu süda väriseb sees, ma muretsen koguaeg. Kas tal on kõht täis? Miks ta nii vähe sööb? Miks ta nii palju sööb? Kas mul piima ikka on? Kas tal on valus? Mida ma teha saan? Kas tal on gaasid? Kas tal on uni? Miks ta ei maga? Miks ta nii palju magab? Kas selline kakk on normaalne? See on lihtsalt lõputu! Ja tema ju ka tunneb, et ma olen stressis ja selle pärast on temal ka halb.

Üritan end koguaeg maha suruda ja rahulikuks sundida. Hingan sügavalt sisse-välja. Ja see aitab. Aga laps ikka hüsteeritseb. Ja täpselt sama, kui mitte hullemgi, on tal oma isa juures. Nii, et see pole ainult minuga.

Ma tunnen end nagu läbikukkuja. Et ma ei saa hakkama. Et see on kuidagi minu süü, et mu beebil halb on. Et ma olen halb ema. Et nagu ma ‘vinguksin’ liiga palju…

Seda kõike kirjagi panna on imelik. Imelik on siin kuidagi koguaeg kurta, et nagu kõik oleks ainult halb. Anonid saavad nüüd kommentaariumis täie rauaga mulle ‘ära panna’, et kui loll, saamatu ja mõttetu ma olen. Et ma sain liiga noorelt emaks, et ma ei vääri oma last ja nii edasi. Laske aga käia, te ei suuda mu enesetunnet enam halvemaks teha, kui see juba hetkel on. Ma ei tea mis mõttega ma seda siia üldse hetkel kirjutan. Et äkki hakkab kergem, kui saan kellelegi oma mure ära rääkida? Või ma ei tea.

Või on asi selles, et ta lihtsalt on koguaeg üleväsinud. Ta ei taha päeval üldse magada. Mina ja mu graafik võime tema arvates sibada sinna kus päike ei paista. Kuigi ma ei suru seda talle hullult peale, ja rohkem teen asju ikka siis kui tema tahab. No selles mõttes, et kui ma näen, et ta on väsinud, siis ikka üritan ta magama panna, mitte ei vaata, et ‘ah, praegu ei ole aeg magada – sa ei maga!’
Magab ta normaalsemalt ainult õues. Hetkel ka põõnab seal. Kuigi õue minemine on ka paras õudusunenägu. Ta arvab vist, et riide panemise asemel, tapan ma teda vaikselt. Ohh seda nuttu, kui ma hakkan talle mütsi pähe panema näiteks.
Oma võrekas magab ta heal juhul 10 minuti kaupa ja siis nutab, sest on nii väsinud. Siin ma arvan, et on peamised süüdlased gaasid. Ja sellepärast ta eile magaski kaks tundi mu rinna peal. Ma pidin teda muidugi terve selle aja kiigutama, sest muidu hakkas siplema, või ärkas üles. Vähemalt treenisin lihaseid. ;)
Millal see õudukas ükskord läbi saab. Ma tahaks juba nii väga oma rõõmust ja rõõsat beebit tagasi…

Need kaks päeva, kus ta jäi ISE oma võrekas magama, peale seda, kui olin teinud režiimi, olid IMELISED. Mähkisin ta kookonisse, laulsin sepapoiste laulu ja kiigutasin selle saatel 5 minutit, soovisin head ööd, andsin musi, ütlesin, et armastan teda vägaväga ja panin võrekasse. Kui hakkas nägusid tegema, panin karusselli tööle ja ta vaatas neid veidike, ning kui muusika lõppes, jäi magama. Ma olin nii uhke ja rõõmus, ning siis rääkisin beebigrupis ka, et sain ta vist lõpuks normaalselt magama. Ja kabuum, beebi oli nagu ära vahetatud. Hakka või tõesti uskuma seda ära sõnumise asja. IGA JUMALA KORD kui ma midagi kiidan, on kindel see, et järgmine päev on täielik katastroof. Nii, et ärge siis imestage, et ma mitte kunagi midagi head ei kirjuta. :D

Nii, et kui kellelgi on vaieldamatu soov endale üks beebi muretseda ja ta tahab sellest soovist vabaneda, siis peab ta meile päevaks-paariks külla tulema.
Annu väljendab küll väga jõuliselt praegu, et ta ei taha mitte never-ever mitte ühtegi õde-venda, ta ei taha isegi mitte sellest mõttest kuulda. :D

Oeh, jumal tänatud, et täna reede on. Saan seda väikest deemonit vähemalt oma mehega kaks päeva jagada, ja ei pea üksi kodus hulluma. :D

Comments

comments

43 thoughts on “Mu laps on hüsteerik

  1. Kusjuures see ära sõnumise värk on selline, et hakka või uskuma. Mul ka esimese lapsega oli nii, et ükskõik kes kuskil küsis, et no kuidas beebi siis magab ja mina kiitsin et hästi. Ja samal ööl oli raudpolt see, et ta ei maganud üldse :D Lõpuks ma hakkasin juba kartma neid küsimusi ja andsin ebamääraseid vastuseid.

    • Ma juba rasedana hakkasin seda kartma. Nii kui ütlesin, et ‘woow, see nädal oli küll hea olla, üldse ei olnud valus!’ siis täiesti kindel laks oli see, et järgmine nädal ma lihtsalt ägisesin valudes ja boonusena sain veel mõne uue sümptomi ka. :D

  2. Ma ei oskagi midagi öelda, aga proovi nii teda toita, et ei pane vahepeal sülest maha. Istudes peaks ju olema võimalik teise käega söömiseks kõik valmis seada?
    Keisriga sündinud lastel pidigi olema raskem kohaneda, kuna nad on neile tavapärasets ja harjunud keskkonnast jõuga välja kistud. Ise sündima pidanud lapsed pidid olema rohkem valmis nende jaoks uue maailmaga kohtuma. Olen seda lugenud mingist beebikasvatamise raamatust kunagi, isiklik võrdlusmoment puudub. Nii palju küll, et kahel mu üsna lähedasel sõbrannal on lapsed keisriga ja nendega on ikka palju rohkem jama olnud titena, kui minu ise sündinud lastega. Teine on mul esilekutsumise teel sündinud ja oli ka titena veidike pretensioonikam, kui esimene, kes ise tulla oli otsustanud.
    Veel on mul kahju, et sul pole üldse abijõude läheduses. Ma usun, et sulle kuluks väga ära üks hea vanaema, kes käiks mõnikord sinu eest kärutamas või valmistaks teile kodus õhtusöögi.
    Pea vastu, mis muud, aeg annab arutust :)

    • Ei saa, nii kui ta juba arvab, et ma ta maha panen on kisa. Nii kui ta nt enda jalgade peale külili panen, et rinda pakkuda, on hüsteeria lahti. Ta nagu ei tahaks pikali olla. Ainult süles püsti. Aga ma ei kujuta ette kuidas ma teda nii söötma peaksin. :D
      Jah, ma usun ka kohe südamest, et see on kõik keisri süü.
      Ning abikäsi mul tõesti ei ole.

  3. sul kõhukott on? Seal meeldib talle? Saaksid siis toimetusi teha nii, et laps on kotis või siis kandelinas..
    Ära imetamise pärast küll põe, kui praeguseks läheb kõik hästi, siis enam piim otsa ei saa, kui sa just ise stressama või lutipudelit pakkuma ei hakka.
    Vankris meeldib olla? Mine jaluta, tõmba nt mingi app (endomondo nt) ja sea endale eesmärke, et näiteks täna kõnnin 7km. siis on nagu eesmärk ees mida täis kõndida.
    Üks asi mis minul veel väga aitas oli see, et leia endale sõbranna kellega jalutamas käia või külas käia. Külas olles on tavaliselt lapsed palju paremad ja endal palju mõnusam. Kas teil seal kuskil näiteks beebikooli pole vms, sealt leiaksid ehk mõne beebiga sõbranna?

    • Kandelina on. Seal sees ta väga ka olla ei taha, vigiseb. Siis pean hüpitama koguaeg teda. Ja ma vist ei oska seda veel päris õigesti kasutada, sest laps vajub väga kiiresti liiga alla. Pean vist tugevamini siduma, aga see jällegi lapsele ei meeldi. Hakkab jonnima, kui tugevalt on.
      Ja endomondo jaoks oleks vist vaja netti, mis on koguaeg telefonis. Aga mul on ainult kodune wifi hetkel. Muidu oleks see jah väga hea. Tahaks ise ka näha palju liigun täpselt. Sest jalutamas käime pea iga päev.
      Ja sõbranna oleks tõesti väga hea. Aga pole hetkel veel leidnud kedagi. Ning beebikooli/ujuma lähme kui ta saab kolmekuuseks.

    • Youtube on sidumisõpetusi täis. Keisribeebidele väga tänuväärne abivahend – õigesti seotult aitab see lapsel olla palju rahulikum (minu meheõe kogemus). Ka gaasibeebidele on väga abiks, kandisin oma kahte viimast gaasist beebit kolm kuud iga päev vähemalt paar tundi ja kõht ei teinud nii hirmsasti häda (päeviti, mil ma neid ei sidunud enda külge, olid õhtud päris koledad).

  4. Ma võin sulle lähemalt rääkida kuskil feissbuukis või kuskil. Meil on ka raske laps. Ka keiser ja muud värgid. Kirjuta mulle kui soovid rääkida lähemalt :)

    • Aga kirjuta mulle feissi siis näiteks. Kõige kiiremalt saab mind kätte minu isiklikust. :)

  5. Meil oli sama lugu kui Iti päris tilluke oli. Issand ma tegin sada imet läbi ta söötmiseks. Kõige tihemini töötad fitness pallil hüpitades söötmine. Aga muidugi mitte alati. Mõnikord pumpasin natuke (30-40ml) välja, andsin pallil hüpates natuke pudelist ja edasi oli nõus rinda võtma.
    Pooled korrad nutsin ise taga koos ühe peatäie ja proovisin edasi.
    Ole tubli ja püüa vastu pidada. Kui suuremaks saab, läheb ausalt lihtsamaks.

    • Mis värk nende planeeritud tittedega on? Need kes tahavad beebisid, saavad endale deemonid ja need kes kogemata, või oma lohakusest, rasedaks jäävad, saavad inglid? Veits ebaaus. :D

    • Ma ikka olen mõelnud nii et igale ühele antakse nii nagu ta kanda jaksab. Mõtle siis kus me oleme tublid-tugevad naised/emad et sellised beebid saime:D

    • Oleme vist jah mingid Eesti maa tõugu tööhobused, et jõuame/peame jõudma palju. :D

    • Mul kaks tütart, kes esimesel aastal olid ka Mari Kisakõrid, samamoodi tekitasid meil unehäireid, ei suutnud enam ise ka magama jääda… autosõit ei sobinud, ainult õues magasid…naersime, et paneme ööseks ka rõdule magama:D
      Noorem tütar sõi ira 1,5h tagant rp, eriti öösiti, lutt ei sobinud jne. Igatahes nüüd on 11-ne ja teine 5-ne, mõlemad tõesti väga rahulikud tüdrukud, circa 2 selt oli selline jonnisem tõrksa taltsutuse periood, aga see möödus… igatahes- aeg annab arutust! PS!Just selliste kisakõride pärast on laste vanusevahe meil 7-aastat, no poleks jõudnud…

  6. Kas ta saab d-vitamiini? Kui saab, siis millist? Proovi 10 päeva seda mitte anda, Vaata, kas on muutusi.

    • Geefiluse oma saab. See teeb tal pigem paremaks, sest seal on piimhappebakterid sees. Annan õhtul, peale vanni ja öösel on tal kohe parem. Aga hommikul hakkab jälle pihta.

  7. Kui ta sul nutab/karjub,siis kaua ta järjest karjub? Mul on küll rahulik beebi,aga paaril korral,kui ta on üleväsinud ja lihtsalt röökinud,siis olen ta kas kiike/voodisse/maha matile pannud lihtsalt nutta lasnud ja nii rahuneb ta kiiremini maha ja jääb magama. Seda on raske muuta,aga sinu enda närvis ja õnnetu olemine mängib suur rolli. Beebil on vaja,et sina ta eest hoolitseksid ja talle nii öelda tee ette näitad ja ta on nagu eksinud ja üksi kui sa seda ei suuda. Sa pead proovima oma mõtlemist ja olekut muutma ja lihtsalt sellest raske aja üle elama. Alati võib ka hullem olla.

    • Sinu kommentaar on nüüd kuidagi väga vasturääkivuses. Kui sa lased tal lihtsalt kuskil üksi röökida, ei tekita see talle küll mitte kuidagi turvatunnet (mida ema beebile pakkuma peab). Ma lasen tal pigem süles röökida, ning räägin temaga. Siis ta vähemalt tajub, et olen juures, kuulan ja olen olemas. Korraga ta undab mul nii kaua, kuni probleem laheneb (kõhuvalu-puuks/krooks tuleb välja), või kuni ma ta süles maha suudan rahustada. See võib kesta tunde, aga sel juhul mitte järjest röökimine, väikeste pausidega.

    • Mis vasturääkivus? Ega ma ise kuskil teatris ei käi,kui tema voodis või kuskil nutab. Lapse 24h päevas kätel kandmine ei taga talle turvatunnet ega ei õpeta talle ka omaette olemist. Eeldasin,et oled sellest ise ka aru saanud. Lapsel on vaja ka oma ette mängida osata ja lihtsalt olla. Kui meil on lõunauinaku aeg, siis meil magatakse,mitte ei jaurata tissi otsas ja nii ongi. Minu laps ei ole selle pärast vähem rõõmsameelne, ega armasta mind vähem kui sinu. Laps peab sinu ellu mahtuma,mitte vastupidi.

    • Ei ole vaja rünnaku positsiooni võtta. Ja keegi pole väitnud, et keegi kedagi slp vähem armastaks. Ma lihtsalt ütlesin, et minu arust ei ole väga okei nii väiksel beebil lasta karjuda üksi. Ma arvan, et kui alla aastane laps nutab, on tal midagi viga ja minu kohus on teda aidata (nagu sa ka ütlesid). Alla poole aastased ei tohiks osata jonnida jonni pärast (öeldud, et isegi aastane ei nuta jonni pärast, aga see juba küsitav). Ja minul on vastupidi. Mina elan nii nagu lapsel vaja ja nagu tema vajadused parasjagu on.

    • Minul kolme kuuseks sai ja alles nüüd oli üks kohutav päev kus 6 tundi röökis,no vahepeal magas 15 kuni 20 minti siis jälle,enne pole sellist asja olnud,magab mudu palju oli päevi 14 tundi magas,selle vahemikkys sõi muidugi ka”kui juhtus ka minu lapsega see rõökimine,tiss ei aidanud süles ei rahunenud olin pisarates ja abikaasa siis palus enda sülle teda,motlesin mis ikka suudab mees,kui isegi tiss ei rahustanud ja ime juhtus abikaasa suutis rahustada juu olin närviline ja laps tundis seda keegi võik aidata sellistel olukordadel muide vannitamene ha duzziga maseerimine aitas ka.laps on keisriga ilmale tulnud ja kolme kuu jooksul oli meil üks päev hull muidu kõik ok siamaani magab öö uned 9 kuni 11 tundi järhest ynepealt sööb vaheas aga ei ärka laps oli 8 aastat oodatut jaime juhtus

  8. Mul oli ka planeerimata laps, ei ütleks nüüd et ta inglike oli!! Väga sarnased jamad, mis sinulgi praegu on, olid ka temaga (gaasirallid, nutmised jne) ..

  9. Minu sõbrannal oli keiser ja minul tavaline sünnitus. Ja meie lapsed oli kui öö ja päev. Sõbranna oma röökis koguaeg, kussutas teda magama, rinda ei tahtnud laps juba saada haiglast, püüdsid mis nad püüdsid, käidi isegi Tartus nõu küsimas aga ei aidanud siin miski, tuli pudeli peale minna aga ikka ta röökis, see oli lihtsalt jõhker, minu jaoks küll. Minu poja täiesti rahulik, magas igal pool, panin lihtsalt voodisse, ise võisin ära minna. Nüüd siis tüdruk pooleteist aastane ja kõik ok, lõbus laps ja sõbrannal võttis isu ära teise lapse soov. Ütles, et kõik, piisab ka ühest. Minul aga juba teine laps ka, teine poja on veits raskema iseloomuga aga kui mina olen rahulik on ka tema. Laps tunnetab seda kohe, nii, et ma püüan seda järgida kuigi ega kahe lapse kõrvalt on vahel seda raske teha aga pole hullu. Kusjuures on mõlemad lapsed planeeritud. Sulle aga jõudu ja lohuta ennast sellega, et ükskord saab see ju läbi.

    • Mul ka sõbranna sünnitas loomulikul teel, ja tema poeg on niiiiiiiiiiiiiii hea laps. Magab, sööb ja mängib. Ning kui räägin, et kuidas meil on, siis imestab koguaeg, et kuidas küll nii, et tema laps on nii rahulik ja ei nuta ka mitte. Mängivat omaette ja jumala chill tüüp.
      Oeh, mul on nii kahju, et see keiser mulle tehti. No ma ei saa kohe üle ega ümber sellest.
      Tõesti loodan, et edaspidi see teda siiski nii palju ei mõjuta, näiteks koolis jne…

  10. Tead, ma ootasin nagu HULL, et kolm kuud täis saaks. Siis pidi laps lihtsamaks minema. Mul oli loomulik sünnitus, kuid paraku läks RPga pahasti. Nutsin, hüsteeritsesin ja no mida kõike veel, sest NII raske oli. Nüüd on tibi 4,5 kuud ja tead – nii muutunud. Naerab, sööb, magab. Vahel joriseb ka, aga vähe. Mul ei olnud plaanis üldse lapsi saada, nüüd ma küll tahaks veel. Tahaks just sellepärast, et suures oskamatuses, paanikas ja väsimuses ei olnud aega tegelikult nautida seda imelist väikest beebit. Vaata oma pisikest “põrgulist” ta on niiiiiii armas :) Varsti saad rohkem puhata ;) Peagi puberteediaeg käes :p

    • Täpselt slp ongi kahju, et see aeg nii läheb tegelt kiirelt (kuigi on päevi mis tunduvad igavikuna), ja pole nagu saanud väga nautidagi veel.

  11. Minu erakorralise keisriga sündinud lapse esimene eluaasta oli õudusunenägu. Meenutadagi on valus, kuigi ta on praeguseks juba 3.a. Gaaside probleem oli tal loetud korrad, kuid ta lihtsalt ei söönud ega maganud. Päeva aeg magas mul rinnal või vanemaks saades lamamistoolis, üks uni õues. Ööd olid täielikud terrorid. Mäletan ühte nädalat, kus ma konkreetselt 7 ööd järjest sekundikski ei uinunud. Täna erakorralisele keisrile tekkis mul sjd, mida võimendas muidugi rahutu laps. Ma süüdistasin ennast, et ei suutnud ise oma last ilmale tuua, et mu keha vedas meid alt ja oleks peaaegu lapsele saatuslikuks saanud. Oli hetki, kus ma lihtsalt keerasin ära, tahtsin öösel kodust lahkuda, et ennast oksa tõmmata. Minu õnn ja minu kalju oli ja on muidugi siiani minu abikaasa, kelleta oleks ma tõesti vist lõpetanudki kuskil oksa küljeks kõlkudes… Mehega vaheldumisi toitsime öösiti last, rahustas teda, õhtuti/nv lasi mul magada, olles ise lapsega. Oli üsna tavaline, et laupäeva hommikuti käisid nad näiteks kl 7 jalutamas juba. Jne jne. Mingil hetkel hakkasin ma lapsel laskma end tühjaks nutta süles. Kuhugi mati peale üksi ma teda röökima kunagi ei jätnud, seda ei tohi mingil juhul teha, see annab ränga löögi lapse turvatunde arengule. Aga süles tühjaks nutmine aitas meil, laps muutus rahulikumaks. Seda tasub proovida. Keisrilastel on üsna tavaline sünnitrauma, just psüühiline. Mistõttu ongi nad sageli loomulikul teel sündinutest rahutumad. Hetkel, mil laps on 3.a, on tal endiselt uneprobleemid. Igasse unne on ta suurema osa oma elus jäänud nutuga. Öösiti ärkab siiani pea iga öö vähemalt korra ja enamasti hüsteerilise nutuga. Aeg ajalt on ka muidugi helgemaid aegu. :) Söömisega on ka nii, et tihti elab vaid õhust ja armastusest. Aga tegu on siiski vaimselt ja füüsiliselt täiesti terve lapsega. Väga hea arenguga, eriti vaimse poole pealt. Energiline, elurõõmus, imelise huumorimeelega, väga asjalik ja sõnakuulelik laps. Mingeid muid probleeme pole temaga väga olnudki, kui jätta välja see hull beebiiga, ja praeguseni kestev magamise ja söömise mure. See titeiga tuleb kuidagi üle elada, endaga rahu sõlmida ja uskuda, et ühel hetkel on see kõik minevik. Minul polnud ka vähemalt esimesel eluaastal teise lapse soovi, nüüdseks on see juba ammu. :) Ainult tulla ei taha kuidagi.

  12. Ma ei süüdistaks kôiges keisrit, mul oli normaalne sünnitus ja laps oli pòrguline, ōel sama lugu. Sõbrannal 2 keisrit ja mõlemad lapsed rahulikud. Aga raske oli tõesti, ka mul tekkisid tõsised unehäired endal. Ehk lohutab, et räägitakse, et rasked beebid on hiljem mõistlikud väikelapsed. Ühe teooria järgi kestab inimese rasedus liiga vähe aega ja lapsed tahaksid ühe trimestri veel kõhus olla s.t neile tuleb nendel kolmel esimesel kuul luua analoogsed tingimused emakaga-soojus, tihedalt kinni pakkida, taustamüra, mitte vaikust jne.
    Karjumine selili olles on moro refleks, neil tekib tunne, et nad kukuvad. Googelda moro kohta.

    • Just täna lugesin natuke sellest ja tahtsin edasi uurida. Ma ei teagi kust artiklist see moro ette jäi…

  13. Ahjaa ja mis on veel väga hea n.ö motivaator, on see, et kui kunagi peaks ka teine laps sündima, siis oled sa käinud läbi juba sellise põrgu, et hullem väga olla ei saa. :p Seega on teisega kindlasti oluliselt lihtsam. Ja mida ma oma kogemusest võin öelda, on see, et kui saabuvad juba need ajad, kus tuleb jonn ja muu selline asi, oled sa nii tuim või pigem võiks öelda, et immuunne kisale, et palju lihtsam on seda taluda. ;)

  14. Kui nüüd ausalt öelda teksti lugedes siis esiteks ta on BEEBI kes on esimest korda kogemas KÕIKE! Ta ei oska veel ise uinuda või olla ja praegu ongi tal vaja olla palju süles, sest ta tahab lähedust ja hakkabki nutma kui käest maha panna ja ongi süles rahulik just sellepärast. Te nagu loodaksite, et ta ise oskaks kõike ja saaks aru…temajaoks ei ole see õueriietesse panemine vb sama nagu meile suurtele, temajaoks on see vb ehmatav ja mütsi pähepanek ei meeldi väga paljudee beebidele…ka minul on 5 kuune beebi kes varem hakkas ka täiesti röökima kui mütsi pähe panin ja siis hakkasingi panema mütsi pähe kas toas kõige viimase asjana või trepikojas vankrisse pannes enne uksest välja minekut. Peksite rohkem mõistma seda, et tegemist on väikse beebiga ja see kui teil laps niimoodi nutab palju jne ei tähenda, et mõnel teisel inimesel samasugune laps tuleks, kõik lapsed on ikkaerinevad nagu inimesedki!
    Mida suuremaks beebi saab seda keerulisemaks asi ka läheb, tulevad uued oskused, hambad mis omakorda magamise keerulisemaks muudavad…tuleb lihtsalt iga päevaga õppida oma last paremini tunda ja selle raske ajaga hakkama saada kui ei ole sattunud just kõige rahulikum laps.
    Ja seda kõike ei ütle mitte halvustades, sest olen ka ise lahistanud nutta koos lapsega ja olnud vihane aga keegi ei olegi öelnud, et lapse kasvatamine peab kerge olema ;)

  15. Tal on valus, sp karjubki. Meil oli täpselt sama. Vb ongi nüüd söögitoru ka põletikus? Igatahes meil oli KÕIK samasugune. Endiselt on mu pakkumine jõus. Pead puhkama! Vaikuses…

    • Ma nüüd arvan, et see on tal üleväsimusest. Alati karjub kui väsima hakkab ja une aeg tuleb.
      Mis pakkumine? Vabandust kui mul midagi kahe silma vahele jäänud on.

  16. Muide kõige tåhtsam oli arvan see,et kui laps sai 1 nådalaks hakkasin õhtyti andma infacoli òò uneks,núúd,kui någin,et oli selline õudus,ròòkis 6 tundi sain aru”et gaasi valyd ja koheselt hakkasin infacoli iga sòògikorral anbdma ja pole nii hullult enam nutnyd,imik sai tåna 3 kuuseks.nainin annan rinnapiima magusast loobund pole ei sòò sokolaadi muyd sòòn ikka paevas tordi tükki,kohukesi halvaad piimaga,pidi hazti rinnapiimale mõjuma ja ütleks,laps kolme kuune korra jah ròòkis muidu super rahuluk,magab sòòb,palju naerab midagi proovib rãakuda jne.halvaast tekkis alergia kys koostisess olid arahise pahklid”vahetasin paevalille seemnete halvaa peale koik ok on.kohvi joon inka pole paris kohv aga ikka hea juua.joon ka tassikese vahest ktihtii teed.soon tattart tihti.

  17. Muideks magab mu lapsuke minuga samas voodis ja påeval súles asendis siis 3 või 4 t jãrjest boib magada,panan korraks voodisse ,seal magab alla 1 tunni,seega olengi 25 t temaga klamberdund kokku aga serga ei nuta ta mul,ules arkab siis vahest panen tekki peale kus mangib omapead 15 minti voi vaatab telekat.esimene laps magad kuni 1 aadtadeni minu kaisus 10 kuud sai rindavendal mugav oli kohe suua anda ja laps natuke nuuksus sai kohe suua,selle teise lapsega teen samamoodi.

Vasta Kaire-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.