Mul jääb vahel mõistusest puudu, ehk aasta kolme kuune Annemaia

”Kohutav kahene, alates sünnist” ? :D

Ma peaks ka endale vist lastekasvatus raamatuid tellima. Näiteks ”minu mõistus on otsas”. Või milliseid teie soovitaksite lugeda? Apollos on hetkel megahead diilid ja teatud summast tasuta transport… Ma lasteraamatuid juba eelmine nädal tellisin, aga oleks vist pidanud enda jaoks ka midagi ostukorvi viskama.
Kahju, et raamatud nii palju maksavad, muidu ma loeksin kindlasti palju rohkem. Ja mitte ainult lasteraamatuid, eksole. :D Vanasti külastasin ma palju ka raamatukogu, aga enam nagu ei viitsi ja tahaks, et kõik raamatud oleksid ‘omad’.

Igatahes. Ma lihtsalt ei saa aru mis ma selle lapsega tegema pean. Ükskõik mida ma ütlen, keelan, käsin – ta irvitab lihtsalt mulle näkku. Ütlen näiteks, et ei tohi ronida – tema ronib edasi ja kui kurjemat häält teen, siis lihtsalt irvitab… Lähen teda ära tõstma, siis laseb end makaroniks ja nutab, nagu ma oleks talle just peksa andnud.
Vahel on mul tunne, et ta lihtsalt ei tunnistagi sõnu ‘ei’, ‘ära tee’ ja ‘ei tohi’, ning kuuleb selle asemel ”jajah, tee veel! See on nii tore, tee aga veel!” Ta nagu teab mida need sõnad tähendavad, aga teda lihtsalt… ei koti? Ma olen tema silmis vist mingi naljanumber, keda ei pea tõsiselt võtma. Aga kui issi midagi ütleb, siis on üldiselt kohe vaikus maa peal.

Huvitav oleks teada, et mida ma siis valesti teen? Või miks tal minu keeldudest ja käskudest täiesti suva on? Peaks kaamerad üles panema, et neid olukordi kõrvalt näha.

Enda arust olen ma päris range ja ei lase tal endale pähe istuda. Ei on ei. Aga ikkagi on asi kuidagi nii läinud, et tal on kõigest täiesti pohhui ja ma pean füüsiliselt tema tegevusi lõpetama.

Enne hakkavad sead lendama, kui tema lõpetab tapeedi kiskumise, ronimise, nõude maha loopimise, oma asjade viskamise…
Ehk kordan ma end liiga palju ja peaksin kiiremini füüsiliselt sekkuma? Üldiselt ma ikka enne sekkumist annan talle kahe-kolme keelu jagu aega ise lõpetada. Aga ehk peaksin ma kohe tema juurde minema ja nn ‘tema tasandilt’ keelama? Või what nagu…?

Ta teeks kohe nagu meelega (no tegelikult loomulikult ei tee) seda kõike. Mina ütlen, et ei tohi toitu maha loopida, tema hakkab kohe rohkem loopima. Mina ütlen, et ei tohi oma asju visata, tema korjab asja üles ja viskab seda veel suurema kaarega. Mina ütlen, et ta tuleks minu juurde, tema paneb kööki jooksu. Mina ütlen, et ta ei roniks toolile, tema ronib edasi. Mina ütlen, et ei tohi lüüa, tema lööb veel. No pmt nagu oleks täpselt nii, nagu enne seletasin. Mina ütlen ‘ära tee’ aga tema kuuleb ‘tee’. Või ma ei tea. Miks ta teeb nii? Millal ta selle nalja lõpetab? Tema on igatahes ainus, kellele meelest see naljakas on. :D

Igatahes. Mina pole siin majas autoriteet. Pigem nagu põrandalapp või ‘lihtsalt mingi tissidega mutt, kes kõike põnevat keelab’.

Viimasel ajal on hakanud see issistumine ka tulema. Kui muidu oli ikka nii, et kõike tuli minuga teha, siis nüüd on tihti nii, et kui issi on juures, siis mina teda puudutada ei tohi. :D
Minu käest sööki vastu ei võeta, issi käest võetakse, mina tema kätt hoida ei tohi, issi peab hoidma jne. Täna näiteks olime õues ja mees ladus puid kuuri. Annu jooksis koguaeg tema juurde ja nõudis opa, ning kui mees tahtis ta mulle anda, löödi käed ümber issi kaela ja karjuti, nagu keegi oleks üritanud teda lõkkesse visata, mitte oma lihase ema sülle panna… :D

Muidu on ta tore ja tubli laps, aitab mind koguaeg ja ”aitab” mind koguaeg. Toob ja ulatab mis palun, annab kastist puid, viskab sodi prügikasti, ”pühib” ja ”peseb” põrandaid, teeb ”süüa” jne… Aga vot sõna ei kuula kohe üldse.

Tähelepanu hajub tal küll kergelt, ning kui tema ei taha, siis tema ei taha ja punkt.
Otsustusvõimetu on ta vahel (tihti) ka. Tahab söögitoolist ära tulla, aga kui ma hakkan teda üles tõstma, hakkab karjuma ja viskub makaroniks…
Tal hakkab väga kergesti igav (ja siis hakkabki pättusi tegema ka). Näiteks enamasti ei suuda ta 8 leheküljelist raamatutki lõpuni vaadata. Tihtipeale hakkab mul raamatut käest ära kiskuma ja kokku suruma (lemmik tegevus on raamatute TAGURPIDI kokku surumine, enamus raamatud on juba teipi näinud rohkem, kui minu vanad kooliõpikud), aga siis saab tigedaks, et miks ma ometi lugemise lõpetasin. Ma peaksin nagu peast kõiki raamatuid teadma (ega palju puudu ei ole, paari juba loengi peast pmt).
Nagu aru saate, siis raamatud on väga teemas, aga püsivust ei ole tal üldse. Koguaeg peab ringi jooksma. Pole siin aega kaks minutit ühe koha peal istuda, et midagi vaikselt teha või kuulata. :D

Omette tegevusi pole ta ka eriti suuteline leidma… Kuidas seda talle õpetada?

Hetkel kaalub ta umbes 10 ja pool kilo, ning on 82 cm pikk. Hambaid on tal kuskil 13 (kui viimati õnnestus vaadata). Sõnavara täieneb hoogsalt, ma ei oska kõiki sõnu ilmselt kohe kirjagi panna, mida tema siin igapäevaselt kasutab. Ta saab väga paljust aru ja suudab end peaaegu alati mõistetavaks teha.

Ühtlasi üritan ma talle võimalikult lühidalt asju seletada ja pikki loenguid ei pea, ta niikuinii ei mõista kõike. Ma ei kasuta väljendeid ‘ära nuta’ (laps saab signaali, et oma emotsioonide väljendamine on vale), ‘pole midagi hullu’ (tema jaoks on see ikkagi suur diil) ‘ma ei taha/viitsi su jonni kuulata’ (mis mõttes emme ei taha/viitsi mu muret kuulata?) jne… Seda kõike tänu Kätu blogile. Tema kunagi rääkis, et käis Jassuga kuskil arstil vms, ja seal siis õpetati ja seletati neid asju. Tundsin end veel pärast süüdi, et ei olnud ise juba varem sellise loogilise asja peale tulnud, ega mõistnud, kui palju üks lause lapse jaoks tähendada võib…

No ja tema arvates on ‘aitäh’ vist mingi võlusõna, mille lausumisel saab ta kõik, mida süda vähegi ihkab (enamasti on see ‘midagi’ magus…). Ega ikka ei saa küll, kallikene. :D

Ühesõnaga, ta on endiselt üks iseteadlik karakter, kes teab väga täpselt mida, millal ja kuidas ta tahab (ja mida mitte mingil juhul ei taha).



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

17 thoughts on “Mul jääb vahel mõistusest puudu, ehk aasta kolme kuune Annemaia

  1. Mina soovitan sul küll mõni kasvatusraamat muretseda. Raamatukogust laenutamine ka hea, sest paljude raamatute sisud osaliselt kattuvad.
    “Minu mõistus on otsas” raamat annab sulle kohe nippe kuidas last paremini suunata lubatud tegevustele ja kuidas pidev keelamine asendada.

    Veel häid raamatuid on: kuidas meid mitte untsu keerata; minu piirid- sinu piirid.

    • Ega jah. Aga samas on nende raamatutega sama, nagu erinevate arvamustega. Igaüks võib erinevat juttu rääkid ja vanduda, et see ongi tõde. Ning siis võta kinni ja tee kindlaks, et mis see sinu ‘tõde’ on ja mida sa ise uskuda tahad. :D

    • Tavaliselt need raamatud on ikka spetsialistide poolt kirjutatud, seega ikka ei ole päris mingi teise emme arvamus lihtsalt. Ja need on bestsellerid, mis tähendab, et need toimivad. Osta küll ei soovita, üle ühe korra niikuinii ei loe ju. Pigem laenuta ühekaupa ja siis jõuad järjest läbi lugeda ka.
      Ja veel : su kirjutamisstiilist jääb selline mulje, et oi, küll mul on alles raske sest just mulle on selline raske laps sattunud. Tegelikult on su laps täpselt selline, millseks sa tal kasvada oled lasknud. Seega, hopp, iseennast ikka harima eelkõige :)

    • Ma polegi väitnud, et need raamatud oleks kirjutatud mingite suvaliste emmede poolt. Aga fakt on see, et isegi kui erinevad teadlased uurivad samu asju, tulevad tulemused kohati erinevad. No nt mõned väidavad, et unekool on jumalast okei asi, teised ütlevad jällegi, et see on lapse traumeerimine. :D
      Ja sellepärast ma ju abi ja nõu otsingi, et teada saada mida ma siis valesti teen, et ta nii mul käitub…

    • Eks nii ta on. Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi. Ma ise olen ülikoolis süvendatult õppinud laste psühholoogiat ja arengut ning endalgi kodus aastane põnn. Sellest ka raamatute soovitus. Hoolimata oma haridusest haarsin ka mina raamatu, et endale meelde tuletada aastase lapse arengu iseärasusi ja nippe kuidas läheneda jonnidele ja keeldudele.

      Ma ei leia, et last saaks kasvatada ühe raamatu järgi! Aga kasvatus on teadus ja milleks leiutada jalgratast kui saab toetuda teiste kogemustele ning tähelepanekutele.
      Nagu sa nimetasid on unekoole erinevaid ja ka kasvatus meetodeid erinevaid. Lõpuks leiad endale sobivad :)

  2. äkki sul pole konkreetset hääletooni? Need EI TOHI jne peavad olema lausutud madalal konkreetsel hääletoonil (kunagi supernanny saates õpetas), muidu on need laused nagu kõik teisedki a’la, no tule sööma, kullake.

  3. Proovi mõnikord keelud sõnastada ilma eituseta. Nt nõud paneme laua peale (selle asemel, et ei viska maha või ära tee) ja võib lisada ka väikse tagajärje ja meeleolu, et kui nõud maha kukuvad, lähevad katki, siis meil ei ole ju millestki süüa, siis on emme kurb.

    Kasvatusraamatutest nii palju, et kõike, mida loed, ei pea koheselt rakendama, aga lõpuks kujunevad ikka mingisugused oma teadmised ja just loetu põhjal. Sündinud pedagoogid me ei ole :)

    • See tundub nii pikk seletus, ma arvan, et ta ei saa sellest aru. Aga põhimõtteliselt küll. Et väldin keeldu, ja räägin midagi muud…

  4. kas pariselt ka leidub lapsi, kes saavad selles vanuses igast “ei tohi”-st aru ning seda peale esimest ytlust kuulavad??? Mul on lihtsad lapsed, aga Annuga samas vanuses ei ole neist ykski veel “Ei”-st alati aru saanud. Mone asja keelamine on olnud lihtsam, mone asja keerulisem, aga meil naiteks kui noorim laps sai ideaalselt aru, et pliiatsiga ei tohi muule kui paberi peale joonistada (seda proovis vist ainult 2 korda) voi et arvutit ei tohi puutuda, siis seda, et kui vett enam ei taha, siis seda ei tohi porandale kallata voi et vanema oe prille ei tohi eest kiskuda- neid kordasime talle iga jumala paev 100 korda ning ikkagi kuu hiljem katsetas ta neid igapaevaselt ning ei nainud aru saavat sonast “ei”. Vanim lapsi oli samasugune vaiksena ning praegu aastaid hiljem on ta ideaalselt kaituv laps- ju siis ei pidanudki igast “ei tohi”-st selles vanuses veel aru saama….Annu on lihtsalt ilmselt elav laps, kes tahab naha “mis juhtub siis kui…”

    • Mhm, täpselt nii ongi. Ta on väga elav… Aga ma saan aru, et ta saab aru, et ta ei tohi. Mõnest keerulisemast keelust ehk tõesti ei saa, aga ega ta ei kuula ju mitte kunagi. Kui issi keelab, siis saab aru ja kui mina, siis ei saa? See ei ole ju ka loogiline. :D

  5. Minu laps on sama vana. Eks ikka tuleb ette tegevusi, mida laps teha ei tohiks (näiteks tapeedi kiskumine), kuid pigem püüan tema tähelepanu antud tegevuselt mujale viia kui iga asja pärast keelata. Keelamine alles siis kui miski muu pole aidanud. Pakkuda midagi põnevamat asemele. Näen ka, et teatud tegevuste puhul on lihtsam lasta tal uusi asju proovida, üle vaadata (juhul kui pole ohtlikud või ei tekida kohutavaid tagajärgi). Nad on nii väikesed ju veel. Ei saa neilt oodata täiskasvanulikku aru saamist sellest, kuidas peaks käituma ning nõuda rohkem kui nad anda suudavad.

    Üsna tihti kipume ise probleeme looma ning sildistama. Ka minu laps ei suuda raamatut pikalt vaadata, kuid kunagi pole tulnud pähe, et see nüüd mingi halb asi oleks või et peaks teda kuidagi “treenima” selleks… Iga asi omal ajal. Ta ei ole minu jaoks kohe negatiivses mõttes püsimatu. Lapsed ongi liikuvad ning tahavad elu uurida. Ta ei tee seda kõike selleks, et Sind närvi ajada.

    Olen ise kasvanud üles keskkonnas, kus väga väikesest peale pidevalt keelati, koguaeg olin midagi halvasti teinud, millest ise veel arugi ei saanud. Ema oli väsinud ja kantseldas mind “kasvatamatut”, kes pidevalt eksis mingite tundmatute reeglite vastu. Koguaeg ei olnud piisav, ei teinud seda või teist, mida minu ema oma ideaalmaailmas nägi. Tulemuseks – võõrandusin emast. Täiskasvanu eas kulus palju raha oma teraapiale, et ebakindlusest ja ärevushäiretest jagu saada. Just ärevus kasvas minus kui pidevalt olin millegi ema jaoks halvaga hakkama saanud, mis tagantjärele vaadates täiesti tühine asi oli ning millest ma tol hetkel arugi ei saanud.

    Lapsevanemana näen kui oluline on eneseanalüüs, olukorda võimalikult kainelt märgata. Ma ei ütle, et minu laps piirideta kasvab-vastupidi, rutiin ja kindlad piirid aitavad kaasa turvatunde loomisele, kuid see on midagi muud kui pidev keelamine, lapselt rohkem nõudmine kui ta on valmis andma ja aru saama.

    Kindlasti võib laps tunduda “raske” ka siis kui ise väsinud või tüdinenud oled. Võta aega iseendale ja pööra tähelepanu ka endale kui Naisele. Minu puhul on see aidanud palju – sa ei ole vaid ema, kes jälle “seda sõnakuulmatut jõnglast kantseldab”, vaid oled ka naine iseendale, oma mehele. Lisaks kodule on head ka omad hobid voi tegevused, mis arendavad ja aitavad kasvada paremaks ja vaimses mõttes puhtamaks inimeseks.

    Pööra fookus igapäeva elus sellelt keelamise ning “ta ei tee/ei oska/ei kuula” teemalt ära, tunnusta, julgusta ja kiida kui laps on edusamme teinud. Järgmisel korral püüab ta veel rohkem. Aga kõige alus on puhanud ning endaga hästi läbi saav ema!

    Päikest Sulle ja Su perele!

    • Vot, üks sisukas ja asjalik kommentaar. Aitäh!

      Tegelikult on nii, et ega ma mingeid mõttetuid asju talle ei keelagi. Ikka neid mis ohustavad tervist, või kui ta tahab midagi lõhkuda. Ja hästi tehtud asjade puhu ei jää ta kunagi kiitusest ilma.
      Kindlasti mitte, ei taha ma, et Annu saaks sellest mingi trauma, negatiivse kogemuse või tunde, et ta pole piisav… Ma kiidan teda ikka pidevalt, aga iga väikse asja pärast ka ei juubelda. Muidu ehk muutub see kiitus nii tavaliseks. Kui millegiga hästi hakkama saab vms, siis ikka ütlen, et ta on tubli/hästi tehtud/aitäh/olen su üle uhke jne… Mina mäletan ka, et selliseid sõnu ma oma kodus väga ei kuulnud. Eriti veel seda, et keegi minu üle uhke oleks…

      Ma ei tea kas ma ehk tõesti ootan temalt liiga palju, või mis, aga ma nagu eeldan, et nii vana laps suudab juba minutikesegi ühte tegevust teha. Aga Annu puhul on nii, et ta võtab nt oma klotsitünni ja me hakkame siis sinna kujundeid sobitama. Aga kui ta kohe hakkama ei saa, siis tahab minema minna/loopida/pooleli jätta… Ma ikka üritan meelitada vaikselt, et tegevused tuleb lõpuni teha. Või on selleks ehk vara?

      Ma ei väida, et Annu on raske laps vms. Ta ongi lihtsalt laps. Laps, kes on elav ja tahab koguaeg midagi teha, midagi uurida, kuskile minna… Aga kuidagi peaks ju mingil hetkel natukene suunama ka, et tegevused tuleb ka lõpetada, mitte kõike oma elus pooleli jätta…?

    • Võibolla sellepärast võiksidki erinevaid raamatuid lugeda, et teada saada, mida 1,3-aastane laps peab/võiks osata ja mida mitte.

  6. Ma ei ole Sinu blogi pidev lugeja. Kiikasin siia viimati siis, kui Su laps oli alles beebi. Mäletan, et teemad olid Sul valdavalt selle ümber, kui raske elu lapsega ikka on jne (täpselt ei mäleta, aga negatiivse mulje jättis, mistõttu ma rohkem lugema ei tulnud). Nüüd korra jälle kiikasin, sest ühe teise blogija kommentaarides mainiti Sind….ja jälle ma loen, kui raske jälle on lapsega, sõna ei kuula jne (ei tahtnud isegi lõpuni lugeda seda postitust). Kas Sa oma lapsest rõõmu ka oskad tunda? Kõik see, mida kirjeldad, on ju igati eakohane. Tunne rõõmu, et Sul on tegus ja avastamishimuline laps. Kõik see on mööduv ja aeg läheb nii ruttu, kahju kui keskendud ainult vingumisele.

    • Mis blogis? :D
      Oi, väga kahju, et oled nii kehvasid postitusi lugema juhtunud… Ma ikka tunnen oma lapsest väga palju rõõmu ja olen väga tänulik, et ta nõnda tragi on. Sa lihtsalt sattusid veidikene pahadel aegadel siia. :D
      Aga no Annu esimesed 6-kuud olidki meeletult rasked, oleksid tihemini lugenud, oleksid ka mõistnud, mida me läbi elasime. Tal olid väga väga väga jubedad gaasid ja terve trobikond teisi terviseprobleeme, mis meie elu põrguks tegid. Ma olin sel ajal ise juba nii läbi omadega, et pole siiani julgenud minna tagasi ja neid sissekandeid lugeda.
      Ma tean väga hästi, et see praegune asi on eakohane, aga see ei tähenda, et kohati kuul kokku ei jookseks. Seda on vast igal vanemal, et ei tea enam mida teha. Seega rääkisingi meie praegusest olukorrast, ja küsisin teistelt emadelt ehk ka nõu. Annuga on mul, võrreldes varasemaga, ikka lust ja lillepidu praegu. Ta ei ole ‘raske’ laps, aga väga elav ja seiklushimuline küll. Kahju, et sul on jäänud mulje, et ma kurdan, või pole tema üle õnnelik, või ma ei tea… See pole üldse nii. :/

Vasta SK-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.