Mul läheb süda pahaks.

Ma hakkasin kirjutama oma iganädalast beebiblogi, ja sõnad lihtsalt voolasid… Aga mitte õigel teemal. Minu mõtetes keerleb midagi hoopis muud kui raseduse sümptomid, sünnitus ja halamine teemel ‘mul on nii raske’. Kuidas ma saangi seda teha, kui samal ajal piinleb, ja võitleb oma elu eest, haiglavoodis üks väike imeline hing, tema kõrval on üks isa. Murtud südamega isa. Isa kes soovib kogu südamest veel korra näha oma tütrekese naeratust ja teda veel korra vanillijäätist sööma viia, sest see on tema lemmik…
Ma olen juba päevi mõelnud sellele juhtumile, lugenud selle kohta kommentaare ja mõtetes palvetanud, et tüdruk paraneks. Et juhtuks veel üks ime siin maailmas ja ta paraneks…
Kuna ma ei taha eriti sellise jubeda teemaga alustada millegi minu jaoks nii ilusa ja erilise nagu rasedus kirjeldamist, siis teen eraldi sissekande. Ja jah, ma tean, et sellest on kirjutanud juba pea kõik blogijad ja ka kõik lehed ning muud sotsiaalmeedia kanalid on seda lugu täis, aga… Need sõnad tahavad minust välja pääseda, ma pean neid jagama…

Nagu ka terve ülejäänud Eesti, ei saa ka mina peast seda jubedat lugu väikesest Emily’st. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, KUIDAS EMAARMASTUST EI TEKIGI? Kuidas saab nii, et sa teed oma lapsele nõnda haiget ja jätad ta terveks ööks surema. Kuidas suudab üks ‘ema’ rahuliku südamega minna välja pidutsema ja mingite martidega ringi tõmbamas käia, teades, et tema imetilluke lapsuke on ÜKSI kodus?! Ja veel enam, KUS ON OLNUD LÄHEDASTE SILMAD!? Selline asi ei saa ju jääda märkamata. Miks pole midagi juba varem tehtud? Kui kasvõi keegigi neist oleks midagi ette võtnud, poleks ehk tüdruk hetkel sellises seisus, nagu ta on. Ma kõlan praegu väga kalgilt, aga ütlen, et ka nemad on selles süüdi. See ‘emme’ on vaimuhaige, aga teised, kus oli teiste mõistus, silmad ja süda?
See lihtsalt näitab inimeste hoolimatust. ‘See ei puuduta mind’ mõtlemine on ikka TÄIEGA üle piiri läinud. Tõmmake oma pead persetest välja ja hakake märkama inimesi ja nende tegusid enda ümber!
Siinkohal ma ei peatu enam selle monstrumemme teemal. Mul pole mitte midagi uut lisada, mida juba öeldud ei oleks. See ’inimene’ on värdjas ja vääriks seina äärde paigutamist. Inimene jutumärkides, sest sellise eluka nimetamine inimeseks oleks teiste jaoks solvav. Sellise eluka nimetamiseks ei olegi vist sobivat sõna veel välja mõeldud.
Ma loodan, et need jõhkardid saavad karistada 4730194710948127721 x hullemini, kui see mida tunnevad hetkel too väike piiga ja tema isa. Kuigi arvestades kui perses on Eesti karistusüsteem, ei imestaks ma kui jõhkardid pääseks tingimiste või paari aastase vanglakaristusega. Hehh, kuigi ma ei taha mõeldagi mis saab neist siis, kui nad vanglast vabanevad… Midagi ilusat sealt tulla ei saa.

Ma tahaks lihtsalt nutta ja oma tütre sülle haarata, kui ta poleks veel mu kaitsva kõhunaha all peidus. Selliseid asju kuuldes ja lugedes ei tahagi ma sünnitama minna. Ma ei taha, et mu tütar elaks sellises jubedas maailmas. Ma ei taha, et mu tütar puutuks kokku sellise õeluse, südametuse ja kurjusega.
Minus tekitab kabuhirmu mõte, et kunagi, kui minu lapsel on abi vaja, kõnnitakse samamoodi lihtsalt kinnisilmi mööda ja teeseldakse, et ‘mina ei näinud midagi’. Ma ei saa ju oma last igavesti kaitsta, tal kannul käia ja iga kurja olukorra või inimese eest päästa. Muidugi, ma teen oma parima, ma annan endast kõik, aga tihtilugu ei ole see piisav.
Ma armastan juba praegu seda väikest inimest enda sees rohkem, kui oma elu ja see tunne ainult kasvab. Mulle ei mahu mitte iialgi pähe mõte, kuidas saab nii, et ka kõige kalgimas südames ei teki piiskagi emaarmastust, kui tunned oma last liigutamas, kuuled ta südant esmakordselt löömas või näed ta esimest naeratust? See lihtsalt…müstika.

Vaadates selle monstrumemme facebooki profiili, näib nagu tegu oleks ülimalt armsa ja hooliva emaga. No vaadake vaid neid pilte ja videoid mida ta postitanud on. Eriti armas on veel SEE viimane video, mille ta on postitanud aasta alguses. Kuigi SELLE pildi kommentaarid olid juba kahtlust äratavad. Tundub, et neiu teadis millest ta räägib, aga teised tembeldasid olukorra ‘näed tonti seal, kus seda pole’ alla. No tuleb välja, et ikka oli tont. Ja veel oioi, kui suur…
Ma poleks mitte kunagi osanud arvata, et nende suurte ja süütute silmade taga peitub koletis.

EDIT:
Ma ei märganud kohe esimese hooga, et kommentaarid on EILSED. Ja selgituseks ütlen veel, et ka mina ei näinud tol pildil sinikaid vms. Lihtsalt tõin välja selle kuidas inimesed reageerisid. Ma ei ürita siin kellelegi liiga teha. Rahu.

EDIT2:
Ja pean oma sõnu sööma. Nüüd näen ka mina sinikaid. No vaadake vaid neid roosa mütsiga pilte lapsest SIIN, tibina instagramis. SELLEL pildil on selgelt näha näos tumedad laigud. Esialgu võiks ju heal juhul arvata, et lapsel on nägu lihtsalt must, aga samamoodi ja samast kohast on lapse nägu ‘must’ ka SELLEL ja mõnel järgneval pildil. Muidugi ei saa kindlalt väita kelle või mille pärast need sinikad tekkinud on, aga noh…

Comments

comments

9 thoughts on “Mul läheb süda pahaks.

  1. Need kommentaarid tolle pildi all on EILSED, ja need konkreetsed ongi tondi nägemised. Ärge hulluks ka minge…

    • Oih, ma ei vaadanud kuupäevasid. Ja ega ma ei väitnudki, et need seal sinikad olid, lihtsalt tõin välja selle, et too neidis paistis teadvat midagi vms, aga teised kohe tegid maha. Ei ürita siin kellelegi liiga teha.

  2. Ei ole need sinised laigud midagi tondi nägemised. Vaadake neiu instagrammi (www.instagram.com/ketuu_kiisu vist). Mitmel viimasel pildil lapsel ‘tondid’ näos. Muidugi ei väida ma, et need kindlalt peksmisest ja löömisest on.
    Lapsest on ilmselt tervel Eestil hetkel kahju. Kole lugu, väga kole.

  3. No teatavasti lapsed saavad kergelt sinikad. Just mingis teatud vanuses. Seni kuni ei tea millest need piltidel olevad sinikad tekkisid ei tasuks neid kaela määrida. Ja mis siis saab, kui seda tibinat ennast ei olnudki kodus kui asi toimus. Oli kuskil pidu panemas? Muidugi on ta ise ka süüdi sel juhul sammuti. Kuid lihtsalt väheke nõme on, et enne kui kõik asjad teada ei ole kõik kohe meedia jutu alusel oksa kedagi tõmbama tormavad. Olles ise saanud tunda meedia väärastunud kajastamisi isiklikul tasemel siis ei võta seda kindlasti kõike tõepähe, mida erinevad kirjaneitsid üllitavad.

    • Ma olen ka sellele mõelnud, et ehk ta TOL korral ei olnud seal. Aga enne ju oli ja ega see esimene kord ei ole, kui ta lapse kallal vägivalda on kasutanud.
      Süüst ta puhas igatahes ei ole ja igal juhul väärib seda mida ta saab. Isegi kui tema selles peksmises ei osalenud, mingi ime läbi.

  4. Ma igati nõustun sellega, et see lugu on õudne ja tõenäoliselt oli vägivaldseid olukordi veelgi, aga mina lapsena selles vanuses olin ka koguaeg sinikaid täis. Igale poole vaja ju turnida ja igast asju sikutada ja sakutada nii et need kukkumised ja ära löömised olid väga tihedad.

  5. Kohe kindlasti ei ole ema süüst puhas. Juba lapse üksi koju jätmine ei ole ok. Või võõrastega. Lihtsalt päris õõvastav on lugeda komentaare, kuidas inimesed teeks seda teist või kolmandat temaga. Ma ei taha mõelda milleks need samad komenteerijad veel võimelised on.

  6. Minumeelest on isa täpselt sama hälvik kui ema. Ta teadis TÄPSELT mis seal kodus toimub. Kuidas laps on üksi jne. Ja ometigi istus ta soomes ja lasi lapsel ema juures oli. Ta tegi selle avalduse hooldusõiguse nõudmiseks jaanuaris. Kui iga kord kui ta sugulane käis vaatamas kas laps on ohutus kohas aga leidis eest lapse üksinda kodus või mõne suvalise onuga siis oleks pidanud kutsuma politsei. Kui selliseid väljakutseid on rohkem kui 1 siis lihtsalt võetakse laps ära emalt ja pannakse lastekodusse, mis on tõetäolselt turvalisem kui emaga kodus. Isa oleks pidanud lapse heaolu nimel Soomest ära tulema seniks kuni lapse heaolu on tagatud. Oleks pidanud kas või Rimisse poemüüjaks läinud. Aga ei, tema arvas et suurt raha teenida on olulisem.

    Lugedes askis ema vastuseid teatud küsimustele ja isa käitumist hetkeolukorras tundub, et seda last ei taha kumbki vaid pigem näidatakse lapse hooldusõiguse saamisega võimu ja makstakse kätte.

    Ma ei kaitse seda debiilikust ema, kes tuleks piinapinki panna aga minumeelest on see isa sama hoolimatu hälvik.

    Meie riigi organisatsioonid tegutsevad küll üsna aeglaselt ja hoolimatult kuid kõik mis on seotud lastega käib üldjuhul kiiremini ning sotsiaaltöötaja tegutseb ka kiiremini ning nii väike laps oleks kodust ära võetud, kui oleks olnud piisavalt väljakutseid. Seal peres aga lahendati oma asju ise, mis tegelikult ei viinud kuskile.

Vasta Kadri-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.