Mul pole enam elu väljaspool kodu

Ma vajan sõbrannasid. Päriselt ka. Ma tunnen kuidas ma siin nelja seina vahel lolliks lähen. Ma vajan muud juttu ka, kui ”kas sa kakasid JÄLLE?”, või ”uinu-uinu, mu väike väsinud lind”…
Enne sisustasin ma enda aega enamasti interneti ja filmidega. Aga praegu seda enam eriti teha ei saa. Ma lihtsalt ei kuule filmi üle selle titekisa. Kas rõõmuhõisked ja hääleharjutused, või siis jonn. No mis filmidest ma siin räägin, pesen ma ju hambaidki titt puusal…
Sõbrannade-tuttavatega suhtlesin näiteks FB’s, või vahel käis mõni sõbranna mul ka külas. Kuigi, ega ka siis mingit hullu sõbrannatsemist ei olnud. Ma pole siin elatud aja jooksul vist kordagi tüdrukuteõhtul käinud, või niisama kellelgi külas. Ikka ja alati olen mina võõrustaja, ning sedagi üliüliüli harva. Ja nüüd on asi juba eriti masendav. Kursaõed läksid siit koolist ära, parim sõbranna kolis Tallinnasse ja see üks ainuke, kes mul siin hetkel veel on, on ka kooli või oma sõpradega hõivatud. Nädalavahetused mööduvad peo tähe all enamasti. Ja see maailm pole ammu enam minu teema.
No ja ega kedagi eriti ei huvitagi mu titejutud. Ei, ei, ma ei räägi ainult oma lapsest. Aga paratamatult on Annu koguaeg minu juures ja nõuab mu tähelepanu. Siis ongi täpselt nii nagu selles ETV näidendis ”võidab see kellel on kõige jubedam mees” vms. Et ‘ei, Oskar, ei puutu seda!’, ainult, et minu puhul on see nii ‘Sorri, ma pean Annule süüa andma. Aga sina mine tee endale kohvi, ja teleka pult on siis, sa ikka oskad seda kasutada?’…. Nagu omg. Päästke mind!
Niiiiiiiiiiii paganama mõnus oleks omada ühte sõbrannat, soovitatavalt lapsega, mida väiksemaga seda ideaalsem. Ühised mured, ühised jutud – noh, teate ju küll. Vastastikune arusaam sellest titendusest, mitte ei pööritata sulle vastuseks silmi, kui ütled, et pead mähet vahetama minema (mitte, et mu sõbrannad sedasi teinud oleks).
Ja minu kehakaalule mõjuks see ka vägagi hästi. Oleks kellega vankerdamas käia ja sama ajal mõnusalt juttu ajada. Ning suur pluss on ka see, et võõrale inimesele ei julge ju ära öelda, et ”ah, ma täna ei viitsi”. Ikka vead oma tagumendi toast välja, sest lubatud ju on.
Aga siin tuleb nüüd küsimus, et ‘aga miks mul siis juba kedagi sellist ei ole?!’ Sest ma EI KÄI MITTE KUSKIL. Kus ma peaksin neid titemammasid siis kohtama huvitav. Ala, et näen poes vankriga ema ja lendan laivi ”kas sa oleksid mu sõber? Paluuuuuuuuun?!” Ise teen samal ajal kutsikasilmi?

funny-owl-eyes-love-beg

Kui Annu kolmekuuseks saab, siis võin temaga ujumas käima hakata. Siin väikses ukuarus on isegi selline lasteaed, kus on BASSEIN. Ma küll ei kujuta ette mida see endast kujutada võib. Ehk on see bassein umbes nii suur, et ma lähen sinna poolenisti sisse ja see ajab juba üle kallaste. I’m probably right, btw.
Ja see on siiski ujumine, sh ma pean end trikoo (mida mul loomulikult veel ei ole) väele võtma. Ma ei ole sellest mõttest üldse vaimustuses. Ei tea kas ma sinna põlvpükstega võin minna? :D
Ja kes see ikka tahab Mrs. Elefanto ja tema hüsteerikust lapsega sõbrannaks saada. Seega ma erilisi lootusi ei pane ka sellele ujumistunnile.

Ühesõnaga. Fuck my social life.

Comments

comments

23 thoughts on “Mul pole enam elu väljaspool kodu

  1. Palu enda mehel anda endale paar tundi üksi olemiseks. Mul tundub, et sa hakkad tõesti lolliks minema. Mina kasvõi poodi üksinda ja vaata/katsu kõik asjad läbi enne korvi panemist. : )

  2. Tean mida tunned. Mul sama teema! Siin külas kus ma elan EI ole teisi titemammasid ja asula on 5km kaugusel. Ja kuna maja vaja kütta ka, siis ei saa paarikstunniks ära minna väga. Kui ilmad soojemad siis veel.

  3. Kas sa mõnes FB beebigrupis oled? Mina näiteks sain 2,5 aastat tagasi liitudes ühe grupiga endale sellised uued sõbrad, kellega siiamaani käime üksteisel külas ja koos väljas, nii lastega kui ka ilma lasteta ;)

    • Olen küll. Aga seal on ainult üks ema samas linnas kus mina. No paarikümmne km raadiuses on neid veel, aga see on siiski liiga kauge juba. Ja see üks ei tundunud eriti huvitatud olema tutvumisest. Imelik on ka inimest tüüdata, et ”saame sõpradeks!”:D Ja tal on vanemaid lapsi ka, seega tal pole vist väga aegagi…

  4. Sa oled mulle kogu aeg nii sümpaatne ja samas väikese kiiksuga inimene tundunud, et hüppaks praegu kaks kätt üleval püsti, et “Mina, mina!”, aga kahjuks elan ma liiga kaugel- Tartus :(

  5. Ujumas on ka keerulisem tuttavaid leida, aga beebikool? Suurepärane koht kus tuttavaks saada ja kui sellisesse kohta satud pead ise olema selline naeratav ja võib-olla pead ise isegi vestluse üles võtma: “kui vana ta on?” “Tundub nii suur juba minu omaga võrreldes” “Kas tal hambaid ka juba on?” ja jne sealt tekitad edasi, et kas esimene laps jne.
    Lisaks võid ju selle oma beebigrupis oleva emme sõbraks lisada ja siis nt facebookis küsida talt millegi kohta, et a’la kas siin beebikooli ka on, et sa siin linnas üsna uus ja tema kui rohkemate laste ema äkki teab? Siis võid küsida, et kas ta käib beebiga niisama jalutamas ka ja et äkki saate koos jalutada. Võta ise ühesõnaga tutvumine enda peale, ära oota teiste algatust. Mis sul kaotada on?

    • Beebikooli otseselt ei ole, aga mingi võimlemise tund on küll. Aga see on alates 6-kuustele.
      Ega vist tõesti muud üle ei jää, kui ise aktiivsem pool olla. Ma tegelikult selline häbelik ja ei julge nsm tüütama minna võõraid. :D

    • Ole ise julgem tõesti! Ma siin (Väike uuselamu rajoon) olin ka aasta tagasi täitsa üksinda veel, hulluks võis minna. Aga sõbrapäeval hakkasin ühtede naabritega suhtlema. Ja peale seda võtsin kätte ja otsisin teise naabri facebookis üles ja kirjutasin talle, et kuule tavai. Meil lapsed väikese vanusevahega ja varsti hea hakata koos mängima. Et äkki tahaksid millalgi koos jalutama minna? Praeguseks oleme väga head sõbrannad ja teeme pidevalt asju koos. Jalutame, käime teineteisel külas. Homme lähme koos beebikinno. Alguses tundub jah veider aga see tasub kindlasti ära. Ilmselt on sellel emal ka vaheldust siiski vaja ;)

  6. Loe jälle nagu enda postitust… Aga ennast ma enam ei paku, ise sa ei võtnud vedu :D

    • Mina? Kus? Mis? MILLEST MA ILMA OLEN JÄÄNUD?! Kas sa tahtsid mu sõber olla? KUNA?! :D
      Või sa lihtsalt elad kaugel?

  7. Nagu ma sulle ütlesin, ma tuleks sinuga hea meelega sõbrannatama, kui meie vahel nii palju kilomeetreid ei laiuks…
    Pean tunnistama, et ka minul oli mingil hetkel poisi elus tunne, et mind nagu ei olekski enam olemas. Et ma pean kogu aeg andma-andma-andma ilma midagi vastu saamata, sest paraku naise elu ongi selline… märkamatu ja pidev andmine. Vahest võiks midagi vastu ka saada.
    Kas sa mehega oled sellest rääkinud? Mis tema arvab?

    Minu jaoks oli see õnneks mööduv nähtus. Mingil ajahetkel korjasin end nii palju kokku, hingasin sügavalt sisse ja kogu asi mööduski. Ilmselt teeb asja meeleheitlikumaks ka see, et sul on veel üpriski keeruline ja emmekas rinnalaps, kes kogu aeg tähelepanu nõuab.

    Soovin sulle palju jõudu ja tugevat meelt ja ära anna alla. Küll kõik paremuse poole läheb :)

    • Ma küll ei oma enam väikest beebit, kuid jalutaksin ja räägiksin titeteemadel meeleldi. :) Mulle lihtsalt tohutult meeldivad lapsed. Aga paraku on Haapsalu veelgi kaugemal. :(

  8. Aasta tagasi mõtlesin, et kas nüüd hakkabki olema nii, et minu nädala TIPPSÜNDMUS on POES käimine, sest mujale ei saagi…..aga lapsed kasvavad ruttu ja tegelikult minu poeg, kes esimesed elukuud leppis ainult minuga, on nüüd iseseisev ja saab ilusti ka issi või vanavanematega oldud. Tundub, et sai oma emmeisu täis ja see andis talle kindlust, turvatunnet, lähedust jne. Ja õigus, et pole ühtegi 18 aastast, kes emme küljes veel 24 h ripuks.
    Aga teemasse ka nüüd. Kui aasta vanuse poisipõnni ja tema emmega sobiks jalutada, siis mina olen käpp. Oleks kevadel mõni tuttav beebide mängutunnis ja suvel lastel paberivabriku üritustel lõbusam mängida ;-)

    • Oh, väga vägev! Ikka sobib! Aga kirjuta mulle ja saame täpsemalt rääkida. :)

  9. Miks ütled oma lapse kohta hüsteerik? Juba mitmes teemas loen seda..ta ju on alles siia ilma tulnud ja tutvub ja harjub..kuidagi kahju hakkab temast, et niimoodi hüsteerik ütleb ema talle.

  10. Ma tuleks ka heameelega, kui Sa vaid lähemal elaks. Mu laps on küll juba veidi üle aasta vanune, kuid ma tean täpselt, mis tunned. Ta oli ja on siiani hüsteerik. Hoida saab teda ainult minu ema, sest teistega ta ei lepi, isegi mehega mitte. Ja tänu sellele, et mul varem polnudki millegi muu jaoks aega, on kadunud kõik sõbrannad ja tuttavad. Alles ongi jäänud ainult ema, õde ja minu mees. Aga kõike head Sulle, kui laps suuremaks kasvab, läheb natuke kergemaks. :)

    • See küll ei lohuta, aga mul läks kergemaks alles siis, kui laps aastaseks sai, kõndima õppis ja rinnaga toitmise ära lõpetasin. Enne seda oli päris hullumaja, ta magas ainult rind suus, lutti ei võtnud. Seega tema uneajal ei saanudki midagi muud teha. Ärkvel olles ta muidugi kinni ei haakunud, pidin ta pooleldi magama saama, et imeks. Öösel magab kehvasti, aga päevauni kestab 3h, varasema 15-30minuti asemel :)

Vasta Epp-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.