Muudatused ja lahendust otsivad probleemid, seoses pere suurenemisega

Kui ma kunagi rääkisin sellest, et tahaksin tegelikult veel lapsi, saatis üks lugeja mulle lingi, kus oli välja toodud 20 probleemi, mis esinevad 3 lapse saamisega. See tundus naljakas, aga kui nüüd järele mõtlema hakata, siis on seal siiski asju, mis hakkavad meie majas parajalt keerulised olema.

Mul on rohkem lapsi, kui käsi. Ma ei kujuta hästi ettegi, kuidas ma hakkan nendega väljas käima. Hetkel on raske Annutki kantseldada, rääkimata siis veel kolmest või neljast kõndivast, aga mõistust mitte omavast põnnist. Sa võid ju rääkida ja selgitada, aga 4-aastaselt ei saa ülemäära palju ju oodata, ning alati peab olema valmis ootamatusteks.

Kui Joel alles sündis, olin vägagi tänulik, et olin soetanud kaksikutekäru. Kasutaksin seda nüüdki Joeli ja Mannateraga, aga Mannatera sünnib nii talvisel ajal, et see käru jääb liiga paljas. Sel on nii mõttetu ”kaarvari”, mis ei kaitse õieti päikesegi eest, rääkimata siis veel talvekülmast. Imikut ma sellega igatahes sõidutada ei saa. Samas uut käru ei tahaks ka osta, kui just mingit väga head pakkumist ette ei juhtu. Annu ja Joeliga kasutasin ma seda kaksikutekäru umbes täpselt selle ajani, kuni Annu kaks sai ja õues ilmad külmaks läksid. Nüüd kõnnib ta pikki ringe (ok, u 3 km) ise, aga ikka hakkab ta vahel lambi kohapealt jooksma ja võib sõiduteele tormata, seega ma ei kujuta ettegi mis saab siis, kui mul on kaks (kolm) last, kes kõnnivad käru kõrval ja kummalgi õieti aru peas pole. Kaksikutekäru + mingi iste käru külge, tundub igatahes kõige turvalisem variant. Või pean ma nad rihmadega kokku siduma, ma ei tea. :D

Ja tegelikult on mu Hartan ka suhteliselt läbi omadega. On ta siiski juba kolme last sõidutanud. Õnneks on läbi vaid kaarvari (valge nahk on koledaks kulunud) ja raam on siiski täitsa heas korras. Küsisin ka Kärusõltlaste grupist nõu, ning seal soovitati sellist kohta nagu ”VankriPai – Ilusalong vankritele”. Vaatasin seal ringi ja tundub, et 25-75 euri eest võiksin ma selle naha nende juures korda saada. Peakski järele uurima…

Hästi lähedale kaissu mahuvad vaid kaks last, sest noh, mul on vaid kaks kaenlaauku. Ja kui nad on kõik nii tillukesed, siis tahavad ju kõik olla need kõige lähemal asuvad põrnikad.

Emme kõrval saavad istuda vaid kaks. No õnneks on hetkel suurem hitt siiski issi, seega äkki joppab ja kaks tükki on nõus ka issi kõrval olema.

Voodi jääb väikseks. Meil on 180cm voodi ja me magame seal neljakesi. See on tõesti nagu magaks samas voodis kahe kaheksajalaga, kes parasjagu oma autovõtmeid taga otsivad. Te ei taha teadagi mitu korda olen ma ärganud selle peale, et kellegi varbad on otsapidi mul ninaaugust sees. Lisades sinna veel kaks kaheksajalga…eeee, pöörane. Keegi kolib siit voodist igatahes välja ja need ei ole meie mehega!

Lapsed on igalpool lisakulu. Ujumine, spad, hotellid, lendamine jne. Iga lapse pealt pead midagi juurde maksma.

Paljud lauamängud jäävad pereõhtult kõrvale, sest mängijaid on rohkem, kui neli. Issand, milliseid mänge saab üldse kuuekesi mängida?

Köök ja söögilaud jäävad väikseks. Hetkel mahume me oma laua taha täpselt ära, neli inimest = neli tooli. Aga juba praegu pean ma iga päev lauda seina äärest eemale liigutama, et kõik ilusti ära mahuksid. Tavaliselt on see laud mul vastu seina lükatud, et rohkem ruumi oleks ja keegi sinna vastu ei jookseks. Meie köök värdjalikult väike! See maja on üldse niiiii ebaloogiline. 34 ja 36 ruudused elutuba ja magamistuba, aga köök on kõigest 12 ruutu, miinus suur puupliit. Meil on vist vaja mingit ülimalt hästi kokku klapitavat lauda. Kõlab nagu kallis eritellimus. Jeeee…

Musta pesu kuhjad hakkavad olema kolm korda kõrgemad. Juba praegu pesen ma iga päev pesu, sest üks mees vahetab minimaalselt kolm korda päevas riideid, plika on vähe kokkuhoidlikum ja piirdub ühe või kahe komplektiga. Pluss riidest mähkmed, meie enda riided, voodipesud ja rätikud, mida ma kasutan põhiliselt kellegi kuse kokku pühkimiseks, mitte mõne miniinimese kuivatamiseks. :D

Elektri- ja veearved suurenevad veelgi. Kunagi ammuammu, kui me veel mehega kahekesi olime, olid meie arved kõik kokku ca 100 euri. Oi need vanad, head ajad! Rääkige mulle veel sellest kuidas lapsed ei tekita lisakulusid.

Suurem auto! Jumal tänatud, et meil juba minivään olemas on, muidu peaksime ka autot vahetama. Või noh, tegelikult oleks meil uut autot ikkagi vaja, sest see 99 aasta pannikas teeb oma viimaseid hingetõmbeid ja ma ei kujuta hästi ettegi, et me veel 5 aastat sellega sõidetud saame. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis viimane jutt oli see, et välja on vaja vahetada sidurikettad (350 euri) ja põhja alt on vaja ära lappida mingi auk (ala 50 euri). Hüvasti Lätti shoppama minemine vist.

Oma aeg – eeee, misasi see veel on? Ööpäevas pole piisavalt tunde. Keegi on alati üleval ja/või nutab, ning mina võin ilmselt oma akude laadimise aja julgelt graafikust maha kriipsutada. :)

Ma koristad ja koristad ja koristad, aga lõppu ei paistagi. Mul on juba praegu kohati selline tunne. Ühes otsas lõpetan ja teisest otsast võin juba uuesti alustada. Ükskõik kui mitu korda ma põrandaid puhastan, leian ma ikkagi kuskilt mõne saiapuru hunniku või maha aetud veeloigu. Ühe riiuli korjan kokku, ning enne kui olen teise riiuliga poole peale jõudnud, on eelmine riiul juba uuesti tühi.

Mul ei jagu igalepoole piisavalt silmi ja käsi. Mul on igatahes tunne, et keegi unustas Joeli sündides mulle lisapaari kaasa pakkida… Keegi jääb paratamatult kahe silma vahele ja ma ei saa end pooleks rebida, et takistada kõiki lapsi midagi korda saatmast. Toon kohe näitena midagi omalt nahalt. On õhtusöögiaeg. Annu on kohe veekannu ümber tõmbamas, samas kui Joel upitab end üle söögitooli ääre, et oma kastmeste kätega kardinat haarata. Või siis see kord, kui ma pesin vannitoas ühe lapse nägu, samal ajal sõi teine elutoas plastiliini. Järgmisel päeval pidin südari saama, kui selle teise mähe sinist sitta täis oli. Ta oleks nagu smurfi ära söönud! Kas ma pean jätkama? :D

Aga noh, sellistel probleemidel on kombeks justkui iseenesest laheneda, seega ma väga ei muretse. Nagu elu juba korra on näidanud, siis ma muretsen alati täiesti valede asjade pärast. Enne Joeli sündi muretsesin ju ka paari asja pärast, aga hiljem selgus, et oleksin pidanud mõtlema hoopis teistele probleemidele. Tol ajal ma neid veel ei näinudki.

Millised muudatused teie peres toimusid, kui perre lisa tuli? :) 

Lisaks tuletan teile meelde, et EBA hääletus käib ikka veel ja ma ootaksin meeleldi teie hääli. Iga IP pealt saab hääletada koguni 5 korda, seega kui tunnete, et olen teie häält väärt, palun pange see minu poole teele eba.marimell.eu. Olen pere- ja beebiblogide kategoorias, ning iga hääl loeb! Aitäh! :)

Comments

comments

23 thoughts on “Muudatused ja lahendust otsivad probleemid, seoses pere suurenemisega

    • Mul tol hommikul nii naljakas ei olnud, sest mulle kohe ei meenunud ka, et ta mul plastiliiniga maiustas. :D

  1. Tegelikult nii ongi. Mul on ma 3 last aga vanemad lapsed juba koolilapsed ja no aitaks raske on ikka. Äkki ei oleks arukas neljandat tõesti otsa teha? Sorry, et nii küsin aga sul on tõesti põhiharidus?

    • Jah, nii on kahjuks. Ma olin 16-aastane, kui oma elu peale ära tulin. Valisin edasi õppimiseks maastikuehituse, sest midagi pidi ju valima, ning kolisin mehega teisele poole Eestit, et saada maastikuehitajaks. Aga üsna varsti avastasin, et see siiski ei ole üldse minu jaoks (hakkas rängalt tervisele, ikkagi üsnagi füüsiline töö), ning kuna rahaga oli ka kitsas, läksin hoopis tööle.

  2. Sa oled ju nii noor inimene, miks sul lastega nii kiire :D aga jõudu igatahes, paljud ilmselt ei suudaks sellega hakkama saada! :)

    • Sest ma olen lapsest saadik teadnud, et tahan olla pereema ja ei midagi muud. Ma ei leia, et see oleks halb. Kõik naised ei pea enne laste saamist karjääri tegema. :)

    • Kui sa oled 40, siis on ju kõik su neli last peast välja lennanud ja pead siiski tööle minema. Lastekasvatus on lühike osa inimese elueast. Kuidas sa kavatsed kogu oma elu noorusest vanaduseni ära sisustada ainult lastega. See ei ole tervislik mõtteviis ei sulle ega lastele. Praegu saadki olla pereema ja seda nautida, aga see lõpeb ära ja mis siis saab – kas langed masendusse, hakkad mikromanageerima oma lastelaste kasvatust või ei lase üldse oma lastel kaaslasi leida, sest oled armukade ja nemad on sinu elu kogu mõte?

      Kui sa tõesti tahad eluaeg olla ainult pereema ja tööd vältida, siis oleksid pidanud neli last pikemale ajale hajutama. Näiteks iga viie aasta tagant üks laps – 5×4=20 aastat titepõlve pidamist ja siis veel +10-15 aastat väiksemate kooliiga. :D

    • Vast ikka üks jah, aga kui too kolmas ära sünnib, tahan suht kohe neljanda ka hakkama panna. Neli tükki jutti ja siis on titevabriku uksed kinni. Saavad kõik koos kasvada ja ühe jutiga selle titemajanduse läbi. :D

  3. haritud lolle ja halbu emasid on kõik kohad täis. siin on üks, kes on hea ema ja seda tehes õnnelik, ma ei saa aru, milles probleem on.

  4. Sa oled nii tore. Ma ei tunne Sind isiklikult aga tahtsin Sind kiita. Oled super tubli, asjalik ja vaga armastav ema. Ei puutu siia hetkel haridus voi vanus. Sinusugused peavadki 4 last saama ja neil lastel on vaga vedanud.

  5. Ma olen kadedusest roheline, aga ma sünnitasin alles kaks ja pool kuud tagasi… Ja tegelikult on mul juba imearmas tüdrukutirts ja pisipoja ja ma olen praegu õigusteadusest akadeemilisel ja võiksin ju enne selle ära lõpetada ja ma olen alles 22 ja jõuan hiljem veel beebisid saada ja kolm last on palju kulukam jaaa….. AGA BEEBID! :( Ja rase olemine on i m e l i n e. Ja kõik need lahedad asjad mida juba vanemate sarvikutega teha saab.. mh :( Mul teie üle nii hea meel, sest sa tundud üks võrratu ema!

    • Mina ütleks, et tee nagu süda ütleb. Kaks jutti on nii vägev. Ma ei suuda lihtsalt ära imestada, kui armsad nad koos on. Muudkui asjatavad ja seletavad ja möllavad kahekesi. :D

  6. Mina olen nõus selle vastajaga, kes ütles, et haritud halbe emasid on kogu maailm täis. Ma ise tegin karjääri ja kindlustasin ennast materiaalselt ja siis alustasin 32 aastaselt pere loomisega. Ei ütleks, et haridus/haritus ja edukas emadus on seotud…
    Need kolme lapsega probleemid on tõelised. Osa pole ka, sest näiteks lauamängusid leiab palju ja hulgim, ja kui on neljane mäng, on tav. kõige väiksem ema v isaga “tiimis”. Või kaisus saab olla nii, et kaks kaenlaaugus ja üks rinnal. Saab isegi hingata :) Neljaga läheb raskemaks.
    Aga reisimisel on väga suur vahe kas on kaks või kolm last. Automaatselt ju vaja kahte tuba sest hotellid kolme last toas ei aktsepteeri ja vaid murdosal hotellidest on peretoad mis on jube kallid. Meie oleme läinud aparthotellide teed aga see on väga kallis lõbu.
    Musta pesu kuhjad on õudsed ka. Mul 9+ kg masin, pidevalt töötab. Olen hakanud aktsepteerima rohkem plekilisi riideid :|
    Mida sa ei nimetanud ja mis mulle suurim šokk on olnud, on laste logistika. Igal lapsel on vajadused sõpradega mängimiseks, huvialadeks, trennideks. Juba beebid ju tahavad võimlemist, ujumist, laulmist. Ühevanuseid saab kombineerida, aga mitte lõpmatult. Mul neljane näit käib ka beebivõimlemises kaasas, asjatab ise. Graafikud, mälu kes kelle juurde ja suhete hoidmine kõigi laste sõpradega ja nende emadega on nagu omaette teadus. Kogu aeg on keegi külas või on vaja tuua viia kaasas olla.
    Oma aeg esimesed kaks aastat on null, aga siis läheb järsku kergeks. Alates mingist hetkest lapsed omavahel saavad mängitud, ja neil on koos tore. Mul on 1 päev nädalas kus ma rohkem lebotan, lapsed on rohkem omaette nii 4-5 tundi. Just eile panin jalad üles ja vaatasin kuidas nad kolmekesi aias ja batuudil lustisid. Ilus aeg!

    • Vot sellist probleem ei osanud tõesti veel näha, sest puuduvad ju kogemused sellega. :D

    • Minu arust ei ole beebikoolid ja -ringid kohustuslikud. Ma pole ühegagi käinud. Trenni ei pea ka lasteaia lapsi viima, kui ei jõua/saa/taha. Kui hakkavad koolis käima, siis saavad ise trennis käia.
      Laste logistika ja sõpradega kohtuma vedamine jne on ka vist rohkem linnainimeste teema. Me elasime varem suures linnas ja seal tõesti lapsed ise õue ei saanud, igale poole pidi viima jne. Nüüd elame alevikus. Lapsed käivad ise õues ja naabrilastega mängimas. Mina mingi suhtekorraldaja ja logistik olema ei pea ja lapsi ei vea pidevalt kuhugi. Suurem käib ka ise muusikakoolis ning trennis ja kus vaja.
      Lapsed 7, 5 ja vastsündinu.

  7. Laua osas pakuksin lahendust mis enda mini korterisse leidsime. Ja pole see ka hingematvalt kallis. Minuarust suisa väga soodne kui arvestada praktilisust ja, et tegu on Eesti disainiga ja puha :D Igatahes Woodmanil on selline nõukaaja hõnguga kuid mega mega praktiline laud väiksesse kööki. Lisaks on seal sahtlid ja riiulid kuhu asju mahutada ja no meie oleme igatahes mega rahul. Lahti tegemine võtab 30 sekki ja on ka mega lihtne. https://furgner.com/et/soogilauad/409-woodman-kungla-drop-leaf-laud?search_query=Woodman&results=29

Vasta Sss-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.