Naised, ärge saage mölakatega lapsi

Täna kirjutab teile 27-aastane kahe lapse ema, Kristel.



Hei. Mina olen Kristel, mul on kaks vahvat põnni, aga no life.

Kõik sai alguse siis, kui rasedaks jäin. Laps oli planeeritud ja oodatud, aga asi mida ma oodata ei osanud, oli see kuidas mu mees käituma hakkab. Mina ootasin prints Charmingut, aga sain… mölaka.

Juba raseduse alguses tajusin, et mees pole asjasse väga pühendunud. Või ta ehk siis ei tajunud väga, et varsti pole me enam 2kesi. Ei tahtnud ta minuga üheski loengus käia, ega ühtegi raseduse teemalist raamatut lugeda. Ei hoidnud ta mind kuidagi eriliselt, ega viitsinud minu kapriise kuulata (ala, tahan jäätist, mine palun too). Aga no see oli ka selline, meeeh teema. Pole väga asi mille kallal viriseda. Kuigi hinge jäi ikkagi kriipima, sest tahaks ju ka kordki elus olla printsess herneteral, keda hoitakse kui sitta pilpa peal.

Mees kasutas oma viimaseid lapsevabu kuid, et sõpradega pummeldada ja veidikene veel elada, nagu tema seda nimetas. Mina istusin kodus, sest olin ju rase, ja ega mina jaksa hommikuni kuskil külapeal passida. Mees lubas, et peale beebi sündi kõik muutub.

Vahepeal sai mul juba mõõt täis, ning tahtsin minema kõndida, sest see nüüd küll enam minu mees polnud ja ammugi mitte elu, mida tahan endale ja oma lapsele. Aga siis mõtlesin, et ootan sellega veidikene. Ära saab alati minna, ja kuhu ma enam oma suure kõhuga kolima hakkan, laps lähinädalatel sündimas.

Laps sündis, mina olin omadega täiesti läbi. Sünnitus oli loomulik, aga vägavägaväga pikk ja raske. Kaotasin palju verd, ning ei saanud mitu nädalat normaalselt püstigi. Olime kaua haiglas. Mees tegi kõik mis vaja, pesi nõud, vahetas lapse mähkmed ja nunnutas beebit. Olin tema üle uhke, vaat kus muutus, kui vaja on! Tõeline mees ja hea isa, tema peale saab loota!

Aga kui ma terveks sain, ning ise kõike tegema asusin, polnud ma enam jälle rahul. Lapsel olid gaasid ja kaasasündinud probleemid tervisega, mis muutsid ta väga rahutuks. Mitmeid kuid ei saanud ma normaalselt magada, mitte midagi ainult endale teha, ega kuskil käia. Mees ei viitsinud temaga öösel tõusta, ainult mina jändasin ja passisin üleval. Isegi siis, kui tal olid vabad päevad, tegelesin lapsega ainult mina. Sellest, et ma saaksin kasvõi ühe hommiku nädalas kauem magada, võisin ma vaid und näha (hahahaaa). Ma olin nii väsinud.

Minu jutust ta aru saada ei tahtnud, ütles, et oled väsinud, siis mine maga päeval koos lapsega. Aga see ei ole ju see!!! Ma tahtsin  järjest magada, mitte 40 minuti kaupa! Ma jõudsin vaevu magama jääda, kui beebi juba ärkas… Ja see vähene aeg, mis laps magas, oleks tahtnud midagi ainult endale teha (sarja vaadata, lugeda, ükskõik mida muud!), mitte magada.

Muidu oli mees ideaalne isa. Mängis ja kudrutas lapsega, aga mitte midagi tõsist ta temaga teha ei tahtnud. Ei vahetanud ta mähkmeid, ega tahtnud teda sööta (püreed/pudrud), ei viitsinud vannitada ega temaga üles tõusta. Ütles vaid, et ise tahtsid koduperenaine olla ja nüüd ole, tema käib TÖÖL. Olgu, väga tore. Aga kõigil on vahel ka vabad päevad! Kas mina pean üksi seda last kasvatama ja väsimusesse surema? Üksi tegin ta valmis? Oleks korra nädalaski ühel hommiku magada saanud, see oleks luksus olnud! Tegelikult valetan, suure surmaga ta ikka ühe mähkme korra kahe kuu jooksul vahetas, ning mõnel hommikul, peale suurt vingumist, sain 30 minutit kauem magada. Aga noh… Kas see oli piisav?

Nii palju võin teda kiita, et ta rabas tööd teha, et meil kõik olemas oleks ja enam pummeldamas väga ei käinud. Vahel harva ikka ühe sõbra juures käis, aga alati tuli suhteliselt varakult koju, ning kui lõhnad olid juures, magas teises toas. Töö oli tal raske, aga vabu päevi oli sellevõrra rohkem.

Kui esimene laps sai aastaseks, tuli jutuks teise lapse saamine. Teadsin juba ette, et mehest pole mulle mingit abi. Teadsin, et pean lastega ise hakkama saama. Aga ma olin selleks valmis, ning jäin uuesti rasedaks.

Kui teine laps sündis, läks kõik sama rada edasi. Mina tõusin pool 7 hommikul ja vajusin heal juhul südaööl voodisse (mees veel vingus, et ei saa tonksu, hahahaa). Ning siis muidugi ärkasin iga 2 tunni tagant, et teist last sööta. Kõik mis sinna vahepeale jäi, oli täiesti hullumeelne. Ma parem ei hakka rääkimagi. Külmavärinad jooksevad üle kere. Elu kahe väikelapsega, oli pööööööööraselt raske. Ja kuna elame välismaal, polnud mul ka mitte kedagi appi võtta. Oli kordi, kui ma lihtsalt istusin voodil, üks laps ühes käes ja teine teises, ning nutsime kõik koos.

Aega läks, aga asja sai. Nüüd ei kujutaks ma enam ettegi, et mul poleks lapsi, või neid oleks ainult üks. Nad mängivad koos ja on nii asjalikud. Nüüd on palju kergem hakkama saada, sest nad on teineteisele seltsiks, ning neil pole kunagi igav. Mina saan rahus vahel võtta selle aja, et diivanil sarja vaadata, nemad mängivad oma nurgas. Keegi ei ripne enam mu jala küljes, ega karju, kui üritad viieks sekundiks toast lahkuda. Väiksem roomab suuremale järgi ja suurem hoiab teda nagu oma silmatera.

Mehega elame endiselt koos, sest kõik muu on ju hästi. Lihtsalt tema lapsepõlvest pärinev kiiks, et lapsed on ema teema ja isa rida on raha teenida, on temasse väga sügavale juurdunud. Nüüd, kui rohkem lapsi ei plaani, on elu jälle rööpas. Mina saan rohkem magada ja kõik on justkui hästi, aga hinges ikkagi piinavad need ajad, kui elasin vaid lastele, olles poolsurnud, sest mees mulle enda aega ei võimaldanud.

Sinu blogi oli üks päästerõngas, mis mind vee peal hoidis. Ma pole üksi, ka teistel on raske! Aitäh, et jagad oma elu täpselt nii nagu see on ja ei ürita mingit mulli ajada. Aitäh, aitäh, aitäh!



Kuidas teil on, kas mees aitab lastega? Vahetab mähkmeid, söödab-joodab, mängib, vannitab, paneb magama? Või on ka temal suhtumine, et lapsed on rohkem ema mure?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

 

Comments

comments

10 thoughts on “Naised, ärge saage mölakatega lapsi

  1. Tead, ma läksin iga järgnevat rida lugedes ühe rohkem närvi, et appiiii kuidas nii võimalik on! Eks siis rahunesin ja tõdesin, et iga pere ongi isemoodi ja mis ühes kohas toimib, see teises mitte. Usun, et paljud oleksid selle peale juba lahku läinud ja tore oli lugeda, et nüüd kui lapsed suuremad, on asjad pigem normaliseerunud. Hea, et vastu pidasite.
    Sama moodi saan aru mehe kiiksudest, eks ka minu omal ole omad kiiksud, millega paratamatult tuleb leppida. Lihtsalt minu mehe kiiks on veidi leebem, sest temal puudutab see vedelate toitude söömist :D
    Muus osas pean ma ilmselt õnne tänama, et mees on mind alati lapsega aidanud. Üldiselt ta ei ole kunagi millegi tegemisest keeldunud. Nagu ei ole tal ka seda, et laps on vaid naise kasvatada. See oli meie ühine otsus, et just mina jään lapsega koju ja mees läheb tööle; õigem oleks öelda, et mees jätkab tööga ja mina jätkan kodus olemisega, kui laps enam rinda ei saanud.
    Seega jah, ma mõistan mehe kiiksu, aga ma siiski arvan, et see on nõme, et ta sellisel seiskohal on.

    • Ma läksin ka närvi, kui ta rääkis, kuidas mees temaga käitub. Naine on terve päeva gaasivaludes karjuva lapsega võidelnud ja kui tahab hetke pausi teha. Ütleb mehele, et võta laps ja mees vastu, et “mis sul siis teha on?”

  2. Minu jaoks jääb alati selliste juhtumite puhul natuke mõistmatuks see, et kui mees nii meeletult muutub ja naine, vabandan nüüd väljendust, aga halab ja kurdab. Siis miks ometi tehakse sellise mehega veel teinegi laps?? See on muidugi tore, kui naine tunneb, et jaksab ka üksi hakkama saada, aga nagu kirja alguses kohe selgub, et No Life… Mis elu see on, kui elu ei ole? Milleks peab üks naine end ohverdama nii meeletult ja veel lapsi saama ja samal ajal kurtes, kui raske on? Milleks te teete seda endale?? Kui minu abikaasa oleks sellise mölakana käitunud raseduse aeg ja lapse sündides, siis mina oleks ära kõndinud… Jah, tõepoolest lihtne öelda, aga raske teha eksole. Aga ma tõepoolest oleks seda teinud, sest ma hoolin endast piisavalt ja oma lapsest. Mul ei ole vaja mingit lisastressiallikat unetute ööde ja lapsega seotud murede kõrvale. Teine asi on see, kui pole kuhugi minna.
    Aga võibolla on muidugi asi ka minus, et ma ei mõista sellist käitumist ja elu.
    Juba enne rasedaks jäämist rääkisime me mehega kõik läbi, mis on mehe ja naise roll lapse kasvatamise ja pereelu juures. Kuidas me plaanime kasvatada, millised on meie arvamused ja mõtted kõigega seoses. See oli meie ühine otsus, pere luua, seega on täiesti loomulik, et me mõlemad mõtlemegi raseduse jooksul rasedusele ja peale sündi lapse peale. Kuna meie lapsekene oli väiksena ikka väääga väääga raske laps. Lakkamatu nutt ja röökimine, ehkki gaasivalusid tal polnud, magamise, söömise probleemid jne, siis kuigi mees käis tööl, tegime me öösiti vahetustega toitmist (jah, rpa peal oli. Miks? See on juba teine jutt.)Mähkmete vahetus oli mõlema loomulik tegevus, jalutamas armastas abikaasa väga tihti üksi käia koos lapsega. Ka seepärast, et mina saaks puhata näiteks. Õhtuti lasi mul magada, nädalavahetustel, kui oli väga karm nädal, sain hommikuti magada kaua tahan jne jne. Ühesõnaga täielik koostöö ja teineteise vajaduste mõistmine. Mina lasin tal ka loomulikult magada. Ei olnud nii, et ma ise palusin, et vaata last, ma puhkan. Tema ise ütles, et maga. Ja praegu on neil lapsega imeline suhe. Käivad koos kõikjal, mängivad koguaeg, isa on eeskuju ja autoriteet. Ema ka muidugi. :) Me lihtsalt tegutsemegi ühtse meeskonnana. Väga väga tihti räägime me jälle pikalt ja laialt lastekasvatuse teemadel. Just seetõttu, et me tegutseksime kasvatusel sama radapidi, mitte üks ühte, teine teistviisi. Rääkimine, rääkimine ja veelkord rääkimine on kõige alus! Midagi häirib, räägi! Ära hoia endas, ära mine kuhugi foorumisse vms. kurtma. Räägi oma mehega! Ära nääguta, ega virise. Lihtsalt räägi nagu normaalse inimesega. Enamus probleeme saabki sellest alguse, et ei öelda välja rahulikult oma mõtteid ja tundeid. Kõik kogutakse sisse ja siis kui see ükskord plahvatab… Mees vaatab, et issand, jälle see naine vingub ja teeb kohe topelt oma lollusi või käitub topelt imelikult. Ma olen nagu mingi suhteekspert siin. :D Aga lihtsalt räägin omadest kogemustest. Suhteid on olnud mitmeid ja igaüks omamoodi.. Ja vabandan romaani pärast! :D

  3. No minul on küll vedanud, kui mees tuleb peale 6 kuud koju(tema töö merel), siis esimese asjana ütleb ta mulle kohe, et puhaku ja magagu ma kauem, et ta on lastega ise. Hommikul teeb lastele süüa, paneb riidesse, ühel vahetab mähkme jne. Mina võin kella 10ni magada rahulikult. Meie majas õnneks ei ole naiste ega meeste töid, see kes oskab või näeb, teeb ära. Ütlen ausalt, kui mul mees kodus, peseb tema nõusid, mina teen söögi, kodu koristame perega koos, kaasa arvatud ka lapsed, nii läheb kiirelt ja ka lõbusalt. Ka minu isa polnud meiega koos kui olime väiksemad aga mida vanemaks saime, käis ta küll meiega väljas, isegi šoppamas :) ja ema samamoodi kannatas ära, nüüd oleme täiskasvanud inimesed, saavad vanemad omi asju teha. Kes teab, mida see mees tegelikult mõtles, võibolla ta kartis, et pole nii tugevat kontakti lapsega, ei saa hakkama ning oma saamatust kartis näidata naisele. Sest eks minugi abikaasal oli algul need kartused aga koos saime nendest üle. Aga kes teab, hea, et nad on siiani koos :)

    • Njaa, võimalik. Tema lugu oli minu omaga sarnane. Selles mõttes, et lapse ja ema vahel on väga tugev side ja laps oli rohkem emmekas. Rippus jala küljes, kui ema vetsu tahtis minna jne.

  4. Minu jaoks jääb ka veidi mõistmatuks miks jääda kokku mehega, kes oma rasedast naisest ei hooli ning miks saada teine laps mehega, kes füüsiliselt pereellu ei panusta. Kahju naisest küll aga need on tema enda teadlikud valikud.
    Enda mees tegeleb lapsega sünnist siiani. Kakamähkmed vahetabki reeglina issi kui vähegi kodus on, söödab ja peseb last ka. Laseb mul hommikuti une täis magada, beebiajal tõstis beebi voodisse tissi otsa ja võrekasse tagasi, jalutas öösel gaasivaludes lapsega jne.

  5. Pingback: ”Ema uus mees ei salli mind” | Lipsuke

  6. Ma ei saa aru selle kirjutise poindist aru :D “Naised, ärge saage mölakatega lapsi” aga ma lähen ja saan veel ühe lapse oma mölakaga?! :D
    Kui mure oleks tõsine ja suur siis oleks mehest lahku läinud, mitte suhe parandamiseks teise lapse teinud! Ju siis (nagu ka Aili kirjutas) ongi nende suhe selline! Igal ühel on suhtemudel erinev, kuid ma ei saa sellisel juhul siis pealkirjast ja kurtmisest aru! :(

Vasta J.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.