Neli nädalat saladust

20 nädalat tagasi:

Teate mis on hästi tore? Mul ei ole põhimõtteliselt üldse hirmu, et selle rasedusega midagi juhtub. Mu sõbranna nägi unes, et me sünnitame koos. Nädal hiljem saigi ta positiivse rasedustesti. Ma siis olin nagu, daiiipohh, kui ma nüüd rase ei ole, eksole… Ja nädal peale teda sain ka mina positiivse testi. Alguses sain küll sellise positiivse, millele tekkis teine joon alles peale kerget kuivamist. Ka 4p hiljem tehtud test (väiksema hcg tundlikusega, kui eelmine) oli selline, et teine triip tekkis sinna alles peale 5 minuti möödumist. Ma olin ikka vägaväga pettunud, sest neid ”kuivamistripe” on mul ”ära katkenud” küll ja veel. Kui mul aga päevad juba 3p olid hiljaks jäänud, mõtlesin, et okei, lähen ja toon endale ühe testi ja veel spraiti, sest no niiiiiiiiiiiii isutas jälle. Mees pidi  eelmisel õhtul lausa poole filmi pealt tanklasse spraidi järgi kobima, sest muidu oleks ma tal lihtsalt ajud ära söönud…

wpid-img_20200601_085126381120997918118471.jpg

Ja voilaa, mis ma näen… Triip oli väga hele, aga õige aja sees ilmunud ja kohe täitsa olemas!

wpid-img_20200601_0911544632492410723601909.jpg

Kuna ma olen paras saikar, siis tegin igal hommikul uue testi, et näha kas triip läheb tumedamaks, st kas hcg tõuseb korralikult. Kui ma nägin, et triip aina tugevamaks läheb, rahunesin täielikult maha.

wpid-img_20200604_0925038966376857252801918.jpg

Mind ei ajanud muretsema isegi see, kui ma arstil käisin ja ta ultraheliga põhimõtteliselt mitte midagi ei näinud. ”No siin on mingi must mull, kuhu ma arvan, et see rasedus võib tekkimas olla, aga midagi kindlat ma küll öelda ei saa.” Ma olin nagu ”ok, mul vist peakski just täna 5 nädalat saama, seega seal ei saagi midagi väga näha veel olla” ja hüppasin pukist alla, nagu naksti.

Kuna siin haiglas vahetus põhimõtteliselt kogu kaader välja, on mul nüüd uus ja niiiiiiiiiiiiiii normaalne ämmakas. Ma kohe ei oska teda ära kiita! Ma olen niiiii õnnelik, et ma ei pea normaalseks teenuseks hakkama Tartusse sõitma, nagu alguses plaanisin. Igatahes, ta oli vist ka rohkem mures, kui mina tol hetkel. Ja kuuldes mu minevikust, pidi ta peaaegu toolilt maha kukkuma. Mismõttes ca 10 varajast raseduse katkemist ja mitte keegi ei ole suvatsenud sellesse süvenedagi… Koheselt saatis ta mu ka hcg proovi võtma ja ütles, et ma tuleksin ülejärgmisel päeval uut proovi andma, ning siis 2p hiljem veelkord, kui mul ikka süda valutama peaks. Ma olin nagu…vau! Neilt eelmistelt arstidelt oleks ma hcg proove (ja veel kolme!) saanud vaid relvaähvardusel. Sellepärast ma eeldasingi alguses, et ma pean jälle ise maksma nende eest, aga noup!

Ämmakas helistas mulle kaks tundi hiljem ISE ja teatas suurest rõõmust kilkava häälega, et mu hcg on viie nädala kohta IMELINE -1022! Ta häälest oli reaalselt kuulda rõõm!

Lisaks sellele lubas ämmakas, et helistab-kirjutab ka naistearstile, et mulle Duphastoni retsept (rasedust toetav ravim) saada. Ja saate aru – see arst helistas mulle ISE ja minu arvates veel omast vabast ajast (kell oli tükk maad viis läbi ja ta oli juba tol hetkelgi majast läinud, kui mina kahe paiku ämmaka juures olin), et mulle õnne soovida ja mulle seletada mida tema mulle soovitaks. Lisaks pani ta mu endale lisa ajaga nimekirja, et ise mu rasedust tuvastada. Ma olen siiamaani lihtsalt niiii üllatunud ja vaimustunud, et lõpuks ometi läheb minu mure ja minu lugu kellelegi korda, mind ei naerda välja! Kedagi reaalselt lõpuks kotib!

Igatahes, naistearst soovitas mul võtta südameaspiriini Hjertemagnyl, sest tema sõnul katkevad paljud rasedused trombide tõttu ja see rohi siis vedeldab verd vms. Ega mul ausalt öeldes väga aega teda kuulata tol hetkel ei olnud, sest me olime just siis lastega väljas söömas, aga 18.06 lähen tema juurde ja küll ma siis kuulen! Oeh, ma olen niiiiiiiiiiii elevil!

Teist hcg’d käisin andmas 10.06. Ma ei tahaks küll vinguda, aga no ausalt, teeninduse vahe oli miljoni kilomeetrine lihtsalt! Tööl oli vana kaadri mingi osa. Alguses seisin ma 25 (!!!) minutit väliskoridoris, et keegi mind üldse sisse laseks (koroona noh, kõiki ei lasta kohe sisse, pead kella andma ja siis keegi tuleb teeb ukse lahti, et sa saaksid edasi tulla). Ma reaalselt mõtlesin, et ma panen pildi tasku seal. See koridor on mingi pool meetrit lai, tooli seal ei ole loomulikult jne. Ma helistasin mingi 4-5x seda kella, väga palju ei julgenud ka, sest ma olin juba enne kohale minemist telefoni teel hääle järgi ära tundnud, et tööl on üks vanadest ämmakatest. Mõtlesin, et kui väga seal möllan, siis äkki see tuleb ja kukub mind jälle sõimama… Lõpuks läksin juba närvi, sest tundsin, et mul hakkab halb – helistasin suht kaua jutti seda neetud kella ja laamendasin veits uksega, siiiiis lõpuks tuldi avama.

Järgmisena läks lahti pillerkaar ”kes sa oled, mis sa siit tahad, kes sind saatis, miks sul silti ei ole”… Ühesõnaga, sain pmt sõimata, et mul ei olnud mingit vereproovi kleepsu ja ämmakas oleks pidanud selle mulle andma vms ja nüüd peavad NEMAD seda printima hakkama… Ma mõtlesin juba, et lähen minema ja lasen parem tasulise hcg teha, kui siin seda paska kuulan, aga siis lõpuks suure ähkimisega tehti ikka see hcg mul ära…

Kaks tundi hiljem tuletas mulle SÕBRANNA meelde, et kuuuleee, kas sa hcg vastuseid ei küsigi või? Ma olin siis nagu, ahjaa, peaks vist jah proovima. :D Ja kui nüüd kõrvale jätta see ähkimine ja ohkimine, et miiiiiks ma ometi helistan neile praegu, kui minu ämmakas on tööl ülehomme ja kas ma ikka ei võiks siis hoopis fucking ülehomme helistada (päriselt, mida?!), sain teada, et mu hcg on umbes 40 tunniga rohkem, kui topelt kasvanud, see oli lausa imeliiiiseeeeed 2478! Ma olin reaalselt niii rõõmus, et ma oleksin peaaegu hundirattaid teinud! Nagu, jesss, lõpuks!

Jim Carrey Yay GIF - JimCarrey Yay Happy - Discover & Share GIFs

 

 

Comments

comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.