Nii kerge on unustada…

Eile õhtusöögi tarbeks kartuleid koorides, jäin ma mõtlema. Mõtlema sellele, kui kaugele oleme me selle nelja aastaga jõudnud.

Neli aastat ja kaks kuud tagasi kolisime me oma esimesse koju. Koju kus polnud sees mitte ühtegi asja. Meil ei olnud vett, ega dušši. Esimesed nädal aega elasime ka ilma elektrita. Meil oli kuivkäimla, kuhu talvel tagumik naks ja naks kinni jäi.
Nõusid pesin väikses kausis ja sooja vett sai veekeetjaga. Kui pliidil oli tuli all, siis seal peal podises alati hiiglaslik vee pott. Sama pott mis ka praegu meie pliidil nii armsalt podiseb.
Meie vanniks oli suur tsemendi segamise kauss, mille viimaste sentide eest magasiinist ostsime.
Diivani, kus me algselt ka magasime, saime taaskasutuskeskusest. Mis teoreetiliselt on nagu prügimägi. Sealt pärinevad ka meie esimesed kapid, millest üks on meil siiani alles (mis siis, et sinna on ”Dima” peale põletatud :D) Mälestusesemeks, või nii. Et mitte kunagi unustada kust me alustasime (aga ma ikkagi olen kohati unustanud).
Meie riidekappideks olid tavalised köögikapid, mis olid üksteise otsa laotud. Pesu pesin käsitsi kausis, või poolautomaatse masinaga.
Mis siis, et seal polnud mitte midagi, pärinevad ühed õnnelikemaist mälestustest just sealt majast.
Kui praegu vanu albumeid sirvin, siis ma igatsen neid inimesi, kes me seal olime. Meie silmist võis kõike lugeda.

Täpselt kaks aastat hiljem kolisime uude korterisse, kus oli vesi, dušš, täisautomaatne pesumasin ja väga kole veneaegne remont. Ka mööbel pärines samast ajast. Esimeste nädalatega olin juba unustanud mis tunne oli end pesta suures kausis, mis tunne oli mu kätel, peale tunde kestnud pesu nühkimist, mis tunne oli ärgata jääkülmas toas. See kõik, mis meil nüüd oli, muutus nii iseenesestmõistetavaks.
Selle asemel, et olla rõõmus olemasoleva üle, vingusin ma koledate seinte ja põrandate pärast.

Ja nüüd, veel kaks aastat hiljem, on meil oma maja. Maja kus on kõik mugavused, maja mis on ilus ja korras. Aga mina leian ikka endiselt vigu, mille kallal ilkuda. Selle asemel, et olla tänulik kõige üle, mis meil olemas on.

Nii kerge on unustada ja iseenesestmõistetavana võtta igapäevaseid asju.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

10 thoughts on “Nii kerge on unustada…

  1. Väga armsalt kirjutatud! Väga põnev oleks lugeda põhjalikumat kirjeldust, kuidas te elasite. Ei oleks osanud arvatagi, et nii askeetlikult :)

  2. See oli nii ilus postitus. Ma panin just pesu pesema, ega taibanud küll tänulik olla, et ma saan samal ajal rõdul sügiseses päikesepaistes kohvi juua, kuni pesu peseb. Nüüd, peale Sinu postituse lugemist istun küll jätkuvalt kohvitassiga rõdul, aga hoopis palju helgema ja tänulikumana. Aitäh :)

  3. Kas sa tõesti kolisid juba umbes 16-aastaselt oma mehega kokku? Millest selline otsus nii varakus eas, kus tavaliselt käiakse veel gümnaasiumis jne?
    Muidu on väga tore lugeda, kuidas sa oled hindama ja väärtustama õppinud asju tänu oma minevikule ja ega armastus ei vajagi kunagi luksust :)

Vasta Liivi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.