Peale seda, kui Annu roomama hakkas (näitasin ühte videot ka Lipsukese FB’s SIIN), on ta palju iseseisvamaks muutunud.
Ma lähen nutan nüüd paar päeva looteasendis, kuskil nurgas. Annemaia ei taha enam väike beebi olla ja emmega diivanil miilustamine on nüüd täiega lame. Palju põnevam on ju ringi tuuseldada ja maailma avastada. Kõike vastu maad taguda ja südamest naerda, nagu homset poleks.
Meie traditsioon, hommikuti peale ärkamist voodis veel tükk aega kallistada ja musutada, on surnud.
Mind kasutatakse ainult julmalt ära. Nagu ükspäev. Sõi jooksu pealt kõhu täis, keeras ruttu kõhuli ja hakkas minema roomama! Nagu…wat. Kuhu jäid hommikused musid ja tüüpiline “kisun-su-silmad-peast-välja” kähmlus?
Kui enne tekkis hüsteeria selle peale, et ma üritasin teda maha panna ja vetsu minna, siis nüüd tekib see tal siis, kui tahan teda süles või kaisus kinni hoida. Nagu “emmmäää, ära sega värki – ELA OMA ELU!” Aga ma ei tahaaa, ma tahan oma väikest tiburulli musitada, ilma, et ta mul eest ära pageks!
Aga seda erilisemad on väiksed asjad. Näiteks need korrad, kui ta jääb mu rinnal magama, või kui peale lõputuna näivat mürgeldamist, ta lõpuks otsustab suure ohkega mulle kaissu vajuda ja magama jääda. Nagu täna, enne lõunaunne minekutki. Tal polnud veel und ja peale head kõhutäit, hakkas tema mööda voodit oma kaisukaru taga ajama. Oma 15 minutit müdistas, enne kui mulle kaissu tagasi ronis. See oli lihtsalt maailma kõige armsam asi, mida ma kunagi näinud olen! Esmalt ronis üle minu, enda voodisse, mürgeldas seal karu ja voodikarusselliga, ning patsutas kõik voodi nurgad läbi. Ning kui uni peale tikkus, rühkis üle tekimäe minu juurde tagasi. Pani pöidla suhu, pea tissi peale ja jäi tuttu.
Aga õnneks vajab ta mind veel siiski üsna palju, lihtsalt kallistada ja süles passida enam nii palju ei taheta. Näiteks, kui ta mängib, siis pean ma ikkagi enamik ajast silmapiiril olema ja unele jääb ta ka ainult minu kaisus.
Mul on hea meel, et ta on kaisulaps, muidu ei saaks ma vist enam üldse oma beebikest nunnutada, ilma, et ta seakisa ei teeks. :D
Mul on selline karvane tunne, et ma hakkan seda tema iseseisvumist väga rängalt üle elama… Pean vist elu lõpuni beebisi A) sünnitama B) varastama, et neid hellitada ja musutada ja kallistada ja armastusega üle valada ja veel natuke musutada ja veel natuke kallistada.
Kuna ma lähiajal ei saa uut pägalikku hakkama panna, pean plaan B käiku võtma. Pange oma tited nüüd luku taha.
Oh gaad küll. Saa üle juba :D Ole parem õnnelik, et laps areneb! PS. Edu elamise ümber ehitamiseks :P
Muidugi olen õnnelik, aga kurb ka, et see aeg nii kiiresti mööda saab. Pole nagu jõudnud nautidagi.
Anna andeks aga sa oled tõesti juba hirmutav. Selline klammerdumine küll tervemõistuslik ei tundu. Lase lapsel areneda.
kui sa ükskord pead ta lasteaeda viima…. mul oli nii et peaegu terve esimese lasteaia aasta sõitsin lasteaiast pisarad silmas, kusjuures laps ei jäänud sugugi sinna nutma, tema harjus kiiremini kui mina;
ja kooli saatmine tekitab tunde et ma ei taha teda sinna suurte poiste juurde viia, nagunii hakkavad mu pisikest last kiusama;
kaugemale ma veel ei mõtle aga kui ma endaga tegelema ei hakka, saab minust kunagi väga õudne ämm :(