No kui juba siis juba eksju. Ehk tõde kogu täiega.

Olen sündinud 4.märtsil 1995. Jap, valetasin kuramus. Ei olegi 19, 18 olen. Kuigi mitte enam kauaks. Ja mul on lõpetamata keskharidus. Seda eeskätt selle pärast, et mu nii öelda ’isa’ lõpetas mu toetamise kui läksin õppima eriala mis talle ei meeldinud. Maastikuehitus ju ei ole eriala millega hullult pappi kokku lükkama hakkab siin väikses Eestis. Ühesõnaga lõpetas ta mu toetamise ja tasuta ei ela. Seega läksin tööle.
Aga muidugi ei saa süüdistada perekonda. Ise olin ka laisk ja rumal. Pealegi ei sobinud see eriala mulle üldse, sest oli liiga füüsiline. Ja mina olen pussy. Astma ja oma haigete jalgade-selgadega ei tee seda tööd ju. Ja sinna see jäigi.
Ja kuna hetkel ei ole ma suutnud välja mõelda mida mu hing tahab ja mida minna õppima, ilma, et peaksin iga hommik tõusma mõttega ”Issandjumal ma ei taha-ma ei viitsi-ma ei suuda.” Tahan teha midagi mis on mulle tõeliselt südamelähedane ja mida teen hea meelega.
Hetkel tegelen lubade tegemisega, et oleks võimalik edasi suunduda keskharidust õppima täiskasvanute gümnaasiumisse.
Aga nüüd kui rasedaks jäin siis on see plaan pausi peal.
Heh, peaks vist nüüd rasedusest rääkima oma sõbrannadele, muidu loevad jumalteab kust. Kuigi tahtsin oodata. Aga noh, sitta sellega enam siis.

Ma ei tea mida veel kirjutada? Küsige siis vabalt.

Comments

comments

38 thoughts on “No kui juba siis juba eksju. Ehk tõde kogu täiega.

  1. Maastikuehitusega teenib tulevikus ilusti ikka ning ega väljamaale saaks ju ka minna sellega? Või sa ei taha Eestis lahkuda? :p Olgugi, et olen ise kohe 18 ja mul on klassis pooled juba 18, siis ma ise ei kujutaks end rasedana ja lapsega veel ette, aga sulle soovin sellega väga palju edu ning samas kuigi sa oled noor, siis siiski mu sugulane jäi rasedaks kui oli 15 ning sünnitas kui sai just 16, lisaks mu paralleelikas sai pool aastat tagasi emaks. Niiet, ma ei tea, need heiterid on ilmselt natuke pooletoobised kah. On sinust nooremaidki emmesid ja enamus on väga hästi toime tulnud. Ja edu siis sulle südamelähedase ameti leidmisega! :)

    PS! Ma endiselt pole kahepalgeline. Aga ma vist ei pea üle täpsustama jällle kõike. :D

    • No teada on see, et ühiskond mõistab sind kohe hukka selle pärast. Praegu on see nii öelda ”normaalne” kui saad lapse peale seda kui oled sada aastat karjääri teinud.

    • Ma olen seda meelt, et enne lapse saamist võiks ikka täisealine olla. Niiet, oledki noor ema. Mina unistasin alati, et olen noor ema. :) Esimese ju sünnitasin sammuti 19 aastaselt ja olen mega õnnelik, et elu nii läks! ;)

    • Ära põe Janeli. Selles mõttes, et laps tuleb nagunii siis, kui tema jaoks on õige aeg. Ja vanus ei loe siin elus enam mitte midagi. Mõni 15 aastane ema on märksa parem ja armastavam, kui kõrval 25 aastane. Inimene ise peab tundma, et ta on selleks valmis ja et ta on nõus kõik muu kõrvale jätma mõneks ajaks ja keskenduma lapsele.

      Mul endal jäi samamoodi keskharidus pooleli. Alguses sundis ema mind õppima eriala, mis polnud üldse my style. Tulin sealt tulema. Läksin järgmine aasta ise õppima uut eriala mis meeldis ja kõik kena ja tore aga kuna isaga läks väga nugade peale ja samamoodi toetuse osas hakkas jamama, siis tulin peale esimest aastat ära, kolisin teise linna ja läksin tööle. Ja kui tegin uue katse täiskasvanutesse minna, suri ootamatult mu vend, mistõttu polnud lihtsalt võimeline õppima. Jäin ootamatult rasedaks aga ei leia, et oma 5 kuusele lapsele nüüd halvem vanem oleksin selle tõttu, et mul nüüd keskharidust ei ole. (Olen küll 24a, kuid siiski) Haridus ja haritus on kaks väga erinevat asja. Minu silmis on pigem kõõrdpilk neile, kes hullult karjääri taga ajavad ja peale 30ndat eluaastat hakkavad mõtlema, kas neil lapse jaoks üldse aega ongi. Aga see on iga inimese eraasi, millal ta lapse saab. Ja kui on armastav mees ning kindel suhe ja soov ühine laps saada siis mis see kurat kellegi teise perset torgib. Ilusat ootusaega sulle ja ära lase negatiivsust endale ligi. :)

    • Pealegi õppida pole kunagi hilja aga laste saamis võime lõppeb ühel hetkel paraku ära :)

  2. Tere, mina olen Olga.
    Varem vist pole sattunud kommenteerima midagi, aga nüüd seoses edasiõppimisega kohe pidin kirjutama.
    MA KA EI TEA, MIDA EDASI ÕPPIDA!! Mind üllatab, et on sellised nagu mina veel, kuna kõik ütlevad mulle a’la “Aga mõtle, mida sulle teha meeldib?!” WTF PEOPLE, kui ma teaks, mida mulle teha meeldib, siis ma ju õpiks/teeks seda. Keskharidus on küll käes, aga ega see mulle ka midagi suurt juurde ei anna. Isegi baka ei anna tänapäeval suurt midagi.
    Igatahes, hea äratundmishetk oli praegu, aitäh :)
    Palju õnne ‘kapist’ väljatulemise puhul kah ! :)

    • Drama-lama, viska see peast :D See the big picture and laugh about it !
      Kusjuures, ütlen ausalt, et kuigi see lugemises ilmselt vahet ei tee minu jaoks, on siiski hea panna nö. tekst ja nägu kokku :)

  3. Miks Sa siiski otsustasid uuesti rasestuda, kuigi eelmise raseduse ajal olid 17 (?) ja tõenäoliselt polnud see laps planeeritud?

  4. Lapse saamine on iga inimese enda asi ning keegi ei peaks seda kuidagi kritiseerima.
    Mina ei kujutaks ettegi, et oleksin emaks saanud 19 aastaselt, sest ta ei mahuks meie plaanidesse. Kuid sellepärast ei hakka kuskil mölisema ka, et äkki oled ikka liiga noor jne jne. Mulle poleks sobinud aga sulle sobib ideaalselt ning näha on, et sa oled raseduse üle siiralt õnnelik.
    Ning praegusel ajal on enamasti kaks varianti (mina vähemalt näen nii), et lapsed saadakse kas üsna noorelt või küllaltki küpses eas. Ja see ongi iga inimese enda otsustada, millal ta on valmis.

    Suure draama kommentaare lugedes arvasid paljud, et sa oled kuidagi lapsik või nii. Kuid enne vanuse teada saamist arvasin tõesti, et oleme samas vanuses. Metsa see vandumine/ropendamine, kuid jutt tundus tõesti tulevat veidi vanema neiu sulest (pole paha asi :) ).
    Beebiblogi postitusi ootan huviga, sest kaugel mul see aeg enam on. Huvitav lugeda ja kaasa mõelda ikkagi, et kuidas ise käituksin samas olukorras (kuigi tegelikus oleks võib-olla midagi muud).

  5. Mulle tundub, et Sa ise tekitad seda draamat omale juurde selle “OMG, sellega see draama veel ei lõppe”. Kuigi inimesed on erinevad ja ma usun, et mul pole tegelikult üldse õigustki midagi öelda, aga ära korruta omale ja teistele seda draama siin-draama seal kogu aeg ja Sa näed, et ilmselt läheb kergemaks. Ja kui Sulle meeldib kirjutada, siis kirjuta avalikult edasi, keda huvitab. Ma küll rase pole, aga mind huvitaks küll lugeda raseduse headest ja halbadest külgedest.
    Soovin õnne ka muidugi, usun, et te laps saab väga armastavad vanemad omale :)

    • Miks peab? Kui Sulle tõesti meeldib kirjutada nii nagu Sa seda siiani teinud oled, siis kirjuta aga edasi. Keda kotib :D Sinu mõtted, oled lihtsalt julge, et need kirja panna lugemiseks. Paljud (nt mina) seda teha ei julge.
      Ainult kõike paremat :)

  6. Ma olen 25 ja ei tea ikka veel, kelleks ma saada tahan! Keskkool jäi samal põhjusel pooleli. Okei, mul on nüüd ettekujutus, kes ma olla tahan, aga praegu veel laps väike. Aga varsti!

    Meeldiv tutvuda Janeli :)

  7. Rahune nüüd, lapsele pole need draamad head :) rasedusega keevad ikka emotsioonid kergemini üle ja sa tundud niisamagi veidike emotsionaalsemat laadi olema, kui tüüpiline tuim eestlane :)
    Selles pole midagi hullu, et me nüüd su nime teame. Me ju suuremas osas ei tunne sind, ei tea kus sa elad ja millega tegelikult tegeled ja sellel polegi mingit tähtsust. Niisamagi on tore lugeda :)
    Lapsesaamise osas olen nõus, et mida varem seda parem (no mitte just väga varem) aga 40. eluaastani oodata oleks ka ikka patt, nii et pigem siis juba 18 aastaselt ots lahti teha. Kui isa ka rahul ja rõõmus, siis jääb teistel üle ainult edu soovida :)

  8. Väga vahva on nimi ja nägu kokku viia (kujutasin su koera hoopis teistsugusena ette :D ). Aga väga tore, et sa ikka täitsa nurka ei viska blogimist! Edu jätkamiseks ja kõva närvi :)

  9. Mina tundsin hirmu perele (va ema/isa) öelda, et rase olen. Kujutasin suurelt ette, kuidas kõigi silmis pettumus olen, sest endal pole jalgugi veel all; ka mehega ei olnud just kõige pikem suhe selja taga. Ometi oli see loomulikult kõik minu enda peas kinni. Lähedased on nagunii rõõmsad, et rase oled ja kindlasti kenasti ka kursis täpsemalt sinu elu ja soovidega. Kui keegi võõras hakkab sulle midagi ütlema, et oled liiga noor jne… siis paratamatult tuleb sellistest inimestest mitte välja teha. Nagu ka ei ole sinul vaja selgitada igale inimesele, miks oli sinu jaoks just selles vanuses rasedaks jääda.

    Mulle tundub, et vähe on neid õnnelikke, kes töötavad või siis õppisid ja seejärel töötavad meelepärasel ametikohal. Mul läks kaua aega, et aru saada, kelleks saada tahan ja mida pärast keskkooli edasi minna õppima. Nüüd siis lõpetan ülikooli, aga paraku sain juba 2. aasta alguses aru, et see eriala ei ole mu unelm (vähemalt mitte koolis õppides, freelance’na ilmselt meeldiks), olin aga liiga arg, et sealt ära tulla. Kes aga teab mis elu ma siis praegult elaksin. Küll need ideed selles osas ka sulle ühel hetkel tulevad :)

  10. Ah, mina ka päris täpselt ei tea, mida ma teha tahan ja olen mitmed asjad pooleli jätnud. Aga inimene peabki otsima ja katsetama, küll leiab. Mul jooksevad praegu enamus asjad ilusti rööpasse aga sellega läheb aega ja selle pärast ei tasu liialt põdeda. Ja peab ikka enda peale mõtlema, mitte kellegi teise ootuste järgi elama.

  11. Ma olen 23-aastane ja läksin kohe peale keskkooli põhimõtteliselt tööle (1-e aasta olin töötu ja otsisin tööd), kuna pean ise vaatama kust ülikooli jaoks raha saada jne, aga see pole hetkel mu kommentaari point.
    Ja ma olen ka abielus ja rasedus on poole peal. Mu abikaasa on minust 6 aastat vanem.
    Ja see, mida tahtsin kirjutada on seotud sellega, et näiteks mu naabritädi ütles mulle üks päev juhuslikult kohtudes, et oleks võinud ju lapsega ikka natuke oodata, kuna me ju ikka noored inimesed…Ta ei öelnud seda üldse kuidagi halvustavalt, aga siiski.. Mul tekkis küsimus, et kuna kurat siis veel, siis kui ma 40 olen?? Ma olen piisavalt vana, et olla selleks valmis. Ma ei taha kedagi solvata, aga ikka parem, kui alaealisena rasedaks jääda. Ühe sõnaga jah, ma ei oska midagi öelda :D Kunagi pole miski kellegi jaoks piisavalt hea või õige või mida iganes :D AH, minu elu :D

    • No seda minagi, kui inimene tahab näha halba siis näebki ainult halba. Oleneb inimesest.

  12. Hmm… mesiliis.blogspot.com-ist inspireerituna küsiks, et miks end oma giveaway võitjaks panid?

  13. Ma sünnitasin ka esimese lapse 19 aastaselt. Mäletan selgelt neid pilke ja kommentaare aga ma ei teinud sellest välja. See on minu elu ja ma elan seda nii, nagu MINA tahan. Tol ajal jäi ka minul kool pooleli ja ma ei teadnud väga pikalt, mida ma teha tahan. Peale viie aastast pausi leidsin ma oma kutsumuse ja õpingi nüüd seda. Vanem poeg saab mul suvel kuue aastaseks ja ma võin öelda, et mulle meeldib olla noor ema. Olen vaadanud, et minu poja rühmas on laste vanemad ikka 40 ja vanemad….tead, kui tore on lapsega lasteaia hoovis koos joosta ja hüpata enne koju minekut. Meie teeme seda iga õhtu ja tänu sellele olen saanud halvustavaid pilke… Aga suva see, sest minu pojale jäävad need mälestused kauaks :)

    • Aaaaga ole inimene ja loe natuke :D Endale ikka, mis siin ringi jagada. :D :D :D

  14. Mina ei leia küll, et sa sellest 20 euro loosimisest nüüd kusagil rääkinud oleks :D

    • A, no ma vastasin eile minumoodimaailm kommentaarile, see on seal teema all kus enda ja loomade pildi panin.

  15. Kuidas siis tänase seisuga on, oled rahul, et “välja” tulid? Või kui saaksid selle kogu ’draama’ olematuks muuta, kas eelistaksid siiski kapis edasi blogida?

    • Hetkel on mõnus ja isegi olen rahul, aga eks elu näitab kui hea see nüüd oli…

  16. Mida su mees blogidraamast ja sellest arvab, et sa nüüd avalikult oma õige nime alt blogid?

    • Talle ei meeldi, et niimoodi ära vussiti see lõbu minu jaoks ja oli päris nõutu. Aga ta võttis seda üllatavalt hästi vastu ja toetab mind. Aga lugusid tema kohta ma ilmselt ei postita, sest see on tema ainuke soov, seoses minu blogimisega…

  17. Ära üldse muretse :) Noortele emadele on väga palju võimalusi õppimiseks loodud. Tuleb ainult tahta ja otsida ning tegutseda.

  18. Tavaliselt seda tarkusetera “haridus pole elus tähtis, haritus on!” räägivadki inimesed, kelle lagi on põhiharidus. Päris masendav.

  19. Ära üldse muretse selle hariduse- ja lapseteema pärast – olen ise 22, peatselt 23, ülikoolihariduselt bakalaureus käes, kuid magistrisse ei läinud, sest nägin, et tööturg on kitsas ja pigem tuleks oma valikuid rohkem kaaluda – nüüd olen aastakese kaubanduses töötanud ja tunnen, et vot.. see tundub ikkagi rohkem minu teema olevat kui see, mis ülikoolis õpitud sai läbi raskuste (poole kohaga tööl ja täiskoormus ülikoolis). Nii et ei maksa kindlasti arvata, et ülikooliharidus midagi ülivõimast on – tutvusringkonnas on paremal järjel pigem need, kes oma otsuseid kauem kaalunud ja näiteks hoopis kutseõppe kasuks otsutanud. Ja pealegi on minu tutvusringkonnas väga vahvaid noori emasid (ja ka väganoori ehk siis neid, kes on lapse saanud põhikoolis või gümnaasiumis käies) ja minu arust saavad nad oma rolliga superhästi hakkama – silmale on kohe hea vaadata. Lisaks on nüüdsest paljud neist lapse kõrvalt ka leidnud aega kutsetunnitustus hankida või kool lõpetada – võimalusi on palju! :)

    Pealegi – kõik inimesed ei olegi karjääriinimesed, väga palju on ka neid klassikalisi neiusid-noormehi, kes tunnevad end n-ö omas elemendis just pereinimesena :)

    Jõudu-jaksu edaspidiseks! :)

Vasta huviline-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.