Oh jumal sa näed, aga ei mürista

Oleme end nüüd siin põhimõtteliselt sisse seadnud, aga oijoppenpuhh, milline teekond see on olnud! Ma poleks eluuuus uskunud, et keegi julgeks-tahaks-suudaks sellises seisukorras maja üle anda. Ma arvasin, et mina olen sitasaba, aga see mis mind siin vastu võttis oli kergelt öeldes…ko-hu-tav. Pöidlaotsa suurused ämblikud ja nende võrgaud igaaaal pool, kleepuv tavott ümber vetsupoti, mudaga kaetud duššikabiin ja lagi, pistikud-juhtmed-lülitid kleepuvad/tolmused/jumal teab millega koos, uksed ja nende klaasid musti näpujälgi ja mudase vee pritsmeid täis, õues ukse kõrval oli mitmekümne sentimeetrine konihunnik, põrandad pole vett näinud aastast-hui-teab, nagu ka kõik muu siin majas. Kui ma hakkasin sektsiooni koristama, siis leidsin sealt veel üleelmiste omanike asju… Põhimõttliselt esimesed neli-viis päeva ei pakkinudki ma midagi lahti, vaid lihtsalt koristasin ja koristasin ja koristasin ja koristasin natukene veel.

Emotsioonid vaheldusid küll päris kiiresti. Ühel hetkel olin ülisillas – jeee, oma maja, meie maja, jeee-jeee-jee. Järgmisel hetkel tahtsin end juba nurka kerra tõmmata ja nutta, sest olin kindel, et siia sita sisse ma nüüd surengi. Peale esimest siin veedetud ööd, helistasingi ikkagi oma emale ja ”nutsin”, et ”ohjumalküll emmeeeee, tule mulle ometi palun appiiii!!!”

Õnneks on mul imelised sõbranjed! Üks tuli ja koristas ja andis motti ja oli nii armas ja hea, et käis lausa mitmel päeval peale oma koolipäeva siin mul abis, ning teine tõi head-paremat süüa, et me ei peaks siin nuttes ainult makarone mugima. :D

Ahjaaaa, ning siis sain ma pättusega hakkama.
Lasin mehel duššikabiini lahti kruvida, et see kõnts kõik välja nühkida. Kolm tundi nühkisin ja mudisin neid uksi ja klaase. Ja siis ma hakkasin neid dušširuumi tagasi viima… Panin otsa ettevaatlikult maha ja siis käis klirr, ning TERVE vannituba oli klaasi täis! Isegi vetsupott.

DSC_0149Eile vedasime oma köögi tühjaks, ning järgmised päevad teen ma elutoas süüa. Naiss…

DSC_0168Hetkel on siis käsil köögi remont. Ja hiljemalt homme lõunaks pean ma kindel olema selles, mis värvi see tuleb. Kas kollane, punane, roheline, mingi hele beež-pruun… Ma ei teaaaa ju. Vähemalt on kindel see, et oranz see ei saa, sest see pidavat söögiisu tekitama ja seda jama mul nüüd küll vaja pole. :D

Muidu on kohanemine olnud suhteliselt kerge. Annul on rohkem ruumi lammutada ja kõike laiali tassida, koer saab õues olla ja lõputuuuuult karjuda iga auto peale mis mööda sõidab – naabris mõtlevad, et ta on nälgas (üks tõi talle vorsti) ja kassil on oma aed kus ringi jalutada. Ja kassist rääkides, ta on ikka täielik murdja! Ühe ööga veristas mulle teleka ette kolm hiirt ära. Hea veel, et neid ritta ei sättinud ja siis nii kaua ei karjunud, kui keegi kiitma tuleb, nagu üks kass meil maal teha armastas.

Uksekell on siin ikka väga tore. Koristame meie rahulikult vannituba, kuulen, et kell käib. Lähen teen ukse lahti ja mitte kedagi ei ole. Päris ei läinud ihukarvad püsti. Kohe meenus see ütlus, et kui kuuled koputusi/uksekella, aga ust avades ei ole seal kedagi, lasid surma tuppa. Kohe läksin magavat last kontrollima, ning helistasin emale, et küsida kas ta hakkab täna veel sõitma, või ei. Ja kui ema KOLM TUNDI vastu ei võtnud, olin ma kodus juba infarkti saamas. Lõpuks siis ikka vastas ja irvitas mu üle, kui oma ehmatusest rääkisin. :D
Igatahes, see uksekell armastab vahepeal valehäireid anda. Eriti veel siis kui ma üksi kodus olen…

Mis siis veel uut… Aaaa, Ann magab nüüd juba teist ööd oma voodis. Eile otsustasin, et aitab sellest pullist küll, sest ta lihtsalt nahhaalselt ronis minu ehitatud müüridest üle ja kukkus mitu korda voodist alla. Ma ei saa aru mida ta läbi une siiberdab koguaeg. Ise magab, aga rändab ja ronib mööda voodit ringi. Ta küll ei maga terve öö järjest, aga vähemalt ei saa ta siis enesetappu üritada, kui ma teises toas olen. See magama jäämine on küll olnud nagu seatapp, aga täna läks ta juba leebe(ma)lt magama.

Nüüd oleks vaja kuskilt leida rahapada ja siis oleks õnn õuel. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

16 thoughts on “Oh jumal sa näed, aga ei mürista

  1. “sest see pidavat söögiisu tekitama ja seda jama mul nüüd küll vaja pole. :D”

    :D:D:D:D:D:D:D:D

    tublid olete! mina olen sellise s*tarookimisaktsiooni lõpurasedana ette võtnud ja samamoodi olin vaheldumisi indu täis ja nutsin nurgas looteasendis ahastusest :D olge vaprad!

  2. Me ostsime maja pool aastat tagasi ja samamoodi saime šoki kui maja yle anti. See oli täis sodi, vana mööblit ja mustust. Köögis olid alles nõud, söök ja vannis seisis nende kasutatud vesi. Meil läks mitu kuud, et see sodi sealt välja saada. Õnneks me sisse ei kolinud siis, aga tõesti, mis inimesed mõtlevad :( Prügivedu ju maksab ka!

    • No meil õnneks vedas niigi palju, et ta lõpuks tassis oma jama ise kuurist minema ja meie selle eest maksma ei pidanud.

  3. Mul meenub sellega üks üürikorter kus ma käisin ka abiks koristamas-küürimas enne kui oma asjad laiali laotada sai. Pliidi peal oli mingi kümne aasta kõrbenud soustivaru niiet ma reaalselt pahtlilabidaga koorisin seda sealt maha ja üks suur hallikaspruun kapp muutus peale pesemist, üllatus-üllatus, erepunaseks! :D
    Tapeet nägi ka välja nagu seal korteris oleks enne laut olnud või mudamaadlusi peetud või midagi. Selle vahetasime ka ära.
    Ja siis kui meil oli enamvähem kõik tehtud julges omanik veel uksest sisse tulla ja mainida et tahaks ikka tagatisraha ka saada, muidu ei tea mis seisukorda ta kallis korter jääb pärast :D

  4. Tuttav tunne. Just kolisime uude korterisse ja vaatepilt oli umbes sama… Lisaks igasugused asjad, mis olid reaalselt katki – nt lekkiv toru jne. Uskumatud inimesed ikka elavad siin maailmas!

  5. Ma kunagi üürisin oma korteri välja ühele noorele paarikesele. Aasta aega ma korterit vaatamas ei käinud, aga siis hakkasin korterit müüma ning saatsin maakleri pilte tegema. Kui maakler mulle hiljem helistas, ütles ta, et ole hea ja istu, sest sa ei kujuta ette, milline su korter välja näeb. Ma ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest noh ma arvasin, et maakler reageeris üle. Jätan siis vahele selle hetke ja tunde, kui ma ise korterit nägin.
    Üürilised kolisid mingi hetk välja, olid kodu ära koristanud (oma sõnade järgi) ja mina läksin korterit ostjatele näitama. Pühapüss, ma tänasin jumalat et ma olin jõudnud pool tundi varem. WCpott oli kaetud paksu s**akorraga, ilma eriliste abivahenditeta üritasin ma seda kuidagi puhastada. kraanikausid nii köögis kui vannitoas olid kaetud mingi kummalise limaga, seinad olid köögis paksu rasvakihi all, pesumasina alt paistis mingi veider must ja haisev veeloik (hiljem selgus, et seal oli terve suvi pesu sees olnud, sest pesumasin läks katki ja nad otsustasid selle nii jätta). jne jne jne.
    Diivan läks väljaviskamisele,sest beežist diivanist oli saanud tumehall, kui magamistuba koristasime, siis voodi all olid nii kasutatud kui kasutamata kondoomid. Mul tuleb siiamaani kananahk peale kui mõtlen, milline mu korter välja nägi. Puhhh!!!!!
    Aga teile jaksu:) Ootan huviga pildipostitusi uuest elamisest, mu meelest on nii vahva vaadata, kuidas noored oma esimesi kodusi sisustavad.

    • Appi kui rõve!!! :S Mina sain tampooni pakendeid ka vannitoast korjata, aga no see ei ole ikka nii rõve kui kasutatud kondoomid. Väga hull.

    • No vot inimesi on igasuguseid, nemad olid omaarust kõik kenasti ära koristanud (kusjuures peab ju tõele au andma, et korter TÕEPOOLEST nägi parem välja kui siis kui maakler seda esimest korda nägi, aga no…)

    • Selle jaoks ongi tagatis ja seda ei tohi enne välja maksta, kui on selge, et korter on korras. Mu ema sai ka rõõmsalt just kahe üürilise tagatisraha eest koristusfirma tellida, sest tavavahendid seda sitta, mis korteris oli, lahti ei suutnud sulatada. Ja koristamatust ei saa nimetada “loomulikuks kulumiseks” samuti pidi wc-potist sentimeetrise kihi saasta ära koristama. Never ei võta enam mingeid ontlikke poissmehi sinna korterisse.

    • Ma tookord olin naiivne ja arvasin, et noortel niigi raske, et ei hakka veel tagatist küsima. Big mistake! ps: kui nad kolisid sisse, siis ütlesid veel, et isver kui vahva et tagatist ei taheta, sest näe eelmises kohas ei saanud me tagasi tagatist, sest jätsime koristamata. Hmmm…peale oma korteri nägemist ei imesta:D

  6. Njaaa, endal oleks ikka väga piinlik sellises seisus korter/ maja uutele omanikele üle anda.

  7. Oojaa, ma tean mis sa tunned! Meie ostsime 9 kuud tagasi korteri, ning pealtnäha tundus ka kõik enamvähem olema. No ei hakka ju enne korteriostu näiteks KÕIKI kappe üle vaatama või kapitaha piiluma või näiteks kapi alt taskulambiga valgustama. Siin siis väike loetelu :
    Ahjus oli toidujäänustega plaat(eelmised üürilised olid välja kolinud pool aastat tagasi, ehk kujuta ette lõhna)
    Pliidiplaate ma puhtaks ei saanudki, samuti ahju sisemust – viskasime lihtsalt selle pliidi välja kuna see HAISES nii võimatult kui ahi avatud oli. (kujutasin õudusega ette kuidas mu toit haisema hakkab, kuna küpsetan 75% toitudest ahjus)
    Vannitoa kapialune oli täis kasutatud tampoone ja kilesid jmt, põrandad olid kaetud sellise sitaga(kusjuures pealtnäha algselt vaadates ei tundunudki, siis kui pesema hakkasid…) et pidin 5(!!!) korda enne pesema kui sitta enam ei tulnud. Köögis oli kraanikausi auk konisid täis topitud, köögikapid enamuses supipurke ja viinapudeleid+muud taarat täis.
    Ma sain umbes nädal aega enne küürida, kui korteri korda sain. Kõik seinad olid kaetud tumekollase kihiga(jällegi pealt pole näha aga kui pesema hakkad siis näed) ilmselt oli korteris kõvasti suitsetatud. Imekombel suitsuhaisu tunda pole, äkki sellepärast, et peale kolimist olid aknad nt avatud pikka aega.

    • Mu elav kujutlusvõime hakkas tööle, ning võin öelda, et siin oli ka sarnaseid asju. :D

Vasta Ppp-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.