Oh sa mu kaheaastane varateismeline

Tsiteerides oma mehe õde: ”Oh sa armas jumal, anna armu! Ja võta kannatus ka kaasa.”

Annemaial on ‘kohutavad kahesed’ korralikult pähe löönud. Ta võib ka kõige väiksema asja pärast sellise draama teha, et terve maa väriseb. Serveerisid õhtusöögi valel taldrikul – draama, ta tahtis hoopis seda rohelist taldrikut, mitte hello kitty oma. Valasid ta vee valesse tassi – draama. Sõid ära ta ülejäägid, mida ta JUST väitis enam mitte tahtvat – draama, sest tuleb välja, et ta ikkagi tahtis edasi süüa. Panid pusle karpi, sest kaks sekundit tagasi ta kinnitas, et ta ei soovi enam sellega mängida – draaaaaama! Ta ikkagi tahtis edasi mängida. Ühesõnaga, ühel hetkel tahab üht, järgmisel hetkel juba teist ja kolmandal hetkel jälle esimest asja. Mis sekund tagasi oli ’imemaitsev’, on nüüd ‘kastik’ (vastik). It’s driving me nuts! :D

Ta jookseb mu eest ära, ta viskab poes pikali, ta röögib, ta lööb, ta hammustab, ta on nagu taltsutamatu metsaline. Ma tõsimeeli kardan, et ma olen ta ära rikkunud ja ta on ‘katki’, sest kuidas on võimalik, et üks kaheaastane on selline. Oeh, see lapsevanendamine on ikka keeruline töö!

Mingi paar nädalat tagasi oli meil näiteks selline seik. Läksin Annuga kahekesi poodi. Kui olime jõudnu jäätiseleti juurde (mis ühtlasi on ka külmutatud juurviljade lett, eksole), soovis Annu jäätist. Mina ütlesin automaatselt ei. Annu viskas loomulikult siis leti ette pikali ja teatas, et tema ei liigu (esimene kord). Siis mõtlesin, et miks ma üldse ‘ei’ ütlesin, ta oleks ju võinud täitsa vabalt selle jäätise praegu saada. Aga no kuna ma olin juba ‘ei’ öelnud, ei saanud ma enam talle ju järele ka anda. Seega võtsin jäätise salaja ja vedasin lapse kuidagi läbi poe kassade juurde ära. Aga no kassalindi peal ta ikkagi nägi jäätist ja hakkas seda oma kätte nõudma. Kui ma ütlesin, et enne maksame ära, siis saab ta seda hoida, viskas ta teist korda pikali. Kui olime poest välja saanud ja Annu sai oma jäätise pihku, oli mõnda aga kõik korras. Aga siis ma märkasin ühel hetkel, et ta on selle jäätise juba otsapidi lahti teinud ja üritab seda käimise ajal sööma hakata. Loomulikult võtsin tal selle käest ära. Ja loomulikult viskas ta siis pikali. Kolmandat korda. :D

Ausalt, ma olen sellest ‘tunnete peegeldamisest’ nii väsinud. ”Ma saan aru, et sa tahad praegu jäätist süüa, mis siis, et õues on 15 kraadi külma ja me oleme kodust kilomeetri kaugusel. Sa pead kahjuks koduni ooatama ja enne tuleb õhtusöök ka ära süüa.” ”Ma saan aru, et sa tahaksid terve öö üleval olla, aga kell on juba üksteist ja emme on nii väsinud, et ta silmamunad kukuvad kohe kolinal maha ning veerevad kuskile voodi alla minema, kui sa kohe magama ei jää.” ”Ma saan aru, et brokoli on sinu arvates nagu roheline surm, aga TEGELIKULT on see sulle hea ja kui sa seda kohe ära ei söö, ei saa sa enam mitte iialgi mitte midagi magusta.” Okk, naliiii, ma tegelikult ei peegelda ta tundeid teda salaja ähvardades.

Lisaks veel see vastu haukumine ja ülbitsemine. Selles olen ma tegelikult vist ise süüdi. Näiteks on ta üle võtnud mingi oma vormi lausest ”nii ei tohi rääkida, see on inetu”. Nüüd, kui ma temaga pahandan, siis käratab ta mulle ”minuga nii ei räägita!” No mida ma selle peale tegema peaksin? :D Pean vist tõesti hakkama jälle vastavaid raamatuid lugema.

Müsteerium omaette on tegelikult ka see, kust tal osad sõnad ja laused üldse tulevad. Ükspäev näiteks vajus Annu diivanile lösakile ja virises läbi hammaste: ”mul on nii igaaaaaav”. Üks teine päev jälle käratas ta mulle, et ma vait oleksin. Ma ei ole iial kodus nii rääkinud, aga ometigi käib ta siin ringi ja ütleb selliseid asju. Nii palju siis sellest, et lapsed on kodu peeglid.

Varsti hakkan ma aimu saama ka sellest, mis tähendab laste tülide klattimine. Siiani on nad ilusti mängitud saanud, sest alati on Annu saanud valida kas ja millal ta poisiga tegemist teeb. Aga nüüd on poiss aina aktiivsem ja kiirem, seega saab Joel Annule igalepoole ka järgi. Eile näiteks läks Joel Annu puslet lammutama, Annu läks närvi ja lükkas kuti lihtsalt kummuli. Kõik asjad kisub ta ka poisil käest ära ja jookseb ”minu omaaa” kiljudes minema. Ma ei kujuta ette mis siis veel saab, kui Joel päris-päriselt jalad alla saab. Praegu käib ta juba abivahendite abil mööda tuba! Lükkab näiteks madalat taburetti enda ees või kõnnib tumba najal. Nii, et varsti on mul kaks jõmmi, kes igaüks ise suunas jooksu paneb.

Oma seisusest kukkusin ka ükspäev kolinal allpoole. Nüüd pole ma enam Annule ‘emme’ vaid lihtsalt ’issi naine’. :D

Oeh, palun öelge, et ma ei ole teda katki teinud ja kõik saab korda.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

21 thoughts on “Oh sa mu kaheaastane varateismeline

  1. See nagu minu 3 ne. Kelle tujud muutuvad sekundiga. Tunnen, et varsti olen hullumas.Suuremad kisavad ees, manitsen – olete väiksemale eeskujuks. Ja kui väike hakkab karjuma, siis kurdavad.Ma lootsin,et 3 ne on rahulikum aga ei midagi,kestab edasi tujukus ja tahtmised.Sul kahjuks see veel kestab ja mul samuti.

  2. Instas on üks konto nimega assholeparents, seda on hea jälgida, siis ei tundu enam laps enam nii hull deemon :).

  3. Äkki tal on tõesti igav.. Võiksid ju proovida teda lasteaeda viia :) Aga kogu ülejäänud jutu peale.. Edu!! Ma vist viskaks poes sinna samassse tema kõrvale ja pistaks ka karjuma :D

    • Mõtlesin ka, aga siis tõi keegi välja, et keset aastat vb pole hea panna. Kõigil juba oma sõnranjed kujunenud ja nad on juba harjunud, ning siis tuleb järsku mingi “võõras”. Ei tea kas 2-aastastel on see nii hull mure, aga mõte sellest, et Annu kuskil üksi konutab ja teda mängu ei võeta, murrab natuke mu südame ??
      Kusjuures see pidi lapse päris hästu ära ehmatama, kui vanem nii teeb. ?

    • Nad veel nii väiksed, et ma ei usu, et mängu ei võetaks. Mu plika Annuga sama vana ja ta käib juba küll augustist aias, aga osad sõbrad on just veidi hiljem hakanud käima aias. Ma usun, et see teistest erineval ajal harjutama hakkamine on hoopis parem. Alguses on ju hirmus palju nuttu osadel lastel ja kuigi minu laps läks väga hea meelega, siis vahel tuli ikka nutt peale, sest teised ju ka nutsid. Aga praeguseks talle juba nii väga meeldib, et kui on kolmapäev(ehk meie lasteaiavaba päev), siis hommikul tuleb jonn hoopis selle pärast, et ei saa sõpradega mängima minna. Ja kui on pikalt kodus olnud tõbisena, siis on kohe käitumisest näha kuidas tal on minuga igav.

    • Kõik on võimalik jah. Ma ise pole ka vb päris valmis, et mu “beebi” läheb nüüd aeda. Ja tundub natuke jabur teda “ära saata” just nüüd, kui nad poiaiga koos tegutsema saaksid hakata…

    • Hei, mul ka okt 2014 laps. On ka selline elavam laps, kes tahab palju tegelemist ja suhelda. Esialgu oli plaan lasteaeda panna 2017 sügisel, kuid nägin, et tal kodus igav ja otsustasin proovida varem. On nüüd käinud jaanuarist ja kohe juba esimesel päeval jäi aeda rõõmuga. Väga ootab sinna minekut ja sellist asja pole, et kõigil juba “omad sõbrad” tekkinud vms, nii väikesed mängivad kenasti kõik koos :) Käib 3 päeva nädalas ja kodus pärast seda jonnimist jm igavusega kaasnevat praktiliselt ei ole. Lasteaed ei ole paha ja kole koht, seal on tore :)

  4. Tunnete peegeldamisel piirdu igal võimalikul juhul ainult tunde peegeldamisega
    “Sa oled pettunud” “sul on igav” jne, mitte ära ürita teda ümber veenda. Mõtle nüüd, kui su mees hakkaks sulle ütlema, et “ma näen, et sa oled kuri, aga tegelikult sul pole põhjust olla, sest..blablabla”. Kui sa tahad selles peegeldamise protsessis edasi minna, siis saad rääkida sellest, kuidas on sobilik käituda, kui tunned sellist tunnet jne.

  5. Mu kolmene ütles mulle just: “Nüüd mulle aitab, ma kütan su naha kuumaks!” Ja seda selle peale, et palusin tal toiduga mitte mängida. Mõistlik. Minu küsimusele, et kas ta üldse teab, mis see tähendab, vastas eitavalt. Ja käsi südamel ma sellist distsiplineerimist ei harrasta, nii et ju ta kuskilt multikast seda kuulis :D Aga et laps on kodu peegel, siis meie kutt jätab me kodust ikka vägeva mulje ma kujutan ette. Aa ja eile ta avaldas soovi mind prügikasti ka panna, aga ka midagi sellist ma pole siin majas kedagi teist peale tema ütlemas kuulnud… Kodu peegel my ass :D

  6. :D :D :D
    Läheb hullemaks, ausõna :D Jagelemine võimendub, mõlemal oma mina tunnetus areneb ja koostoimimist õpivad läbi sinu närvide äranärimise :)
    Mina mõtlesin ka vahepeal, et hulluks ma lähen. Aga tänaseks, mil mu poisid just said üks neljaseks ja teine kahepooleseks (vahe aasta ja viis kuud), on tekkinud ja tekkimas aina enam koosmängimist ja asjalikku asjatamist. Meie puhul päästis päeva see, kui noorem korralikult rääkima hakkas. Nüüd nad saavad teineteisest aru ja minu asi on neid kakluse arenema hakates läbirääkimistele suunata ja imede ime – see toimibki!
    Seega jaksu ja ausõna, mõne aja pärast on juba lihtsam :) Ja no vahepeale jäävaid kergemaid perioode tuleb ikka ka :)

    • Oh jah. Elu õied. Aga tegelt nad on koos niii lahedad ka. Mis siis, et söövad närve ka. ?Ann sai sügisel sünnaks laste atv laadse rolleri. Ja nüüd ma pean poisile ka vist selle ostma, sest ma ei jaksaks suvel seda jama ära kuulata. Praegu juba kaklevad selle pärast. Annu hakkab sõitma, poiss ruttu käputab ka kohale ja üritab peale ronida või hoiab niisama kinni. Ja siis läheb Annu närvi, sest ta ei saa minema sõita ja lõugab siis mulle “korja ära see Poja siit!!!!”? a no vähemalt ei sõida tuimalt minema ja ikka mõtleb sellele, et kui minema sõidab, kukub venna pikali ja saab haiget. ☺

  7. Ara uldse muretse, laheb aina hullemaks ja lihtsamaks alles siis kui nad kodust valja kolivad :D Mul vanem laps on juba 4ne no ja anna armu mis jagelemised meil kaivad temaga. Koikidest asjadest on nii tugev oma arusaam, et muud polegi kui uks pidev maade jagamine. Ok pikali viskamist enam pole aga selle eest oskab juba manipuleerida nii et vahe pole. Eile utles selle pee kui palusin tal voodisse tagasi minna ja magama jaada: mulle tundub emme, et sa ei armasta mind enam. Ohhhjah

  8. Jaa. Kõik muudkui lubasid mulle, et läheb kergemaks. Poiss oli kuldne beebi, aga nüüd kaheksa aastane pubekas. Plikaga ei hakka ma isegi lootust hellitama. Tegemist on kuuekuuse bravuuritariga, kes arvab, et uni on nõrkadele. ?
    Kõigun hullumise ääre peal ja loen endale mantrat. Ei hakka siia kirjutama, mida täna googeldasin. Igatahes tänu sellele leidsin sinu blogi, kus palju äratundmisrõõmu.

Vasta Kaire-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.