Oktoober on raseduse ja imiku kaotamise teadvustuse kuu

Pregnancy and Infant Loss Awareness Month – Colours Of A Rainbow

Ma olen terve selle kuu näinud neid postitusi ja see tabab mind alati nagu kotitäis kive, sest ma tean ja tunnen seda valu.

Hiljuti juhtusin rääkima ka ühe naisega, kes kaotas väga varajases staadiumis raseduse mida ta ei olnud isegi planeerinud ega soovinud, aga näha oli, kui väga see teda muserdas. Mina mõistsin teda täielikult – ta kaotas midagi, mida ta ei osanud isegi tahta… aga see ei tee seda vähem valusaks.

Olen näinud naiste häbistamist, kui nad julgevad oma tundeid ja valu näidata. Mitte kellelgi, ma rõhutan mitte kellelgi, ei ole õigust sulle öelda mida sa tunda võid. See on sinu valu, sinu kaotus, sinu keha peab selle üle elama, sinu mõistus peab sellega tegelema ja leppima. Ja see leppimiseni jõudmine ei ole kerge. Mina olin pikalt vihane, niii paganama vihane. Ma isegi ei tea kelle või mille peale, aga see viha pressis lihtsalt igast august välja.

Raseduse katkemine on teema, mida mõistavad täielikult vaid need, kes on selle ise läbi teinud. Kõrvaltvaataja ei adu, kui väga see haiget teeb, kui katki see sind teeb, millise augu see su hinge jätab. Sa võid ju mõelda, et mis see siis nii väga on – ”laps” oli ju kõigest mooniseemne suurune, justkui lihtne rakkude kogum, see ei olnud veel ju ”laps”. Aga naise jaoks on see laps, päris laps. Laps keda ta ootas, kelle tulekuks ta valmistuma hakkas, laps kes oli tema mõtetes juba osa perekonnast. Tal olid selle lapsega seoses juba kujunenud mingid ideed, unistused, mälestused, plaanid. Naise jaoks oli see laps juba päris. Mis siis, et mooniseemne suurune.

See on teema millest nii väga ei räägita, see ei tule lihtsalt jutuks. Nüüd, viimastel aastatel on see minu arvates rohkem pilt tulnud, ka ajakirjanduses. See ei ole enam tabu ja naised ei pea sellega üksi toime tulema, seda ei pea maha vaikima, aga see on siiski hell teema, isiklik teema. Minu kõige lähemas sõbrannade ringis on näiteks kaotuse läbi elanud viiest naisest kolm. Seda on väga palju! See ei ole teema millest me nüüd tihti räägiks, aga on oluline, et me teame üksteise lugusid ja kogemust. See aitab teatud asju mõista.

Aga mida teha või öelda, kui sa tead, et su lähedane on läbi elanud kaotuse? Ega sa väga palju teha ei saagi ja kui sa ei oska midagi öelda, ole parem vait, sest valesid asju, mida sa saad öelda on niiiiiiiiiii palju… Kuigi sa mõtled hästi, siis usu mind, kui ütlen, et mitte ühtegi ema ei aita see, kui sa lähed teda lohutama sõnadega: ”ta on nüüd paremas kohas”  või ”pole hullu, sa oled veel noor, proovite uuesti”.

Ma mäletan oma esimest katkemist. See oli aasta enne seda, kui Annemaia, oma vanima lapse ootele jäin. See oli minu jaoks täielik šhokk. Ma olin toona siis veel roosade prillidega lapsuke. Ma langesin depressiooni. Ma ei käinud aasta aega põhimõtteliselt mitte kuskil, ma ei teinud mitte midagi. Ainult nutsin salaja, kuulasin masendavaid lugusid ja nutsin veel. Ma tahtsingi seda valu, ma tahtsingi nutta. Ma ei proovinudki sellest kuidagi üle saada ja ma ei lasknud end ka kuidagi aidata. Ma võtsin pea 30kg juurde, ma olin alkoholismist vist vaid sõrmenipsu kaugusel. Täiesti tavaline oli see, et kui mees õhtul töölt tuli, oli minul juba veinipudel lahti keeratud, vahel juba mitmeski…

See aasta mööduski juues ja nuttes. Kuni lõpuks tuli otsus, et me peame uuesti proovima. Kaks nädalat hiljem oli mu testl punased triibud ja see oli justkui päikesetõus, mis salaja tuppa hiilib ning siis kogu toa särama lööb. Tunne oli täpselt selline. Ei olnud enam veini, ei olnud enam nuttu, ei olnud enam maseka muusikat. Oli vaid uus ootus ja uus lootus.

Ja nüüd, seitse aastat ja umbes 12 rasedust hiljem on mul kolm last, neljas tulemas. Annemaia sai kuu alguses kuueseks, Joel on neli, Madli sai suvel juba kaheseks ja viimane beebipoiss peaks sündima nüüd kuskil veebruari alguses. Kui pikk rada on meil käidud, et see perekond kokku panna. Kui palju pisaraid olen ma valanud, kui palju valu olen ma tundnud… Aga mina ei ole ainus, kes on neist kaotustest osa pidanud saama. Ka mu mees, kes on alati olnud mu kõrval, on ju need üle pidanud elama. Ta on pidanud olema minu kivi. Ja ka lapsed on saanud aimu meie pereks kasvamise saagast, sest, kui emme on haiglas ja järsku enam pole tema kõhus titat, siis mida muud sa neile ütled, kui, et ”tita läks taevasse tagasi”. Suvel oli meil selline südantsoojendav olukord, et lapsed ostsid laadalt õhupalle ja kodus lendas neil üks kogemata minema. Annemaia siis ütles, et see läheb nüüd pilve peale, väikse venna juurde… Nii siiras ja ehe ja ma lihtsalt nutan…

Kõige hullem on see, et seda valu ja tühjust ei võta sinust mitte miski mitte kunagi ära, sa õpid sellega lihtsalt elama ja olema. Ainus ravim, mis teeb selle natukenegi talutavamaks, on uus rõõm – uus rasedus, uus beebi. Aga seegi tuleb naise vaimse tervise arvelt, sest peale kaotust ei ole sul enam neid roosasid prille ees, et ”see juhtub vaid teistega”. Sa kardad nii meeletult, et äkki juhtub see taas.

Ma tean õnneks vaid suhteliselt varajaste raseduste kaotamise valu, aga kõik mu beebid on vikerkaarebeebid, st laps peale kaotust. Ma ei kujuta aga ettegi valu, mida tunneb ema, kes on sünnitanud vaikse beebi, või kaotanud suurema lapse. See on ebareelne, ettekujutlematu, ennekuulmatu, ebaõiglane…

Nüüd, kui ma olen ise ema, mõistan ma tunduvat paremini ka oma vanaema. Ma mõistan miks ta oli selline, nagu ta oli. Miks täitusid tema silmad iga jumala kord pisaratega, kui ta rääkis oma kaotatud Jürist. Ka kuuskümmend aastat hiljem…

2020 Pregnancy and Infant Loss Awareness Month | Share Pregnancy & Infant  Loss Support, Inc.

Comments

comments

18 thoughts on “Oktoober on raseduse ja imiku kaotamise teadvustuse kuu

  1. Mina kõnnin praegu munakoortel. Peale peetumist (ja “omal soovil” aborti) on nüüd uus beebi tulemas.. vist? Sest keha ei ole väga koostööaldis ja arstid ei saa ka muud teha kui olla ka äraootaval seisukohal et elame-näeme.
    Eriti keeruline ongi et kui peetumise puhul ma saan mõelda et ilmselt oli mingi geeniviga miks loodus selle asja ära lõpetas siis nüüd oli oscar uuringul lapse endaga kõik ideaalses korras..

    • Oot ma ei saagi nüüd aru, et kas praegu oled nii rase, et käisid oscaris ja kõik oli korras, või oli see selle raseduse kohta, mis ära peetus? ?

    • Peetumine oli varasemas järgus jah. Praegu on teise trimestri algus ja lapsega kõik ideaalses korras aga katkemisoht püsib ja olen sagedasema jälgimise all. Pmst üleöö võib kõik läbi olla.

  2. Sorry ma hakkan sul sari kommemteeriaks vist?

    Enne selle lapse ootama jäämist oli minulgi katkemine…
    Kui tolllest rasedusest teada sain oli kuidagi nii tige ja nördinud…ma justkui ei tahtnud rase olls kuna eelmine laps oli nii väike…ootasin vaikides oms arsti aega mille sain 7 nädalaks.
    Samal hommikul hakkas verejooks.aga olin rahulik kuna ka eelneva raseduse ajal neid esines.
    Aga arsti juures toolil olles sain korraliku litaka näkku.
    Iseeneselik katkemine -enam pole midagi teha….

    Ma läksin katki.täpselt selline tunne oli et kaotasin midagi mida ei osanud hinnata. Nutsin ja süüdistasin ennast…järgnevad 2nädalavahetust ma lihtsalt käisin joomas. Jah nii ma seda nimetangi,ilma ilustamata ja nutsin….nutsin ennast kuivaks….
    Ja siis kui oli neli nädalat möödas tegin testi…et olls kindel katkemises(oli koroona haripunkt ja arsti aeg tühistati)

    Hele triip….
    Kuna mul olid ikka kõhuvalud siis olin kindel et midagi jäi sisse ja nüüd test positiivne….helistasin nõuande liinidele, arstile…kes pakkusid et ilmselt midagi jäi sisse,või ei katkenud üldse js arst nägi valesti…see oli mu suurim hirm.

    Aga tegelikult kui test läks järjest tumedamaks tuli välja et minu südame all kasvab uus inimene…

    • Hakka-hakka, sarikommenteerija on kõigist võimalustest see kõige leebeb ?
      Ja palju õnne uue ootuse pärast! ♥️

  3. Tegelikult on asi selles,et ma viimasel ajal olen suht lõpetanud paljude blogiate jälgimise.ainult sina,britt ja jane on need keda veel jälgin…sa olid pikalt kadunud ja nüüd kohe nii hea meel ,et tagasi oled….ja muidugi veel see et sul ka lastekari ja elad maal ?? nagu ära tundmis rõõm või midagi ??

  4. Tahan veel kommenteerida :D
    Sest mulle tundub meeletult ebaõiglane see omal soovil tehtud abortide statistikaga vehkimine mida teatud erakond meil teeb. Statistikas on eristatud ainult ise katkenud rasedused katkestatud rasedustest. Aga kui palju oli seal päriselt omal soovil aborte ei ole kuskilt välja loetav sest seda statistikat ei koguta. Ka meditsiinilisel põhjusel katkestatud on selle “omal soovil” numbri sees. Tegelikult on täpne nimetus statistikas “legaalselt indutseeritud abordid” ja tabeli kõrval mõistete all kõik terminid ilusti lahti seletatud.
    Ja need “vastutustundetud” naised kes sama aastanumbri sees mitu korda käivad on suure tõenäosusega hoopis triibupüüdjad kel asi ei õnnestu.

    Lihtsalt meeletult torkab ja teeb viha iga kord kui ma seda teemat jälle nägema pean sest mina olen ka sel aastal selle numbri sees ja mina tahtsin beebit aga saan anonüümselt puid alla…

    • Vot seda ma ei teadnudki kindlalt, et kas need sunniviisilised abordid lähevad selle nr sisse või ei… Tuleb välja, et ka mina olen olnud sunnitud seda nr päris mitu korda kergitama. ?

  5. Minu õde suri kui ta oli 7-kuune. See juhtus naistepäeval, ootamatult ja väga kiiresti. Tõusis palavik millest keegi kohe esimesel tunnil midagi karta ei osanud, kui kehale tekkisid mingid laigud, kutsuti kiirabi ja kiirabi viis ära õe aga kahjuks elusana ta haiglasse ei jõudnud.
    Mind küll siis veel polnud aga minu vend ja õde olid, tervele perele väga raske siiani.
    Kõik see juhtus nõuka ajal ja ega siis ju mingit psühholoogilist

  6. Päris irooniline siis, mul just katkes kuue nädalane rasedus. See on minu teine raseduse katkemine. See kord on selle võrra kergem, et üks lapseke on olemas, kes mõtteid mujale viib. Natuke tunnen end süüdi selles katkemises. Teine laps oli igati planeeritud ja oodatud, ometi triibud saades tundsin hirmu eesootava kahe lapsega elu ees. Nüüd ongi tunne, et oma hirmude ja mõtetega peletasin selle lapse ära ?

    • Oi kuidas ma tean neid tundeid ja mõtteid. See on väga tavaline, et naine süüdistab ennast ja otsib seda ‘miks’ põhjust. Kahjuks ei saa seda aga meile enamasti mitte keegi öelda.. ?

  7. Mul on nii hea meel, et keegi sellest pregnancy and infant loss awereness kuust lõpuks Eestis räägib. Mul on kaks last vaiksena sündinud praktiliselt täiskantud rasedustest. Instagramis näen, et mujal maailmas on nii palju organisatsioone ja ka üksikisikuid, kes raseduste katkemistele ja surnult sündidele palju tähelepanu pööravad. Meil siin on see tabu ja teeme näo, et ei ole olemas sellist asja.
    Aga on… ja midagi kohutavamat polegi olemas, kui oma lapse kaotus.

    • Mul on nii siiralt ja südamest kahju, et sa oled pidanud midagi nii jubedat kogema ja lausa kaks korda. Ma ei kujuta seda ettegi… Facebookis on näiteks selline grupp nagu ”inglilapsed”, kuhu ma omal ajal ka liitusin. Seal on pea 500 sarnase kogemusega naist koos. Ehk saad sealt lohutust või tuge, ehk isegi mõne sarnase kogemusega tuttava, kellega oma valusat kogemust jagada. Tean, et umbes 2x aastas korraldatakse ka kokkusaamisi ja on olemas Rahupaik, mis on just liiga vara lahkunud hingekestele mõeldud.

      https://www.facebook.com/groups/inglilapsed/about

  8. See on nii valus teema jah. Isiklikult pole selliseid kogemusi (putiptuiptui), kuid pereringis on küll olnud. Kõige kurvem matus, kus eales käind olen, oli vennalapse matus. Kohutav. Olin ise siis veel lastetu õppur ega teadnud midagi emadusest, lastest, nende kasvatamisest jne. Aga see ahastus oli ikka nii ehe… Ja nüüd, kui mul on omal lapsed, käivad ikka vahel need mõtted peast läbi ,et aga äkki kuskil midagi juhtub… Igasugused uudised, mis meediast läbi käivad. kes kadunud, kes misiganes.. Kohe tekib see ängistav ja poov tunne, et aga mis siis kui mu oma lapsega peaks midaig nii juhtuma.. Hirmus ka päris ei ela, aga hetked, mil need mõtted läbi käivad on… ughhhhhh. Ainuüksi see ettekujutus ei mahu minusse ära ja ma tühistan endamisi kõik need mõeldud mõtted, et need iial ei juhtuks.
    Teine pereringi inimene rasestub ainult IVF meetodil. Üks laps on olemas, aastaid üritanud teist saada, ükski pole püsima jäänud. NIi kurb on. Ja nõme on see, et ma ei oska kunagi midaig selle peale öelda või teha või reageerida… Lihtsalt ei tea, mida… Kas miski üldse lohutab..
    Mul on hea meel, et see teie neljas on nüüd juba poolel teel. Loodan, et kõik kulgeb hästi lõpuni välja!

    • Jaa, ma ka kuskilt midagi loen või kuulen, kus lastega on midagi juhtunud, tuleb kohe selline mõte, et ‘mis siis, kui see oleks minu laps’. Paljas mõte sellest tekitab juba sellist valu ja ängi, et ma ei kujuta ette mis veel reaalsus on.. 😔

Vasta Kat-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.