Ootamatu ”kuulsus”

Paar päeva tagasi jagas õhtuleht oma facebooki seinal minu postitust Annemaia kohutava kaheste hoogudst, mille ma algselt olin lubanud avaldada pere ja kodu lehel. Pean ütlema, et ma teadsin küll, et pere ja kodu ning õhtuleht mingit pidi sama asja alla kuuluvad, aga ma tõsiselt ei eeldanud, et ÕL vaevuks minu mingit suvalist plära jagama. Aga noh, see selleks.
Igatahes, kuna ma ilmselgelt olin natukene jahmunud asjade sellisest käigust, siis lugesin ka kommentaare. Ja oi neid oli ikka igasuguseid, alates süüdistavatest, lõpetades psühholoogi poole pöördumise soovitutega.
Oli ka neid, kes mõistsid mu olukorda ja seda, et too postitus polnud mõeldud kurtva, etteheitva või ‘appi ta on nii kohutav, ma ei oska midagi teha’ appikarjena. Okei, ta on jah vahel… pöörane, aga mis teha. Periood on selline, küllap läheb mööda.
See ongi see viga, miks ma hakkasin kahtlema, kas ma edaspidi annan teistele lehtedele õiguse oma kirjutisi avaldada. Inimesed väljaspool mu blogilehte ei tunne ju mind nii, nagu teie, kes te siin igapäevaselt käite ja mu kiiksuga ‘huumorit’ mõistate. Kui mina midagi sellist loeksin, peaksin ka mina seda inimest täitsa soodaks. :D

Enamus kommenteerijad loomulikult leidsid, et mina olen lapsevanemana läbikukkunud ja Annu on mulle lihtsalt pähe istunud, sest meil väidetavalt puuduvad piirid ja karistused. Jah, mingil määral tõsi – ma ei ole mingi aasta ema 2017, aga see on küll puhas väljamõeldis, et meil piire ei eksisteeri. See, et ma ei taibanud neist kirjutada ja selgitada, ei tähenda, et neid ei oleks. Kui Annu ikka ülekäte läheb ja eelnevad hoiatused ei mõju, läheb ta nurka ‘järele mõtlema’. Kui jonn on läbi, tuleb ta vabandama, ning räägime mis valesti tehtud sai, seejärel lepime ära (leppimine on tähtis, sest laps peab teadma, et ükskõik mis ka ei juhtuks, emme-issi armastavad teda ikkagi). Ma ei tea kui õige see ‘karistus’ on, aga miski muu siin majas igatahes ei toimi (mitte, et seegi väga hästi toimiks – istub seal nurgas ära ja saab nagu aru, aga mõne aja pärast tuleb ja teeb uuesti, piiride kontrollimine much?). Ta on lihtsalt nii kangekaelne püjään, et mu pea tahab plahvatada. :D

Nii mõnigi mainis, et antud poe-olukorras oli jäätise ostmine viga. Jah, see oli tõesti viga. Aga ma ei ostnud seda jäätist ‘talle järele andes’. Ta ei pidanud seda jäätisenärakat enne kodu nägemagi… Üldiselt on ikka nii, et järgi me ei anna ja mis on lubatud-öeldud-keelatud, nii ka jääb.

Üks kommentaar jäi mulle aga eriti hästi meelde. Ta on ilmselt lugeja, sest teadis, et Annu on allergik. ”…siis tuleb allergia põhjusega lastekodusse anda” ütles ta. Ma tahtsin sinna alla kirjutada, et huvitav kas pakiautomaadiga ka saata võib, sest ise kohale minna oleks ju veits awkward, või nii. :D

Ja no mis need reeglid, või nende puudumine, üldse siia puutuvad, kui Annu ühel hetkel ütleb, et ta tahab hello kitty taldrikut ja kui ma olen selle talle andnud, hakkab nutma ning nõuab hoopis rohelist taldrikut? Sest no mis mõttes ma andsin talle seda, mida ta palunud oli! :D

Igatahes jah, Annu on miniterrorist ja kange, kui vanakurat ise, aga me üritame ellu jääda ja sellest segasest normaalse inimese ikkagi voolida. Jääb üle vaid loota, et kui ta praegu oma kangused ära jonnib, on ta vähemalt normaalne pubekas. Kui selline asi, nagu ‘normaalne pubekas’ üldse eksisteeribki. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

10 thoughts on “Ootamatu ”kuulsus”

  1. Ma lihtsalt mainin, et nurka panek pidi lapse jaoks alandav olema ja võib kahjustada psüühikat. Mitu-mitu lastepsühholoogia teemalist raamatut kinnitavad ka seda.

    Palju parem variant on ‘time out’- kujutab see endast mingit kindlat aset, üldiselt tool kindlas kohas (laua ääres mitte, kuskil seinaääres pigem, kus tal mänguasju käeulatuses pole) ja siis on seal kindla aja, vanuse järgi üldiselt määratakse see aeg, kahe aastane on kaks minutit näiteks. Peabki seal samamoodi järele mõtlema, kui vahepeal lollitama hakkab, siis hakkab aeg otsast peale. Hiljem nagu ikka, siis peab minema lapsega rääkima ja uurima, et kas ta sai aru, mis ta valesti tegi ja miks nii teha ei tohi jne. Vajadusel vabandust paluma teise käest ja kinnitama oma sõnadega, et nii teha ei tohi.

  2. Ma juba läksin googeldama sinu eest, kuid tuleb väja, et ka time out on juba out ja seda ei tohiks üldse teha :D

    Lühidalt, siis varem igatahes soovitati time outi, kuna see eeldab seda, et sa suhtled lapsega esiteks, esiteks selgitadki, et miks ta time outi läheb ja milleks. Ja pärast räägite probleemist.

    Jah nurga puhul saab teha sama, kuid kõige kergem on sellest aru saada nii, et pane ennast lapse olukorda, kui sina midagi valesti teed, siis sa ei lähe ju nurka seisma? Ja nüüd mõtle, mis tunne oleks kui Sina keed oma tunnetes üle ja sind pandaks nurka seisma. Ei oleks ju eriti mõnus, ikka pigem tahaks maha istud ja mõelda.

    Kui ta üle keeb, siis ilmselgelt emotsioonide üleküllusest. Lapsed on siiski vaid lapsed ja ta alles õpib maailma tunnetama ja oma emotsioone valitsema.

    Ja ma absoluutselt ei mõtle midagi halvasti! Ise olen 7aastat lapsehoidja olnud ja tunnistan ka häbiga, et esimesed 2 aastat ma ei teadvustanud endale seda, et last nurka panna ei ole okei. Pm seetõttu, et ma ei olnud sellest kunagi kuulnudki ja nurk tundus täitsa tavaline ja okei asi.

  3. Lastepsühholoogid väidavad, et nn time out või järele mõtlemine tegelikult väikelastele mingit mõju ei oma. Kuna see aju osa, mis seostab põhjuseid ja tagajärgi, areneb välja alles 12. eluaastaks. Väikelapsega tuleb lihtsalt rääkida, rääkida, rääkida… (Aktiivse 3-aastase vanemana tean väga hästi kui palju seda on öelda lihtsam kui teha ja reaalselt rahulikuks jääda. Aga aastad järjekindlat korrutamist hakkab meil kasu tooma küll.)

    • No aga kui ta ainult karjub sulle näkku ja üritab lüüa, mis sa sellisega räägid? ? Kui ‘karistust’ ei järgne, tundubki nagu ta pääseks ju puhtalt ?

    • Siis kallistad teda ning ütled, et kõik on korras? Laps karjub ja nutab tavaliselt sel juhul kui ta on segaduses ning kõige suurem viga on sel juhul ta üksi nurka seisma panna.

    • Hmmm… karjuva, peksva ja rabeleva süldi kallistamine oleks jah uus väljakutse. ? aga minu arust on see absurd. Kallistan, sest lõi oma venda ja flippis ära, kui ütlesin, et nii ei tehta? See ju veidi segadusse ajav.

    • Minu lapse puhul toimis paha lapse tool väga ilusti.
      Kuidas üldse karistada, kui kõik mõjub laastavalt. Kujutad sa pilti, mind karistati lausa füüsiliselt. Ei mäleta küll ühtegi korda, et ilma asjata oleks saanud.
      Ise ma oma lapsi jh füüsiliselt ei karista, aga halloo mitte midagi ei või enam teha? Sellistest kasvavadki ülbikud, kes arvavad end maailma nabad olevalt ning klienditeenindajaid toiduga loobivad. Lastele tuleb maast ja madalast selgeks teha, et pahateole järgneb karistus.

    • Väga nõus Jane`ga. Need tänapäeva “kasvatusmeetodid” on täiesti ülemõistuse. Mitte, et ma hakkaks kunagi oma lapsi füüsiliselt kasvatama, aga see on ka absurdne, et pahandust teinud last tuleb karistamise või selgitamise asemel kallistada.. Tänapäeva lapsed on täiesti ülemõistuse ülbed, karistamatuse tunne on täiesti sisse sööbinud juba neile ning ma ei tea, kuhu me selle “kasvatusega” tulevikus jõuame. Väga võõrastav ja kurb on lugeda neid uueaja kasvatusnippe.. :(

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.