Ootus VS tegelikkus: imetamine

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö, kuigi need juhtumid on harvad.

Ootus:

Paned lihtsalt lapse rinna otsa ja toidad teda. Alguses iga paari-kolme tunni tagant. Mis siin rasket olla saab? Kõige loomulikum asi ju maailmas.

Oh well, oleks see ainult nii…

Breastfeeding expectation reality

Tahtsin tegelikult ‘reaalsus’ pildiks leida midagi sellist: laps ühe, pump teise rinna otsas, emal surmani väsinud nägu ees, silmad kottis, telefon näpus. Copi-paste minust tol ajal, ühesõnaga. :D

Reaalsus:

Sünnitad ära. Sulle pannakse laps rinna otsa. Ta tõenäoliselt imeb su üsna ruttu katki-veriseks-valusaks. Puhkepausist, kui sellisest võid und näha. Aga ka selleks ei anta sulle võimalust, sest üks väike suu, tahab koguaeg sinuga ühenduses olla ja sa proovi magada, kui kõik on valus.

Paari-kolme päevaga tuleb piim rinda, seni on laps pidevalt sul küljes ja teeb tööd, et see piimakene juba rutem jõuaks. Mida rohkem imeb, seda parem, kuigi see võib olla piin. See kõik möödub, üsna pea.

Kui piimapais tuleb, käid ringi nagu Pamela Anderson peale rinnaoppi. Sul on täpselt sama valus ja sa näed täpselt samasugune välja. Ära muretse, ka see möödus, üsna pea.

Anna titele tiss suhu, nii palju kui ta vähegi küsib. Siis ei teki kohe muret, et ehk lõppeb piim otsa, või laps ei saa kõhtu täis. Nii kaua, kuni tema imeb, annab see su kehale mõista, et piima on veel ja veel ja veel vaja juurde toota. Kui piim juba rinnas olemas on, siis ta ongi ja niisama naljalt ta ära ei kao.

Umbes kolmandal elukuul on lapsel kasvuspurt ja ta tahab äkitselt rohkem ja rohkem ja rohkem rinnal olla. Sulle võib tunduda, et beebi on näljas, sul pole piisavalt piima, rinnad tunduvad töntsid ja tühjad – appi, mis ema ma olen? Mida ma nüüd teen? Annan rinnapiimaasendajat? Ei. Ole mureta, see möödub, üsna pea. Ta peab lihtsalt rohkem imema, et su keha hakkaks rohkem piima tootma. Pane laps rinnale nii tihti, kui ta seda tahab. Ta teab mida ta teeb. Su keha teab mida ta teeb. Usalda neid kahte, kui sa iseenast  tol hetkel ei usalda. Taoline spurt võibki esineda iga paari kuu, või isegi nädala tagant, ning möödub umbes paari päevaga. Rinnad harjuvadki ühel hetkel piima tootmisega ära, ning siis kaobki see Pamela efekt ära. Saad oma tavalised, või peaaegu tavalised, tissid tagasi. Need ei peagi koguaeg valusalt pakitsema.

Üldiselt on ikkagi nii, et nii kaua kuni laps imeb, tekib ka piima ja mida kauem ta tühja tissi lutsutada viitsib, seda parem. Kui sul on aga laiskvorstist laps, nagu mul oli, kes tühja tööd teha ei viitsi, siis võid rinnapumbaga kaasa aidata. Ületootlust ei maksa karta, see ei teki nii kergesti. Ja see, palju sa pumbaga piima kätte saad, ei näita kindlasti seda, kui palju sul tegelikult piima on. Ükski pump ei tee sellist tööd nagu laps. Mina näiteks pole mitte kunagi saanud kätte rohkem, kui 50-100 ml mõlema rinna peale kokku. Aga näed, laps on siiani elus. :D

Võib esineda ka sellist asja, nagu tissistreik. See tähendab, et laps keeldub rinnast. Ilma mingi selge põhjuseta. Võib ka teha nii, et võtab korraks ja siis laseb lahti. Jällegi võib emal tekkida tunne, et tal pole piima või on midagi muud jubedat lahti. Küllap see põngerjas varsti jälle sööma hakkab, ega ta end nälga ei jäta. Kui väga muretsed, võta ühendust mõne kogenud nõustajaga ja võimalusel mine tema juurde. Saad südamele rahu. Närvis ema võrdub närvis laps.

Meil Annuga oli see streik kolm-neli kuud järjest, ühel nädalal kuus. Umbes täpselt siis, kui mul hakkasid-olid-lõppesid päevad. Seostasin seda sellega, et talle ei meeldinud piima maitse muutumine, mis kaasneb päevadega. Kartsingi juba, et sinna see meie tissitamine läheb, aga lõpuks ta harjus. Sõi sel ajal vähe, aga piisavalt, et mitte täielikult näljas olla. Kisa oli palju, nuttu oli meie mõlema poolt palju ja mina emana tundsin end jällegi täieliku läbikukkujana.

Ma ütlen ausalt, imetamine on tõenäoliselt kogu selle titenduse protsessi üks raskemaid asju. Nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. See mängib korralikult su emotsioonidega. Isegi mul, kes ma pean end sel teemal üsna targaks, oli neid paanikaid aasta jooksul rohkem, kui ma kokku suudaksin lugeda. Kuigi ma teadsin, et see on normaalne, see möödub, see kõik on okei, tekkisid mul tunded, et ma ei saa hakkama, mu laps on näljas, mul pole piima, ehk peaksin alla andma ja RPA välja otsima. Õnneks ma seda ei teinud. Isegi siis mitte, kui seda soovitasid juba teised mu ümber, sest nägid kui raske see kõik on. Aga kõik läks hästi. Annu on 1a2k ja saab siiani kolm korda päevas rinda. Kuigi ta ei saa sealt enam ma-ei-tea-mis koguseid (pakun, et klaasikese kokku heal juhul), siis on see siiski piisav ja veel lõpetada ma ei plaani. See on eriline aeg, see on eriline side, seda mõistavad vaid emad ja igaüks teab ise millal on õige aeg otsad kokku tõmmata.

Kuigi mõned ütlevad, et üle aastase lapse rinnaga toitmine on jäle, perversne, rõve, kole ja ebavajalik, siis mina seda ei arva. Rinnapiim on alati kasulik. Pole olemas sellist asja, et piim muutub järsku lurriks, nagu mõned inimesed väidavad. Teatud vanuses pole seda lihtsalt enam lapsele vaja, sest ta saab oma vitamiinid ja toitained mujalt.

Mina ei plaani Annut täielikult võõrutada enne, kui ta pole vähemalt kahene. Kui ta ise enne loobub, okei, las loobub, aga sundima ma teda ei hakka. Kuigi olen ka mõelnud sellele, et selleks ajaks, kui tema saab kaks, on beebi#2 umbes 2-kuune ja siis ma ei saa teda ka veel ju võõrutada, sest võib tekkida oht armukadedusele. Et mis mõttes võtan temalt ära, aga beebi saab edasi… Seega ma ei tea, kui kaua tema veel rinda saab. Mõtlesin ka enne beebi sündi võõrutamisele, aga see tundus kuidagi liig. Nagu ma võtaksin temalt kõik õigused ära, sest tuleb teine beebi. Niigi peab ta lähiajal paljude uute asjade ja olukordadega harjuma. Mind tema toitmine ei häiri ja ühiskonna survest on mul suva, seega läheb kaua läheb. Küll me ise teame, millal on õige aeg loobuda. :)

P.S ootavatel emadel soovitan külastada imetamisega seonduvaid loenguid ja lugeda raamatuid. Erinevates kohtades on ka erinevad loengud (kuigi nimi võib täpselt sama olla), kus võid õppida täiesti erinevaid asju. Imetamine ei pruugi olla nii lihtne, loogiline ja loomulik, kui alguses tunduda võib.

Soovitan probleemide korral ka abi otsida ja imetamisnõustajaid külastada. Pole midagi tähtsamat, kui tugivõrgustik su ümber. Väga hea on, kui sul on oma beebigrupp või mõned head sõbrannad, kellelt nõu küsida ja lohutust saada. Alati on kuskil keegi, kes on sama läbi elanud ja oskab sulle midagi öelda. Abi ja nõu küsida ei ole patt. Kogu see valu, pingutus ja mure on ju hea eesmärgi nimel. :)

See postitus nüüd venis vist üsna pikaks, aga imetamine on mulle südamelähedane teema ja mul on nii raske vaadata, kuidas mõned emad puhtalt sellepärast, et neil pole piisavalt infot käepärast olnud, sellest loobuvad.



 

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö. Kuigi need juhtumid on pigem harvad, siis neid esineb.

 

Ma plaanin sellest ”ootus vs tegelikkus” väikse sarja teha, kuhu ilmuks postitusi ka teemadel nagu rasedus, sünnitus, lapse esimene eluaasta jne. Kõike siis muidugi omast kogemusest ja ”tarkusest”. Kas oleks huvi?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

43 thoughts on “Ootus VS tegelikkus: imetamine

  1. On ikka huvi. :)
    Aga sa liiga palju põed Annu armukadeduse pärast. Soovitan ta ikkagi rinnast v66rutada enne teist- aega on veel veidi ju.
    Kujutad ette ööd, kus m6lemad nutavad, tahavad tissi KORRAGA?

    • Ja kui olete kusagil poes ning annad väiksemale rinda, sis ju kahtlane kui Annu teise rinna otsas. Ja endal ka väga raske. Huvitav vaatepilt teistele! :D
      Ja kas sa rpa talle ei anna veel? Mida ta sul peale rp joob?

    • Annu ei tissita enam avalikult ja ammugi mitte ei nuta, kui ta kohe ja nüüd rinda ei saa. Vähemalt mitte praegu. Kui teine beebi tuleb, ehk siis hakkab jälle rohkem nõudma. Praegu saab ta igatahes hommikul ärgates, lõunaunne minnes ja enne ööund. Enam nii ei ole, et ta näiteks keset bussisõitu võtaks või niisama diivanil. Alati peame olema meie magamistoas ja vaikuses.
      Joob ta vahel lehmapiima, jogurtit ja aptamili allergikute piima ka.

  2. Hehee, mul on mõlemaga läinud nii…. nagu Su tekst algas :D. Laps sünnib, pannakse rinnale ja elu on lill :D

    Ma olen vaid ühe korra elus piima pumbanud ja sedagi selleks, et last võõrutada. Ühe korra proovisin ja viskasin pumba nurka. Võõrutasin niisama ära :D

    Aga jaa, imetamine pole õnneks kunagi probleem olnud. Sünnist saati on mõlemad korralikult söönud, piimapaidäs oli vaid korra esimese lapse ajal, mingeid valusid ja katkiseid nibusi pole olnud. Ehh, valetan, esimesega korra olid, aga kadusid ca päevaga :D

    Endal hakkab ka paha, mis “õpiku” näide ma olen :D

    • Sul siis tõesti väga vedas! :D
      Mul ka tegelikult sellega joppas, et veriseks ja katki mind ei imetud (ühe sinika imes, sest kaotas ninu suust ära ja mina olin veel liiga narkoosine, et aru saada), aga valus oli ikka natukene küll. Aga no mitte pooltki nii hull, kui kuulnud olen. Ala, et tahaks mööda seinu ronuda. :D
      Ise tahaks uskuda, et selles oli ”süüdi” see, et ma ei kandunud esimesed kaks päeva rinnahoidjat ja panin peale igat imetamist paksult purelani peale. Pluss veel pärast, kui rinnahoidjad selga sain, kasutasin mam’i rinnakompresse ja igal võimalusel õhutasin. :D

  3. Jaa, minul on küll huvi sellise postitustesarja vastu! Ma mäletan, et ma kirjutasin kunagi lihtsalt ühe pika postituse koos ootuste ja tegelikkusega nendel teemadel, aga mulle ei meenu kuidagi, et kas ma tolle avaldasin ka või jäi mustanditesse… :D

  4. Ma ise arvan, et meil on selle rinnapiima teemaga küllaltki palju ajupesu tehtud ja survestatakse, et see ainuõige lahendus ja kõigele muule vaadatakse viltu. Vaadates, kuidas mujal maailmas asjad käivad, siis selline asi nagu meil Eestis polegi tihtipeale võimalik, sest emad peavad üsna ruttu peale sünnitust tööle naasma. Minu isiklik arvamus on ka, et aastase lapse imetamine on imelik, aga selle teema pärast ma kellegagi vaidlusesse ei lasku – igaühele oma.
    Minule näiteks imetamine ei meeldi absoluutselt, ebameeldiv, valus ja tekitab suurt vastikust. Esimest last ei imetanud ja teist ka ei plaani. Minu valik. Aga oi kui palju on selle pärast viltu vaatajaid, aga mind absoluutselt ei kõiguta, mis keegi arvab. Ise olen rahul ja õnnelik, muu polegi oluline :)

    • Sellest on küll kahju. Ja ma ei saa aru miks sa arvad, et see peaks valus olema? Alguses on jah, aga max paari nädalaga peaks see kaduma, kui lapsel on imemisvõte õige.
      Ebameeldivusest saan aru. Mul on ka kohati selliseid hoogusid käinud, kus on tundunud, et imetamine on mulle ebameeldiv. Aga õnneks on see väga ruttu möödunud, muidu ei suudaks vist ka seda teha. Minul oli see ilmselt väsimusest ja stressist…
      Ütlen ausalt, et mina vaatan ka sellise valiku peale viltu, sest rinnapiimal on rpa ees nii-ii palju eeliseid ja valikut, et ”mina ei imeta, kuigi piima oleks”, ma ei mõista… Samas, kui see tõesti on füüsiliselt astik, siis… oeh, raske teema.
      Kas sa ei plaani teisele lapsele isegi mitte ternespiima anda? Ehk vähemalt proovid, ehk sel korral tunned end selles suhtes teisiti?

    • Sa oled veits kahepalgeline. Teised sinu peale ei või halva pilguga vaadata, et sa oma last kahe aastaseks saamiseni tissitada kavatsed ja sul teiste arvamusest pohhui, aga ise võid küll teisi halva pilguga vaadata kui neile imetamine ebamugav on ja kukud näpuga näitama ja õpetama.
      Ma nagu mäletan, et enda suunas sa õpetussõnu küll kuulda ei taha.

    • Selles on sul küll õigus, et teiste õpetusi ma väga kergelt kuulda ei võta, kui need just ei ühti minu põhimõtetega. Aga kui on valida kas imetada kaks aastat, või üldse mitte, siis ilmselgelt on lapsele kasulikum pigem pikk imetamine, kui üldse mitte.
      Ja ma pole kellelegi näpuga näidanud. Lihtsalt küsisin temalt, et ehk ta võiks nüüd uuesti proovida, ehk tunneb ta nüüd teisiti, kui lapse kätte saab… Ma ei öelnud talle, et ta on sitt ema, kui ta oma last ei imeta vms…

    • Haiglas ikka pean tissitama, seal pole pääsu. Esimesega oli vastumeelsus juba enne rasedust selle tissitamise asjaga, aga siiski proovisin kõigi soovitusel – ei meeldinud. Nii kui koju sain jäi see jube tissitamine kohe ära. Kuigi piima oli mul metsikult, mulle, kes ma seda absoluutselt ei tahtnud oli antud niii palju piima ja need, kes väga tahavad näevad kurja vaeva – irooniline. Kuna mul oli meeletult piima, siis ma loomulikult kraanikausist seda alla ei kallanud vaid andsin lapsele pudelist, umbes 10 min elektripumbaga pumpamist ja kätte sain 120-260ml kahe rinna peale kokku ja nii kestis see mitu kuud enne kui sain nõ piimast lahti.

      Aga keegi siin kommenteeris, et tissitamine mugavam just öösel. Ei ütleks, sest minu laps magab siiski oma voodis algusest peale ega ole ka tema voodi meie oma vastas. Oma voodisse võtmine ei tuleks kõne allagi. Ja nõ pudeliemmedel on juba omad nipid, kuidas see piim võimalikult kiirelt valmis saada, mitte ei hakata keset ööd asju otsima ja vett keetma jne. Hiljem kui ainult rpa sai, siis kestis kogu protsess öösel kokku ehk 3 min kui magamistoast lahkusin ja piimaga juba tagasi olin.

    • Kas imetada või ei, see on iga naise enda valik. Aga see jutt, et imetamise kasulikkus on ajupesu – on täielik jama. Imetamine on kasulik peale beebi ka emale endale (väike googeldamine siinkohal tuleb abiks, kui ei usu).

      Imetamine ei pruugi ka valus olla ja kui ongi, siis tavaliselt see möödub (kindlasti kiiremini nt. imetamisnõustaja abi kasutades). Olen ka arvamusel, et see on kordades mugavam kui öösiti mitu korda üles tõusta ja selle asemel, et mugavalt voodis kohe lapsele rinda anda (enne kui ta üldse üles ärkab, läbi une) minna kööki ja hakata pulbrit veega kokku segama jne muu atribuutika – no ei saa olla kuidagi mugavam ega parem. Saan aru naistest, kes tõesti jah, on sundolukorras – peavad tööle minema või misiganes – muideks välismaal seda tegevad naised ei ole ka kõik selle üle hirmus õnnelikud, et peavad tööle jooksma. Siin elades on see eelis, et saame oma lastega suhteliselt pikalt kodus olla – seega ei tohiks ka imetamine seista selle taga, et pean kolm kuud pärast sünnitust tagasi tööle minema..

      Lühidalt – mina ei saa sellest loogikast väga aru, mille järgi RPA on parem. Kui on füüsiliselt täiesti võimalik oma lapsele rinnapiima pakkuda, siis võiks seda vähemalt proovida – kui ka esimese lapsega ei õnnestunud, ei tähenda, et teisega ei võiks!

    • On ikka ajupesu. Nii palju, kui on rinnapiima ainuõigsust ülistavaid uuringuid, on ka uuringuid, mis ütlevad, et rinnapiimal pole mingisuguseid meeletuid eeliseid RPA ees. Seega on minu meelest selline meeletu rinnapiima ülistamine üsna õudne, eriti arvestades kui palju sünnitusjärgset depressiooni see noortes emades, kellel mingil põhjusel rinnapiimaga toimine ei toimi, tekitab. Seega on Eestis valdav suhtumine RPA = läbikukkunud ema. Kust võtab keegi õiguse seda väita? Ega see ei tähenda, et laps näljas on või mingit solki saab! Mina olen vana ja paljulugenud, mul pole mingisugust vahet, ma võin vabalt laskuda tulisesse väitlusesse sellel teemal, aga noor inimene nagu Lipsuke näiteks (no offence), usub seda, mida propaganda ütleb. Ja pole mõtet mingit WHO soovitust siin välja tuua, et laps peaks kuni 2a rinnapiima saama. Me ei ela kuskil kolmanda maailma riigis, kus lapsele antava toidu kvaliteet pärast rinnapiima andmist muutub olematuks.
      Samas mind ei häiri karvavõrdki kui keegi soovib oma last rinnaga toita. 2 aastase lapse puhul on see küll pigem mingi ema sisemine tung, mitte lapse vajadus, mis seda protsessi jätkama paneb.

  5. Mul ka hästi läinud, lapsel sünnist saati õige imemisvõte, ei ole olnud valus, nibud terved. Negatiivse küljena see, et piima meeletult, laps on 6-kuune ning siiani on piimapaisud iga päev. Kui laps sööma hakkab, siis pritsib igasse ilmakaarde seda piima, jube :D ühest rinnast saan pumbaga vahest 0,5 l. Rpa peale veel ei mõtle, kuigi ka ei naudi seda imetamist, siis lihtsalt edevus pole minu jaoks põhjus lõpetamiseks. Küsimus tekkis, et kuidas saab teine laps ternespiima?

    • Miks sa pumpad? Kas laps sööb siis seda kohe pudelist, vüi mis sa sellega teed? Ega see liigne pumpamine ka hea ei ole. lõpuks ikka tekitab seda ületootlust. :D
      Siis sa oleksid hea kanditaat piimadoonurluseks, kui nii palju lahmab. :)

  6. Minul nt ei hakanudki laps rinda võtma, kuna viidi pärast sünnitust lastehaiglasse ja sai pudelit. Nüüd on laps 6 kuune ja ikka pumpan rinnapiima, sest leian, et see on parim talle . tõesti see on tohutult suur töö, alguses 8x, nüüd ca 6x päevas pumbata, kuid ära ka ei lõpeta, ei suudaks jätta last sellest ilma, mis on talle parim :) Seetõttu olen seadnud eesmärgiks toita last rinnapiimga aastani :) Loodan muidugi, et piim otsa ei saa, kuna öeldake,et pumpamine pole jätkusuutlik tegevus ..

    • No see on niiöelda eriolukord ka… Kahju lugeda, et nii läks. Aga sa oled vägaväga tubli, et nii mässad! Hoian teile pöidlaid. :)

  7. Toesti koikide kogemus imetamisega seoses on vaga individuaalne! Minu kogemus oli tapselt nagu sellel esimesel pildil, laps sundis ara, pandi tissi otsa ja kohe oli oige vote, piim tuli kiirelt rinda, valulikust imetamisest ei teadnud ma midagi ja piimapaisust samuti mitte. Ei lekkinud mu rinnad kordagi, isegi rinnapatju polnud vaja ja ei saanud ka piim enneaegselt otsa. Siiski vaatamata vaga positiivsele kogemusele andsin ma rinda ainult 8nda elukuuni. Selline oli kogemus esimese lapsega, hetkel ootan teist ja eks paistab kas seekord ka imetamine nii roosiline olema saab :)

  8. Minul ka pigem ebameeldiv kogemus imetamisega. Haiglas oli juba hirmus valus kogu see asi, kuigi imetamisnõustaja käis ja õpetas. Lisaks võttis laps liiga palju alla, ei viitsinud piisavalt vaeva näga, et piim tekiks. Esimese kuu käisin 3 korda nädalas nõustaja juures ja ikkagi pidin hakkama natuke rpa juurde andma. Lisaks sain ka tabletid, mida võtsin päevas max koguse(9tk) ja ikkagi ei tekkinud piisavalt piima, et laps ainult sellest kõhu täis saaks. Siis mingi hetk proovisin ka pumbata. Mu päev koosneski lapse söötmisest ja pumpamisest. Iga 40 minuti tagant kas laps oli rinnal või pumpasin(max mis kätte sain oli 2 rinna peale kokku 60ml). Ainult öösel ei pumbanud aga iga 3h tagant ajasin lapse üles ja söötsin ikkagi. Kokku käisin iganädalaselt nõustaja juures umbes 2,5 kuud. Siis otsustasin, et mina enam ei jaksa ja saab siis seda lisa niipalju juurde kui vaja, et kõhu täis saaks(rinnast sai alla poole vajaliku koguse). Lõpuks imetasin kuni laps sai poole aastaseks, siis ta lihtsalt ise keeldus ja röökis ainult rinna otsas(kasutasin Medela Calma pudeleid, seega ei saanud ka see olla väga, et ta pudelist kergemini sai). Mul olid väga suured süümepiinad, et kuidas ma küll selline hädapätakas olen ja oma lapse toitmisega hakkama ei saa. Seega nõustun sellega, et ikkagi liiga palju räägitakse sellest, et rp on ainult hea ja vaadatakse viltu kui rpad annad. Siiani tunnen end halvasti, kui mõtlen sellele teemale(laps ka oktoobrikas nagu Annugi) ja kardan juba ette, et ka tulevikus uue lapsega tekib sama jama ja ilmselt kahe lapse kõrvalt mul küll ei oleks aega sedasi möllata nende pumpade ja tablettidega, aga rp tahaks ju ometi ikkagi anda, sest see on lapsele ju niii vajalik.

    • Kahju lugeda, et sul nii raske oli… Aga nii tubli oled, et püüdsid.
      Kusjuures, ise mõtlen sama. Annuga ma ju vahepeal olingi pmt tundide viisi voodis, laps tissi otsas. Küll 5-10 minuti kaupa, aga ikka iga natukese aja tagant. Kui teisega samamoodi on, siis ma küll ei tea kes seda Annut sel ajal karjatab. :D

  9. Mõtlesin, et räägin enda kogemusest. Nimelt on minu ema suguvõsas rinnaga toitmisega palju probleeme olnud. Minu emal ei tulnud tilkagi, tema emal ei olnud piima ja vanavanaemal ei olnud. Samuti ei olnud ema vanatädil ning tema tütrel nappis piima (käime läbi palju ema poolsete sugulastega). Nii ütles mulle ema, et ka mul võib probleeme tulla, kuigi ma ütlesin talle, et minul kindlasti ei tule ja see, mida ta väidab, on raudselt müüt. Et ju siis te olite kõik laisad ja ei viitsinud imetada. Paraku oli mul plaaniline keiser ja piim tekkis rinda alles 7ndal päeval. 4 päeva oli laps koguaeg rinna otsas, kuid piima ei tulnud piisavalt, sest oli ternespiim veel. Ja no kuna laps võttis väga palju alla, alustati segatoitmisega haiglas. Teadsin, et sellest võib hakata nõiaring. Mulle imetamine nii meeldis, aga kuna mul piima ei tulnud nii palju, nagu mu väike õgard tahtis, siis oli suur masendus ja segadus alguses. Ma ostsin isegi ülimalt kalli elektrilise rinnapumba ja pumpasin koguaeg rindu ja no mida rohkem ma pumpasin, seda vähem tuli. Segatoitmist suutsin 3 kuud teha, lõpuks olin lihtsalt vaimselt väsinud ja piima oli juba nii vähe (ainult 40 ml tuli 5h vahega). Ma nüüd ei teagi, kas tõesti on see pärilikkus võimalik või siiski oli see nõiaring, millest ma kuidagi välja ei saanud. Nüüd olen leppinud sellega ja ehk teise lapsega läheb paremini. Samas ei põe ka enam, lugesin kirjandust RPA-de kohta ja sain aru, et RPA pole mingi coca-cola :D ikka annab lapsele toitaineid :)

    • Oehh… Kahjuks jah selliseid asju juhtub. Ja keiser ka kindlasti raskendab asja. Loodame, et järgmisel korral läheb paremini. :)
      Mind ajas see koka võrdlus naerma, muidugi ei ole see halb ja annab lapsele kõik vajaliku. :D Lihtsalt rp on igaühel erinev ja täpselt selline, nagu laps parasjagu vajab…

    • Mul oli ka keiser ja imetasin aasta aega. Minu ema ja õde aga imetasid suhteliselt vähe..u 3 kuud. Minul aga piima jagus mõnuga ja see oli ikka ülimugav! Ja oi kuidas mulle meeldis imetamine!! :) see ülim lähedus ja rahulolu, mis mind iga kord haaras..oehh. Loodan, et teise lapsega saan ka nii kaua imetada, hetkel 17+4.
      Ja tegelikult vaatan mina ka nende emade peale natuke viltu, kel piima justkui on, kuid ei taha või ei viitsi imetada või esimeste raskuste ilmnedes kohe alla annavad. Aga see minu arvamus!! Ja mul siiralt kahju emadest, kes muudkui üritavad, proovivad, kuid piima ei ole või on mõni teine tõsine probleem, miks imetada ei saa :(

    • Seletame mulle palun lahti- miks mitte imetavate (pohjus pole oluline) peale viltu vaadatata?
      Mina ei imetanud. Proovisin esimesega. Hambad risti proovisin. No nii valus oli, et terve selle aja tahtsin vaid karjuda. Imetamisnoustaja vaitis, et vote oli oige. Valu pidada minema minema…ei lainud. Peale 4 nadalat andsin alla- enam ei suutnud. Tundub jube lyhike aeg, et juba alla anda, aga… Parem rahulik ema kui ema, kes ainuyksi mottest, et varsti on jalle søøgiaeg arritub.
      Teisega motlesin, et noh proovime veel- ahaaa…pidasin veel vahem vastu-kolmandal nadalal otsisime pudelid valja. Aga oli see kolm nadalat vaart seda stressi, mida see minus tekitas?
      Kolmandaga ei hakanud yldse proovimagi. Ja kuna ma tegin selle otsuse, et ma ei proovi juba raseduse ajal, siis on see siiani koige rahulikum synnitusjargne aeg olnud neist kolmest kokku.
      RPA ei ole halvem variant kui RP.

    • Ta ju ütles, et teadlikule valikule mitte imetada, vaatab viltu. Kuigi piima oleks jms probleeme pole.

    • Mina saan täitsa aru Sinust. Kuigi mulle on see imetamisteema juba psühholoogiliselt ebameeldiv, siis oli mul ka jube valus. Samuti käisid kõik kontrollimas ja vaatamas – võte ja kõik õige. Samuti surusin hambad kokku ja vastumeelselt tegin seda, vaatasin hirmu ja vastikusega kella, et varsti algab see põrgu uuesti. Kõik käisid muudkui mu rindasid pigistamas ja näppimas, lihtsalt nii vastik oli. Tundsin ennast haiglas oleku ajal väga halvasti ja olin lausa stressis, tahtsin lihtsalt, et kõik mind rahule jätaks ja keegi ei topiks seda last mulle tissi otsa.
      Koju saades tegin nii nagu tahtsin, kõik muutus. Mina olin väga rahul ja õnnelik ning laps samuti. Ma arvan, et rpa on igatahes parem valik, kui vastumeelselt ja stressis olles tissitamine, see ei mõju kellelegi hästi.

  10. Moodne aeg. Ei taha imetada, annad lapsele veega segatud lahustuvat pulbrit. Ise jood veega segatud proteiinišeiki hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi kõrvale? Naljakas suhtumine.
    Kunagi oli aeg, kus laps ei jäänud elama, kui emal tekkis “ebameeldivus”. Loodus on määranud nii, et oma last tuleb toita. Me oleme imetajad!! ?
    Sa oled väga tubli, et kavatsed kahte korraga imetada. Aga äkki leiad kellegi, kes on seda teinud ja küsid soovitusi vms. Ma pakun, et see võib päris keeruline olla.
    Ja ma olen sellepeale väga palju mõelnud, et KUIDAS on võimalik üldse suure kõhuga imetada?! Igas asendis jääb ju kõht ette.. Mul oli muidugi ka ülisuur kõht ?

    • Ma ausaltöeldes ei tea kedagi, kes oleks kahte erinevas vanuses last samaaegselt rinnaga edasi toitnud… Muidugi oleks tore ju kuulda erinevaid lugusid, aga neid inimesi lihtsalt ei ole nii palju ja lugusid pole ka kuskilt leida. :D
      Seda ma tõesti ei tea, mis siis saab, kui kõht väga suureks kasvab. Aga küllap kuidagi ikka saab. :)

    • Irja Tähismaa ju imetab kahte korraga, tal vanem laps üle kahe. Veebileht peaks olema toptop.ee

    • Olen temast kuulnud, aga tema blogiga pole kursis ja seda ka ei teadnud kas ja mitu last tal on. :D Eks ma uurin, aitäh! :)

    • Naljakas, et siin nii suur imetaja ja vanade aegade meeldetuletaja, jätab selle meenutamata, et koopa ajal naised jäidki käima peale ja lapsi tuli riburada pidi tükk aastas. :D Lihtsalt väike fakt nende toredate vanade aegade meenutuse vahele! LOL

    • Kunagi on olnud igasuguseid aegu, mis on tahendanud igasuguseid tulemusi, aga…onneks on sellest ajast kui lapse mitte-rinnagatoitmine tahendas lapse surma ikka no nii kauged, et…
      Ma votan seda teemat jube isiklikult, aga see valjaytlemine imetavate emade poolt, et RPA andmine on halvem variant, on lihtsalt minu silmis yhe naise otsuse mahategemine ning justkui vaitmine, et ta on otsustanud valesti. Tore, et emad pyyavad ja imetavad ning ma toetan seda taielikult. Aga tore on ka see, et emad annavad oma lastele RPA-d. Tulemus molema tegevuse juures on sama- taiskohuga laps- koik vajalikud ained omandatud (RPA sisaldab koiki vajalikke aineid). Yks ei ole halvem kui teine!
      Igaljuhul- sina, kes sa seda kommentaari praegu loed ning oled valmistumas lapse synniks, yks asi, mille parast ara kyll endas stressi tekita, on imetamine. Positiivsus ja positiivsed lood- tee ka sina proovi. Aga kui koik ei lahe nii “positiivselt”, siis RPA ei tee sind mitte ainsaks hetkeks ka kehvemaks emaks kui imetamine. (ning sinu laps ei jaa ilma mitte millestki, mis on olemas rinnapiimal olnud lapsel)

    • No selles mõttes on ikka rinnapiim parem küll, et see niiöelda muutub ja kasvab koos lapsega. Annab lapsele mis tal just praegu vaja on. Ja muidugi ternespiim, mida ei asenda ükski rpa.
      Aga samas ei tolereeri ka mina seda, kui tehakse maha naisi, kes on imetamist proovinud, aga ei õnnestunud ja annavad rpa’d. Kui ei ole valikut, siis ei ole.

    • Rpa koostis muutub ka vastavalt lapse vanusele. :D ma olen sinust alati lugupidanud ja lugenud huviga neid postitusi, aga see imetamise pealesundimine on küll lame. Igaüks teab, et see ikkagi lapsele parim, aga no kui ikka ei istu see imetamine või piima pole, siis rpa on parim abimees, tean ka neid lapsi kellele ei sobinud ei ema piim ega rpa, tekkis allergia ja laps tuli tummi peal üles kasvatada :) ise lõpetasin imetamise kuna need tilgad mida ma välja suutsin anda ainult piinasid lapse kõhtu, andsin rpa ja saabus rahu ja õnn meie majja. Minu rpa laps on kiire arengu ja tugeva tervisega. Jah imetamine on väärt pingutamist, see on mugav, lapsele hea ja samuti hea kontakt lapse ja ema vahel, aga ma ei näe põhjust suurt numbrit teha kui keegi ei soovi imetada, sina, aga võtad igat mitteimetamisega seotud juhtumit nagu need oleks sinu lapsed, kes tissist ilma jäävad või, et maailmalõpp on saabunud, see natuke häirib. Kõik teavad su seisukohta, milleks ikkagi seda tissi leierdada ja peale suruda ? No offence.

    • Oeh, saan sinust aru. See imetamise teema on lihtsalt mulle südamelähedane ja sellepärast ehk tundubki, et surun peale. Seda ma tegelikult ei tee/taha teha, aga ehk tõesti kõlab nii. Enda arvates üritasin lihtsalt selgitada-aidata-uurida, et miks…

  11. Teemavaline kommentaar- voiksid ka korduvkasutatavatest mahetest kirjutada sama lahenemisnurga alt- et ootus vs tegelikkus. Ja kas teise lapsega jatkad sama rida voi mida muudad jne.

    • Hea mõte, võtan plaani, kui suudan piisavalt materjali kirja panna! Aitäh. :)

  12. Lipsuke, Sa mõtled õigesti! :)

    WHO (The World Health Organization) propageeribki, et kuni lapse 2-aastaseks saamiseni tuleks teda rinnaga toita.

    Põhjused, miks valida rinnapiim:
    1. Lähendab ema ja last.
    2. Sisaldab antikehi ja prebiootikume.
    3. Muudavad beebi väljaheite pehmemaks.
    4. Rinnapiim on kergemini seeditav.
    5. Rinnapiima lapstel on tulevikus väiksem võimalus ülekaalulisusele (lutipudeliga on võimalik kerge üle toita ning sellega magu venitada).
    6. Rinnalapsed on tervemad nt. II tüüpi diabeeti haigestumise risk on väiksem.
    7. Piimapulbri lastel on rohkem seedeprobleeme, sest kunst toidus on soolekepikesed mitte piimhappebakterid nagu rinnapiimas.

    Kõik mis ma kirjutasin on tõenduspõhine ning nõustun ka kindlasti sellega, et ei tasu uskuda kõike seda, mida meedias kajastatakse (pean silmas mitte tõenduspõhiseid materjale). Ja mis veel, ükski piimapulber ei ole mitte kunagi nii hea kui ema rinnapiim. Küll aga nõustun ma sellega, et igal emal on õigus teha oma lapse jaoks parim valik.

    Parimate soovidega,

    med.õde

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.