Ootus VS tegelikkus: Lapse esimene eluaasta

Ootus:

Ma ausalt ei teagi mida ma ootasin. Loomulikult ma teadsin, et beeid nutavad ja neil võivad olla gaasid. No umbes 2 nädalaselt hakkavad ja kestavad kolmanda kuuni, aga küll rohud aitavad! Tuleb valmis olla ka magamata öödeks ja beebid ju ongi nagu oma vanemate külge liimitud. Oma ajast ja mingitest hobidest võin suu puhtaks pühkida. Aga küll issi ka aitab, koos me ju selle pambu saime. Jääme ellu!

Tegelikkus:

Jah, ellu me tõesti jäime. Aga vaevu-vaevu. :D
See oli ikka kuratlikult raske periood mu elus. Just need esimesed kuus kuud, aasta teine pool oli juba köki-möki. Edaspidi tundub selle kõrval kõik köömes.
Ma pole elusees midagi nii rasket teindu. Ja ma pole elusees millegi üle rõõmsam olnud, kui selle, et see jama ükskord ometi läbi sai.
Mul on nii siiralt kahju, et ma justkui ei saanudki Annut päris väikse beebine nautida. Koguaeg oli üks kisa ja ma suutsin ainult mõelda ”palun ole tasa, palun jää magama, ma ei suuda seda enam kuulata!”.
Ma tõesti ei osanud oodata, et see gaaside möll NII hull võib olla ja, et lisaks gaasidele peame me võitlema ka miljoni muu (tervise)probleemiga, mis beebi und ja elu segavad, ning panevad ta end veelgi nirumalt tundma (sh VEEL ROHKEM nutma). Ma ei osanud oodata, et ma pean käima vetsus laps süles, sest muidu saab laps mängumatil hüsteeriahoo ja nutab nii, et hing kinni. Nagu ma oleksin ta pooleks päevaks külma, nälga ja üksindusesse jätnud, mitte 30 sekundiks vetsu jooksnud (reaalselt, JOOKSNUD). Ma ei osanud oodata, et söök muutub millekski selliseks, mis meenub alles õhtul kell seitse, kui su sisikond juba näljast kokku tõmbub ja pilt ees virvendab. Ma ei osanud oodata, et mul on absoluutselt ja täiesti savi milline ma välja näen, milline on mu kodu või kas ja mida sõi mees õhtusöögiks. Ma ei osanud oodata, et mul on täiesti suva, et mu pluusil on umbes kolm erinevat okselaiku ja ma pole pesema saanud aastast 1985. Ei see särgi vahetamine ei oleks olnud raske ja pesus käik oleks ka võtnud helikiirusel 5 minutit, aga ma lihtsalt… ei suutnud… Ainus asi millele ma suutsin mõelda oli, et ma tahaks viis minutitki rahu ja vaikust, teha korrakski midagi endale, ilma, et ma peaksin kõrv kikkis istuma ja kuulama, ega jumala eest see trall jälle otsast peale ei hakka.
Kui teiste jaoks saabub mingisugunegi lohutus õhtul koju koos mehega, siis meil nii ei olnud. Laps, kelle olime ju koos otsustanud saada, ei tunnistanud absoluutselt oma isa. Vaja oli ainult mind. Ainult minu lõhna, häält ja lähedust. Ükskõik mis pidi me ka ei meelitanud, kõlbasin ainult mina. Seega möödusidki kõik mu vältimatud tegevused suure kisa ja appihüüu saatel. Kui enne mõnulesin ma vannitoas nii kaua, et vesi sai otsa, siis nüüd liigutasin ma end nii kiiresti, et isegi tippsportlastel polnud minu kõrval lootust.
See oli ülimalt kurnav. Sul on toetav mees kõrval, aga sa tunned end ikkagi nagu üksikema.
Igale järgnevale päevale mõtlemine pani mind juba veidikene hirmust värisema. Kas tuleb okei-päev, või appi-ma-tahan-”surra”-päev? Aga noh, vähemalt kui saabus see okei-päev, oskasin ma selle eest tänulik olla.

Ja sellepärast mind hingepõhjani solvaski, kui keegi ütles, et ma polnud lapse saamiseks valmis, või, et mida ma siis ootasin? Beebid nutavadki. Laps sai lapse. Või, et ma polnud selleks kõigeks end vaimselt ette valmistanud. Jah, täpselt nii. Selliseks asjaks ei saagi end kuidagi valmis panna. Isegi, kui sa arvad, et oled valmis, siis see pole tõsi. Sa pole mitte kunagi valmis last saama, sa lihtsalt kohaned sellega ja võtad asjast, mis võtta annab.
Veidikene hiljem ajasid mind need väited lihtsalt marru. Eks tule ja katsu päev minu kingades olla ja vaatame õhtul, kes siit uksest elusalt väljub.
Ja veelgi hiljem ma juba naersin nende targutajate üle. Oi kallikene, sul pole absoluutselt mitte faking õrna aimugi, millest sa räägid…

Enamasti hakkas trall pihta juba hommikul 5-6 ajal, mil tema arvas, et on paras aeg päeva alustada.
Hullematel päevadel hüppasin pallil nii, et tagumik ja jalad tundetud. Hommikul seitsmest õhtul seitsmeni. Nutsin koos lapsega, sest mitte midagi ei osanud enam teha…
Kui lõpuks saabuski see õnnis ”lõunaune aeg” ja ma sain 30 minutit kuni 1,5h vaba aega… Ma ei tahtnud mõeldagi mingitest mustadest nõudest või laua all olevatest karvarullidest. Ma tahtsin lihtsalt istuda, nautida vaikust ja näiteks kirjutada. Kirjutada ja endast välja elada kogu see raskus. Kirjutamine oli nagu teraapia. Pärast oli palju kergem uuele lahingule vastu minna.

Koristamine tuli päevakorda siis, kui juhtus olema kergem päev ja laps oli nõus olema minu kõrval kiiges/lamamistoolis. Enamasti oli seda lõbu maksimaalselt 15 minutiks. Kui ta veidikene suuremaks sai ja enam ergobaby kõhukotti ära ei uppunud, toimetasin väga palju ka sellega ringi. Laps kõhul, hari näpus. See oli juba hea aeg. Temal oli hea, sest sai minu vastus olla ja gaasidki tulid paremini püstiselt välja ja minul oli hea, sest ma sain midagi muud ka teha, kui pallil hüpata või titt õlal toas edasi-tagasi kõndida.

Ma ei ole siiani julgenud minna tagasi 2014 okt-dets postitustesse. Sissekanded alates 2015 jaanuar ja sealt edasi kevadeni tunduvad vapsee välistatud. Ma ei taha häbist maa alla vajuda ja kõike parooli alla panna. Ma ei taha šokki saada. Praegu olen ma end suutnud viia sellesse staadiumisse kus olen parasjagu ka sünnitusega. Ma tean, et see oli kohutav, aga ma täpselt enam ei mäleta kui kohutav…
Tegelikult on need mälestused päris hägused juba ja ma ei suudagi endale ette kujutada kuidas täpselt meie päevad välja nägid. Meenuvad vaid mõningad seigad, näiteks kus hüppasin pallil, jalgu enam ei tundnud ja üritasin üle kisa mingit seebikat kuulda. 85% jutust läks kaotsi. Kui laps uinuski, siis ma ei julgenud enam hüppamist lõpetada, sest siis ärkas ta koheselt.

Ükski gaasirohi ei aidanud, proovisime kõiki ja raiskasime meeeeletuid summasid. Mõni tegi olukorda ainult hullemaks…

Öösel ärkasin vähemalt iga kahe tunni tagant. Toppisin tissi suhu ja magasin edasi, kui lasti. Ma ei mäletagi enam, kui kaua see tihe ärkamine kestis. Pool aastat kindlasti. Aga lõpuks see enam ei häirinud ja tuli nii autopiloodis, et hommikuks ei mäletanudki enam kas ja mitu korda ärgatud sai.
Öine magamine on ainus asi, mis läks üle ootuste hästi. Ma ei mäleta, et mul oleks olnud täiesti magamata öid, või, et ma oleksin iial läinud keset ööd magamistoast välja, laps süles. Kui on öö, siis on öö ja aeg magada. Ei näinud mina sellist võimalust, et läheme nüüd keset ööd mängima, sest mõni mõngel ei suvatse enam magama jääda. Sellist asja nagu ei tulnud ettegi tegelikult, et ta oleks tahtnud mängima minna. Alati oli ärkamisel mingi põhjus, kas siis gaasid või valu või nälg või misiganes. Ja kui oligi selliseid kordi, siis mina lihtsalt tuimalt ignoreerisin. Nii kaua kuni pole nuttu, mina magan.

Tean, et vahel hakkas ta keset ööd punnitama ja see segas minugi und, seega ärkasin ma vihaselt, et no kaua võib… Enamasti kaasnes selle kõva punnitamisega ka nutujorin. Meenutas sünnitust. See kõlas nagu pingutus-pingutus-pingtus ja siis kisa.
Mingil hetkel oli tal kombeks seda punnitamist igal hommikul kell neli alustada. Ja vahel kestis see tundeeee. Ma siis masseerisin teda ja tegin kõike, mis vähegi pähe tuli, aga miski ei aidanud.
Mäletan kuidas ma last oma rinnal vahel magama panin. Kõht vastu kõhtu ja siis tagumikust kiigutasin teda edasi-tagasi. Nii, kui mul endal silm looja läks ja käsi seisma jäi, olid tal silmad plaks lahti ja anti märku, et ma jätkaksin.

Oi kus ma mõttes sajatasin neid, kes mulle muudkui uusi lootusi andsid. Saab 3-kuuseks, läheb kergemaks! No saab 4-kuuseks, läheb kergemaks! No tuleb see-too-kolmas oskus, läheb kergemaks! Huiatki. Vaat, et ainult hullemaks koguaeg (või jäin mina aina nõrgemaks, ei tea täpselt öelda).

Vähese unega harjumine oli ilmselt üks raskemaid asju. Olen mina nimelt inimene, kes vajab normaalseks funktsioneerimiseks vähemalt 10-tunnist ööund. Kaksteist veel parem. Ja siis järsku pidin ma hakkama saama 4-6 tunniga. Nüüd maksimaalselt 8 tunniga. Mind oli enne lõunat võimatu voodist välja saada. Ja nüüd pidin ma ärkama kell seitse. See kestis kuni selle ajani, mil Annu öösel rinda sai. Nüüd venitab juba vahetankimisega 8-9ni välja.

Ta ärkab siiani öösel korra. Eriti viimasel ajal. Ta pole siiani nõus oma voodis magama. Vähemalt mitte terve öö. Isegi, kui ta sinna magama jääb, siis keset ööd nõuab ta ikkagi kaissu. Ärkab ta vist selle peale, et mingil hetkel hakkab ta voodis ringi aelema ja kui ta end siis vastu voodi peatsit või külge taob ja ärkab, avastab ta, et mind polegi ja kukub hädaldama. Ja enne enam rahulikuks ei jää, kui ma ta enda voodisse lasen.
Viimasel ajal on ta nüüd jälle koguaeg mul kaisus. Ja nüüd ta mõtleb, et võiks siis juba tissi ka nõuda. Igal ööl kell viis. Ja kui ma ei anna, on suur kisa. Täna nuttis vahelduva eduga tunni. Seda kuulata on jube, tahaks alla anda, aga ei saa. Siis ta mõtleb, et ‘ah, nutan veits ja küll ma siis saan mis ma tahan’… Lõpuks ajab juba ennastki kurjaks, sest no kaua võib jaurata… Mõistusega saad aru, et ta on väike, see on normaalne ja muud jutud, aga füüsiliselt lihtsalt ei jaksa ja tahaks oma kõrvakiled läbi torgata, et natukenegi kauem magada saaks.

Tegelikult on meil elu nüüd vägavägaväga kerge. Peale seda, kui ta roomama hakkas, on nii palju kergem! Siis hakkas ta endale ise tegevusi otsima ja asju uurima, polnud mind iga sekund (ilma naljata, iga sekund!) kõrvale vaja. Siis sain juba selle kaks minutit vetsus käia, või korraks kiire võiku teha. Nii, et kõik kel sama teekond hetkel jalgade all, ausõna – see möödub ja läheb kergemaks. Seda küll lubada ei oska, et millal, aga lõpuks ikka läheb.
Praegu on tal need piiride katsetamised ja niiöelda jonnihood (pettumuse nutt), see kõik on ju normaalne. Mitte, et see gaaside jms möll poleks normaalne olnud (no ega ta päris norm ei olnudki tegelikult), aga seda ei anna võrreldagi varasemate katsumustega. Nüüd vähemalt saan ma aru mida ta tahab ja miks ta õnnetu on. Enamasti. Nüüd on põhilised mured need, et ta tahab kõikjale ronida, kõike laiali tassida, kõike lõhkuda, kõike avastada, kõike emme-issi järgi teha ja mõtleb välja seletamatuid pättusi. No vahel ma tõesti vaatan tema kätetööd ja mõtlen, et kust ta selle peale oskas tulla? Kust tuleb üks aasta kahekuune selle peale, et lükata pesukorv akna alla kummuli, ronida sinna otsa ja varastada kausist kommi? Ma peaks kohe kõik need asjad endale üles kirjutama, sest alati kui keegi küsib pättuste kohta, ei oska ma midagi öelda.
Praegu on tema pättused enamasti seda laadi kus ta tahab mind jäljendada. Ükspäev näiteks koorisin kartuleid, järsku jäi kõik jube vaikseks. Vaikus on hea, aga mitte siis, kui sul on väike laps. :D Ja siis oli kuulda sah-sah-sah. Hiilisin siis elutuppa ja vaatasin, et mida ta ometi teeb. Tema oli sahvrist võtnud kasside poti puhastamise kühvli, ning kühveldas sellega siis potist liiva välja. No palju kordi on ta näinud mind seda potti puhastamas? Üks-kaks.
Kust tuleb üks aasta kahekuune selle peale, et võiks köögist saadud saia ära tükeldada ja selle diivani vahele toppida?

Teinekord jälle avastan, et ta on pliidi tahmaluugi pilgeni pilpaid täis ladunud. Tegi vist tuld alla. Seda, kuidas ma tuld teen, näeb ta ju iga päev.
Seda, et ta põrandaid pühib ja peseb, näen ma ka iga päev. Teeks ta seda kümne aasta pärast ka nii rõõmsalt…
Kui ma end meigin, siis tema peab ka kindlasti saama midagi hoida. Vahel pätsab näiteks mu pintsli ära ja siis nühib sellega oma nägu. Või võtab mu huulepulga ja mukib oma suud… Kammiga kammitakse ära nii emme, kassi kui ka enda pea.
Telefoniga räägib ta ka nagu firma boss. Pikad jutud peetakse maha nii telefoni, puldi, väikse raamatu kui ka suvalise klotsi abiga. Kõnnib mööda tuba ja seletab… Ükskord pani õuna kõrva äärde. Fantaasiat tal vähemalt on.

Tegelikult on ta suur abimees ka. Palun tal midagi tuua, siis toob. Pidevalt teeme koos ahju või pliidi alla tuld ja tema ulatab pilpaid või paberit. Ja siis seletan talle iga kord kui paha on tuli ja mida kurja see kõik teha võib – tikkudega ei tohi mängida jne. Ega ta täielikult aru ei saa, aga kunagi pole liiga vara alustada.

Vahel vaatan kuidas ta vaikselt omaette midagi pusib ja lihtsalt muigan. Neid vaikseid hetki on vähe ja sellepärast need nii erilised ja kallid ongi. Üldiselt ta tähelepanu ei püsi ühel asjal üle 30 sekundi…

Ja üpriski naljakas on ka see, kuidas ta mulle juba praegu vastu vaidleb. Mina ütlen, et ta oleks tasa ja magama jääks, tema ütleb ei. Mina ütlen ta annaks selle (telefon, pult, muu keelatud asi) emme kätte, tema jookseb eest ära ja ütleb ei. Mina küsin, et kas tal on kõht tühi, tema ütleb ei tea. Mina ütlen, et ta tuleks minu juurde, tema ütleb ei. Ma palun mingi asja tuua, tema ütleb, et ei viitsi jne. Pubekas. :D

Alustasin seda juttu küll mõeldes, et räägin ainult esimesest eluaastast, aga mis see kaks kuud ikka nii väga muudab. Või noh, ikka muudab. Ta on selle paari kuuga nii asjalikuks ja targaks saanud, et päris lahe on tema toimetamist vaadata. Vahel (no ikka üsna tihti) on teda lihtsalt nii naljakas vaadata, et naerad pisarad silmis. Ma pole elusees vist nii palju naernud, kui koos temaga. Päevad on nalja täis. Seda kirjutades tõmbas Annu aknalaualt väikse kuuse kolinaga alla, mingil imelikul kombel ei olnud see enam pooltki nii naljakas, kui esimesel kolmesajal korral. Ja ega iga asja peale ei saa naerma ka hakata, sest siis ta vaatab, et ‘näe, emme naerab – teen veel ja veel ja veel, siis ta naerab ehk veel ja veel ja veel!’. Ja siis sa üritadki mega tõsise näoga lapsele seletada, et ei tohi harjaga ahjust tahma välja tõmmata, või kassi vaiba alla peita, kui ta magada üritab…

Ma loen nüüd seda esimest poolt tekstist, vaatan oma kasvavat kõhukest ja mõtlen – mida ma ometi mõtlen? Ma teen seda jälle? Ju siis see esimene kord ikka ei olnud nii hirmus, kui ma kõigest kuus kuud peale selle möllu lõppu, uue pätsi ahju otsustasin panna. :D
Kellele ma kolm tilka verd ja ühe oma üleliigse neeru annetama pean, et Beebi#2’l ei tuleks nii rasked need esimesed elukuud? :D

Igatahes, ma lähen nüüd ja annan sellele väiksele marakratile süüa, sest muidu ta tuleb mind jälle varsti varbast hammustama…

Mis on teie laste/lapse viimane/suurim pättus? :)



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

13 thoughts on “Ootus VS tegelikkus: Lapse esimene eluaasta

  1. Kindlasti on beebil nr 2 muud hädad või on ta vana rahu ise. Nii kipub olema :) aga meie beebi esimene poolaasta oli sama jube kui sul ja mehega siiani tõdeme, et gaasitrall oli kõige hullem aeg üldse ja niipea uue pätsiga ei kiirusta, minu beebs saab järgmine kuu aasta ja see asjalik aeg, kus laps avastab ja matkib on tõesti nii naljakas ja lahe :) jõudu teie perele :)

  2. suurim pättus, mis ma soovin maailmas kõige rohkem, et ta oleks tegemata jätnud, on ronides ja kukkudes koljumurru saamine nädal tagasi. ja ta ei lõpeta ronimist ja oma pea igale poole tagumist ja kukkumist. ma ausalt ei tea enam, mida teha.

    • Oh vaesekene. :( Annu ka samasuguse. Kukub, nutab, tõuseb püsti ja läheb uuesti.

  3. Õpin netikursusel praegu epidemioloogiat ja seal räägitakse muu immuunsuse hulgas ka me ihul(s) elavatest bakterikolooniatest, kes meid reaalselt ka koguaeg sissetungijate eest jaitsevad ja arutelus jäi kõlama ka üks hiljuti kinnitust saanud teadmine. Raseduse viimastel kuudel migreerub osa meie seedeelundkonna faunast (ehk siis bakterid, mis seedimisega tegelevad peensooles) tuppe (eriti Bifidocbacterium ja teised, mis on süsivesikute seedimisel üliolulised). Tavasünnituse korral saab laps lataka neid oma kõhtu ning tema seedeelundkond on juba kuu aja pärast adekvaatselt koloniseeritud mikrobioomiga (ehk siis bakterite seguga), mis seedimist reguleerib. Keisriga sündinud lapsed saavad oma mikrobioomi nahalt (isa nahalt, kui laps on pärast sündi isa rinnal või ema rinnalt, kui laps imema pannakse, lisaks saavad nad bakteried lastetoast ning õdede kätelt) – nagu võid ise arvata on need kaks mikrobioomi täiesti erinevad (sest nad täidavad erinevaid funktsioone). Seedeelundkonna korralik koloniseerimine toimub sellisel juhul alles kuni 6 kuud pärast sündi. Vajalike bakterite puudumise (või vähesuse) pärast piim kõhus fermenteerub (ehk siis piimasuhkrud ei lagundu korralikult, vaid hapnevad) ning tekivad gaasid. (NB! Segamini mitte ajada koolikutega, neid esineb nii keisri- kui tavalastel.) See pole siin lihstalt niisama hüplemiseks, kuidas tavasünnitus on parem, vaid tegelikult on ka keisrilastele vahel toimivaid lahendusi olemas (vaesed beebid, kes kuus kuud valude käes kannatavad) – neile lastele peaks manustama lisaks seedimist soodustavaid (ehk siis just neid bifidus baketereid sisaldavaid) tilkasid. Osad vanemad on hakanud ka drastilisemaid võtteid kasutama, et vagiina bakterid lapse sisse jõuaks, aga noh, neid ma siin ei kirjelda ega Lhasa, sest teaduslikult pole tõestatud, et see turvaline oleks. Kokkuvõtteks, ka sellised probleemid mööduvad, aega võtab vaid ja palju pisaraid ning kannatust.
    https://en.wikipedia.org/wiki/Gut_flora#Acquisition_of_gut_flora_in_human_infants

    • Tagasitulev piim ongi happeline, sest maomahlad on meil väga tugevad happed, aga nendes pole mikrobioomi. Eks sinu puhul oli ka asi purskuvas piimas, mis tekitab ak omajagu vaevusi. Järgminsega läheb kordades libedamini, oled juba paraja pagasiga!

  4. Täpselt sama teema, väga rasked läbielamised. 0-1 kuu=hullumaja + mul beebil hakkasid 2,5-kuuselt hambad tulema.

    Ega ennem ei saagi teada, kui ise läbi elad. Teistel on jah kerge öelda: “Tee seda ja teist ja kuidas sa siis ei saa. Mul on küll elu lill ja laps on justkui nukk. Magab siis kui mina tahan, sööb siis kui mulle sobib, ei nuta mitte kunagi.”

    Ma väga ei usu… Ma arvan, et selliseid lapsi on 1 miljardist. Me kõik tahame, et meie laps oleks iseseisev, aga samas osad keksivad, et laps teeb kõike nagu robot ehk siis nii nagu emale sobib ja ise ei mõtle.

    See raske aeg tuleb üle elada; justkui sõjaväes oleks.

  5. minu laps on 6 kuune ja siiani olnud nagu kullatükk.. ei olnud tal gaasivalusi..maganud ideaalselt..nutab vaid kui midagi viga.. sellepärast räägin mehele, et ei julge teist last saada, ei usu et teisega ka nii joppab :D

  6. Ohjah see esimene eluaasta :D Mul oli mones mottes super lihtne laps ja mones mottes vaga raske. Lihtne oli kuna meil olid ood ikkagi algusest peale magamiseks st ta soi kull iga 2 h tagant aga siis tagasi voodisse, mitte kunagi ei lainud lapsega magamistoast valja ega pannud tuld polema. Gaasivalusid polnud mu lapsel kordagi, hambad tulid ka ilma valuta. Algusest peale magas laps oma voodis ja kaissu teda ei votnud kuna nii et saanud meist kumbki magada. Raskema poole pealt oli mu lapsel meeletu lahedusevajadus ja samamoodi selle rahuldamiseks kolbasin vaid mina, mitte keegi teine ja kogu tema arkveloleku aja ta elas mu kuljes, oleks mul moistust olnud kohukott osta olnud oleks elu palju lihtsamaks omal teinud. Kandsin teda paevad labi nii et terve keha oli haige. Onneks tegi ta vaga pikki paevaunesid ja need olid minu puha aeg, ei koristanud, ei teinud suua, vaid lihtsalt puhkasin jalad seinal :D

    • Noooo, ja nüüd liida sellele lähedusevajadusele veel gaasid, refluks, lihaspinged ja miljon muud asja. :D Lähedusevajadus on tegelikult nii normaalne ja selle üle ma nii väga ei olekski kurtnud, kui ta ometi poleks nii vaeval olnud nende muude hädadega. Kõik see kokku lihtsalt lennutas katuse taevasse. Ja ma pole kindel, et see katus veel tagasi on tulla julgenud, või kas ta üldse enam tuleb. :D

  7. Kas sa gaasivalusid õlikompressiga proovisid leevendada?
    Lapsel oli kaks korda gaasivalud, ning tegin seda kompressi , mis aitas koheselt.
    Soojendad õli potil, paned vatitupsu sooja õlisse ja lapsele kubemepiirkonda, mähkme serva alla. Vatitupsule rätik peale ja kergelt masseeri. Hästi õrnalt. Ning ümise maheda häälega ühtset viisikest. Mina laulsin varasele valu,harakale haigus-meie laps saab terveks. Siis võtsin sülle, nagu krooksutaks, ning ümisesin seda laulukest edasi kõndides.
    Või siis kraanist soe vesi jooksma, võtad lapse kätele ja liigutad teda seal vee all nii, et veejuga teeka kõhu peal ringe(surve ei tohi tugev olla).
    Rohud teevad tõesti tavaliselt hullemaks. Ei soovita eriti.
    Pigem rutiinsed massaažid õliga, õlikomrpress ja veejoaga masseerimine.
    Teise lapsega on lihtsam kindlasti, selles osas vähemalt, et sa tead, mida oodata, ja enam ei aja see sind endast nii välja :)

    • Proovisin. Mitte küll täpselt nii, aga enam-vähem.
      Oh, tead, ma nii kardan tegelikult seda aega. Sest nüüd on mul ju ka veel Annu, kes tahab 24/7 hoolt ja tähelepanu. Kui ma pean jagelema beebiga, kel on gaasid ja kes lihtsalt rööögib, ning samal ajal ka veel Annut taltsutama… Ma ei tea, kust ma need närvid võtan. :D

Vasta Pille-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.