Sa pole mitte kunagi piisavalt tark, ilus, peenike. Kui oledki haritud, saad puid alla, et oled terve elu vaid koolis käinud ning muud elu sul ei olegi. Kui oled sale, süüdistatakse, et raudselt ajad tegelikult salaja näppe kurku. Küll sul on kole nina või veidrad kulmud, küll tal on ikka imelik sünnimärk, võehh!
Kui oledki mingi ime läbi tänapäevaste normide järgi justkui ilus, leitakse ikka midagi mille kallal ilkuda. Ette võetakse kasvõi su iseloom, mis siis, et enamikel puhkudel need ilkujad isegi ei tunne sind… ”Issaaand, mis kleit tal küll seljas on!” ”See Liina on vist küll end käest lasknud, vaata kui paksuks ta läinud on!” Kas need inimesed teevad selliseid kommentaare ka oma laste ees? Kas nad üldse mõtlevad sellele, enne kui oma suu lahti teevad, et need esmapilgul justkui ”süütuna” näivad kommentaarid võivad muuta nii mõndagi…
Mul ausalt öeldes siiani veri keeb sees ja ma tean, et see mida ma praegu teen, ei ole väga õige, aga kuna see intsident oli selle teema algatuse põhjuseks… Ühesõnaga, nimesid nimetamata ja võimalikult lühidalt, et üldpildist oleks võimalik aru saada – ühel päeval tuleb minu laps lasteaiast koju ja hakkab mulle nuttes rääkima, kuidas üks teine laps tema keha mõnitas. Oli olnud selline situatsioon kuskil koridoris, et minu lapse kõhule näidati näpuga, tehti ”punu-punu” ja naerdi. Ainult puruloll ei saaks aru mis eesmärgil või peaks seda mingiks ”mänguks”. Mind siiralt huvitab kust tekib üldse ühel väiksel 4 aastasel selline mõte või märkamine teise lapse keha suhtes? See on lihtsalt haige!
Ma olen üpris kindel, et 4 aastane laps päris ise sellise asja peale tulla ei oskaks või veel vähem kedagi tema keha välimuse pärast kiusata. See ajab mind siiralt marru! Ja mitte ainult sellepärast, et kannatajaks oli seekord minu laps. Kui juba 4 aastane on nii julm, siis mis veel 10 aasta pärast saab?
Mul läheb süda pahaks! Ma ei taha oma siiraid ja rikkumata lapsi siia maailma valla lasta. Ma mõtlen hirmuga, et edaspidi läheb ju vaid hullemaks. Selline tunne tekib, et mähiks nad igaveseks vatiteki sisse ja ei lasekski uksest välja.
Kodus teleka ees mõne kuulsuse kongus nina või suurenenud keskkoha üle ”nalja viskamine” võib aga kurjalt kätte maksta, kui sul on kodus väikesed lapsed, kes imevad selle kõik sisse nagu käsnad. Nende vaated ja maailmapilt kujunevadki kõige selle järgi mida sina ees teed ja ütled. Ka enda keha kohta valjult kriitiline olemine või pidev dieetidest jahumine võib lapse mällu jätta mulje justkui see oleks normaalne. ”Aga emme kodus koguaeg räägib, et ta on paks – miks mina siis ei või?” Kui laps sulle ühel päeval vastu jalutab ja räägib, et tema tahaks ka paar kilo alla võtta, mis tunne sul oleks?
Ärge saage valesti aru, tervislikud eluviisid ja sport peaksid olema iga pere loomulik osa, aga enda ja teiste välimuse siunamine ei tohiks seda teps mitte olla!
Oota, kui kooli lähevad, siis alles kuuled- muideks, siis kuuled ka kuidas oma lapsed käituvad. Ei saa lapsi kaitsta kogu maailma eest, pigem selgitada, miks nii öeldi või tehti siis oma lapsele.
Seda kooli asja ma kardangi… Aga miks alles siis kuuleb kuidas oma lapsed käituvad? Lasteaias saab ka ikka tagasisidet ju või on koolis seda rohkem?
no siis tulevad teinekord sõbrad külla ja arvatakse, et ema ei kuule-ei näe :)