Peaaegu 9-kuune Annupannukas

Natukene rohkem, kui nädala pärast saab Annemaia juba 9-kuuseks. Ohjah. Endiselt otsin taga seda ”STOPP this madness” nuppu. Uskumatu. Mul on 9-kuune laps. Ma olen 9-kuud ema olnud… Kuhu see aeg küll lendab… Peab juba esimese suurema sünnipäeva pidamise peale mõtlema hakkama!

See on nii veider, kuidas ma seda väikest inimest läbi ja kõhki tunnen. Paremini kui ükskõik keda teist siin maailmas! Ma tean mis ja kuidas talle meeldib, mis üldse ei meeldi ja mida ta mingi žestiga tahab…

Aga mida see suur tüdruk siis juba oskab? Kes ta on ja mis talle meeldib/ei meeldi?

Karjuda meeldib, obviously. Eiei, mitte nutta, vaid kriisates üle maja hüüda. No ikka nii, et kõrvad pärast tükk aega veel huugavad peas. Hääl on tal kõva! Oma arvamus ja tahtmine on aga veel kõvemad! Kui tal midagi öelda on, siis hoidke alt, vot siis te alles kuulete! Ta elab väljapoole ja kõik emotsioonid ta ka ette näitab. Kui miski ei meeldi, siis karjub nii, et lisaks kõrvadele on ka südames valus, kui talle midagi meeldib, siis ta naerab ja tantsib. Oh jummel kuidas talle muusika meeldib! See on nii naljakas kuidas ta hüppama hakkab, kui tema lemmik laul mängima panna.

Siis talle meeldib veel hüpitamine ja lollitamine. Siin ilmas pole midagi armsamat, kui vaadata oma meest ja last koos mängimas, näha kuidas mees teda hüpitab ja kõdistab. Annu naerab nii, et unustab vahepeal hingata. :D
Talle tundub kõige naljakama asjana siin maamunal see, kui lähed neljakäpukil tema poole ja korrutad ”ma saan su kätte!”. Siis ta hakkab eest ära siblima ja üritab peitu pugeda, ise naerab nii, et vaevu jõuab edasi roomata. Vahepeal teeb suurest naerust notsu häält, ja siis naerab veel kõvemini. :D
Veel meeldib talle see, kui panen ta voodi peale selili ja siis kätega vajutan rütmiliselt voodile, nii, et ta hüppab. Siis võib ta ka end hingetuks naerda.
Ja muidugi kõdistamine. Teed suuga talle ribide peale ‘namnamanm’ ja see naerab nagu homset poleks.

Vahel ma lihtsalt vaatan teda ja mõtlen, et kuidas mul küll nõnda joppas? Ma teadsin, et emadus on midagi imelist ja see armastus, mis sa oma lapse vastu tunned on midagi imelist, aga KUI suur see tunne tegelikult on – seda ei suuda seletada, ega edasi anda, seda peab ise tundma, et mõista…
Temas on nii palju oma isast, ja vaid veidike minust. Tema juuksed, silmad, huuled, kõrvad, varbad – kõik on ississe. Aga seda lahedam on avastada asju mis pärinevad minult. Näiteks kardab ta täpselt sama asja, nagu mina. Väikse varba katsumist. See on lihtsalt nii-ii õõvastav tunne, et ma tahaks selle inimese maha lüüa, kes seda teha julgeb (tsau musi!). Ja ükspäev avastasin, et Annul on minu pea. Tal on samamoodi kaks muhku, nagu mul. Mehel on ilus ümar pea, aga mul on nagu mingi imelik munamägi pea asemel.
Ja Ann on nagu mina – kui millegiga kohe hakkama ei saa, siis kukub vinguma. Mulle meenud see aeg, kui alles mehega omaette kolisime, meie esimesesse majja, kus oli ahjuküte ja pidi puid lõhkuma. Mina seda muidugi teha ei osanud. Ja veel vähem oskasin ma neid väikseid tikke teha, millega tuld alguses alla saada. No ma läksin ikka nii mega kettasse, et virutasin kirve nurka ja hakkasin nutma. :D

Ja kui ma juba vanu pilte vaatama hakkasin, siis näiten teile ka paari aaret! Lühike ja blond vs pruun???

Enivei, see ei pidanud siin olema mingi #throwback tuesday, seega tagasi Annu juurde.

Olen viimasel ajal Annuga, enne magama minekut, tema mänguasjad kokku korjanud, et tekiks harjumus enda järel koristada. Enamus asju panen muidugi mina kasti, aga mõne kergema asja annan tema kätte ja lasen selle tal kasti panna. Iga kord kui ta pihta saab, kiidan ja plaksutan. Ta on nii elevil ja rõõmus, kui kiidan. Öelge veel, et beebid ei saa aru. Hmmm, beebid. Mu laps ei ole ju enam beebi :(
Täna korjasime ka asju kokku, nagu tavaliselt. Andsin ühe kõrina tema kätte ja lasin tal selle kasti panna. Aga enne kasti jõudmist, kukkus kõrin tal käest. Ja arvake ära mida tema tegi?! Lasi end põlvili, võttis mänguasja uuesti kätte, tõusis püsti ja pani asja kasti!!! Ma olin seal kõrval nagu täiega WOW… Pole vist vaja öeldagi, et mu emasüda plahvatas uhkusest. Teie jaoks ilmselt väike asi, aga iga uus asi mis ta teeb, on minu jaoks hämmastav. Ta on nagu väike käsn kes kõik endasse imeb!
Mõni aeg tagasi õppis ta näiteks ära musi hääle tegemise. Ja nüüd muudkui käib mööda tuba ja plaksutab suuga, nagu puhuks nätsumulle.
Ja siis ta hakkas häälitsusi järgi tegema. Mina ütlen ‘Annu ära võta, see on pähh’ siis tema kordab vahepeal järgi ‘pähh’ jne.
Mis kõige üllatavam, siis ta räägib! Ta oli umbes nelja-viie kuune, kui ma hakkasin kuulma neid ‘emm’ hüüdmisi. Ja mida aeg edasi, seda rohkem on see ‘emm’ ‘emme’maks muutunud. See on nii südantlõhestav, kui ta hüüab ‘emmäh-emmeh’ mind otsides (lähen nt kööki ja ta hakkab järgi roomama, aga ei näe täpselt kus ma olen, siis pean hüüdma, et ‘siin olen’ ja tuleb kohe ruttu vaatama mis ma teen või kus olen). Ja nüüd ütleb ta juba üpris mitu sõna. Või noh, nende sarnaselt, nagu väikelastel ikka kombeks on. Midagi enda kätte tahab, siis ütleb kohe ‘täh’ või ‘aitäh’. Ja kui isa tuppa astub, siis kohe läheb elevile ja korrutab ’iss-iss’. Vahel ma ei saa aru kas ta ütleb ’iss’ või ‘tiss’. Nagu mõnikord on, ronib minu peal ja korrutab ’iss/tiss’.
‘Mäm-mäm’ on ka selge. Kõht tühi on siis muud ei kuule, kui ‘emmäh, mämämäm’. :D
Mul on nii kahju, et ma seda kuupäeva üles ei kirjutanud, kui esimest korda selgelt ‘emme’ kuulsin. Pidasin seda enda fantaasiaks, sest kammoon, 7-kuune ja räägib? :D

Samas, enamus 7-kuuseid beebisid vist ei aja end püsti ka? Ma ei tea. Arst igatahes kiitis teda taevani, et ta on nii hästi arenenud ja nii tubli. Meie muidugi särasime rõõmsalt mehega kõrval, nagu oleks meid endeid (???) kiidetud. See ongi väga veider, et Annu hakkas enne püsti tõusma, kui istuma ja ta oskab käputada (kui paljana maha panen, siis tõstab ilusti kõhu üles ja läheb kuhu vaja), aga ta lihtsalt ei taha seda teha vist ja valib roomamise. Ma arvan, et ta ei hakkagi 100% käputama, ning hakkab enne kõndima. Väga kaugel need esimesed sammud ka enam ei ole, vist (kuigi ma loodan, et seda veel niipea ei juhtu!). Mees just ütles siin, et ta olevat näinud kuidas Ann iseseisvalt seisis. Tasakaal on tal hea. Põlvitades mängib ta juba ammu, ning täna läks põlvitamisest ise istuma! Finally sain selle ka kirja panna. See on ikka väga kaua tehtud kaunike. Mis ta oli mingi 3-4 kuune, kui juba üritas end istuma tõmmata? :D Ühesõnaga, asjalik pätakas ja ma ei saaks uhkem ollagi!

Ükspäev tegime mehega nalja, et kumba Annukas rohkem armastab. Otsustasime siis, et paneme lapse ühele poole tuba ja ise läheme teisele poole. Ning mõlemad kutsume. Ja see kelle juurde laps läheb ongi võidumees. Ja saate aru, Annu roomas minu käte alt mehe juurde! Ma olin megasolv ja terve ülejäänud õhtu sai kõik meeldivused ja ebameeldivused imeloom ISS ära klaarida. :D

Annu on mul üldse väga aktiivne ja tubli laps. Nagu väike tulesäde. Muudkui ühest toa otsast teise ja tagasi. Ja ikka häälekalt. Peaks kohe filmima seda, kuidas ta nii-ii kiiresti roomates, ja ise samal ajal ‘äh-äh-äh-ääääää’ tehes, pättusi tegema läheb. Ta vist tõsimeeli arvab, et on minust kiirem ja ma ei saa teda never kätte…

Pättuste kohapealt veel nii palju, et need on tal selged. Või noh, mis pättused – need on kõik normaalsed ja tema eaga kaasas käivad teod, aga vahel ikkagi on tunne, et ‘oh-god-why’. No näiteks, magan mina rahulikult, tema peaks kaisus olema, aga veeretab end hoopiski salaja välja, ning läheb maailma avastama. Mina ärkan selle peale, et kuulen kuidas tapeet käriseb. Nii kui ütlen ”Annu, mis teed?!” võpatab rändur end pooleks sekundiks soolasambaks, ning siis paneb tüki ruttu suhu. Ja siis läheb närvi, kui talle näpu suhu lükkan ja tüki ära krahman… Või teine tsenaarium. Mina magan, tema ärkab ja hakkab mul juukseid peast ära kiskuma. See on kõige õudsem asi, mida ta üldse teha saab! See ajab mind niiii kurjaks, et ma ei tea kohe mis ma ära teeks, kui tegu poleks väikese lapsega, kes ei saa aru mida ta teeb. Või siis saab, aga tal on lihtsalt yolo. Ja aru ta ka ei saa, kui keelan ja ütlen, et emme saab ju haiget. Või taas – teda lihtsalt ei koti.
Kui mind kuskil näete, ärge imestage, et mul on väikestest ”beebi juustest” parukas peas. See on lihtsalt õel pettekujutlem! Need juuksed olid kunagi pikad ja terved, aga üks teatud pärdik on need ära hävitanud. :D

Pärdikutest rääkides, ma peaksin minema DNA testi tegema. Mul on küll tunne, et see imeloom, nimega ’iss’, on selle lapse naabrinaisega teinud. Või siis vähemalt mõne ahviga. Sest oh jeebus kus sellele lapsele meeldib turnida! Iga kell, igale poole ja igas kondintsioonis. Ükskõik kui väsinud ta ka ei oleks, on tal alati energiat, et üks viimane sööst vabaduse poole sooritada. Päriselt. See laps ei püsiks pudelisse kinni liimituna ka paigal!
Ma ikka naeran, et ta on täielik egoist ja kasutab mind ainult ära. Sööb kõhu täis, keerab ruttu teisele küljele ja süstib minema. Vahepeal ei jõua kõhtugi täis süüa, kui juba leebet tahab lasta. Ma siis ikka keeran ta tagasi, et ‘hallooo pihv, kahe tõmbega sa küll kõhtu täis ei saanud’. Alguses saab kurjaks, et mis ma mutt teda näpin, aga siis jõuab tissi lõhn ninna ja hakkab kohe otsima. Ja nii tavaliselt ühe söögikorra ajal vähemalt iga 15 sekundi tagant. Maailm tahab ju avastamist! :D

Hmmm, ja siis veel hammustamine. Vot, see on küll asi milles olen ise süüdi. Kui ta seda esimest korda tegi, ei osanud ma mitte kuidagi reageerida ja hakkasin lihtsalt naerma. Ja nüüd ta arvabki, et see on jube äge, ning koguaeg teeb. ‘Emmele ju meeldib, ta naeris! – Teen veel’. Ja nüüd on sellest täiesti võimatuuuu lahti saada. Keela palju tahad! Isegi see ei mõju, mis mulle soovitati, et kui hammustab, siis ära vähemalt 20 minutit rinda anna. Siis pidavat tal tekkima seos, et kui hammustab, jääb tissist ilma. Aga Annul on jumala savi. Tõesti selline tunne, et hammusta varsti vastu (koera peal töötas!). :D

Söömisega on üldse veits jamasti. Vähemalt minu arvates (nagu arst ütles). Ta nimelt ei taha eriti midagi ja ei kosu enam hästi. Eelmine kuu võttis ainult 65 grammi juurde (jajah, tean, et kuude lõikes tuleb ka vaadata). Nii vana laps võiks (raamatu järgi-hihi) süüa lisatoitu kolm korda päevas, ja 150-200g korraga. Hommikul teen talle pool klaasi putru (100g), vahel sööb kõik ära, aga enamasti jätab veerandi (või rohkem) alles (seega sööb 50-75g). Enne esimest lõunaund saap rp. Lõunaks saab näputoitu või püreed. Olenevalt päevast ja toidust, vahel ei taha midagi ja sülitab kõik välja, või puristab mulle näkku. Vahel sööb isukalt, aga siiski mitte “normile” vastavalt. Ja samas, mis täna on lemmik, ei pruugi homme enam kõlvata mujale, kui maha sülitamiseks. Enne teist lõunaund saab rp. Õhtuooteks saab ta midagi näksimist, kas lõunast üle jäänud näputoitu, puuvilja, kurki, kamapalle vms. Õhtusöögiks on tavaliselt jälle puder (+enne ööund rp ja öö jooksul ka kaks-kolm korda ärkab tissitamiseks). Ning sellega jälle sama mis hommikul. Teen 100g, sööb 50-75g. Vahel on nõus pudrule lisaks ka näputoiduna midagi sööma. Kurk on asi mida ta võiks vist (peaaegu) lõputult süüa – täielik favoriit. Meeldib ka arbuus ja keefir. Ning kõik magus. Kui puder pole magus, siis tema seda ei söö. Ja liha ta ka ei armasta. Kuigi täna, mingi ime läbi, sõi lõhet, ja üsnagi isukalt.
Ega polegi midagi teha. Sööb palju sööb ja sundida ei tohi… Olgu siis pikk ja peenike, kui tahab (jälle ississe!).

Aga jamh, see asi on siin nii-ii pikaks veninud, et ma annaksin kohe auhinna, kui keegi selle läbi ka viitsis lugeda! Ma võiksin sellest väikesest marakratist teha veel umbes kolm sama pikka postitust ja ei saaks ikka edasi antud seda, kui vägev, tubli, armas, hea, asjalik, pätt, kratt, suslik, musimops ja tark ta on! Mul on uskumatult vedanud ja ma olen nii-ii tänulik, et ta just mind enda emaks valis. On olnud pöörsed 9-kuud (16-kuud!) ja ma olen vägaväga elevil, et näha mis kõik veel tulemas on ja kuidas sellest ‘minu-jaoks-veel-täitsa-beebi’st saab aina asjalikum ja asjalikum väike inimene, kellel on päris oma iseloom ja päris oma tahtmised. :)

 



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

 

Comments

comments

11 thoughts on “Peaaegu 9-kuune Annupannukas

  1. Oh kui tuttav tunne. Mul kodus aasta ja 9 kuune põngerjas ja ei suuda siiamaani ära imestada, kuhu aeg lennanud on.

    Söömise koha pealt arvan, et ära muretse nii palju. Laps ennast nälga ei jäta ning mõnel ongi väiksem söögiisu. Mu enda kutil on hetkel üle kuu aja juba mingi veider toidustreik. On nõus sööma ainult paari asja ja isegi magus ei lähe peale. Aga tatrapuder ja praekartulid igas asendis. Igasugu norme ei tasu nagunii taga ajada :)

  2. Söömise koha pealt nii palju, et minu arust sa annad talle liiga palju näksimist (näputoit) ja sooja söögi ajaks on ta endal juba kõhu pooleldi täis söönud. Samas arvan, et tõesti mingite normide järgi sööma küll ei pea. Mulle tundub, et ta sööb sul ka väga tihti. Katsu söögi ajad korralikult määratleda: hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Kui sa talle nende vahele veel süüa annad, nt rp või näputoit jms, siis on ju loogiline et ega ta ei söögi sul muid roogasid nii palju. Katsu midagi vahelt ära jätta. Öösel mitu korda söömine täidab tal ka kõhtu, et hommikuks tal ei olegi suurt isu.

    Rääkimise koha pealt, siis mina seda siiski veel rääkimiseks ei pea, rohkem ikkagi lalisemine (seljuhul minu 6-kuune räägib ka juba :D).

    Kõiges muus osas.. räägid sa nagu tüüpiline noor emme :D

    • Kas 8-kuune laps peaks siis tõesti sinu arvates ainult kolm korda päevas sööma? :D
      Minu arust on normaalne, et ta enne magama jäämist saab rinda, see ei täida enam nkn väga kauaks tal kõhtu. :/
      No kui ta ikka midagi võttes ütleb aitäh, mind nähes emme jne, siis ei ole ju lalisemine? :D
      Mis see”tüüpiline noor ema” tähendab? Kõlab kuidagi… halvustavalt. :D

  3. Ma alati imestan nende alla aastaste laste rääkimist. Kas sa koguaeg räägid ja kordad talle “emme”, “issi” ja “aitäh”? Kuidas ta neid muidu öelda oskab? Ma pidin oma kümnekuusele sõna otseses mõttes koguaeg aitäh ütlema, et ta selle selgeks saaks.

    • Suht jah. Midagi temalt ära võtan, siis tänan. Midagi talle ulatan, ütlen palun. Pidevalt räägin “tule emme juurde” või “mine issi sülle” jne. :-)

  4. “Samas, enamus 7-kuuseid beebisid vist ei aja end püsti ka?” minu jaoks on vastupidi imelik kui 7-kuune laps ei aja ennast püsti! :)
    Kas sa Madikeni blogi loed? Vaata, et sul sama ei juhtu nagu tal: ta ka väga kiitis oma last, kuidas ikka juba roomab ja arst kiitis jne aga näed sa aastane ja ikka ei kõnni ja nüüd ongi, et kõik uurivad ja küsivad ja saavad niiöelda “tagant järele” naerda kuidas üks ema oma last üle kiitis (no see võibolla karmimalt kirjutatud kui ta seda tegi aga point sama) :) arvan, et Annemaia on tubli ja rõõmus lapd (kuid siiski täiesti tavalise arenguga nagu enamik lapsi ongi!) :)
    See ei ole jah ikka päris rääkimine, mida su beebi teeb. Rääkimiseks peetakse ikka lausetega kõnet, kus no sõnad on seotud. Mul peaaegu kahene laps ka ei räägi veel (minu arvates :D ) kuigi sõnu on tal ikka väga väga väga palju. Mis aga puudu on tegusõnad! Seega ei saa ta väga hästi veel pikka juttu rääkida :) Annu on aga tubli kui juba praegu kenasti sõnu järgi kordab! Samuti oleks tahtnud näha Annu postituse all pilte temast endast ka! Kuna instagrammi ei ole ja mujal neid pilte ei näe :)
    Sinu juuste kohta aga nii palju, et minu isiklik ja karm hinnang on see, et ükski värvitud blond pea ei näe kunagi nii loomulik välja nagu päris (sündides niiöelda) blond pea. Seega ära piina oma juuksed ja ära värvi neid pidevalt blondiks. Minu meelest sobiks sulle suurepäraselt praegu blogijate (Britt, Merje) seas populaarne värv – pruun/hele pruun põhi ja palju peenikesi blondisalke :)

    • Loen ta blogi, aga Maiu ju kõnnib nüüd juba? Blogis ta vist pole seda jah öelnud. Minu mäletamise järgi oli see kõndimise teema siis kui Maiu oli mingi 10-kuune…?
      Ega ma ei mõelnudki, et ta lausetega räägib. Sõnade ütlemine on ju ka “rääkimine” mingil määral.
      Ei olegi tahtnud oma last üle haipida, aga ikka uhke tunne ju veidike, kui laps teeb midagi, mida tema vanused tavaliselt veel väga ei tee. Ei tahtnud uhkustada vms (kuigi ehk kõlas nii), pigem oma rõõmu jagada. :D
      Pilte tahtsin panna, aga polnud ühtegi õnnestunud kaadrit käepärast. :)

  5. Ei ole siin miskit imestada. Minu plika hakkas 5kiiselt roomama ja suht koheselt ka tugede najal seisma ja 6kuiselt juba liikus tugedenajal ludinal ringi. Seisis ka omal jalal ilusti. Aga kõndima hakkas alles aastaselt. Ja seda ka üleöö ja nii nagu ta oleks seda juba ammu osanud. Ei olnd tasakaalu kaotamist ja sellist tuterdamist nagu algajatel ikka hakkas kohe ja ilusti kõndima. Harjutamis aeg oli pikk:mrgreen:

Vasta ann79-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.