Peaaegu aasta viie kuune Annemaia

Mõned lugejad avaldasid soovi vahelduseks lugeda ka Annust, seega miks mitte teha üks postitus sellest väiksest marakratist?

Ja kui ma ütlen marakratt, siis seda ta ka on. No pole minu silmad enne sellist last näinud. Või pole mina lihtsalt piisavalt palju erinevaid lapsi näinud…
Ta on nii jube kaval, et ma vahel kohe imestan, kuidas üks väike tegelane selliste asjade peale üldse tulla saab?
Ma peaks kohe üles hakkama kirjutama, mida ta mul siin igapäevaselt korraldab…

No näiteks praegu – Annu ei taha magama minna. Feigib nutmist. Ei aita, emme ei lähe päästma. Karjub mõni minut ”kaka-kaka-kaka”, nagu ta oleks just kakanud, ning nüüd peaks emme minema ja teda kasima hakkama, sest ega siis nii magama minna ei saa, eksole. Enam sellesse lõksu ma ei lange.
Siis karjub veidikene aega, nagu suur näljahäda oleks teda kohe murdmas, ”mäm-mäm-mäm”. Hmmm, viisteist minutit tagasi sõime lõunat, seega välistame ka selle variandi.
Kuna üsna selge on see, et emme kavatseb teda ignoreerida ja ikkagi magama sundida, siis katsetab ta varuvarianti ja hüüab mõnda aega issit. No ehk temal ikka läheb süda haledaks ja päästab vaese lapse nii kohutavast asjast, nagu lõunauinak? Ei lähe ka see üritus läbi.
Proovime siis veel paar korda nukralt nutta – tavaliselt see ju ikka aitab. Aga ei, emme tabas ära, et tegu on kõigest ”issand-ma-olen-nii-õnnetu-nuuks-nuuks” teeseldud nutmisega.
Ega siis vist muud üle ei jää, kui alla vanduda ja siiski üks uinak teha….
Peale mõnda aega kestnud leelotamist ja Sämmi kutsumist, muidugi.

Viimasel ajal on ta hakanud üles näitama huvi ka enda ise riietamise vastu. Võtab kotist (meil on elutoas üks väike kott, kus on mõned pluusid-püksid-KK mähkmed jne sees) näiteks püksid ja hakkab neid omale jalga sikutama, kuigi tal juba on ühed püksid jalas jne… :D

Potiga pole ta enam sina peale saanud. Suve lõpus õnnestus see tema ‘kutsika moodi’ potile harjutamine veel ideaalselt, aga peale mõne nädalast pausi (tänu kolimisele), ei lähe selle asjaga enam kohe üldse.
Enne ta ikka tegi ilusti pissi potti, kui ta kohe peale ärkamist sinna tõstsin, aga praegu võib ta seal pool tundi ka istuda ja ei midagi. Kui lõpuks alla vannun ja mähkme talle jalga tõmab, pissib ta hoopiski sinna.
Ta nagu teab milleks pott on ja läheb istub seal peal ka niisama, aga midagi sinna püüda praegu ei ole õnnestundu. Ja ega ma väga ei sunnigi, sest ta on üpris väike veel ja aega on selle kiire asjaga. Pealegi, kogu see jutt ‘üks suur asi korraga’ jne. Alles jätsime rinna ära ja varsti tuleb beebi, seega suuri muutusi nagu jagub hetkel piisavalt.

Endiselt on ta suur muusika- ja loomasõber. Kui issi kodus on, siis tavaliselt käib meil taustaks ikka mõni laul (mina eelistan pigem vaikust) ja kui see on Annu arvates piisavalt hea rütmiga lugu, hüppab tema teleka ees, nagu väike andunud fänn.
Loomad on talle alati meeldinud ja ma ei kujutaks seda teisiti ettegi, kui aus olla. Hommikul esimene ja õhtul viimane asi on ikka ja alati ‘Sämmuuuu’ karjumine. Kõik maailma koerad on tal Sämmud. Ta nagu ei tee veel vahet, et Sämmi on nimi, mitte tähendus vms.
Kui jalutame ja ta mõnda koera näeb-kuuleb, on see automaatselt Sämmi. Ja ma siis alati seletan võimalikult lühidalt, et see ei ole Sämmi, Sämmi on meil kodus, see on niisama suvaline koer. Aga noh jah, see on veidikene liiga keeruline tema jaoks veel.
Kuna meil on kaks kassi ka, siis on kiisud muidugi ka väga teemas. Vanemat kassi ta väga kiskuma ei kipu, sest see on selline kurjem ja ei salli eriti torkimist, kuigi vahel nad ikka miilustavad ka päris armsalt. Nublu on hakanud nüüd lõpuks harjuma ja saab vist aru, et ega tal neist tittedest enam pääsu ei ole. :D
Ja too noorem kass, kelle sügisel alles tänavalt üles korjasin… Nad on Annuga nagu sukk ja saabas. Kui ma alguses ikka proovisin talle uut kodu leida, siis nüüdseks olen ma sellest mõttest juba loobunud, sest ta on Annu parim sõber, ja kuidas ma siis saaksin ta ära anda?
Kuigi ma sisimas ”vihkan” natukene seda kassi. No appi-ii milline tropp ta on! Söögi- ja joogikausid loobib koguaeg kapilt maha, nii, et terve köök ujub. Lillepotist kratsib mulda välja, mida nad siis kahekesi Annuga muidugi rõõmsalt mööda tuba veavad. Kõik, mida vähegi hävitada annab, ta ka hävitab jne. No sai ta ju oma nimegi selle järgi, et jõuluööl pakkis ta Annu kingitused lahti – Grinch!
Ta reaalselt käib mööda laudu-kappe-riiuleid ja lööb käpaga manti alla!

Ja no sellest, kui rumal (või järjekindel) ta on, ei hakka ma parem rääkimagi! Ta ei saa mitte iial vist aru, et ma ei taha teda parasjagu sülle. Tõstad ta kolmkümmend neli korda sülest maha ja ta IKKA ronib tagasi. Lõpuks saad juba tigedaks ja lükkad ta üsna ühemõtteliselt minema, aga viis sekundit hiljem on ta ikka end sulle kuhugile ära parkinud ja ilastab su kätt.
Ma rääkisin endiselt veel kassist, mitte Annukast, eksole. :D

Ja kui juba ronimisest rääkima hakkasin, siis issand ja jumal, kuidas Annule meeldib minu otsas vedeleda. Hommikuti ajab see mind veel eriti hulluks.
Mina üritan veel viimased minutid tukkuda, aga Annu lihtsalt alles poolkoomasena, pöial suus nühib end minu otsas. Ma ei saa aru miks ta ei võiks mu kõrval, kaisus, magada, miks ta peab risti-põiki minust üle vedelema? Ja mitte lihtsalt üle, vaid ikka nii, et ma jumala eest hingata ka ei saaks. Tavaliselt arvab ta, et mu nägu on täpselt paras koht, kuhu parkida oma tagumik. Tõstan ta enda kõrvale tagasi ja võtan kaissu, aga kolm sekundit hiljem on ta JÄLLE mul näos. :D

Aga kui nüüd Annu muudest oskustest, mis pole nii hulluks ajavad, rääkida, siis on ta ikka päris taibukas ja saab mu jutust väga palju aru. Ta on nagu väike käsn – muudkui imab uut infot.
Nüüdseks oskab ta näidata nii enda, kui ka meie peal kus asuvad varbad, jalad, käed, sõrmed, naba, kõht, pepu, juuksed, kulmud, silmad, kõrvad, suu, nina, hambad, põsed, keel. Kui küsin, et kus on issi varbad, läheb ja võtab issi varvastest kinni, kui küsin, et kus on Annemaia kõht, siis patsutab oma kõhule jne. Selle õppis ta ikka üllatavalt kergelt selgeks. Iga uus asi jäi mõne küsimisega juba meelde. Võtsin uusi asju kolme kaupa juurde, kui eelnevad juba selged olid.

Samuti saab ta aru, kui palun tal tuua näiteks ajalehti, kui tuld teen. Läheb ja sikutab ühe, ning toob ilusti mulle. Ja siis on nii uhke, kui ma ütlen, et hästi tehtud ja tänan teda.
Üldiselt, kui ta teab mida küsin-tuua palun, siis toob. Vahel satub segadusesse ka ikka. Ükskord küsisin, et kuhu ta kulbi viis ja palusin tagasi tuua, aga tema tõi mulle selle peale hoopiski puldi. :D

Uue beebi saabumiseks oleme ka juba ammu valmistuma hakanud. Seletan talle koguaeg, et emme kõhus on tita, kes varsti meie juurde tuleb, et see on tema õde, või vend jne. Ega ta muidugi täielikult aru ei saa mida see tegelikult tähendab, ja sellepärast õpetangi talle neid asju ka läbi mängu. Tal on kaks beebinukku, millega me siis titendust harjutame.
Vahel kussutame koos oma tittesid ja siis sätime nad moosese korvi magama, mille tuppa tagasi tõin. Varsti kougin kiiged, lamamistoolid jne ka välja, et ta saaks nendega oma isud täis mängitud. Siis ehk ei ole need tema jaoks enam nii ‘uued ja huvitavad’, kui beebi ükskord tuleb ja neid asju kasutama hakkab.
Olen talle nukkude ja mõmmide peal seda ka näidanud, kuidas tita rinda sööma hakkab. Alguses oli ta kade ja kiskus nukku mul käes ära, aga nüüd surub vahepeal ise mulle mõnda mõmmikut pluusi alla ja ütleb ”tissi”. :D

Juuksed on Annul ka juba üpris hea pikkusega, annaks patsigi teha, aga loomulikult kisutakse kõik sellised segavad faktorid sekundiga maha. Ja nõnda ta mul siis jookseb siin ringi nagu metsjeesus isiklikult.
Suure hädagi pidin talle isegi tuka ette lõikama, sest muidu ei näeks ta mitte midagi välja ja kõik karvad tilbendaksid silmas. Ma parema meelega ei oleks seda teinud, aga noh jah, mis mul muud üle jäi, kui ta patse peas ei hoia.

1a4k Annemaia kaalus peaaegu 11 kilo ja oli 81 cm pikk. Nüüdseks on tal hambaid 14 ja midagi tuleb vist veel. Viimased nädal aega on ta nii õnnetu olnud, magab halvasti, süüa väga ei taha ja kaka on ka jube imelik. Ja siis avastasin, et tal on 2 kihva korraga ülevalt välja tulnud… Pole siis ime, et ta nii õnnetu ja nutune on olnud viimasel ajal (nende tulek pidi üks piinarikkamaid olema). See jorin pole veel otsa saanud, seega ehk on veel mõni tulekul. Aga kes neid lapsi ja nende hoogusid teab jälle, eksole.

Annu suvatses alla tunni ainult magada täna… Aga me veame end jälle õue. Annu on endale juba pool kombekat selga sikutanud, aga mina pole veel riideidki vahetanud. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.