Perekoolist võib enda kohta nii mõndagi teada saada

Sattusin ükspäev perekooli järjekordset blogijate teemat lugema, sest mulle anti teada, et olen neile jälle hambusse jäänud. Ma ise ei olnud pikalt seal lugemas käinud, polnud nagu põhjust. Aga kui sa juba tead, et sinust kirjutatakse, siis mina veel seal maal omadega küll ei ole, et suudaksin seda ignoreerida. Ikka tahan teada mis neil siis seekord öelda on. Aga ega seal tõesti midagi üllatavat olnudki…

Näete, mõnikord tõesti kirjutavad lugejad ise blogijatele, et kle sa oled perekoolis

Stiilinäde ühest toredamast kommentaarist minu kohta:

Lipsuke enda rasedustega on minu jaoks täielik mõistatus. Paljulapselisi blogijaid on ju veel ja kuigi minu jaoks on minu üks laps täiesti piisav piir, siis neid teisi lugedes ma ikkagi näen, et inimesed naudivad enda lapsi. Tehakse koos asju. Käiakse, reisitakse, meisterdatakse koos jne. Kirjutatakse laste edusammudest, naljakatest juhtumitest jne. Ühesõnaga valdav on positiivsus. Lipsukene toodab aga postitus postituse järgi teemat kui väsinu ta on, kuidas tema lapsed teda tüütavad, kuidas ta ei viitsi midagi teha, kuidas käib üks kisa ja karjumine ja et palun laske mind maha. Vot tema puhul ma tõesti ei suuda mõista, miks neid lapsi hambad ristis aina juurde teha. Kes nendest naudib seda? Või arvab, et äkki lastel on tulevikus tore lugeda sellist juttu? Miks Sa inimene muudkui saad neid lapsi kui kogu see elu tundub üks suur hädaorg nendega olevat.

Esimest korda lugedes tegi haiget ja ehk isegi natukene rohkem, kui ma tunnistada tahaksin. Teist korda lugedes oli aga juba veits naljakas ja mõtlesin, et no see on niiiiii tüüpiline! Kirjutad, et sul on raske, ning kohe saad sitta kaela ja oled halb ning läbikukkunud ema.

Aga pange tähele, hakkaks ma nüüd kirjutama ainult sellest kuidas mu lapsed nii toredasti koos lauamänge mängivad (sest vahepeal ju mängivadki!), kuidas Annu ja Joel juba tähti tunnevad ning Annu on niiiiii lähedal päris korralikult lugema õppimisele (ise alles sai 6-aastaseks) või ehk postitaks hoopis pildi kuidas me koos kaneelisaiu küpsetame ja kirjutaks juurde sellst kuidas ma neile iga päev raamatuid loen (jättes mugavalt välja fakti, et pool ajast keegi nutab, sest talle ei meeldi valitud lugu, tema valitud raamatut ei hakatud esimesena lugema või ta ei saanud ise endale patja valida), hakkaks kohe tulema kiidulaul kui tore pere me oleme, kui hea ema ma ikka olen ja kui hästi me hakkama saame.

Mulle nii väga meeldib ka see kuidas me ”mitte kuskil ei käi ja mitte midagi ei tee”. Järjekordne näide, et kui sa ei kirjuta, siis seda ei ole olnud. Bläää, ma ei kirjuta sellest ka kuidas ma vetsus sital käin, kas see tähendab nüüd, et ma olen maagiline ükssarvik?

Palm Face GIFs | Tenor

Selliste emmide pärast ei tahagi keegi avalikult välja öelda, et jah, emadus ongi effing raske. Sa ei naudi iga hetke! Mõnikord sa istudki köögilaua taga ja nutad, sest niii sitt päev on olnud (võib-olla isegi nädal, kuu või aasta!). See ei tähenda, et sa oma lapsi ei armastaks.

Minu arvates on okei välja öelda, et mõnikord su lapsed käituvadki nagu väiksed sitapead. Mõnikord mõtled sa aga hoopis ehk, et millega ma küll hakkama olen saanud või mismoodi ma ometi selle päeva õhtusse ära veeretan… See on okei, kõigiiiiil on halbu aegu, madalhetki. Vahe on aga selles, et mina tulen ja halan siia oma emotsioonid ära, korjan end kokku ning lähen keedan lastele putru. Mõni teine aga nutab salaja sahvris, räägib oma parima sõbrannaga või läheb oma lapsi rihmaga nüpeldama. Või siis logib hoopis sisse perekooli ning tümitab seal veiniklaasi kõrvale mõnda blogijat või tema last. Ma olen suurima heameelega see peksukott, kui see tähendab seda, et mõni laps saab selle arvelt kodus vähem peksa.

Tänu sellisele üldlevinud hukkamõistule on mõnel inimesel meeletult raske minna vajalikul hetkel abi otsima. See inimene ehk mõtleb, et saab sellest ise üle, pole hullu ju midagi! Aga lõpuks jõuab ta oma murega sinna punkti, kus ta ise ka usub, et ta lastel ongi ilma temata parem ja ta lähebki hüppab rongi ette. Ja siis, alles siis, nähakse teda ja tema muret ning halatakse milline tragöödia see on ja kuidas nii ikka saab…

What If Physical Illness Were Treated Like Mental Illness?

Aga ausalt, see neti-maailm on nii haige lihtsalt. Kui paar aastakest tagasi tekkisid jutud neist ”fassaad blogijatest” kes netikommentaatorite arvates oma elu ilustasid, oli kõigil mingi häda – miks ta on nii roosamanna, miks ta valetab ja üritab oma elu ilusaks maalida, kui me kõik tegelikult teame, et mees teda petab ja raudseeeelt saab kodus hoopis kolakat, aga näe, instasse paneb pildi naerul näoga lastest ja ideaalselt viimistletud kodust. Aga kui julgetakse olla veidikenegi ausamad, on jälle häda. Sa ei ole iial piisav, sa ei ole iial kõigile meele järgi. Mida varem sellest aru saadakse, seda kergem on kõigil elada.

Comments

comments

9 thoughts on “Perekoolist võib enda kohta nii mõndagi teada saada

  1. Jagad siis ehk positiivset ka ;)
    Eks ta nii on, et mida näitad ja kuhu rõhku asetad, see elus ka domineerib.
    Mina loeks suure huviga, kuidas lapsi arendad, mida koos teete ja milliseid kohti avastate.

    • Ongi plaanis seda teha, ma lihtsalt ei ole veel nii reele saanud. Alles ma ju tulin siia blogimaailma tagasi. :D

  2. Vastupidi… Sellest, kuidas koos meisterdatakse, loetakse, joonistatakse, mängitakse, lapsi arendatakse jne on juba väääääga palju blogisid ja kuigi mul endal ka lapsed, siis sellised postitused jätan sageli vahele. Sest obvious, et me kõik kasvõi aegajalt lastega koos midagi toredat, lõbusat, tarka, arendavat jne teeme. Sellest aga pidevalt igaltpoolt lugedes, tekib tunne, et ma ei tee kunagi piisavalt ja ei jaksagi iialgi piisavalt teha. Sinu blogi naudin just seetõttu, et tunnen neis “mu lapsed kisavad, kraaklevad, jauravad ja ma hüppan kohe aknast alla” postitutes ära ennast ja enda argipäeva ja see paneb mind mõistma, et ma ei ole üksi. Ja see on palju vajalikum kui lugeda sellest, kuidas ma oma kolmeaastast arendan ja suunan ja õpetan jne, sest mõni päev on oluline lihtsalt ellu jääda ja selle tunnistamine nõuab rohkem julgust kui postitus oma lapse arengutasemest, edusammudest, nutikusest ja meie harmoonilisest kooselust. Seega aitäh sulle ja palun hala edasi! 😀

  3. Mul ka kolm last ja ma lihtsalt tean, kui palju lihtsam on tulla ja kirjutada siia sündmustest ausalt ja ehedalt, just nii nagu need olid ja just nii, kuidas need sind tundma panid. Lõppude lõpuks on blogi eelkõige iseendale. Või ei ole? Nagu tühjaks kirjutamine või nii. Ja tegelikult eks ole humoorikas lugeda ka, kui aus olla:D Mitte nagu parastavalt humoorikas, vaid täiega saab samastuda…. Aga kel lapsi pole või kellel ongi elu nendega nii idüll ja ideaalne ja täiuslik, et päeva ainsad emotsioonid on rõõm, armastus, rahulolu, zennnn, siis need ei saa nagunii iialgi teadma, millest sa oma postitustes räägid.
    Teine variant on kirja panna siia mingi kalkuleeritud ja analüüsitud ja gordoni perekooli õpetusi järgiv postitus.
    Kolmas variant on kirjutada ainult headest asjadest. Või ok, mainida ääri-veeri veidi ka tegelikkust, kuid vääääga palju leebemalt ning ise sealjuures õhates, kuidas see sul parimal juhul veidi vererõhku tõstis ja õhupuudust tekitas. No. Umbes nagu Britt seda teeb. Muidugi on seda ka väga ilus lugeda. Vanemast ja pere toimimisest jääb kohe hoopis teine mulje ka ju.
    Asi, millest ma ikka aru ei saa, on see, et kui ei meeldi, siis milleks lugeda. Või ok, loe, kasvõi kommenteeri blogisse. A see kuskil lambi foorumis mingi üldsusega asju lahata ja hinnanguid siia-sinna jagada.. pole mulle iial pähe mahtunud. Kui raske on sõbrannadega omavahel arutada, kui nii väga hambus on. Ja kas tõesti on need perekooli käod seal ise lapsevanemad….. :/ Masendav.
    Püüa mitte hinge võtta. Mu meelest oled sa küll väga äge:)

    • No ongi nii, sest kirjutamine ongi minu teraapia, mis aitab päevaga edasi minna või siis raskema päeva pingeid maha võtta. 😀

  4. Nõustun esimese kommentaariga, et jaga rohkem positiivset. Ka mina loeksin hea meelega toredatest ettevõtmistest, mis te koos perega teete. :) Kindlasti ma ei ütle, et hakka mingiks roosamannablogijaks, kes halbadest päevadest üldse ei kirjuta. Aga ka mulle on mulje jäänud, et jagad rohkem negatiivset ja ilmselt sellepärast inimestel teatud sorti pilt sinust tekkinud.

    • Edaspidi vast ikka kirjutan jah positiivsest ka rohkem, sest hetkel plaanin end ”sundida” üleüldse rohkem kirjutama. :D

  5. Ma ei ole isiklikult nõus lausega “emadus ongi raske” Üldse ei ole. Muidugi on raskeid hetki, muidugi olen pisaraid valanud ka mitte rõõmsatel põhjustel aga emadus on minu jaoks nii loomulik ja kerge, et seda raskeks nimetada, on vale (minu vaatepunktist)

Vasta Antoher mom-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.