Ma mõtlesin juba ammu Annu päevakava kirja panna, aga millegipärast jäi see kuidagi tagaplaanile. Mõtlesin ehk, et keda see ikka nii väga huvtab… Aga ükspäev jättis üks lugeja kommentaari, et temal oleks küll sellist asja huvitav lugeda, sest omalgi sarnases eas laps. Seega miks mitte see ”plaan” siis kirja panna? :)
- Annu tõuseb kuidas kunagi. Vahel pool 7, vahel seitse, vahel pool 8. Viimasel ajal ikka pigem varem, kui hiljem. Aga see, et tema tõuseb, ei tähenda, et ka mina end välja ajada veel jaksan. Seega vedeleme me umbes poole üheksa-üheksani voodis. Kudrutame ja kaisutame, vahel loeme raamatut, tukume jne…
- Kui üles tõuseme, siis peseme hambad-näod, vahetan tal mähkme.
- Kuskil kümneks teen meile hommikusöögi. See tundub jube hilja, eks? Aga ausõna, mul pole mõtet talle varem midagi ette anda, sest ta ei ole veel piisavalt näljane ja loobib oma pudru lihtsalt maha. Ning siis vingub tund hiljem, et kõht on tühi…
- Peale hommikusööki koristame köögi ära ja siis panen ma tavaliselt oma seebikate kordused käima, ning Annu asjatab niisama omi asju teha. Kallab oma pliiatsid maha ja ”joonistab” näiteks. Või teeme koos midagi (loeme, joonistame, laome-lammutame-ehitame), oleneb, kuidas mul enesetunne on. Kui midagi arendavat, või keskendumist nõudvat teeme, lülitan üldiselt teleka jms segavad faktorid välja. Muidu pole sellest üritusest midagi kasu…
- Umbes 11.30’st läheme õue. Kas siis niisama jalutama, poodi või aeda müttama. Nüüd, kui lumi on peaaegu sulanud ja Annul on ka oma liivakast, ei saa seda last enam vitsaga ka tuppa. Mis siis veel saab, kui kiik ja muud asjad valmis saavad. :D
- 12.30’ks vean ta ikkagi tuppa ära (suure kisa saatel) ja siis sööme midagi.
- 13’st läheb Ann magama ja mina naudin oma aega. Isegi, kui nõud on pesemata ja tolmurullid veerevad…
- 15-16 vahel tõuseb Annu üles ja siis kuidas kunagi, kas mängime natukene, või sööme jälle midagi. Oleneb kuidas ta lõunal sõi.
- Peale lõunaund on suhteliselt ”vabakava” jälle. Kui hommikupoole õues ei käinud, siis läheme õhtul. Viimasel ajal käime isegi kaks korda õues, sest ilmad on lihtsalt nii mõnusad ja aias on tegemist küllaga. Aga kui õue ei lähe, siis mängime-loeme jälle midagi, või asjatab Ann ”omaette”. Vastavalt vajadusele ka koristame ja teeme muud sellised tööd.
- Kuskil 18’st hakkame süüa tegema ja pliiti kütma. Annu siis ”aitab” mind igal võimalikul viisil, tassib mulle mänguasju kööki, asjatab omaette, teeb pättusi et tähelepanu saada jne.
- 19’st hakkame sööma.
- 20’st läheb Ann vanni.
- Peale vanni lollitame veel mõnda aega, annan talle vitamiinid, ajan teda ümber diivani taga, et mähe alla saada, riidesse panne jne, siis peseme hambad.
- 21’st läheme magamistuppa, loeme muinasjuttu, kustutan tule, laulan talle ühe unelaulu, soovin head ööd ja tulen tulema.
Hommikul hakkab ring otsast peale.
Päevad ei ole kaksikud, aga üldiselt sellised nad kipuvad olema. Võib-olla unustasin ka midagi, aga hetkel tundub, et suuremalt osalt said tegevused ja ajad kirja, aga eks neid kõikumisi ikka tuleb ka ette. Kui küsimusi tekib, eks küsige julgelt. :)
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
Kuidas ta magama jääb õhtuti kui ära tuled ? Kas nutab ka või karjub ? Ja kuidas harjutanud oled et nii magama jääb, mäletan et olid unekooli vastane vist.. Ja kas lõunaunne läheb samamoodi ? Õues kärus ei maga üldse ? Jubepalju küsimusi tuli :D
Ei karju, ega nuta. Teen head ööd musid-kallid ja tulengi ära, tema jääb üksi pimedasse tuppa, oma voodisse. Vahel teeb natukene veel häält ja mõnikord pean minema meelde tuletama, et tudu aeg on nüüd, aga üldiselt, kui ta pikali panen, siis nii ta ka jääb. Paneb pöidla suhu, võtab oma padja kaissu ning jääbki magama…
Ütlen ausalt, et ma ei oska sulle öelda, kuidas see nii läks. Ühel hetkel oli ta lihtsalt nõus nii magama jääma ja kõik. Varem, kui proovisime enne tema uinumist toast lahkuda, järgneski sellele hüsteeriline nutt, ja ega ma karjuda ei lasknud tal. Ühel hetkel aga polnud ta enam selle vastu ja jäi ise magama…
Lõunal on samamoodi jah, ainult, et siis ma ei loe talle, vaid lihtsalt laulan ühe laulu.
Kärus ei maga ta enam ammu…
Pole midagi, vastan rõõmuga. :)
Kui palju ta sööb u päeva jooksul täpsemalt? :)
Kuidas kunagi. Mulle tundub alati, et ta jube vähe sööb, aga asi on vist selles ka, et ma panen talle toidu samasugustele taldrikutele, nagu endalegi. Aga need on ju ikka üsna suured, ning see kribe, mida tema jaksab süüa, kaob sinna nii laiali ära ja tundubki nagu ”mitte miski” see kogus. :D
Hommikul ta näiteks üldiselt väga palju ei söö. Väga heal päeval sööb umbes poole oma pudrust ära, aga tavaliselt nokib mustikad välja ja võtab kuni 10 ampsu putru. Kõrvale joob piima ka natukene.
Silma on jäänud mitmed postitused, kus Sa mainid pöidla imemist. Kas sa ei pelga, et tal see harjumus nii külge jääb, kui sa selle võõrutamisega ei tegele, et sellest on hiljem väga raske lahti saada ? Olen näinud nelja aastast, kes kuidagi ei saa lõpetatud pöidla imemist, harjumus nii sisse jäänud ja ükski imetrikk ei aita.
Pole tegelenudki sellega, kui aus olla. Ta niisama ei ime õnneks, vaid siis, kui kõht on tühi või kui magama jääb. Ise ma olin ka pöidla usku, imesin veel siiski, kui koolis käisin. :D :D :D
Samuti mõjutab pöidla imemine hambumust. Omal ühel hoiulapsel oli sellega jama. Ise armas ja rõõmus laps, aga naeratus oli kõike muud kui armas :(
Mina olen pöidla värki uurinud, lugenud ja puurinud. 3-4 aastaselt peaks lapsed ise selle vaikselt lõpetama. Hambumusele ei pidanud see liiga tegema isegi 5 aastaselt veel.
Kui laps ise neljandaks eluaastaks ei lõpeta selle imemist, siis tuleks teda suunata. Ei tohi last maha teha või öelda, et vaid beebid teevad nii jne, sest siis laps tunneb end alaväärsena. Tuleb hoopis kiita kui pöialt ei ime. Magama minnes tuleb meelde tuletada, et pöial tuleks suust eemaldada jne. Ühesõnaga last tuleb kiita ja tema enesehinnangut upitada. Kui last nn alavääristama hakata, siis otsib ta pöidlast veelgi enam nn abi. Sest pöial on tema turvatunne ja kaaslane.
Kindlasti ei tohiks pöialt kinni siduda või mingi kibeda asjaga kokku määrida.
Imetrikid ei aitagi. Lapsega peab järjepidev olema ning teda kiitma jne. Nagu ennist kirjutasin.
See on lausa naljakas kui paljud pöidlavastased on kuigi ei tea ise asjast maad ega mütsi. Nõnda mu enda ema. Issand siin ja issand seal.
Ah ka mudiugi “lame pöial” või “imetud pöial tuleb jämedam kui teine”.
Üldiselt lapsed imevad ühte pöialt, kas siis vaid vasakut või vaid paremat. Mõnikord harva eksib teine poial suhu kuid see “viga” parandatakse üsna pea.
Seega kui kellelgi lamedad pöidlad on, siis kust sina tead millised ema/isa/vanaema/vanaisa poidlad on, et sa tead väita, et pöidla imemisest lamedad on. Ning hambumus. Mõnel lapsel ongi hambad viltu. Esimesed hambad ja lausa ise kasvavad viltu. Mu suurem pole kunagi lutti võtt ning pudelit on elu jooksul vb 5x võtnud ning oh üllatust, alumised 2 hammast on veidi viltu! Vist selle pärast, et keegi teine laps kuskil maailma osas imes pöialt.. või mis? Käi kanaari saartel, seal ongi kohalilel puseriti hambad, vaevalt kõik nad lutti imenud oleks. Nii rumal väita midagi millest sa muffigi ei tea.
Lisaks beebid imevad juba kõhus pöialt. Ehk et juu nii ikka ette on nähtud. Pöidlast on küll raskem võõrutada kuid vähemalt laps ei ime silikoni/lateksit või kummi.
Pöidla imemine pole kuidagi hea, sellest on raskem lahti saada, kui lutist. Laps võib endal pöidla ära imeda niimodi, et pöidlaots jääbki lamedaks vms. Tean kahte last, kellel just nii on juhtunud kahjuks, nii et ma väga soovitan sellele tähelepanu pöörata ja sellega tegelema hakata, hiljem on veel raskem..
Jaaa, on tõesti raskem pöidlast võõrutada, kui lutist. Luti saad lihtsalt ära võtta, aga mida sa pöidlaga teed? Lõikad otsast ära? :D
Mingid kindad ja sinepiga määrimised meil nkn ei aitaks… Ma ei kujuta ettegi kuidas sellega üldse tegelema peaks.
Kui palju Annu oma isaga aega veedab ja mängib jne? Sa mainid teda nii harva, et kas neil üldse mingi isa-tütre suhe on kujunenud?
Mainin meest vähe, sest talle ei meeldi, kui temast kirjutan. Nad igal hetkel, kui mees kodus on, on ninapidi koos ja pidevalt müravad-mängivad. Ma lihtsalt ei kirjuta sellest väga. Viimasel ajal on mul endal ka olnud vaja pidevalt kodust eemal viibida ja ikka surem osa päevastu, siis nad saavad palju ka kahekesi olla. Kohe näha, et see on neile väga hästi mõjunud. :)
Neil on alati väga tugev side olnud. Teatud ajani olin mina lihtsalt Annule A ja O, aga see ei tähenda, et isa-tütre suhe sellepärast kannatanud oleks kuidagi.