Rasedusnädal: kakskümmend kolm ja kakskümmend neli

Tõsiselt. Ma pean pidevalt kalendrisse vaatama ja mõtlema, et kas see on ikka õige? Kakskümmend neli nädalat? Päriselt? Oi jummel joo…

Iiigatahes. Väsimus tahab ära tappa ja seda on igast otsast näha. Mu silmad on vist juba auku vajunud ja sinised, tujud kõiguvad, nagu ameerika mägedel sõidaks. Iga väike asi ajab mind endast väga kergesti välja.
Ma tegelikult ei tea kui palju on sel pistmist just rasedusega, kui sellega, et ma olen viimase kahe nädala jooksul lihtsalt harjumuspärasest veelgi vähem maganud (+ iga hetkega aina rasedam olnud).
Ma olen terve elu olnud inimene, kes vajab palju und ja kui ma ei saa oma normi täis, olen terve järgneva päeva tusane ja tige… Aga nüüd on see periood õnneks jälle läbi, kus pean poole ööni üleval passima, et vaikselt midagi nokitseda, ilma, et Annu mul seljas elaks. Kui ta üleval on ja mul siin kõrval kilkab, mu otsas ronib, mulle raamatuid sülle tassib ja näpust kinni võtab, ning joonistama üritab vedada, ei suuda ma küll keskenduda. Seega pidin näpistama neid tunde endale oma uneajast. Aga oeh, sellega on nüüd õnneks valma ja rohkem ei pea end sellega vaevama. Mitte, et see tähendaks, et ma nüüd nii kergesti jälle magama suudaks end ajada… Nii tore on ju tikud laugude vahel, fotograafia teemalisi videoid vaadata, lightroomis piltidega möllata, blogida, lugeda, heegeldada või lihtsalt niisama vahtida. Ja järgmisel hommikul seda kõike siis kahetseda. :D

Aga rasedusega on kindlasti seotud siiski mu kõrvetised, mis aina hullemaks lähevad. Õnneks pole ma veel seda levelit saavutanud, kus ma Annuga sel ajal vist juba olin. Loodetavasti draakonit minust veel ei saa…
Seljavalu on hetkel jälle veidikene taandunud, aga selle asemele ilmus kohale alakõhuvalu. Ega loodus tühja kohta ei salli ja mis nali see siis olgu, et mul midagi ei valutaks? Psõhh, elu oleks siis ju liiga kerge.
Eeldan, et laps on end risti pööranud ja surub jälle munasarjadele vms. Viimati igatahes just nii oli, kui päevade valu pihta hakkas.

Aga samas ei võtnud see tema positsiooni muutmine midagi ette selle tundega, et ”appi, laps kukub kohe välja”, kui pikemalt seisan või liigun. Ülimalt ebameeldiv. Täpselt selline tunne, et lapse pea on jalgade vahel ja kohe kukub ta mulle püksisäärde. :D

Kui vahepeal juba rääkisin siin, et laps möllab päris korralikult ja kõht käib kahte lehte, siis nüüd on ta ikka tuurid korralikult maha tõmmanud. Vahel hakkab korraks lausa hirmus, kui meelde tuleb, et ma pole beebit ju täna tundnudki… Pean teda ikka üsna tihi kiusama ja togima, et midagigi tunda. Aga ta on suht pohhuist ka. Kui tema ei taha, siis tema ei liiguta ja seisa kasvõi pea peal.
Panen nüüd enda ennustaja ande mängu ja ütlen, et tulemas on järjekordne eesel, kes teeb täpselt seda mida tahab, täpselt siis kui tema tahab ja täpselt nii nagu tema tahab. Oh jumal, anna mulle jõudu, ütlen ma selle peale! :D
Aga mida paremat mul loota olekski? Me mõlemad mehega oleme ju parajad eeslid, ning kangust pilgeni täis. Lapsed saavad veel seda meilt topelt, ma vaatan. Siiani naeran, et Annu sündis juba nina püsti ju (kes naljast aru ei saa, pole ilmselgelt mu blogi suurim fänn :D).

Kõht on ka sellised mõõtmed võtnud, et isegi naba andis alla ja hüppas väja. Peaks uurima minema, millal mul see Annu ajal juhtus…

Kui eelmise raseduse ajal ei pidanud ma just ülemäära palju reise endale vetsu organiseerima, siis nüüd on see marsuut kohati küll päris selge. Eriti tore on veel see, et kui öösel kasvõi korraks silmad lahti teen, pean vetsu minema. Enne magama ei saa jääda. Muidu on kindel laks see, et ma näen jälle unes kuidas ma kuskil hullumajas ringi rändan ja meeleheitlikult vetsu otsin. Või näen seda, et ma lõpuks leidsin ühe ja peaks nagu kergem hakkama, aga ei hakka ju! :D
Ma imestan, et ma pole end niimoodi keset ööd veel täis lasknud…

Hah, praegu meenus see kord eelmise raseduse lõpust, kui ka midagi taolist vist unes nägin, voodi täis sortsutasin, ärkvele ehmusin ja kohe mehele jalaga panin, ning kriiskasin, et mul tulid veed ära. :D

Aga noh, vähemalt ei ole ma viimased kaks nädalat nokaga kassipoegi sünnitanud…

Annu on väike ahvipärdik. Kammib juuksed ära ja siis määrib kreemi näkku. :D

DSC_0411



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

8 thoughts on “Rasedusnädal: kakskümmend kolm ja kakskümmend neli

  1. Kõrvetiste vastu soovitan frutini, kui näiteks rennie ei aita. On looduslik, kallis küll veits, karbis on 60 tabletti ja maksab veits üle 11 euro, aga minul vähemalt aitab paremini kui rennie.

    • Mul õnneks üldiselt ei ole veel nii hull, et viitsiks tablette otsima minna. Mul muidu rennit on ja seda olen paaril korral võtnud ka, kui ikka pikalt kestab see jama. :)

  2. Pic or it didnt happen! :D ehk siis lisa ikka kõhust pilti ka nagu sa alguses tegid! :)

    • Ma ei saanud kohe lisada, pildid olid mehe telefonis. Aga nüüd saan panna, varastasin täna ta mälukaardi ära. :D
      Vaatasin täna, et kõhuümbermõõt on nädalaga 3 ja pool sentimeetrit kasvanud. Täiesti… :D

    • On küll jah. Ainult, et jube suureks kisub asi, kui sama kiirusega kasvamist jätkan. Ma olin Annut sünnitama minnes peaaegu sama suur, kui praegu. :D

  3. Su kõht ikka kasvab turbiga :) kindel, et kaksikud või kolmikud pole? :D
    Mul õnneks tegi kõht alguses spurdi ära ja nüüd seisab suht sama koha peal paigal. Kartsin ka, et kui samas vaumus kasvamist jätkab siis lähen sünnitama kõht meeter ees ja mina siis kunagi järgi :D mees naeris, et äkki peab veel kõhu alla ratastel toe meisterdama kui sama kiiresti edasi kasvab.
    Lapse liigutustega on ka nii nagu sul, mingi hetk möllas hullult aga nüüd on tuure maha tõmmanud ja vahest mõtlrn ka ehmatusega, et millal viimati tundsin. Kõrvetised on mul ka viimasel ajal hakanud külas käima aga õnneks mitte hullult ja igapäevaselt. Pigem siis kui olen 3 õuna ära muginud või miskit teravat sööbud. Muid vaevusi õnneks pole.
    Ja laps on mul ka jonnakalt jalad alla poole. Esimene laps oli alates 20. nädalast ilusti peaga sõidusuunas aga see preili ei kavatse end vist nii pea ümber keerata sest muidu ei saa ju jalaga mu põies surkida, kui sinna peaks kas või pisitillukene tilgake tekkoma :D samuti on vahest tunne, et ta üritab oma jalga läbi mu emakalaela välja sirutada :D
    Rasedusega olen päevake sinust maas :)

    • No siiani pole ükski arst mitmikuid seal näinud. :D
      Mul oli Annuga ka nii. Alguses kasvasin meeeeeletult ja siis lõpus jäi asi toppama. Ehk juhtub nüüd ka nii, kuigi mul pole selle meeletu kõhu vastu ka otseselt midagi. Mulle meeldib mu punu. :D
      Beebi#2 ka ikka keerutab veel. Vahel on risti ja siis jälle pea all. Aga igas asendis oskab põiele paukusid panna. Hea, et püksi pole teinud veel :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.