Rasedusnädal: Kakskümmend kuus

Emmedeklubi lehe andmetel on beebs 34,5cm pikk ja kaalub umbes 700 grammi.
Praegu vaatan Annu beebinnukku, mis on umbes sama suur ja mõtlen, et ta on ikka päris pirakas! Ta haistmismeel on välja arenenud, ta suudab naeratada, kulmu kortsutada ja valu tunda. Ta oskab peopesasid sulgeda, enda sõrme imeda ja käega jalast haarata. Samuti kuuleb beebi juba meie juttu ning näeb valgust, kui näiteks taskulambiga kõhule näidata.
Ja seda viimast Annu siin natukene praktiseerinud ka on. Talle hullupööra meeldib taskulambiga pimedas toas mängida. Jookseb siis mööda tuba ja naerab, nagu homset poleks. Ja no mis mul selle vastu olla saab – las laps mängib, kui laps tahab. :D
Ühe sellise mängu ajal tuli ta ka kõhutitte valgustama, mille peale beebs siis natukene mürgeldama hakkas.

Mina tunnen end aga endiselt väga väsinult ja tahaks ainult vaikselt olla. Üldse ei taha mõelda, et pean poodi minema ja süüa tegema ja koristama ja Annuga ühte, teist ja kolmandat asja tegama, varsti tuleb eksam ja mu sünnipäev ja ma pean veel lisatunde võtma ja seemnete külvamisele peab mõtlema, ning hakkama planeerima, mida, kuhu, kui palju panna jne… Tähendab, tahaks kõike teha ja jõuda, aga ei ole nagu seda energiat. Aga paprikate potti panemisest ma siiski ei pääse, kui tahan ise taimed kasvatada. No tegelikult ei pääse ma mitte millestki, aga paprikad on praegu kriitilises seisus küll. :D

Tegelikult on kõik kättevõtmise asi… Kui juba midagi tegema hakkan, siis saab ju tehtud kah. Lihtsalt see esimene samm – diivanilt püsti tõusmine ja halamise lõpetamine, on raske. Ja no pärast on kõik kohad jälle veidikene valusamad, kui nad muidu oleks, aga noh jah.

Alaselg on niikuinii koguaeg valus ja raske on liikuda, eriti just püsti saada. Kui Annuga maas istun, siis pärast on ikka päris õudne sealt end püsti veeretada. Teistele pakub see vaatepilt muidugi palju nalja, aga mul on küll vahel tunne, et ma nüüd parem jääksingi siia kapi ette – aitäh. :D

See puusajama on ka ikka veidikene tunda andnud, aga mitte nii hullusti, kui eelmisel nädalal.
Ma siin naeran, et ma olen nagu invaliid. Annu tuleb ja hakkab mind näppupidi kuhugile vedama, aga mina ei saa nii kiiresti püsti ega liikuma, kui tema tahaks. Pidevalt ütlen talle, et rahulikumalt-rahulikumalt, ma ei saa nii kiiresti, siis kohandab oma sammu minuga. :D

Ma liigun tõesti nagu pingviin… Eriti peale seda, kui olen veidikene aega vedelenud. Jalalt-jalale, nagu korvpall oleks põlvede vahel. :D

Kõrvetised on ka veidikene hullemaks läinud. Enne andsid need tunda vaid lamades, nüüd pean vahel ikka juba rennie kasutamisele mõtlema. Siiani pole neid veel vaja olnud ja olen suutnud ära kannatada, aga küllap varsti saan neid krõbistama ka hakata.

Eks see enesetunde järsk halvenemine ole tingitud ka sellest, et kõik nii järsult paisus. Keha pole harjunud lihtsalt veel selle järsu tõusuga.
Kaks-kolm nädalat tagasi olin veel ju täitsa kobe, ning vahel kippusin lausa unustama, et ma üldse rase olen. Kõht, va kurivaim, jäi ainult väga ootamatult ette. Ma ei liialda, kui ütlen, et olen mitu korda ehmunud, kui kõhu millegi vastu ära löönud olen. Ma olen ikka harjunud, et tissid lähevad enne kuskile vastu, kui magu. :D

Aga no mis siin imestada, kui arstki ütles, et ma tunnengi end tõenäoliselt nagu 31.nädalat rase naine, sest mu mõõdud on ju sellele vastavad.
Mina ütleksin pigem, et ma tunnen end nagu lõpurase. Või on see Annu aeg mul tõesti nii hästi juba meelest läinud… Praegu mõtlen küll, et ma tundsin end nii sandilt alles kuskil raseduse lõpus, mitte poole peal. Hirmuga juba mõtlen, et mis siis veel 10-15 nädala pärast saab? :D

Olen juba mitu nädalat unustanud mainida, et ma lapse luksumist nüüd tunnen. Mul hakkab vaesekesest lausa kahju. Ikka mitu korda päevas hüppab seal, nagu pallike. Minu arust on see luksumine üks jube-ee asi! :D

Täna hommikul, kui end mõõtsin-kaalusin-pildistasin, siis olin ikka üpriski rõõmus. Ma paisusin nädalaga kõhust vaid pool sentimeetrit (eelmisel nädalal kolm pool cm!), ja kaal langes paari päevaga midagi 800 grammi kanti (eelmisel nädalal oli kaks kilo juures). Vot mida kõike ei tee lihtne muutus – regulaarne söömine. Ja no kommi ei luba endale ka nii kergesti. Pigem võtan siis õuna-pirni ja kui peale seda ka veel suu-uur magusaisu on, luban endale tükikese-paar tumedat shokolaadi.
Järgmisest kuust saan E. Orgu kava jälgima hakata, siis on selle teemaga ka ehk veidikene kergem. Ei pea koguaeg ajusid ragistama, et mida süüa teha – kõik on ilusti ette kirjutatud. See on minu jaoks üks suurimaid plusse üldse – ma lähen vahel päris ahastusse, kui mõtlen, et mida paganat ma täna süüa teen… Iga perenaise õudusunenägu. :D

Seda muidugi ütlen juba praegu, et ma ei hakka end hullult piitsutama. Kui tahan ikka hommikul pudru asemel võikusid süüa, siis söön, tahan, siis võtan selle tükikese shokolaadi ja ei tunne end isegi süüdi. Ma nii palju juba end tunnen, et kui hakkan meeletult piirama ja mõtlema, et ma ei tohi, siis murdun 99,9% tõenäosusega ikkagi. Pigem luban endale midagi ja lähen edasi. Pealegi, praegu ei olegi eesmärk kaalu langetada, lihtsalt normaalsemalt süüa, normaalsematel aegadel.
Suurt kaalulangust tahaksin ma hetkel tegelikult isegi vältida, sest see ei mõju kõhutitele just eriti hästi (rasvade lagunemisel tekib mürki, mis pole lootele hea).

Mõned päevad tagasi sain ühe postituse alla üpriski äratava kommentaari. Ma siin vahepeal kipun jälle unustama, et ma olen ikka pigem õnnega koos, et neid ”kannatusi” üldse läbida saan… See kommentaar tõi mind aga natukene jälle musta pilve pealt alla, mõnele helgemale – parem olen tänulik, et mul üldse on võimalus rase olla ja, et kogu see tittede saamine võrdlemisi kergelt meil käib… 50/50’st on ikka parem, kui mitte midagi.

Aga jamh, sellised lood siis hetkel meie majas. Aga kuidas teil läheb? Paljud mu lugejate seast ”kaaskannatajad” on? Palju teil veel ”kannatada” jäänud on? Kuidas end tunnete, kas kopp on juba ees? Mul veel ei ole, aga lihtsalt veidikene kurnavaks hakkab kiskuma see värk. :D

Pilti jällegi panna ei ole – ma ei suvatsegi hetkel endale karku alla ajada, et mehe telefoni otsima minna. Äkki pärast panen blogi FB lehele selle pildi. Pead ei anna. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

30 thoughts on “Rasedusnädal: Kakskümmend kuus

  1. Minul esimene rasedus ja 27 nädalat täis tänasega, TA 29 mai ning tulemas beebitüdruk? Juurde olen võtnud ca 5 kg. Kõht on täitsa ilus pallike ees ning kui rohkem liigutan siis alaselg annab ikka kõvasti tunda. Sokke ja jalanõusid on raske jalga saada ja üleüldse kuidagi nii suur on olla ? Kas te ikka ei tea kes teil tulemas on?

    • Siis ma täpselt nädalaga maas sinust, mul sai täna 26+0 :D
      Ooojaaa, jalanõude jalga panek võtab ikka neli korda kauem aega ja kümme korda rohkem energiat. :D
      Ei tea jah… Loodan, et sel märtsis on võimalik minna tasulisesse. Aga kui ei, siis 37.nädalal saadab ämmakas mind ikkagi UH’i, et lapse kaalu hinnata. Ja siis pmt otsustatakse, kas saan ise sünnitamist üldse proovida või ei… :/

    • Mis see (lapse) kaalupiir siis on? See vist ka väga personaalne, olenevalt sünnitaja kehaehitusest.

    • Ta ei öelnudki mulle täpset arvu. Mainis vaid, et Annu oli mul 3430g ja kui tahan ise sünnitada, siis ei tohiks teine laps ka väga palju suurem olla. Muidu ei lase keegi mul isegi proovida, sest oht emakas ribadeks pressida, on suur. Keisriarmi pärast siis just…

  2. 15. nädal, kõht mu meelest juba näha, samas u 10 ülekilo puhul, millest suur osa just kõhule on kogunenud, on rasedakõhtu praegu veel keeruline pekist eristada :-D. Aga ma ise ikkagi saan seda juba kui rasedakõhtu võtta :-D. Raseduse algusest on paar kilo kaal langenud, aga eks nüüd hakkab pigem tõusma.
    Enesetunne on hea, iiveldust on nüüd juba harva. Väsimus on küll, aga sellega ka praegu parem seis kui vahepeal.
    Muretsen praegu vaid selle pärast, et kuidas õnnestub raseduse enam-vähem lõpuni kandmine, sest emakakael lühike ja tugiõmblusega. Samas usun, et kõik läheb hästi – lihtsalt peab minema ja kõik! :)

    • Üks asi vähemalt, millest mina rasedustega (peaaegu) pääsenud olen – iiveldus. Ja jumal olgu tänatud. :D
      Kui asi jamaks kipub, kas siis pannakse voodirežiimile? :/

    • Voodirežiim jah üks mu suuri hirme, tahaks ikka nautida dekreeti ja sellele eelnevat puhkust (suvekuud), mitte haiglas lebada ja paanitseda.. Aga midagi teha ka ei saa peale optimistlik olemise. Vähemalt on õmblus pandud ja seni tüsistusi pole, ptüi-ptüi-ptüi. Sammhaaval niisiis.

  3. Mul sai täna 30nädalat. Ootan juba, et see emadepäev ruttu saabuks, kuidagi väsitavalt pikk on see rasedus. Sain varakult teada ka juba. Muidu on olnud suht kerge rasedus..samuti iiveldust polnud. Lisandunud on 9 kg, mis peaks normaalne olema, kuid kõht on küll pirakas :D kusjuures minul ka puusas valud. Eriti jalutamisel tekib.

    • Mulle tundub, et see rasedus nagu lendab mööda ja enne, kui arugi saan, olen juba sünnitusmajas. :D
      Aga karta on, et kui need vaevused siin hullemaks veel lähevad, siis hakkab aeg ka venima. :D
      Kle, ma käisin täna reaalselt poes piima järgi, nagu… ma ei tea mis. Ma ei oska isegi seda võrrelda millegiga. Kui muidu käin 20 mintiga ära, siis täna käisime tund aega. :D
      Muidu ei oleks roninudki sinna, aga kastet oli vaja teha. Me oleme siin vaikselt vasikateks muundumas vist, reedel ostsin talunikult 3 L piima ja täna hommikuks oli see juba otsas. :D

  4. Mul sai eile 33nd ja mul on ausalt juba kopp ees? Ma siin mehele pidevalt naeran, et nii kui 37nd täis saab olen ma seal haigla uksetaga ja olen valmis pressima? Olemine on jube raske ja 2a plika kodus ei tee ka mu olemist lihtsamaks? ikka vaja vahest öösiti mööda maja jalutada või päeval jube hädine olla? Et emme ikka palju liigutaks ja jookseks? TA on mul 7Aprill aga niii loodan et tuleb varem. Või noh mitte enne kui 37nd täis aga et ma siin 42nd ei tiksuks ?

    • Kas nüüd mitte ei muudetud seda ”õigeaegseks sünnituseks” lugemist 39.nädala peale? Või on see ainult Ameerikas? :D

    • Jah. Mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi. :D
      Kahe tite kõrvalt seda jama ajada oleks veelgi hullem ja asi lükkuks jälle aasta-paar edasi. Teen parem ära ja saan selle asjaga maha. Kahe lapsega ei taha ma enam nii öko ka olla, et bussiga kolistan. :D

  5. Tead, ma vist naudiksin kui mul oleks ainult sellised vaevused nagu sul praegu.
    Mul on 5.märts nüüd tähtaeg, ja alates novembrist olen maadelnud erinevate hullude hädadega. Kõigepealt murdis mind ennast neeruvaagnapõletik, mida ravisin kaks kuud enne kui sai korda, siis jäi laps haigeks ja nii et kiirabi viis meid mõlemaid haiglasse sest palavikukrambid tekkisid ja nüüd…just enne tähtaega on hemorroid platsis…liikuda ei saa, tõsta midagi ei tohi….
    Naudi neid kergeid vaevusi. :)

    • Njaa, ma tean, et alati saaks hullemini. :D
      Hemoroidid on toredad asjad, neist saan ma ka veel rääkida kunagi, kui julguse kokku võtan. :D

  6. Oeh, inimene, mis sa nende seemnete ja taimedega kahe väikse lapse kõrvalt jändad? Ma hakkan iga hetk sünnitama ja sel suvel küll ei viitsi mingisuguse peenarde vahel koogutamise ja õhtuse kasvuhoonekastmise peale mõelda. Head kodumaist kurki ja tomatit saab suvel turult/poest ka. Aiategu on ikka inimesele ajaveetmisvõimalus, kui tal seda va aega nõnda palju vabalt käes on, et on oht, et niisama võib igav hakata. Ma ei usu, et sul igav hakkab :)

    • Karta on jah, et porgandit ja kapsast ma maha ei pane sel aastal, aga kasvuhoonesse kurki, tomatit, paprikat panen küll. Ehk katsetan ka arbuusi ja kõrvitsa kasvatamist. Ja herneid tahaks ka kindlasti pika jupi panna… Ma tahan ikka kurki marineerida, oma aia tomatit-kurki niisama krõbistada, hernepeenras ”raksus” käia jne. :D
      Vähemalt üritan hakkama saada. :D
      Mul TA on just sel ajal, kui on viimane aeg veel midagi külvata, seega ei imesta kui mul veed kuskil hernepeenras ära tulevad. :D

  7. Minul on homme 26 nädalat täis. :)
    Mul esimene rasedus ja mul kuidagi nii kergelt läinud see siiani. Pole kordagi oksendanud (no väljaarvatud, kui siin alles mingi kõhuviirus levis, siis ükskord oksendasin), iiveldanud on mul ka vaid õige pisut alguse poole. Isusid erilisi ka pole olnud, ühesõnaga, olen kergelt pääsenud. Rindade lekkimine, kõhu kasvamine ja beebu müramine on iseenesest mõistetav. :)
    Nüüd viimasel ajal on hakanud selg tunda andma, kui olen terve päev jalul nt või kui pliita ees kauem miskit vaaritan, aga üldiselt vähe. :D
    Ma olen selline pigem kogukam ja kõht ju iga päevaga aina kasvab, siis mind ajab nii ähkima ja puhkima, kui öösel pissilegi ronin mehe selja tagant. Ja püsti tõusmine ja jalatsite jalgasaamine on ka pisut raskendatud seetõttu. :D
    Kaalu on juures umbes 6-7 kilo. Ämmakalt sõimata ei ole saanud seetõttu ja ise arvan ka, et väga hullu vast pole. :)

  8. Mul täna 22+4. Koppa ees kohe kindlasti ei ole, ma naudin rasedust ja tita liikumist. Olen esmasrase ka.

    Olen nüüd nädal aega haiguslehel olnud, sest emakas hakkas ülepingest märku andma. Esimesed päevad tegin päris voodireziimi. Tänaseks juba parem, saan kodus vähemalt liikudagi. Muidu oleksin väga õnnelik, kui saaksin ennast praegu ka 100% hästi tunda. Kardan hetkel veel paljusid asju teha, sest äkki läheb halvemaks jne jne – seega tasa ja targu.

  9. Kunagi mu sõbranna soovitas mulle raseduse ajal kõrvetiste vastu kooritud päevalille seemneid süüa ja eriti ei uskunud sellesse aga toimis mul.Võibolla toimib sul ka. Mina tegin nii et kui kõrvetama hakkas sõin väikse peotäie korraga ära.

  10. Minul sai täna 12n täis. Rasedus oli planeeritud ja triipe püüdsime üle 2 aasta.
    See siis meie esimene ja noh kuni 9nda nädalani oli elu lill ja siis sain potti kallistada ja ka niisama öökida. Kõige hullem on siis kui on peavalu ja see on mul tavaliselt migreeni moodi ning siis küll öögin ja oksendan.
    Muidu niisama iiveldust pole ainult kui kõht ikka tühi on siis on paha olla.
    Isu ka pole, ei suuda nagu midagi süüa sest mitte midagi ei taha. Lihtsalt sunnin ennast midagi sööma.
    Ootan juba, et saaks ka liigutusi tunda, kaalu väga juures pole, sest noh tänu oksendamisele see ka kõigub mul. Mingi pisike punu on ees igatahes küll, tööpükstel ma nööpi kinni ei saa muidu surub liiga kõhule :)

    Aga edu sulle eksamil, nael kummi. :) Ma pean ka enne kui beebi sünnib oma load ära tegema, sul ju oli ka pikk vahe sees kas sa maksid täitsa uuesti kõik teooria ja sõidutunnid??

    • Mul oli ka see iiveldamise jama põhiliselt siis, kui polnud söönud, või joonud. Seega seda peab koguaeg hästi jälgima, muidu pärast veel halvem olla. :D
      Mul oli autokooli tunnistus käes ja seda enam uuesti tegema ju ei pidanud. Mul jäigi pooleli siis, kui Annuga rasedaks jäin. Detsembris käisin teooriat tegemas, aga polnud piisavalt õppinud ja tuli üks viga rohkem, kui tohtis – kukkusin läbi. Siis jäin põdema, sest eksamile läksin suure kindlusega. Emalegi laulsin, et raudselt saan läbi, sest tegin mnt lehelt neid proovieksameid ja alati oli kõik 100% õige. Aga seal on nii palju korduvaid küsimusi ja enamus on ikka väga kerged seal. Ma mõtlen, et see meelega nii tehtud, et minusugused lollikesed eksamile läheks, läbi kukuks ja uuesti maksaks. :D
      Ja no paar nädalat peale seda põrumist sain juba positiivse rasedustesti, ning raseduse ajal ei tahtnud ma sellega tegeleda, suht stressirikas ikkagi. Olin ju tookord veel riskirase ka…
      Ja kui nüüd mõni nädal tagasi uuesti selle ette võtsin, siis pidingi ainult ARK’iga jamama. Kaks nädalat õppisin teooriat ja tegin eksami ära (üks viga, mis tuli ka sellest, et hakkasin endas kahtlema ja parandasin vastuse valeks). Nüüd olen paar korda sõidutunde võtnud, sest kõik on meelest läinud… Jube kallis lõbu – praegugi olen juba 100 euri maha sõitnud, mõne tunniga. Teine samapalju peaks veel võtma, siis on kindlam eksamile minna. Loodan, et saan esimese korraga läbi, sest padurasedana sellega jamamine on ikka päris raske.
      Nii, et kui sul on autokool läbi ja tunnistus käes, siis pead vaid ARK’is eksamid tegema. :)

  11. Eestis on endiselt see 37nd. Et kui siis sünnitad siis enam pole enneaegne? Eksami kohta annan sulle niipalju nõu, et võta rahukikult. Mul omal on ainult sõidueksam arkis tegemata, kuna jäin rasedaks.Esimene kord kukkusin läbi oma närv vedas alt ja tegin tobeda vea. Ma olen hetkel nii emotsionaalne siis ma lihtsalt ei suuda hetkel uuesti proovida. Eelminekord ikka olin endast nii väljas, et mees arvas kodus, et ma kellegi surnuks sõitsin. Sünnitan ära, kosun natuke ja proovin uuesti?

    • Seda ikka tead, et kui 6 kuu jooksul peale teooriaeksami sooritamist, sõidueksamit ära ei tee, siis pead teooria ka uuesti tegema? :D

Vasta Merka-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.