Rasedusnädal: Kakskümmend seitse ja kakskümend kaheksa

Nädalad lausa vuhisevad mööda ja ma kardan, et enne, kui ma arugi saan, on see laps juba siin. See oleks ikka ülim karma, kui ta otsustaks enne tähtaega tulema hakata…
Ma ütlen ausalt, et mul hakkab süda kiiremini lööma, kui mõtlen, et kuskil kahe kuu pärast oleks juba täiesti okei, kui ta tulla tahaks. KAKS KUUD?! Eeee, see ei saa ju õige olla? :D
Mul pole tema jaoks mitte midagi materiaalselt valmis muretsetud. Ainult need asjad, mis Annust alles jäid, ala lamamistoolid ja kiigud jne. Aga näiteks riided – tühjus. Ja kui olekski riideid, siis poleks mul neid mitte kuhugi panna… Sõbranna tegelt pidi mulle titeriideid saatma, aga ma ei tea mis sealt üldse oodata on, või millal ta paki teele saab panna. Tal oli alles opp jne…

See on ikka suht ulme, sest Annu ajal oli mul selleks ajaks vist isegi apteegis käidud ja hakkasin juba haiglakotile mõtlema, ning sünnitusplaani täitma. :D
Mul on lausa paha tunne, ma ei taha, et beebi mõtleks (mitte, et ta teaks, või aru saaks :D), et ma tema tulekut kuidagi vähem ootan, kui esimese lapse oma. Rasedus lihtsalt möödub nii kiiresti ja raha sulab käte vahelt veel kiiremini. See on see majaomanike suurim rõõm…

Siis vaevab mind veel mõte sellest, et varsti peaks ju fotosessiooni ka paika panema. Pidin Ailile kirjutama, aga ma ei tea ju kus ja kuidas ja mida ma üldse tahan ja mida ma sinna selga panen ja mis ilmad selleks ajaks üldse on jne… Parema meelega ei läheks üldse kugugile, ega teeks midagi. :D Aga pilte samas ikka tahaks ju.
Kaua jokutan, siis jäängi ilma kah. Kaugel see mai enam on…

Ma reedel vaatasin kahe pealt seda ‘nädalalõpp kanal 2ga’ vms. No seal oli see ”padurase” Liina Randpere külaliseks neil… Kalpsas seal sädelevas kleidis ja kontskingadel ringi, ning säras nagu jõulupuu. Ma mõtlesin, et olete te ikka kindlad, et tal seal kleidi all ikka titt on, mitte näiteks…padi? :D
Kõik mis ta rääkis, oli tegelikult ju õige – kui sa oled enne juba diivanisse auku istunud, siis raseduse ajal oled veel hullem ja hädisem. No nii ongi. Ma ei saa ju oodata oma ”vormi” juures, et mul oleks sama kerge olemine, kui temal, kes ta viimaste päevadeni veel treeninguid andis. See naine on minust vast oma 10 aastat vanem ja 110% paremas füüsilises vormis.:D

Mina olengi täpselt selline rase, nagu ta seal näitas – käed ja jalad laiali, suremise nägu ees, keset diivanit selili. Ja süüdistada pole ka selles kedagi, peale iseenda. :D
Igatahes, kadestamisväärselt ilus ja krapsakas rase. Kuigi mul oli sama suur kõht juba kolm kuud tagasi. :D
Ta sai vist nüüd oma beebsu kätte? Huvitav kumb tal sündis ja mis nimeks pandi? Pole nagu kuskil silma veel jäänud, aga olevat ära sünnitanud ju?

Aga kui rääkida minu enesetundest, siis – ilma suuremate muutusteta. Väsimus annab tunda ja seljavalud on ka ikka korralikud, aga no nagu üks kõva Eesti naine ikka – kannatame ära! Kuigi mul on mu lähedastest kahju. Vahel on küll tunne, et neil hakkab kõrvadest sitavett purskama, kui ma veel ühe korra ägisen või ‘I’m too pregnat for this shit’ ütlen. :D

Eile öösel näiteks läksin kööki ja ei teadnud kas hakata nutma, või kedagi mättasse lüüa. Või mõlemat? Keegi kassidest oli keset põrandat rämedalt maha roopinud, külmkapist voolas mingit kahtlast punast vedelikku ja lillepott oli ka aknalaualt maha visatud, nii, et terve lauaalune oli mulda täis, ning lill ise vedeles teisel pool kööki. Ma lihtsalt ütlesin vaikselt ‘aw hell no’ ning astusin selg ees köögist välja…
Aga kuramus – hommikuks ei olnudki lill end ise kokku korjanud, ega külmkapp end ise puhtaks teinud. Rääkimata siis kassioksest, mis ka ikka veel nahhaalselt keset põrandat kükitas. :D

Ma vahepeal jõudsin juba täitsa muretsema hakata. Mulle tundus, et mu keisriarm hakkas valutama… Mitu päeva oli selline ebamugav valu alakõhus. Aga õnneks läks see täpselt siis üle, kui ma juba arstile helistama hakkasin. Ma tõsiselt loodan, et see ei kordu ja sealt mingit suuremat probleemi välja ei kooru.

Viimase kahe nädala jooksul on veel mõni uus asi ilmnenud (või siis mitte nii uus). Näiteks vahepeal kimbutasid mind siin jälle rahutud jalad. Õnneks mitte nii hullult, kui raseduse alguses ja Annu ajal, ning nüüdseks on see juba möödas ka.
Mõni päev tagasi märkasin, et mu labajalad on vist veidikene paistes. See on küll midagi, mida ma Annu ajal kogeda ei saanud.
Ja ma ei tea kas ma olen lihtsalt nii valge, et veresooned paistavad välja, või hakkavad mulle veenilaiendid tekkima. Õnneks mingeid suuri munasid veel üleval ei ole.

Ülejäänud asjad on ikka vanad head – kõrvetised, kuiv nahk, alaseljavalu, vahel ka puusavalu, väsimus, toonused, ”laps kukub kohe välja” tunne jne…

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

8 thoughts on “Rasedusnädal: Kakskümmend seitse ja kakskümend kaheksa

  1. Minul nt olid teise raseduse ajal sellised vastikud valusööstud, mis võtsid lausa põlvist nõrgaks. Ma kartsin kohe, et armiga mingi jama aga rääkisin sellest ka ämmaemandale ja sain teada, et kuna eelmine oli keiser, siis selle ajaga on tekkinud liited ja need venivad ja tekitavadki valu. Õnneks ei olnud seda tihti aga jube valus oli küll.

    • Eks ikka aitab, aga enamasti koristan ikka mina. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui keegi teine nt tolmuimejat kasutab, mul tekib tunne, et ma pean kõik üle tegema. :D

    • Ma ka ei tea kust see väljend on tulnud, aga külge on ta mulle jäänud. Aga pmt padurase on lõpurase, või lihtsalt väga rase naine. :D

Vasta annika-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.