Rasedusnädal: Kakskümmend üheksa

Beebi kaalub umbes 1,3 kilo ja on 40 cm pikk. See on suurem, kui Annu beebinukk! Suhteliselt pöörane on mõelda, et mu kõhus on nõnda suur areng toimunud. Alles ta oli oa suurune ju… :D

Enesetunne on mul endine. Ma olen meeeeletult väsinud ja mitu tundi enne seda, kui Annu lõunaunne minema peaks, haigutan mina juba sajandat korda, ning üritan kuidagi mitte kokku variseda. See väsimus ongi ilmselt hetkel kõige häirivam, sest teisi asju suudan ma veel kuidagi kannatada.
Tahaks ka end koos Annuga lõunal kerra tõmmata ja see paar tundi magada, aga elutoas diivanil tukkumine on rohkem enesepiinamine, kui puhkamine. Ja magamistuppa ma end ka sättida ei saa, sest siis on rusikareegel see, et Annu ärkab juba tunni pärast üles. Ta on päeval kuidagi eriti erksa unega ja lööb silmad lahti iga krapsu peale.
Viimastel päevadel aga pole ma suutnud kuidagi enam üleval olla, ning olen lihtsalt diivanile ära vajunud… Ja siis pärast end maa põhja neednud, sest kõik kohad on veeeel haigemad ja kangemad.
Ma võin öösel ilusad 9 tundi magada (miinus nelisada reisi vetsu) ja ärgates ikka ohkida, et ma ei suudaaaa veel tõusta.
Nii tühised asjad nagu kõrvetised, seljavalud ja see neetud puusavalu, tunduvad juba köömes selle unejama kõrval.
Annusuguse aktivisti kõrvalt on ikka päris vilets nii kalts olla… Tunnen end lausa jubeda emana, sest ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksa temaga tegeleda… Ja siis ta jaurab ja jaurab ja jaurab, mis veel omakorda sööb mu närve, energiat ja elutahet. :D

Mulle ei sobi absoluutselt see jõuetu kalts olemine. Mitte midagi ei jaksa ma enam teha. Igal võimalusel pargiks oma tagumendi maha. Isegi seista ei jaksa. Diivanilt tõusmine näebki nüüd välja, nagu filmides. Mina, nagu hädine sitasõnn, keset diivanit pikali maas, siputan käte ja jalgadega, kuni keegi mind püsti lükkab. Kui seda abikätt aga ei tule, pean end kuidagi ise püsti rullima… See on üks paganama vaevaline ja valus protsess. :D

Teine üpriski uus ja minu jaoks veider ”sümptom” on see, et lapse liigutused on kohati väga valusad. Ma ei tea mis närvi otsas ta nüüd tallub, või mis värk sellega on, aga nii, kui ta mulle jalaga paremale üles matsu paneb, olen mina sellistes valudes, vat, et võtab jalad alt. Liigutus iseenesest ei tundugi nii suur, aga on meeeletult valus.
Liigutuste kohapealt olen ma ikka seisukohal, et tahaks rohkem ja tugevamini ja veel ja veel. :D Kui need just ei ole need ülal kirjeldatud jalalöögid paremale…

Ei mina tea, kuidas ma siin kuu-kahe pärast veel peenraid tegema hakkan. Pean ilmselt endale orjad palkama, et Annu suvel ikka värsket hernest ja porgandit nosida saaks.
No nui neljaks, aga kasvuhoonesse kurki-tomatit-paprikat panen ikka. Kasvõi läbi pisarate. :D

Eile hommikul oligi mul kerge rõõmu sööst, sest LÕPUKS tulid üles mu paprikataimed. 20 päeva ootasin. Ei tea kas neist eluloomi ka saab, aga eks ole näha. Ma vähemalt üritan!
Järgmisel nädalal peakski tomatid mulda pistma ja kuskil nädal peale seda, kurgid ka…
Ma loodan väga, et see lumejama saab nüüd lõpuks läbi. Juba (vähemalt) kaks korda on meie õu poolenisti kuivaks saanud, kui tuleb uus sjitt maha. Ma pidin üleeile kaks korda silmi hõõruma, et uskuda seda pilti, mis mulle aknast välja vaadates, vastu passis. Nii ilusat ja paksu lund ei olnud jõulude ajal ka maas! Mis jant see siis olgu, kui on õige aeg maha sadada, ei näe tulla või? Ja nüüd, kui tahaks juba tärkavaid kellukaid näha, ei suuda ta ära otsustada kas sulatada või külmetada. Sula siis sula, külm siis külm, aga see vahepealne jura mulle ei meeldi.

Igatahes. Liikuv maakera olla, pole üldse nii kerge, kui arvata võiks. Ja kui keegi veel mu pingviinide paraadi kõnnakut narrib – ma ei vastuta oma tegude eest! :D

DSC_0050

Comments

comments

4 thoughts on “Rasedusnädal: Kakskümmend üheksa

  1. Palun vabandust oma mitte-kursis-oleku pärast, aga kas saan ôieti aru, et tegemist on 7-kuuse rasedusega ja ühe kôhubeebiga? Ses môttes, et kôht on minu meelest küll lôpuraseduse moodi? Ja Sa pole sugugi paksuks läinud, muidu vôiks selle üleüldise tüsenemise arvele kirjutada… Vôib-olla eksin muidugi, aga mulle tôesti tundub suur:)

    • Sa oled viimase 24 h jooksul juba teine, kes mulle sarnase küsimuse esitab. :D
      Jah, peaks olema üks laps ja seitsmes kuu. :D

  2. Ma ikka sinust paar nädalat maas (mul 26 nädalat), aga samamoodi ajab närvi, et inimesed kommenteerivad kõhtu. See pole üldse teiste asi. Nii palju erinevaid rasedaid on ja seega ka kõhud erinevad, millal ükskord lõpetatakse rasedate võrdlemine, mida see annab. Selliste pärast tuleb tahtmine oma punu terve maailma eest ära peita, sest nii haigeid inimesi on lihtsalt.

    PS kuidas kaalu jälgimine edeneb?

    Sulle jõudu :)

    • Mind tegelikult ei häiri, aga see tuttava poolt tehtud kommentaar pani lihtsalt kokutama. Mulle ei ole keegi muidu julgenud väga tulla ütlema ”appiiii, sa oled NIII suur”. :D
      Ei edene eriti. Nii hullult ka juurde ei võta enam, aga ikka koguneb vaikselt… :/

Vasta Katrin-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.