Rasedusnädal: Kakskümmend üks ja kakskümmend kaks

Seda on lausa imelik kirjagi panna, mu sees on kakskümmend kaks nädalat vana beebike… Aeg ikka lippab meeletu kiirusega. Alles ma alustasin nende postituste tegemisega ju?

Ma pole endiselt beebile mitte midagi ostnud, ja ma hakkan juba kergelt ära flippima, sest aeg saaks nagu juba otsa. Ja osta on vaja veel palju. Ma pole veel isegi uurima hakanud mida selle vankri teemaga teha. Ma arvan, et ma ei hakka uut vankrit ikkagi ostma. Vähemalt mitte kohe. Prooviks enne mingit seisulauda, või seda pukki, kus vanem laps istuda saab. Aga milline sobib Hartanile, palju see maksab ja kas kokkuvõttes tasub üldse ära, kui selle hinnaga saaks juba pmt kaksikute vankri… Alustuseks ehk muretsen hoopiski kandelina ja panen beebi#2 sinna. Nüüd on mul kahju, et oma mobywrapy ära müüsin…
Mind natukene hirmutab see mõte, et Annu saaks vabalt liikuda – seisulaualt või pukilt saab ta ju ise ära tulla, aga vankris on ta ilusti kinni. Ma arvan, et ta ei püsiks mul eluski seal seisulaual, kui me nt poes oleme. Ja see pilt, kuidas ma teda mööda poodi taga ajan, endal korv ühes käes ja titt käruga teises käes – ma ei suuda seda mitte kuidagi meeldivana ette kujutada. :D

DSC_0077

Ehk tekitab minus seda ”aeg saab kohe otsa” tunnet ka see, et ma olen juba mitu korda unes näinud, et sünnitan enneaegse lase.
Ma ei saa aru kust mul see ”hirm” tuleb, et ma koguaeg seda unes näen. Ma ei ole sellele isegi mõelnud ja alati pigem kindel olnud, et ega see beebi enne oma tähetaega küll välja ei vupsa.
Alles eile öösel nägin ma unes, kuidas ma enneaegselt sünnitama läksin ja beebi asemel sain ma sülle KANA. Kana, kes ei võtnud rinda ja ma olin meeleheitel – kuidas ma siis ei saa oma last rinnaga toita, noh KUIDA, ahh? Et noh… jah.
Rinnaga toitmisest rääkides – Annu sai eile viimast korda tissi… Lasin mehel sellest ka pilte teha ja sain paar päris armast mälestust… Me mõlemad oleme kurvad, aga tema ikkagi rohkem. Ma usun, et see võõrutamine oli praegu meie jaoks õige otsus. Peale sellega alustamist on Annu palju iseseisvam. Ma usun, et see ise uinumise värk oli ka kõik tissitamise taga kuidagi kinni… Ja küllap tuleb see väike puhkus ka mulle endale kasuks.

Kõhubeebs on nüüd juba nii suur ja tugev, et annab mulle ikka päris korralikke matsusid. Kõht käib vahepeal kahte lehte… Kuigi see oleneb ikka suuresti tema asendist. Praegu on ta vist end ringi pööranud ja siblib käte-jalgadega mu selja poole, sest ma ei tunne teda erit palju. Sellest on muidugi kahju…
See rasedus kuidagi ”ununeb” mul vahel ära. Üsna tihti ma lausa mõtlen õhtul, et kas ma üldse olen teda täna tundnud? Aga üldiselt, kui Annu on juba magama jäänud ja ma rahulikult leban, hakkab tema möllama ja siis me suhtleme. :)

Ma ikka mõtlen koguaeg, kui tänulik ma olen, et mu lapsed on terved ja kõik on hästi. Olen viimasel ajal kogemata nii palju õudukaid lugenud, et… võeh. Ma ei suuda nende emade valu ette kujutada ja loodan, et ma ei pea seda kunagi kogema. Pisarad lausa kipuvad silma, kui mõtlen, et minu beebidega midagi sellist juhtuks… Kuidas üldse millestki sellisest üle saadakse, või kust see jõud võetakse, et edasi elada. Mina vist ei suudaks…

Sümptomite kohapealt nii palju, et ega muud eriti hullu veel ei ole, kui seljavalu, kergemad kõrvetised (Annu ajal ma ikka põlesin juba täiega sel ajal) ja rinnad on valusad (see võib ka võõrutamisest ju olla praegu). Väsimus muutub ka ikka aina hullemaks. Vahel pole üldse energiat, et üles tõusta. Tahaks lihtsalt lamada ja olla, mitte koristada, kokata, Annu järgi joosta… Võhma ka pole üldse – no ma lihtsalt ei jaksa Annuga joosta ja mürada, eriti veel õues ja külmaga…

Tegelikult üks kõige nõmedamaid ”sümptomeid” on hoopiski see, et ma pean koguaeg korralikult sööma. Muidu on selline tunne, et võin minestada. Olen mitu-mitu korda järsu pearingluse tõttu keset põrandat maha istunud, sest muidu oleks pilt tasku läinud. Ma lausa kardan, et mis siis saab, kui ma ükskord tõesti ära minestan ja pea näiteks kapi vastu ära löön – mis siis Annust saab, kui mees tööl on vms. Ei taha mõeldagi!

22. nädal möödus enamus ka haiguse tähe all. Ma pole siiani veel päris terveks saanud. Ikka on veidikene halb olla, kurk on vahel valus ja ajab köhima. Ma lausa kartsin, et ehk olen ka selle tõve endale külge saanud, millest uudised räägivad, aga mul pole õnneks palavikku olnud. Mitte, et ma oleksin 100% kindel, mis need sümptomid selle haiguse puhul üldse olema peaksid…
See viimane nädal oli üldse tüütu. Me ei saanud mitu päeva õuegi ja selline ”appi-ma-ei-suuda-enam” tunne tekkis. Rutiin on hea, aga liigne rutiin – vot seda ma ei suuda kannatada.

Lumi sulas ka nii ruttu ära, et me ei saanud lumememmegi teha. Ma nii ootasin seda, et ilm korraks soojaks läheks, ja saaks sulalumega mängida… Seda ootasin ka, et saaksin pildistamise osas ühe ”katse” õues järgi teha, aga noh, lumi on ju lännu. :D

Btw, kas ma olen ainus, kelle arust on sajandi armastus viimasel ajal täielik bullshit? Ma ei tea, minu jaoks kaotas see oma võlu, kui Hürrem välja vahetati. Ma A-B-S-O-L-U-U-T-S-E-L-T ei salli, kui näitlejaid vahetatakse. Ma saan selle vajalikusest aru, aga vaatajana ma seda ei salli. :D

Aga ma lähen nüüd joon oma teed edasi, ning hakkan õhtusöögi peale mõtlema…

DSC_0002



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

26 thoughts on “Rasedusnädal: Kakskümmend üks ja kakskümmend kaks

  1. Üks totter küsimus, mis vaid kaudselt teemasse :). Oletame, et raseduse kestus on nt 21+3. Minu mõistus ütleb, et see on 22. nädal (21 täis ja jookseb 22). Samas raseduskalender surub peale, et peaks lugema 21. nädala kohta infot (no et milline on loode, mis areng toimub jne). Närvi ajab :D.

    • Njaaa, mõned mõtlevadki üht, teised teistmoodi. Eelmise rasedusega mõtlesin ka, et 21+ on 21. nädal. Nüüd on ikka 21+ 22. nädal. Minu mõistus ütleb ka, et nii on ikka õige.
      Eelmise rasedusega sain ka pmt kohe alguses aru, et teine variant on ikka loogilisem, aga siis olin juba nii kirjutama hakanud ja ei saanud enam muuta ka. :D

    • Igaks juhuks ütlen, et närvi ajab segadus kõiksugu veebis olevate raseduskalendrite ja terve mõistuse vahel, mitte see, kuidas sina oled arvestanud :). Ise lähen esimest korda ämmaka juurde järgmisel nädalal, eks siis küsin temalt ka üle.

  2. Ma ka ei saa aru, kuidas Sul rasedus juba nii kaugel on. Alles sa nagu rääkisid, et said triibud. Mul endal hetkel hakkab homsest 34 nädal ja vahepeal on küll tunne, et Sa paned mööda oma rasedusega. :D Et sul juba nii kaugel ja minu rasedus nagu küll nii kiirelt ei lähe. :D:D

    Tahtsin küsida veel selle kohta, et sa pidid ka eelmise raseduse ajal veresuhkrut möötma eks. Mäletan, et kirjutasid, et jube kallid on need testiribad ja asjad. Mina pidin ka nüüd eelmisest nädalast veresuhkrut möötma hakkama. Aga mulle ütles diabeediõde, et rasedad saavad tasuta neid ribasid Foorumi keskusest. Mul mees täna tõi mu retseptiga sealt 300 riba ja nõela. :D Saan päris palju augustada end.:D Et huvitav, et Sulle seda varianti ei räägitud ja maksma pidid.Mis sest, et 90% soodusega aga siiski.

    • Ma jään ise ka vahel mõtlema, et ega ma mööda ei pane, või kuidas see aeg nagu nii kiirelt liigub, aga noh, kahjuks on kõik õige. :D Kas sul on vanemaid lapsi ka? Minu puhul aitab kindlasti nädalate kiirele veeremisele kaasa Annu olemasolu. :D
      Ma sain jah 90% soodustusega neid. Ei mäleta küll, et nad nüüd nii hirmus kallid oleksid olnud, paar euri umbes. Aga kui niisama, ilma soodukata, peaks neid ostma, siis oli vist jah 25 euri üks karp vms. No see on küll jube kallis ju. :D

  3. Minul oli nii igatahes, et ma ei saanud otseselt diagnoosi kuna mingi veresuhkru näit kuskil oli tsipa kõrgem kui peaks, aga mitte piisav et rasedusdiabeedi diagnoosi panna. Niisiis sain glükomeetri, aga testribad pidin täisraha eest ostma. Pole diagnoosi, pole soodukat :)

  4. Ebastandardse toru külge saab lisaastet ühendada ka tavalise metallist kinnitusklambriga. Lihtne ja soodne lahendus.

    • Sorri, aga ma ei saanud mitte midagi aru, mida ja miks sa räägid. :D No nii palju sain, et jutt käib kaamerast ja migist objede võimalusest, aga…? :D

    • Mu arust rääkis antud kommenteerija ikka vankri lisistmest/-astest, mitte mingist kaamerast.. :D

    • Hahahaa, vist jah. See kaamera värk on mul ajus nii kinni, et ma ei mõelnudki millegi muu peale. :D

  5. Ise kaalusin ka seda seisulauda aga reaalsus oli see, et pea 2a laps ei tahtnud mul küll seal peal seista ja tema nõudis ka ikka kärus istumist ja nii see seisulaud maha sai müüdudki. Soovitan osta sul ikka tandemkäru järelturult, mille võib üsna hea hinnaga saada ja saad kahe lapsega iga kell kuhu tahes jalutama minna ja ei pea muretsema Annu pärast. Kusjuures minu 2ne oli väga aktiivne/asjalik/suur kõndija ise aga vot seisulaua peal polnud nõus olema ja eks armukadedus ehk ka, et miks tita saab vankris olla ja tema ei saa.

    Teine asi on see kandelina :D See oleneb jälle täiesti lapsest ja emmest ma usun. Tean, et paljudele sobib ja kiidetakse aga meile jälle kahjuks ei sobinud. Ei saanud mina vist selle sidumisega õieti hakkama ja kui saingi, siis selle pambu panemine sinna linasse tundus igati keeruline ja kui tita oli juba linas, siis ei meeldinud jälle temale seal. Lisaks suvel oli tital veel väga palav ka seal sees. Minu elu oleks olnud küll muidugi kordades lihtsam, kui oleks saanud lina kasutada, sest kohati tundisn, et ei saagi midagi teha, sest beebi tahtis koguaeg lähedust. Nii kui käest ära panin oli kisa lahti aga 2ne tahtis ka tähelepanu. Loodan, et teile sobib :)

    • Ohjah. Ma ühel hetkel kaldun ühele poole, teisel hetkel teisele poole. Pean vist siis lihtsalt ootama ja katsetama, mis meile sobib… Mina ka ei saanud lina sidumisega hakkama, sellepärast ta maha müüsingi, aga ega ma eriti vaeva ka ei näinud. Kõhukott oli lõpuks mugavam variant, aga päris värsket beebit sinna üldiselt panna ei saa… Tegelikult müüakse mu ergobaby kotile beebisisusid ka, ehk peaks hoopis selle muretsema…? :D
      Lina võib jah suvel palav olla, aga arvestades meie suvesid, siis jaamh… :D

  6. Ma kaldun ka arvama, et otstarbekam sellise väiksema vanusevahega laste puhul on kas lisaiste või uus tandemkäru. Mu poiss, näiteks, on selline krae ja paneb esimesel võimalusel nelja tuule poole ajama. Poes ei tohi talle anda võimalust ka ise ringi liikuda. Esiteks hakkab kõike näppima ja teiseks tuleb suur draama, kui ta mingit lampi asja ei saa :D Ta on loomult väga temperamentne ja uudishimulik. Loomulikult on lapsed erinevaid, kindlasti on ka eriti hästi dresseeritud alla kaheseid, kes mitte kunagi ei jookse kuhugi.
    Kandelina (rõngaslina) meeldib mulle üldiselt rohkem kui kandekott ja seda ei pea kuidagi eriliselt siduma ka. Mu ergobaby on ootamatult osutunud kasulikuks hoopis vanema lapse seljas tassimisel.
    Teine rasedus tundus mulle küll minevat jube kiiresti. Ei jõudnud teist nagu nautidagi, kui juba sünnitamiseks läks..

    • No mul on ka selline tunne, et see rasedus lausa tuiskab mööda. Enne, kui jõuan nautima hakatagi, pean juba ta välja pressimisele mõtlema hakkama. :D

  7. Ma esimest last oodates sünnitasin pidevalt kassipoegi ?? nagu pidevalt. Ühe korra vist nägin unes ka seda, et sündis HAMMASTEGA beebi aga too muutus ka vankri täieks kassipoegadeks. Ajuvaba.
    Enamasti on nende unenägudega nii, et lähevad vastupidi. Ehk, et poidlad pihku, et pead 37 nädalani vastu :)

    • See pidi tegelikult väga tavaline olema, et rasedad igast haiget kraami näevad. :D

  8. Mu #1 jättis ka tissi maha kui teise ootele jäin. See oli natuke enne #1 teist eluaastat. Mul endal oli halb ja ebameeldiv tunne. Ja eg tal sellest väga midagi polnud ka nagu. Piima jäi nii väheks peale rasedust, et ta ei saanudki sealt midagi.
    Sündis #2 ja #1 hakkas ka rinda nõudma. Ise 2a 5k ? andsin siis, arvates, et nagunii ära unustanud kuidas aga kus sa sellega. Siis jäigi nii, et päevas u korra saab tema ka rinda. Mul oli temast nii kahju. Ta ei teinud pisemale kunagi haiget, kallistas, hoidis, hellitas. Aga nägin, et ta on vaimselt muserdatud, et tema polegi ainuke enam ning vastsündinu peale nii palju aega kulus.
    Esimesed nädalad ikka nutsin, sest kõigist oli kahju ja eks hormoonid ka panid segast.
    Nüüd #2 viie kuune ja asjad väga tip-top :)

    Ma ostaks kaksikute käru ilmselt. Pikka maad ka kindlam kahe pisikesega käia.
    Ma käin poes tavaliselt suuremaga, õhtuti kui isa väiksemat hoiab.

    • Ma kardan ka, et Annu tahab siis uuesti hakata tõmbama, kui paari kuu pärast nüüd teine sünnib ja Annu näeb, kuidas teda toidan. Ma arvan, et ega ma ei suudaks ka siis keelata. :D :D :D

    • Ma tahtsin kuni teise lapsni tissitada, et KOHE piim teise jaoks olemas oleks. Esimesega tuli piim alles 4 päeva peale sünnitust. Teisega ka..
      Lugesin tandem imetamise koha üsna palju ja olin selleks täiega valmis ? ja noh, mingil määral teemegi nii. Päevas korra v kaks saab suurem ka rinda. Oleme rahul ?

    • Njaa, ma tahtsin ka. Aga noh, siis läks nii, nagu sulle eelmises kommentaaris vastasin… :(

Vasta Kadri-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.