Kui ma eile õhtul magama läksin, jõudsin arusaamale, et homme (täna) pean tegema mõõtmised-kaalumised-pildistamised 25+0 nädalaks, siis võib vist öelda, et ma veidikene värisesin. Ma ei jõua ära imestada, KUI kiirelt see aeg ikka läheb. Mee-ee-eeletu lihtsalt!
Igatahes, nüüd on mu suurim ‘häda’ selles, et ma olen vahelduva eduga jalutu.
Ja ma ei liialda mitte millimeetritki, kui ütlen, et ma ei saa vahepeal püsti tõusta, sest paremasse puusa lööb selline valu, nagu see oleks vähemalt viieks jupiks murtud.
Eile õhtul ma näiteks nuuksusin vaikselt ja põhimõtteliselt roomasin voodisse, sest parema jala peale toetuda võimalik ei olnud.
Mäletan, et Annu ajal oli mul ka sama kammajaa (sama jalaga ka kusjuures), aga ikka tunduvalt hiljem.
Heal päeval on kõndides selline tunne, et jalg on veidikene nagu välja väänatud, või midagi, aga lihtsalt puusast. Niisama ei häiri ega valuta, aga annab tunda, kui liigun. Ja no halvemal päeval, nagu näiteks eile õhtul (nii hull ei olegi veel selle rasedusega olnud, kui eile oli), käin longates mööda seinu ja vannun omaette.
Ja mis kõige haigem, see tuleb ja läheb nagu jumal juhatab. Ma kujutan ette, et mees arvas küll eile, et ma tsirkust teen. Kööki läksin mööda seina, nuuksudes, ja tagasi tulin, nagu poleks mitte midagi juhtunud… :D
Aga pluss on see, et seljavalu jääb selle valu varju! Nädal tagasi oli veel mu suurimaks mureks just alaseljavalu, mis kergelt meeletuks juba kiskus.
Ausalt, selline tunne on, et surm ei saa enam kaugel olla, sest mu lihased ja liigesed ütlevad lihtsalt ükshaaval üles. :D
Õnneks praegu selle koha peal enamus mu hädad ka lõppevad, sest need kõrvetised, kahe jala vahel olev raskustunne jms, on täitsa köömes. Inimene pidi ju kõigega harjuma, ka poomisega. Alguses siputab natukene, aga pärast jääb ju täitsa rahulikuks. :D
Oh jah, nagu näha, siis pole ma veel oma väsimusest ka üle saanud. Tekib juba tunne, et ma olen kergelt diliiriumis.
Alles ükspäev seletasin sõbrannale midagi hoogsalt ja imestasin, et ta pool aega vaatas mind nagu hullumeelset – ta ei saanud sõnagi aru, mida ma rääkisin.
Annu ajal oli sellega vähemalt hea kerge – mine ja maga, millal iganes soov tekib. Nõnda ma vist enamus rasedusest tegingi kolme tunniseid lõunauinakuid, nagu väike beebi. Mmmmmmm, nii mõnus…
Praegu olen ma lihtsalt füüsiliselt ja emotsionaalselt nii väsinud, et tahaks ühe korraliku talveune ette võtta. Aga üks karupoeg ei oleks sellega vist eriti päri…
Muide, täna panin eelmise raseduse ajal 39+0 tehtud kõhukipsi endale peale, ja sain kergelt muiata. Kõht oli peaaegu sama suur, aga kõik muu oli kolm korda väiksem. Kuhu mu rinnad kadusid? :D
Positiivse noodi alt, siis laps hakkas end jälle liigutama. Eile tegi sellist mürglit, et mu kõhunahad ka vist ragisesid. Mürgeldamise lõpetas venitusharjutustega. Ma nagu mäletaksin, et Annu ajal oli selline sirutamine alles 30+ nädalal. No ala, et laps lükkab jala sulle ribide vahele ja siis sa üritad seda vaikselt-vaikselt tagasi suruda, sest muidu lendab kohe midagi. :D
Igatahes, ma olen jalutu ja suren kohe haigutamise kätte, aga kuidas teil läheb? :D
P.S Pool postitust mõtlesin, et kas mu laused üldse mingisugusegi nurga alt loogiliselt kõlavad, aga jamh… Nagu näha, siis midagi paremat ma ka välja hetkel ei mõelnud. Lähen parem mugin ühe granaatõuna ära ja saan raualaksu. Võib-olla täna joppab ja Annu magab ka veidikene kauem, kui pool tundi. Saaks ka kümme minutit ”magada” ehk…
P.S.2. Ma iga jumala nädal üritan siia lõppu kohe kõhust pildi ka lisada, aga alati on sellega mingi jama. Millal on need pildid mehe telefonis, millal lihtsalt kadunud ja vahel, nagu näiteks täna ja praegu, ei suvatse telefon lihtsalt koostööd teha ja taob mingeid errorieid ette. Ma ausõna ei jaksa praegu sellega võidelda. Vaadake mu punu teistest postitustest ja mõelge sinna veel 5 cm otsa, siis saate aimu, kui suur ma praegu umbes olen. :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
Kas soo teada saamise koha pealt olete midagi otsustanud? :)
Ootan oma aja ämmaka juurde ära ja siis vaatame edasi. Üritan teda seebitada, et kas saaksin ikka veel ühe UH’i. :D Tahaks ikka teada, aga 60 euri ei raatsi maksta. :D
Mul oli sama jama esimest oodates. Parem puus tegi sellist valu. Nutsin. Ma ei saanud voodis keerata, püsti. Diivanilt püsti. Arst keelas mul koristamise, tolmukaga tegemise, põranda pesemise jne. Soovitas seista kahele jalale korraga toetudes, mitte nagu muidu tegin, et pigem toetasin vaid ühe jalale. Veidi aitas. Käisin ka nõelravis. Minu meelest ei aidanud üldse. Tegelikult kord aitas ja kord ei aidanud.
Peale sünnitust võiksid kükke teha ja treenida alaselja ja peput. Aitab sellest lahti saada. Mul oli veel aasta peale sünnitust raske maast üles saada. Kui nt lapsega põrandal mängisin ja seal pikali olin.
Ma oleks pidanud juba raseduse ajal neid kükke tegema aga jube raske oli. Ma esimesega olin üldse nagu vaal. Vett tais ja paistes. 52 kilolt 71 välja ?
Ma ise kahtlustan, et see on sellest, et kõik venib laiali, aga eks trenn aitaks ka kindlasti jah. Ühel hetkel, peale sünnitust, pean niikuinii hakkama trenni tegema. Viimane kord vähemalt lahendas selle jama sünnitamine. :D
Venibki. Lihased ei anna ni kiirelt järgi kui alumine ots venida tahab. Selle pärast see rõve valu seal ongi.
Nõelravi mutike ütles, et lihased on nii pinges ja tugevad, et ei anna sellele venimisele järgi.
See oligi nii jube kui peale sünnitust üle ei läinud. Oli küll kordades kergem aga siiski. Eluaeg lombakaks ka jääda ei tahtbudki. Teist ootama jäin tegin kükke juba ette ja kusjuures sellist valu ei tekkinudni. Korra sünnitusel oli puusas ja tagumikus selline valu, mõtlesin, et luud plahvatavad mu sees. Julm ?
Nojah, siis tean, mida tegema pean. :D
Huvitav mis häda sul järgmine kord on, kui sa oma nädalaid kirjeldad. Olen ise lõpurase, aga ei ole ise hädine olnud, ega ka inimesed minu ümber, ega kuskil gruppideski pole nii “haiged.” Noor naine.
Mulle tundub, et sa vist mõtled omale igasuguseid asju juba ise ka veidi külge? :)
Haa, oleks see vaid nii… :D
Nagu ei võiks enda blogis hädaldada? Veider suhtumine osadel ikka.
Aga, tagasimõeldes, oli rase nii tore olla. Samas oli mul raseduse lõpuni üsna ropp olla, algus oli eriti hull, lõpus väheke leebem.
Ajas iiveldama kõik need 9 kuud ja enamasti tuli päevas korra-paar toitu ka välja. Siis need jubedad kõrvetised, süüa sai ainult valitud asju, ükski asend ei sobinud, jalad lõid öösel krampi, põis ajas tihti vetsu ja aevastamine … noh, rase+aevastamine=märjad aluspüksid. :D
Aga ikka mõtlen, et oli ilus aeg. Isegi koos nende hädadega.
See isegi ei ole hädaldamisena mõeldud, vaid niisama räägin, et mis ja kuidas. See ei tähenda absoluutselt, et ma ei hindaks seda aega või midagi. :D
Mind ajab nii leili kui ininesel endal pole teatud asji juhtunud, siia teine kindlasti mõtleb välja, eks. Oma ninakeaest võiks kaugemale näha. Pea liiva all nagu jaanalinnul. Didn’t see didn’t happen…
Minu esimene rasedus oli selline.
*Ma olin nii vett täis, et ma ei saanud magada. Mu nahk sügeles ja ma nutsin terved ööd.
* ükskõik mida ma sõin, koik tekitas kõrvetisi ja iiveldust. Oksendasin raseduse lõpuni.
* puusad valutasid nii kohutavalt, et päeva lõpus jällegi nutsin ja võtsin isegi valuvaigisteid kuna ma ei saanud voodist ega diivanilt püsti. Ma kõndisin nagu pingviin, sest mul oli puusades mega valu. Kui terve päeva ringi mütatud sai, siis õhtul võisin kindel olla, et voodist püsti ma ei saa.
*puhkepulss oli 110-130 süda puperdas nii, et ma ei saanud magama jääda. Enda südame puperdamine oli nii häiriv lihtsalt.
Jessas, küll inimestel on ikka naljakad mured. Ma arvan kah, et kõik need asjad mõtles Lipsuke lihtsalt välja, sest tegelt pole ju võimalik, et rasedusega igasuguseid ebamugavusi tekkida võib! :D Noor inimene veel pealekauba. :D :D
Jap, kõik mõtlesin välja. Tegelikult on mu rasedus nagu üks haldjaid peeretav ükssarvik, kes pilve peal suhkruvatti sööb. :D
I made so much sense, that I can not even…
Hei! Tee palun üks postitus Annust. Kuidas tal läheb, mitu hammast duus, lemmik mänguasjad, kuidas magab, jne. :D
Hea mõte! :)
Ohh ma nii ootan su mudilast juba siia ilma ja ma isegi ei tea miks, kuna endal siin ümber õdedel neid beebisi juba kaks okei noh nüüd neli, üks õde paar päeva tagasi sünnitas kaksikud plikad lisaks veel ja kolmas õde ise ka rase aga poole vähem rasedust kui sul :D Mõtle natukene veel ja saadki juba oma kätevahele ta :) Nii lahe! Mu tekst tuli nii segane aga no pole hullu :D
Jaaaaa, ma ka. Täna just mõtlesin, et ükskõik, kui si** praegu mu enesetunne ka ei oleks, siis varsti on mul väike beebsuke. See on nii hirmuäratav, aga samas täiesti ulmeliselt lahe samaaegselt. :D
See puusavalu on jube tuttav teema. Kas on selline tunne, nagu jalg kaoks alt ära? Ma ei oska seda muud moodi seletada. :D Minul algas see rasesuse lõpus, kergekujuliselt. Rohkem olid seljavalud ja no üldse, kogu keha valutas. (Mul on muidugi selg üsna vigane niisamagi). Aga see puusavalu ja jala “kadumine” süvenes peale rasedust, nüüdseks on see arenenud krooniliseks reumaatiliseks põletikuks. Ma üldse ei taha hirmutada, ja kuna sul eelmise rasedusega oli ka, siis ilmselt on see möödiv nähtus. Aga kui peale rasedust jätkub, siis kindlasti arstile rääkida. Muidu oled äkki samasugune vigane nagu mina. :D
Ei ole nagu päris selline tunne. Lihtsalt vägaväga valus on, nagu midagi oleks katki. :D
Aga seda jala kadumise tunnet tean ka. Mõnel üksikul korral on nii olnud küll. Hea et käna ei ole pannud. :D