Rasedusnädal: kaksteist

Ma kõlan juba nagu katkine plaat, aga seis on üsnagi sama ja mingeid erilisi muutusi sümptomites ei ole. Kõik läheb hästi ja vahel lausa unustan, et olen rase. Olen nii lõputult tänulik, et see rasedus nii kergelt praegu läheb.

Kuigi kui uriseda ja nuriseda, siis seljavalu on vahepeal päääris jube. Hommikul voodist välja veeredes on tunne, et hing jääb kinni, sest lihtsalt nii meeletud valud on seljas. J ajust vasakul küljel, kus ka laps põhiliselt on.
Iga liigutus teeb haiget. Ja nii ma siis siin lonkangi vahepeal mööda maja ning ajan Anni taga, ise hoian seljast kinni ja ägisen. Nagu oleks terve öö väga vales asendis maganud, või midagi…
Õnneks ravib seda korralik massaaž, mida ma vahel mehekeselt nõuan. Peale seda on päev-paar jälle natukene parem. Kuigi öeldakse, et see selja mudimine pole raseduse ajal hea (spas näiteks keeldutakse sulle seljamassaaži tegemast, kui ütled, et oled rase, või noh, vähemalt mul nii juhtus). Pidavat sünnitust esile kutsuma. Aga mina seda ei usu. See on umbes sama totter nagu see, et raseduse ajal ei tohi käsi üle pea panna või pesunööri alt läbi kõndida. Ma oleksin siis Annu juba ma ei tea millal sünnitanud, sest terve raseduse aja pidi vaene mehekene mind nonstop mudima…

Igatahes, kui see välja jätta, siis pole nagu häda midagi. Tüüpilised kõrvetised, rahutud jalad, väsimus, öösel pean vähemalt korra vetsu kooberdama jne…

Aga palju rohkem hakkab mulle muret tegema see, et mis saab siis, kui ma ükskord pean sünnitama minema. Kuhu ma selle Annu panen? Isegi, kui ta jääks kellegi teisega, peale minu või mehe, siis mul lihtsalt polegi sellist inimest, kellele teda jätta. Ja see paneb mind päriselt ka muretsema, sest ükskord on valud ja veed ja möllud ehk platsis ja ma ei tea kuhu poole ma nende tittedega siis jooksma hakkan. Sünnitangi kodus, diivani ees? :D
Kui oma lähimas haiglas saan ma Annu peale beebi sündi meie juurde perepalatisse võtta, siis Tartus seda võimalust vist ei ole. Ja ega ma ei tahaks ka Annut kohe peale sünnitust meie juurde. See kõlab ehk karmilt, aga ma arvan, et ma ei suuda juba esimesest hetkest kahe maailmanabaga tegeleda. Tahaks vähemalt päeva-paargi oma uue titaga harjuda ja niiöelda omavahel olla. Sest nii, kui me koju saabume, hakab trall pihta. Ma ei kujuta ettegi, kuidas Annu sellega lepib, et emmel on nüüd veel mingi pamp, kes on tema jaoks tähtis ja tema üksi polegi enam A ja O. Kuidas sa seletad pooleteise aastasele, et emme ei saa sulle nüüd ja kohe süüa anda, sinuga õue minna või mängima tormata?
Eks ma pean meie režiimiga ka tegelema, et see oleks kindlamalt sees, sest praegu on küll nii, et asjad käivad pigem tema järgi (tahab sööb, tahab magab – kindlaid kellaaegu pole nagu paigas). Mis pole tegelikult õige. Selle paika saamine aitaks kindlasti mul meie aega paremini organiseerida ja ei tekiks selline kaose tunne.

Ma mäletan, kui jube oli see aeg, kui mul polnud mitte õrna aimugi millal Annu sööb-magab-situb. Sel korral proovin beebi#2’le selle režiimi rutem sisse saada…

Oeh, ma tegelikult kardan seda aega väga. Ma ju näen, kui emmekas Annu on. Isegi öösel peab ta kindlasti minu kaisus magama, kui mees teda enda poole veeretab, siis hakkab üks kisa ja kära pihta, ning veeretatakse end ruttu minu juurde tagasi. Igaks juhuks kohe teisele poole mind, et jumala eest issi kätte ei saaks… Muidu pole tal enam mingit probleemi kasvõi terveks päevaks issi hoole alla jääda, magatakse, süüakse ja mängitakse, ning mina isegi ei meenu. Aga kui on valida kas emme või issi, siis hetkel olen ikka mina see kindel valik.
Mul pole mitte mingit võimalust teda kellegi teisega harjutada ka, sest ühtegi sellist inimest lihtsalt ei ole. Kõigil on omad tegemised. Kes käib koolis, kes tööl, kes lihtsalt elab teises Eesti otsas, kel on endal väiksed lapsed jne…

Ideaalne oleks, kui mul oleks keegi lähedane, kel on juba mõistusega laps(ed) (no kes ei ürita Annust hüpekat teha, et temast autoga üle sõita või ei tao teda ämbriga pähe). Annu jumaldab teisi lapsi ja kui keegi selline meil külas on, siis on tal minust täiesti kama kaks.

Ja siis mõtlen ma ka sellele, et kui ma ka leian selle inimese, siis ta lihtsalt ei ole valmis selleks, kui taibukas, kiire, aktiivne marakratt Annu on. See on vaid hetke küsimus, kui ta on juba mingi jama kokku keeranud. Ma olen märganud, et inimesed, kel pole (enam väikseid) lapsi, ei oska ette näha võimalikke ohtusid ja seda, kui kiiresti õnnetus juhtub. Näiteks see üks kord, kui toetasid ainult korraks kuuma kohvitassi kapi servale, või see kolm sekundit, mil jätsid keemiakapi ukse lukku panemata. Tema eest tuleb koguaeg kõike peita ja ära panna. Nii, kui tekib võimalus, siis on Annu platsis ja uurib asja. Tal on pättuste peale kullipilk. :D

Ilmselt mõtlen ma selle viimasega jälle üle, sest kui keegi usaldab sinu hoole alla oma ihuvilja, siis vast ikka hoitakse tal rohkem silma peal. Aga ma küll ei tea, kuidas mu sõbranna mulle kunagi oma poisipõnni hoida jättis, kui teadis, et mul pole absoluutselt kogemusi…

Mulle tundub, et aega jääb aina vähemaks ja ma pole veel mitte ühtegi probleemi lahendanud, mitte midagi beebile ostnud ega mingeid ettevalmistusi teinud. Kuigi mul on alles teise trimestri algus ja aega on veel ”maa ja ilm”…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

24 thoughts on “Rasedusnädal: kaksteist

  1. No siis on viimane aeg leida mõni sõbranna, kellel on enamvähem sama vana põnn ning hakata Annut temaga harjutama, et kui sünnitamiseks läheb, siis on sul see inimene olemas. Ma küll ei tea, kus sa elad, aga äkki leiad beebikoolist või kus iganes emad oma beebidega käivad :)

    • Siiani pole jopanud. Ma muidu oleksin küll tahtnud, et Annul oleks niisamagi mängimiseks ja suhtlemiseks mõni sama vana põnn, kellel ei käiks temast väga jõud üle. :D

  2. Tsauki Lipsuke!
    Sinu blogi on väga tore lugeda, kuid tahaksin sulle väikese märkuse teha trimestrite osas. :) Teine trimester algab 16. nädalaga, kuigi internet on paksult täis informatsiooni, et 12. nädalat ja teine trimester. Seda sellepärast, et nö tavainimesed, mitte naisteosakonna meditsiiniga seotud, arvestavad raseduseks 9 kuud. 9 kuud jagades kolmeks oleks tõesti 12 nädalat teise trimestri algus. Siiski on meditsiiniliselt jaotatud trimestrid 0-15+6 – I trimester, 16+0-27+6 II trimester ja 28+0 kni sünnituseni III trimester!
    Seega jõudu veel neljaks nädalaks, alles siis oled ametlikult II trimestris.
    Ja Annukas on ka nii armas!
    XOXO

    • Ahsooo, ma seda ei teadnudki. Imelik. Ma nagu olen kuulnud, et ka arstid sama juttu räägivad, et ikka12-13ndl hakkab 2.trimester… Aga ega väga vahet pole ju tegelikult. :D

  3. Ma soovitan Sul see TÜ kliinikumist järgi uurida, et kas saad suurema lapse ka enda juurde perepalatisse, mu meelest seal see võimalus peaks ka olemas olema. Ma arvan, et kui te mehega mõlemad jääte pärast uue beebi sündi haiglasse, siis võiks suurema lapse ka enda juurde ikka võtta, aga kui on plaan, et jääd tavapalatisse, siis saab suurem laps issiga kodus olla ju :)
    Aga õnneks Sul on praegu piisavalt aega, et kõik see välja uurida ja selgeks mõelda :)

    • Seda küll, aga ma mõtlen just seda aega, kus ma konkreetselt sünnitan. See võib ju ka kesta ööpäeva ja rohkemgi… :/

    • Muidu mul sõbranna sünnitas tartus keisriga septembris ja nagu ma aru sain, siis keisriga on perepalat eelisjärjekorras. St et siis saab 100% perepalatisse. Et kui sul peaks jälle nii minema, siis on lootust.

  4. Sellepärast ma ei tahagi kahte last nii väikse vanusevahega :( Kuidagi kurvaks tegi see lugemine. Annu on ju sul nii väike ja see on normaalne, et ta vajab 100% ema hoolt ning tähelepanu. Sa kujutad ette, et teed lapsele suure heateo, et nii varakult talle õe-venna majja tood.. aga tegelikult? (Sina ise tundsid puudust õest-vennast). Aga kas see on ikka heategu? Annu (ja ka uus laps) saab poole vähem tähelepanu ja peab päevapealt suureks kasvama. Ei saa enam kaissu-süüa-mängida emmega siis, kui ta soovib. Vaid peab muudkui ootama ja arvestama. Mul on kodus väike aastane tütar ja soovin kindlalt, et ta saaks kogu meie hoole, armastuse, tähelepanu enda väikelapseaeas. Et ta saaks käia loomaaias, ujumas, mängutubades jne. Kahe lapsega ei saa ju käia niiviisi aktiivselt ringi. Igatepidi on kannatajaks vanem laps, kellele üleöö antakse suure lapse tiitel. Mul on su lapsest nii kahju :( Sa juba praegu räägid nagu see tema lähedussoov oleks midagi imelikku ja paha. See, et ta on emmekas, on täiesti normaalne asi ja ta ei peagi leppima kellegi teisga mitu ööd ( kuni sina oma uue lapsega haiglas kvaliteetaega veedad).

    • Sa tekitad minus ainult süümepiinu selle jutuga, kuigi ma tean, et lõppkokkuvõttes läheb kõik hästi ja mu mured leiavad lahenduse. Eks see muutus mõjub kindlasti meile kõigile, aga ma ei usu, et see talle nüüd mingi väga suur trauma oleks. Ise pean lihtsalt oma aega paremini planeerima ja endast rohkem andma, et mitte keegi ei tunneks end hüljatunua.
      See, et ta saab õe-venna, ei tähena, et tema oleks vähem tähtis või jääks tähelepanust ilma. Lihtsalt vahel tuleb ehk mõni minut oodata. Aga seda tuleb ju ka praegu ette. Samas laps peabki ju õppima, et kõik ei käi tema sõrmenipsu peale. Vahel tuleb oodata.
      See, et ta saab ”suureks õeks” ei tähenda, et ma temast ootan, et ta üleöö suureks kasvab. Tema on edasi ikka see väike titene, kes enne beebi sündigi.

    • Ma ei tunneks selle kommentaari peale kyll mingeid syymepiinu. Kahe lapsega ei vahene sinu tahelepanu suuremale…omast kogemusest- just kui laste vanusevahe on suurem (meie puhul 6 aastat), siis vanemal oli palju raskem leppida uue tulekuga ja kogu tekkinud olukorraga.Oli suur klammerdumine ja syydistamine ja tahelepanu vajadus. Kui see keskmine meil pisut alla kaheselt venna sai, siis tema harjus kyll ylikiirelt. Ei jargnenud hullu klammerdumist nagu vanem laps tegi. Pisut armukadedust paar paeva ja see oli ka koik. Koige pisem saab meil just kaia kohtades, kuhu teda veel ei viiks kui ta ainus oleks (mangutoad jne), aga kuna keskmine on vanuses, et seal kaia siis noorem liitub meiega, mitte ei jaa keskmisel minemata. Pigem ma ytleks, et seda yks-yhele kvaliteetaega on juurde tekkinud- sest MINA hindan seda rohkem. MINA tahan neid ykshaaval ka tunda mitte grupina koos ja seega ma ise teen rohkem, et need hetked, mis on ainult yhe lapsega oleks kogu tahelepanu sellel lapsel.

    • Ma muidugi ei saa absoluutselt aru, et miks kahe lapsega ei saa käia mängutoas, loomaaias või ujumas. Või, et miks ema ei võta kahte last kaissu või, et kuidas 2 last järsku nüüd süüa ei saa? Tundub lausa jabur. Kui inimesed on otsustanud perre ka teise lapse saada, siis vast ollakse valmis ikka ka kahega tegelema ja eks palju tuleb nö töö käigus, aga minu teada armastab (normaalne ja peast terve) ema kõiki oma lapsi sama palju :D
      Mind teeb kurvaks selliste hädiste arusaamade levitamine :)
      ja see “haiglas kvaliteetaeg” – tule taevas appi.

    • Kui nüüd seda loogikat järgida, siis on suure vanusevahega laste saamine ju veel “hullem”? Sest siis jõuab esimene laps veel rohkem ära harjuda, et kogu tähelepanu on tal ja, et ta on ainukene. Kaheaastane tulevikus vaevalt mäletab midagi elust ilma õe-vennata, vaid jääbki mäletama, et too on alati osake elust olnud, aga suurem laps võib jääda mäletama, et jaaa..kunagi oli hea aeg üksi ja siis tuli teine..

      P.S. Ma ise ülaltoodud mõttemustrit ei oma ja arvan, et lapsi on okei saada igasuguse vanusevahega ja täpselt iga vanusevahega on ka plusse ja miinuseid. Lihtsalt ülaltoodud kommentaar oli natukene liiga ühte auku. Ja kahe lapsega saab täiesti vabalt käia igal pool. Siin ei olene asi mitte laste arvust vaid vanemate enda tahtest..

  5. Soovitan kindlasti alustada päevakavaga. Sest teise lapse juures on see oluline sulle kui ka Annule. Annul selle järgi lihtsam toime tulla, teab täpselt mis ajal mingi asi toimub. Sest ega väike beebi ju kohe päevakavast kinni pea, ning sellega lähe aega kui beebi sellest aru saab. Annu aga juba nii vana, et saab enamikes asjadest aru ja teeb enamik asjad juba ise. Enne teise lapse sündi(mu lastel aasta ja mõned kuud vahet) õpetasin vanema poja potil käima, söömist ja tassist joomist, pudelimajanduse lõpetasime ka ära aga seda tuleb kõik teha nii, et laps on selleks valmis ja mitte korraga, vaid tasapisi üks, hiljem teine asi. Ise pead tunnetama seda õiget aega aga püüa oma elu võimalikult lihtsaks teha ja lase lapsel rohkem teha, riietuda(läheb aega aga asja saab), kindlasti räägi, et varsti on tulemas tita(meil see aitas väga, kui rääkisime sel teemal, oli isegi hiljem õhinas), aga kindlasti tuleb leida nö ka tema aeg sinuga, et ei tekiks armukadedust. Aga ma arvan, et seda sa ei pea kartma, et muutub kadedaks. Ka minul olid niisugused hirmud, kuna vanem poiss muudki süles istuski, võõraid pelgas jne aga pärast lapse sündi muutus kõik. Üleöö muutus poiss iseseisvamaks, kui venna magas oli tema vaikselt, mingit probleemi ei olnud, sest kõigega sai ta peaaegu ise hakkama, tuleb lihtsalt rohkem julgustada ja vajadusel aidata aga ennekõike muidugi tuleb teha suur eeltöö :) Ära muretse, kõik jookseb ise paika, sul vähemalt ka mees, kes vajadusel abistab :)

    • Eks ta ole jah nii, aga samas ma ei taha ka, et Annu nüüd peaks oma elu 160 kraadi muutma, sest meie otsustasime teise beebi veel saada. Ma ei saa oodata, et ta üleöö suureks kasvab, tema on ka peale teise lapse sündi edasi see 1a8k kes ennegi. Aga eks teda tuleb jah selleks ette valmistada ja ma pean asjad rohkem käsile võtma.

    • Miks seda teha praegu on seepärast, et muidu võib Annul tekkida trots kuna uus tita majas, talle võib tunduda, et sa tahad eemale tõrjuda või, et peab saama just nüüd suure õe tiitli kuna tita majas. Ja seda sa ju lapsele ei tahaks ju. Siis hakkadki enne sündi harjutama, siis ei tohiks tekkida ka armukadedust, eemaldumist jne. Ja see, et kui uus laps majas, ei tähenda kohe seda, et esimene ei saa oma vajadusi kätte, emme kallid, musid jne, saab küll ja käia saab ka mõlemaga väljas. Aasta pärast on nii lahe koos nendega mängida ja vaadata kuidas nad omavahel seletavad, nii, et ära süüdista end selles, et lapsed on väikeste vahedega. Olen kindel, et saad hakkama. Lihtsalt tuleb aega planeerida ja emana rohkem vaeva näha kui võibolla ühega aga usu mind, see tasub ära. Sest kui ma ikka oma poegi vaatan ja imetlen, kuidas nad ikka teineteisest väga hoolivad, siis tean et olen teinud õige otsuse ja tähelepanu saavad siiski mõlemad, mitte ainult üks ja viimane.

  6. seda selja valu tasub mainida ämmaemandale .. ise kannatasin raseduse ajal puusade valu ja lõpuks aitas ainult mingi kreem nimi ei tul meelde aga pakend oli
    kollane ja seda määrisin siis puusade peale ja raseduse lõpus olid valud ikka nii hullud et saadeti arsti juurde kes siis paigaldas puusadele need kineositeibid ( ei tea kas kirjutasin õieti) aga see aitas.. ehk saab ka selja valude korral paigaldada neid kineositeippe, tasub uurida sul :)

  7. Aga ema ei saaks mõned päevad või sünnituse ajal hoida? Võib-olla oled sellest kirjutanud juba ja mul on kahe silma vahele jäänud :)
    Meil läks nii, et teine laps sündis, kui esimene 1a10k, sünnitus hakkas õhtul ja mehe vanemad tulid meie juurde lapsevalvesse, mees jõudis veel lapse magama panna, enne kui haigla poole kimasime. Sünnitus läks kiirelt ja mees oli enne hommikut juba kodus tagasi ja vanavanemad said ka puhkama. Beebiga olin haiglas kahekesi, aga mees käis vanema lapsega meid koguaeg vaatamas ja nädalakese pärast saime juba koju ka :) Et kõik loksus ilusti paika, kuigi kartsin ka, et kuidas neid asju korraldada sünnituse ajaks.

    • Mu ema elab teises Eesti otsas ja ei saa päris igal suvalisel hetkel sõitma ka hakata. Muidu tema on/oli ka variant.

    • No Eesti ei ole ju nii suur?! Su emal on ju auto, millega ta teid ükskord koju tõi. Usun, et ta ise väga sooviks teid sel hetkel aidata! :) Natukene naljakas, et sa selle peale alles nüüd mõtled kui juba 3k rase oled. Mina olen väga ettemõtlev inimene ja selleks võibolla tundub see minu jaoks veidi utoopiline, et sellised asjad on korraldamata (peas läbi mõtlemata)…

    • No ma südamest loodan, et joodikust isa ei ole takistus, et ema saaks sellisel ajahetkel teile appi tulla? 😦 aga mehe vend? Olen kuskilt lugenud, et temaga suhtlete küll ja ehk on Annu temaga harjunud? 🙂

    • No osa probleemist on tema ka jah. Alati kui ema kodust minema läheb, sajavad sinna teised parmud ka sisse. Ja kui vanamees end täis imeb ja magama jääb, jätab ta uksed lahti, igaüks võib ükskõik mida minema tassida. Lisaks sellele võib ta suitsuga magama jääda jne. Mu ema on seal nagu lapsehoidja/ment…
      Mehe vend elab ka samas kandis, kus mu ema. Tal pole autot ka. Ja ma talle ei usaldaks vist ka Annut. Ta ei käi siin nii tihti, et Annu teda mäletaks ka nkn… Üks suur jama. Ema koguaeg ütleb, et oli meil vaja nii kaugele ronida. :D

Vasta Regina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.