Rasedusnädal: Kolmkümmed kaks ja kolmkümmed kolm

Mul pole viimasel ajal üldse enam motti (või aega?), et midagi postitada. Eriti veel neid rasedusnädala sissekandeid.
Mul on tunne, et kõik on nagu endine ja mitte kedagi niikuinii eriti ei koti mu hala.
Kõik millele ma praegu mõelda suudan on see, et tahaks juba sünnitada. Ja mitte sellepärast, et väljakannatamatult raske oleks või tüdimus oleks peal, aga järsku kasvas see ootusärevus minus 100 korda suuremaks. Tahaks juba teada mis saab, kuidas saab, tahaks juba beebit hoida ja näha kuidas Annu temasse suhtub, kuidas meil elu olema hakkab jne…
See on kuidagi nii võõras tunne mu jaoks, sest Annu ajal ei läinudki ma enne sünnitust nii pabinasse. Isegi, kui tähtaeg kukkus, olin mina ikka veel suht rahulik ja polnud mul sellist tunnest, et jäängi nüüd igaveseks ajaks rasedaks. Kuigi moe pärast vist ikkagi vingusin sel teemal…

Me oleme neist imelistest ilmadest viimast võtnud ja iga võimaliku hetke õues veetnud. Kahju ainult, et Annu peab päeva kõige soojema ja mõnusama aja maha magama.
Ma olen viimastel nädalatel nii palju rassinud, et kui ma nüüd ükskord sünnitust esile kutsuma peaks hakkama, akende pesemise ja muu sellisega, tunduks see kõik köömes…
Ehitasime mehega siin usinalt kasvuhoonet. Mina muidugi parkisin oma tagumendi iga lauavirna otsa ja lõpuks vedasin isegi väikest tooli endal järgi, sest ei suuda mina see 30 sekundit kükitada, mil on vaja midagi paigal hoida. Esiteks, see on põrguraske ja teiseks, see on põrguvalus. Katsu ise kägaras olla, kui sul on justkui kont kõhus. Kont, kes olude liiga kitsaks minemise ohu korral sulle jalaga näiteks kolmnurka lööb, nii, et luumurru kahtlustamine tundub täiesti asjakohane.
Mees muidugi koguaeg naeris mu üle, aga tühja temaga – nii kaua kuni temal kannikate vahelt sädemeid ei lenda, on muidugi naljakas. :D

Lõpuks sai ikka see kasvuhoone lahmakas valmis ka, ja lausa nii vägev, et kui sel vahepeal kilet vahetada, siis võivad oma tomatid ja kurgid seal üles kasvatada ilmselt ka Annu lapselapsed.
Nii kaua kuni kilet peal ei olnud, oleks vabalt võinud arvata, et tegu on tulevase mängumajakesega (karkass on väga jämedast puidust). :D

Nüüd ongi mul vaja veel seal muld juurikatest ära puhastada ja võibki hooajaga pihta hakata (si**a oleks ka vaja väetiseks :D). Tahaks tegelikult taimed juba aknalaualt kasvuhoonesse ära viia (pottidega katteloori alla?), enne kui kassid need siin täitsa ära hävitavad, aga ei tea kas julgen? Pärast olen taimedest päris ilma.

Aga jamh, õues on ütlemata mõnus ja müttamist on palju. Õues olles on jaksu nii, et tapab, ei taha tuppa tullagi, aga kui ükskord end diivanile maha pargin ja vedelema jään, siis on pekkis. Nagu oleks teerulli alla jäänud. Ükspäev just oli – lõpetasime kasvuhoonet, lõikasime puid, riisusin ja koristasin aias, no ikka terve päev jalgadel. Ja pärast õhtul-öösel surin. Ma mõtlesin, et lasen voodi täis, sest täiesti võimatu oli püsti saada. Selline tunne, et kutsu kraana appi. Puus ja selg tegid nii hullult haiget, et võehh… Aga tegutsemise ajal ei ole nagu hullu midagi.

Tahtsingi täna daaliate jaoks augud valmis kaevata, mõned seemned veel mulda pista ja ühed lillejuurikad maha istutada, aga Annu otsustas, et päris asjakohane oleks poolteist tundi järjest ”süüa” ja siis tund aega hiljem magama minna, kui tavaliselt. Seega ärkab ta alles jumalteabmillal…

Aga kui nüüd jälle rasedusest rääkida, siis ma olen tõesti väga elevil. Nüüd on juba kätte jõudnud see aeg, kus ma hakkan jälle vetsupaberit kahtlaste eritiste suhtes inspekteerima. :D
Aga karta on, et kui ma siin nii hoolega ootan ja elevil olen, ei kavatse see põnn end enne tähtaega ilmutada.

Lõpuks hakkavad asjad liikum ka ja ma ei ole enam selle päras nii mures, et me pole poisikese sünniks üldse valmis. Kõhukotile beebisisu leidsin (Juku mänguasjapoes on näiteks, pean vaid kohale minema ja ära ostma), erinevad nimekirjad on tehtud, Annu hoidjaga on kokku lepitud ja varsti ilmselt teeme ‘prooviöö’ ka ära (ma ei tea kuhu me ainult selleks ajaks mehega läheme :D) ja esimene sats riideid peaks olemas olema (kuni 62 suurus).
Vaja on veel leida turvahäll, autojuht, poes ja apteegis vajalikud asjad kokku krahmata, kõhupildid ja kõhukips teha, riided pesta ja iga suurus/ese eraldi sortida. Haiglakotti ma ilmselt enne valude tulekut kokku ei panegi ja ülejäänu peaks siis jooksvalt tulema…
Ega mul ju enam palju jäänud olegi. Minu arvutuste järgi on mul täiskantud raseduseni aega umbkaudu 4 nädalat ja lapse suuruse järgi kuskil 2-3 nädalat. Aga noh, vaevalt, et ma 37 nädalal kedagi endast välja pressima asun, seega võib sinna vabalt veel otsa liita kuni 5 nädalat. :D
Oeh, praegu tundub see aeg meeletu ja nüüd hakkavadki vist päevad venima.
Oot, tegelikult. Maksimaalselt on mul jäänud veel 6 nädalat, sest arst viimane kord ju ütles, et üle 2.juuni väga ei tahaks lasta…

Aga enesetundest veel nii palju, et kui ma just õues ei tegutse, siis olen ma ikka väga hädine. Lömberdan ringi nagu pingviin, iga pingutuse peale teen jõutõstja häält (Annu on hakanud seda ahvima, mis on muide hirmnaljakas!), kõik kohad on koguaeg valusad – kõige rohkem alaselg ja puusad – eriti parem pool, mis teeb koguaeg ikka põrgulärmi, et ma ta olemasolu ei unustaks, pidevalt võtab lonkama. Kõrvetised on metsikud! Ma ei teadnudki, et vee joomisest on ka võimalik seesmiselt põleda ja terve öö püstiselt magada, sest muidu on laavajõgi kurgus. Magamine… Hmm, see on tegelikult juba praegu paras defitsiit. See, kes ütles, et maga rasedana, sest pärast enam ei saa, pole ilmselgelt kunagi ‘piisavalt hädine rase’ olnud. Iga kord, kui kuskilt mingi piuks tuleb, olen mina üleval, ilma valust vandumiseta külge keerata ei saa ja umbes nelisada reisi voodi-vets-voodi ei aita ka kaasa. Pluss ma ärkan ka täiesti lambist, vaatan kella ja jään magama tagasi, ning nii umbes teine nelisada korda. Varajased treeningud maratoniks? Mul on eelnev treening, sel korral jätaks vahele – aitäh!

See vetsu vahet sõelumine on tegelikult täiesti hirmus! Annu ajal mul sellist asja ei olnud. Kuni lõpuni käisin vetsus nagu normaalne inimene, mitte nagu supilusika suuruse põiega 70-aastane vanaätt. Kohutav. Lihtsalt kohutav. :D

Aga ükskõik millal ja mis viisil ma ka ei sünnitaks, siis vähemalt lõpptulemus on üks imeline (karjuv) präänik, kes ilmselt sarnaselt oma õele, mulle ühel kenal hommikul sitase mähkmega näkku istub – paradiis! :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

14 thoughts on “Rasedusnädal: Kolmkümmed kaks ja kolmkümmed kolm

  1. 8.aprill postitasid rasedusnädal 31, nüüd 8p hiljem on 32 ja 33. Kuidas see võimalik? Kirjutad ette? :D Või ma ei saa aru?

    Tegelikult olen tahtnud ammu öelda, et kõik see häda ja hala, millest sa räägid, on sinus endas kinni, oleneb ka, kuidas sellest kirjutad. Mul on ka raske olla, aga samas ma proovin endale sisestada, et ega ma mõni vuss ole, teisalt see hala ei vii nagu kuhugi. Seljavalu jms ei kao, kui sa räägid sellest, need ikka kaovad vaeva nähes, nt minul on aidanud tihe sirutamine ja jalutuskäigud, jah, paneb hingeldama, aga see ongi märk, et viimane aeg. Kõik need liigutamised on ettevalmistus sünnituseks, kui sa ei suuda jalutada jne, ei suuda ka sa ise väga sünnitada, vähemalt nii on mulle teinud arstid ja ämmaemandad selgeks, omamoodi loogiline kah.

    Ma ei ole aru saanud küll, aga oled sa muidu mõnes perekooli loengus käinud?

    • Ei kirjuta ette. Vahel lihtsalt jääb teatud nädala postitus nii hilja peale, et tuleb juba uus number peale. Näiteks see sama 31 ja siis järsku juba 32/33 – 8.aprill olin 31+5 (32.nädala lõpp), aga kirjutasin alles eelmisest nädalast. No ja täna on mul 32+6, seega 33.nädala viimane päev. :D

      See jah suht loogiline, et kui sul on lihased tugevad ja jaksu küll, on rasedana kergem olla. Aga mina olen ju suht lödi. :D
      Vaatame mis sa ise 10 nädala pärast räägid. Praegu muidugi hea väikse kõhuga ringi ukerdada. :D
      Ma tegelt ei ütlekski, et ma halan. Ei tea miks nii end sõnastasin üldse… Viimased postitused on isegi positiivsed olnud ja näiteks ei ole mina kordagi kirjutanud, et issand see rasedus on üks rist ja viletsus. :D

      Selle raseduse ajal ei ole, Annu ajal käisin päris mitmes.

    • Ma väga vabandan, aga minul rasedana on väga solvav ja nõme lugeda, kuidas mõned k.a. annukasss arvavad, et lipsukese hädad on ta enda mõtlemises kinni. No ei ole nii! Mul on hea meel kui (enamustel)naistel kulgeb rasedus suuremate vaevusteta. Ma tean, et see on võimalik. Minu 1. rasedus oli samamoodi väga positiivne kogemus. Ei valutanud kusagilt, ei oksendanud, ei minestanud, sain sõita pikki vahemaid, teha sporti-suurtes kogustes-tööl käimise kõrvalt -minna üksi suurde poodi jne.
      Selle rasedusega on mul raskusi elus püsimisega! Ma olen sama kaugel kui lipsuke ja organism lihtsalt ei talu seekord liigset või üldse pingutust. Mul on lihtsalt nii halb, ma näiteks endiselt oksendan! Loomulikult ma käin ka jalutamas, aga sellel hetkel, kus ma tunnen, et ma ei peaks võõraid inimesi oma minestamiste või vampiirvalge näoga ehmatama. Kusjuures vereproovid ja muud proovid on mul korras. Poodi? Üksi? Enesetapu missioon nr… Seega mina leian, et naiivne on arvata, aga ohh mul on/oli rasedus selline, siis teised rasedad peaksid ka kuidagi samastuma sinu raseduse normidega. Tõsiselt tahaks panniga vastu pead anda sellise jutu eest. Aga noh, eesmärk on üllas.
      Veel võib lisada närvipinge -kui lipsukesele pakutakse suurt last- siis tegelikult pole tore ka sellist juttu kuulda, et palun tulge kordusultrahelisse, vaatame kas tita ei saa toitaineid kätte või ta on lihtsalt väiksem. Õnneks selgus, et ta on lihtsalt väiksem.
      Vähem arvustamist ja rohkem teiste murede mõistmist. Sest IGA RASEDUS ON ERINEV. Või mis seal perekooli loengus räägiti?

    • Tõsi ta on jah. Kui ise ei ole sellist kadalippu läbinud, ei saa seda ka õieti mõista. :)

    • Mina pean Anuga nõustuma. Jah, võib-olla nii hilistel nädalatel on sul raske(m), aga selle ennetamiseks oleks pidanud tööd hakkama kohe tegema!
      Ma olen ka lödi ja ülekaaluline oma mõõtmete järgi. Kui mul esimene trimester läbi sai ja iiveldused üle läksid, suundusin kohe trenni. Mu seljavalud kadusid peale esimest trenni ja ma isegi kahetsen, et ma varem ei alustanud. Üritan teha nii palju kui võimalik, et saaksin ise oma kaks kõhus tšillivat kodaniku ilmale tuua, sest keiser hirmutab mind samuti.

      Rasedus võib küll kohati meenutada lõpmatut pohmelli ja grippi, aga jumal hoia, ega see invaliidsus pole!
      Ma ei panegi kõiki rasedaid ühte patta ja kõik polegi sarnased, aga kui end mitte liigutada, siis ei saagi kulgeda see normaalselt ja väikse kaalutõusuga.

    • Hmmm, tundsin end puudutatuna sellest viimasest lausest. Kust sa võtad, et ma end üldse ei liiguta? :D

    • Mul on hea meel, et ka R ei ole tundnud nn tutiluuvalu. Tõesti on sinu üle hea meel, aga mõnda rasdedat võib tabada invaliidsus ka. Mõni veedab lausa enamuse rasedusest haiglas. Kas nemad on ka endale sisendanud, et on teistest kehvemad või mis nendele etteheiteks oleks? Näed, enamusel läheb iiveldus üle, mul ei läinud… Kuigi ma ausõna olen sisendanud oma kehale, et ära oksenda ja rasedus on tore. Sellel hetkel kui sul on halb, siis sa mõtled ainult ellujäämisele, mitte nagu üks lastetu blogija oma blogis või askis unistas, et oi ma küll ei kurdaks, ma oleks siis ju rase ja ma olen arvestanud, et võib paha hakata. Palju õnne!
      Üleüldse, mul on 7 Barbie nukku ja sul ainult 3. Haaa-haa. Või, mis lipsuke või mina teistmoodi rasedusega kui teil tegema peaksime?
      Trenn. Kas need rasedad, kes elavad keskustest eemal ja ei pääse trenni peaksid ennast kehvematena tundma? Kui palju kaalub puuhalg? Mitu puuhalgu mahub lipsukese ahju/pliiti? Mitu korda päevas köetakse talveperioodil ahju/pliiti? Jõutrenn, ma ei usu, et trennis niipalju tõsteid tehakse. Selliseid igapäevaseid näiteid puust ja punaselt võiks veel tuua.
      Mina lipsukese asemel üldse niipalju ei vabandaks. On paha olla, siis on paha olla. Abistav kommentaar oleks kui keegi paneks Youtube adekvaatse seljaharjutuse lingi. Mitte: sa kujutad endale ette ja ise oled süüdi, et sul halb on olla.

    • Tšiisas, rahune maha S. Ma pole öelnud, et kõik rasedused samasugused oleks. Mul on kahju inimestest, kes peavad probleemide tõttu haiglas aega veetma või tegelema töö+ teiste lastega kõigega.
      Saan aru, see on raske! Pigem tahaks öelda, et kui surmatõbi kallal pole, siis iga rase peaks liikuma päeva jooksul. Olgu selleks puuhalu tõstmine, trenn või jalutamine. Ma ei istu lipsukesel kõrval kodus ega näe mis ta teeb. Mina näen seda, mis kajastub blogis ja tihti kõlab see nii, nagu ta isegi arvaks, et peaks rohkem liikuma.

      Ma saan aru inimestest, kellel pole kerge rasedus. Mul on kaksikrasedus+ diagnoositud refluks ning laktoositalumatus. Kuna “täidet” on rohkem, siis suruvad lapsed organitele. Võimatu on midagi süüa leida, mis kehale sobiks. Kas ma seetõttu karjun kuskil, et nüüd kõik kes ei vingu raseduse üle, on mulle liiga teinud?!

      Lipsuke on väga tubli, et nii väikse lapse kõrvalt suudab olla rase ja mitte hulluks minna. Lihtsalt tuleks asju vähe positiivsemalt vaadat elus :)

      Head harjutused, mis minu puhul palju abiks: http://innerbalancehealthclinics.com.au/top-tips-back-care-managing-pain-pregnancy-beyond/

  2. Vara veel tomateid kasvuhoonesse panna. Isegi need, kel köetav kasvuhoone praegu veel ei pane. Öösiti teeb ilm trikke ja päris tihti on maa valge hommikul. Ning ma tean, kuidas end tunned, just see 750 kord öö jooksul ärkamine, wc käimine ja tagasi voodisse jõudes tunne, et vaja uuesti minna. Mul küll 4 aastat möödas sellest ajast, aga sinu praegust rasedust lugedes tuleb kõik nii hästi meelde. ( mul oli fluoriidi vaba hambapasta voodi kõrval, sest ainult sellest ampsukese võtmine aitas kõrvetiste vastu)

    • Ma eile külvasin kõrvitsat jms, panin kateloori alla ja kasvuhoonesse. Ei tea kas peaksin need ka siis tuppa vedama või? Mul pole nii palju aknalaudugi, kui mul neid erinevaid potte seal on. :D :D :D

  3. Minu meelest ei maksa ka niimoodi materdada sest tõesti kõik rasedused on täiesti erinevad, samuti tervislikud seisundid ja füüsiline vorm.
    Minul teine rasedus ja mõlemad rasedused on olnud võrdlemisi kerged, ei valuta kusagilt ja natuke trenni jaksan ka teha. AGA ma pean end kõvasti sundima sest energiatase on võrdlemisi madal ja ega see ka ei aita just kaasa et mul kodus üks üli aktiivne 3 aastane on :D

  4. Mul on kidagi eriliselt kurb lugeda osasid kommentaare siin. Rasedused on nii erinevad ning rasedusaegsed vaevused nyyd kyll sellest suuremaks voi vaiksemaks ei muutu, kas nende yle kurdetakse voi mitte…

  5. Ma muidugi ei kujuta ette, kuidas võib olla samal ajal toime tulla suurema lapsega, kuid seda tean küll, kuidas igasugu tervisehädad JUST rasedana endast märku annavad.
    Sain ka rasedana haiglas istuda, mis sest, et tegin trenni ja toitusin ikka megatervislikult. Koguaeg sundisin end, et “nüüd teen seda ja söön seda, sest nii on kasulik”. Aga tervis läks paremaks alles sel hetkel, kui hakkasin tegema seda, mis on mulle MEELDIV + kasulik. Nii leidsingi jooga enda jaoks, jõin mõnusaid smuutisid ja mõtlesin positiivseid mõtteid. Kui ma oleksin alguses asja nii vaadanud, oleks rasedus ehk kergemalt möödunud :) Rasedus ei ole haigus, kindlasti mitte, aga enda kogemusest tean, et end annab ikka täitsa haigeks mõelda, just see “ma pean (aga ei taha) seda kindlasti tegema” on kurjam :D
    Kerge öelda, raske teha muidugi, aga lase vabaks :) Lapsed on nii suur õnn. Neid on kindlasti, kes kadestavad, et sul on armas väike tütar ja veel üks beebi tulemas. Naudi oma õnne, ülejäänu on teisejärguline :)
    Anu kommentaarile lisades, siis perekoolis on tõesti hea käia, sealsed loengud motiveerivad väga ja annavad palju juurde :) Ja siis … seljavalu vastu aitas mul ei miski muu kui kinesioteipimine :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.