Rasedusnädal: Kolmkümmend kaheksa

Mul on kopp nii-ii ees! Eiei, mitte rasedusest ja vaevustest ja sellest, et ma isegi ei mäleta enam mis tunne oli end inimese kombel liigutada, vaid sellest märkide otsimisest ja lootmisest, et ‘ehk nüüd?’.
Kuigi mul saab alles homme 38 nädalat täis ja normaalse raseduse puhul võiksin ma vabalt veel KUU AEGA ringi tiksuda, siis mida lähemale jõuab 1.juuni, seda närvilisemaks ma muutun. Esimesel on mul nimelt mingi suuuuuur kontroll ja jura, kus nad siis otsustavad, mis minust saab. Ma ausalt öeldes kardan, et nad seal samas mind lahti lõikama hakkavad. :D :D :D

Asjad, mis ühel ilmuvad kaks päeva enne sünnitust, on teisel juba näiteks nädalaid, või lausa kuid enne. Pole mingit kindlat märki, et noh, nüüd varsti-varsti.
Alles üks tšikk tiksus meil grupis haigla ja kodu vahet, endal tihedad valud, 4 cm avatust ja limakorki tuli ka juba maeiteamitu nädalat, aga lapse sai alles mõni päev tagasi kätte. No joppenpuhh ausõna.
Ühesõnaga, tahaks, et poiss tahaks tulla.

Samas eile olin ma siia kirjutamas postitust, et appi, ma ei tahagi sünnitada! Ma ei saa kahe lapsega hakkama. Ma ei saa ühegagi hakkama! Mida kuradit ma ometi mõtlesin?
Nimelt, viimased kolm-neli päeva olen ma end nii surnult tundnud, et ei jaksa isegi mitte lapsega õue minna või aias midagi ära teha.
See muru, mille mees VIKATIGA maha niitis on ENDISELT aia ääres hunnikutes. No ei suuda mina sellega tegeleda. Eile üritasin. Viisin ühe kärutäie ära ja tõstsin järgmisele kaks sületäit peale, ning mõtlsin, et fuck this shit, I’m out! Ja istusin liivakasti servale maha, ning halasin Annule, et ma olen liiga rase selle kõige jaoks. :D
Muru vedamise asemel tekitasin hoopis segadust juurde ja lõikasin astelpajult kuivanud oksi maha. Nüüd on vaja need ka veel ära vedada! :D
Kui mees oma öövahetustest üle saab, siis ehk koos saame tehtud kah. Enne kui terve linn mõtleb, et siin majas elavad mingid logardiinad.

Aga justnimelt logardiinana ma end tunnengi, sest ainus asi mida ma teha tahaks ja suudaks on istumine, lamamin ja söömine. Aga miski (mõistlik asi) ei kõla isuäratavalt. Ja istuda ei saa, sest Annu tahab tähelepanu…
Ainus võimalus veidi lebotada, on laps teleka ette istuma panna ja talle see idiootne Masha mängima panna. Ärge teie jumala eest seda viga tehke, et lapsele seda õudukat näitate! Ma sain ükspäev nukuga näkku, kui keeldusin talle ‘Mashhaaaa tita MULTAAAA’ peale panemisest.

Ei oleks mina elusees arvanud, et hakkan oma titele multikaid näitama, aga kui ma ei saa isegi õhtusööki teha, ilma, et mingi sõda, lõhkumine ja laamendamine pidevalt käiks, siis tõstsin lõpuks käed üles, ning andsin alla. Las vahib siis see pool tundi, et ma saaksin rahulikult kartulid ära koorida. Ilma, et ma peaksin võitlema ühe kahejalgsega, kes hirrrrmsasti soovib kõik kooritud ja koorimata kartulid üle lakkuda, igast ühest ampsu võtta või hakkab kõrvulukustavalt kiljuma, kui ma keeldun talle maja kõige teravama noa andmisest. Ma ei ole hetkel suuteline seda ära händelima. #süümekad

Ma ausõna hirmuga mõtlen nüüd mis paari nädala pärast saama hakkab. Kuidas ma näiteks väikemeest toidan, kui Annu mööda elamist pättusi teeb? Mehele juba ütlesin, et peab kõigile ustele haagid ette panema, et Annu suvalt minema jalutada ei saaks.
Kuklasse pean ka silmad kasvatama ilmselt, sest neid kahte ei saa ju pooleks sekundiks ka üksi jätta. Ala, et ‘ah ma käin kiirelt köögis ja võtan vett’ vms. Jumal teab mis sajopp sel Annul pähe lööb – hakkab titte sülle krabama, viskab millegiga, jumal teab, ja ma ei taha mõeldagi, kui aus olla. Sülle krabamine on täiesti 110% kindel, sest ta üritab isegi endast suuremaid lapsi ‘opa’ võtta…

Ja üks suur problem, mille pärast ma veel kardan, on see kassnärakas Grinch. Nublu kartis ja kardab siiani kõiki väikseid vääksuvaid tegelasi, aga Grinch ei karda ju vanakuradit ennast ka! Pidevalt ajan teda tite moosese korvist minema (mille peale ta ükspäev Annu voodisse kuses!!!) ja nüüd on ta endale veel õues magamise ajaks ka leidnud ideaalse lebotamise koha – poisi vankri, kuhu tahtsin last päeval magama panna. No kuidas ma jätan lapse õue, kui see pätt ka sinna sisse end parkida tahab?
Enne ma seda ‘kassid on beebile ohtlikud’ jama tõsiselt ei võtnud, sest Nublu polnud meil lihtsalt selline ninnunännutaja, aga see uus kass on ju selline pugejas, et isegi, kui teda kolmkümmend korda sülest maha tõstad, tuleb ta IKKA tagasi, ega saa aru, et teda ei taheta.
Veel kardan ma seda, et kui ma sünnitatud saan, siis ei jagu meile perepalateid ja mees peab Annuga koju jääma. Praegune plaan on selline, et meie mehega tuleme haiglasse, sõbranna võtab Annu oma hoole alla ja kui sünnitatud saan, tuleb mees esimesel võimalusel koju, võtab Annu ja nad sõidavad minu ja tite juurde haiglasse tagasi. Ning siis tiksume siin neljakesi suure, õnneliku perena. :D
Reaalsus ilmselt nii roosiline olema ei saa. Ma ei tea kuidas Annu magama peaks üldse jääma, kui meie samas toas oleme, või kuidas ta venna peale reageerib, või kuidas hakkavad meie ööd välja nägema – kas Annu ärkab poisi määgimise peale iga kord üles ja ma saan kahte nutvat last rahustada, või… Oeh. Tõotab tulla vägagi põnev elu.

Ma olen äärmiselt kergesti ärrituv inimene (eriti, kui ma pole piisavalt und saanud!), ning ma juba tunnen ette süümepiinu, sest ma tean, et ma hakkan Annu peale veel rohkem häält tõstma. Ja see on tema suhtes nii ebaaus. Ma ei taha olla mingi kriiskav ”ema”, kes ei suuda enda emotsioone taltsutada. Ja kui mul puudub see võimalus möllust korraks välja astuda… Ma olen hirmul. :D

Aga sellenädalasest enesetundest veel nii palju, et kõrvetised tulid tagasi. See on see, kui ma midagi liiga suure suuga kiidan. No oli vaja? :D
Nüüd on hingata ka vahepeal raske. Näiteks toimetan köögis ja nagu ei teegi midagi nii koormavat, aga tunne on selline, nagu saaks kohe infarkti. Lõõtsutan suu kaudu, nagu koer…
Libakaid pole väga palju olnud. No mis ma ütlesin, et kui 37 nädalat täis saab, siis rahuneb kõik maha? :D
Ainult ühel ööl läksin kerge ärevusega magama, sest umbes kahe tunni jooksul olid käinud regulaarsed valud, päris korraliku toonusega. Kaalusin veel, et kas peaksin hakkama ringi käima ja vaatama kas midagi muutub. Või parem kerin magama, ning puhkan nii kaua kuni veel saab, sest kui asi ongi õige, hakkab ta niikuinii pihta. Nagu isegi ilmselt aru saate, siis valisin viimase variandi ja kobisin voodisse.
Enne uinumist saatsin mõttes juba sõbrannale sõnumit, et nii kui ärkab, tulgu meile – ma pooldun. No ja kui ma hommikul ikka veel ühes tükis ärkasin, võite ise ette kujutada, kui pettunud ma olin. :D

Okkk, ma kõlan juba nagu mingi vaimuhaige, kes tahab ”vaevast lahti” saada, endal pole rasedus päriselt täis kantudki, aga see meditsiinilise sekkumise hirm segab mu elu ja ma ei tea kuidas see tunne maha raputada. Ma tegelikult ei kipuks üldse veel sünnitama, kui poleks seda pidevat keisriga ähvardamist… Tahaks muidugi lapsega juba kohtuda ja nii, aga samas saan ma aru, et ju ta pole siis veel nii tugev, et siia ilma tulla.
Mind lausa ärritab, kui loen, kuidas 34/35+ nädalal olevad naised juba vinguvad, et tahaks ära sünnitada, ei jaksa enam rase olla. Mismõttes ei jaksa? Ega see lõpp polegi mingi meelakkumine, aga tähtaeg on PÕHJUSEGA määratud. See, et sul on 37 nädalat täis (”õigeaegne laps”), ei tähenda, et beebi ka kohe sündimiseks valmis on…

Ühesõnaga. Tiksume aga edasi ja loodame parimat. Läheb nagu läheb, peamine asi on siiski see, et minu ja lapsega on kõik korras, ning sünnitus (ükskõik milliseks see lõpuks ka ei kujuneks siis) läheks ka hästi. Ülejäänu on lihtsalt mu enda peas kinni…
Ma arvan, et kui ma suudaksin millelegi muule, kui sünnitamisele, ka mõelda, lõpetada igal wc külastusel paberi inspekteerimise, kõige üle analüüsimise, mõttes kottide kokku-lahti pakkimise ja niisama paanitsemise, hakkaks asi ehk pihta ka. Aga seda on kergem öelda ja mõelda, kui teha. Agh, ma vajan abi. Ja rahusteid. Ja uut aju. :D

Kui juhtub mingi ime ja ma ikkagi hakkan siin spontaalselt poolduma, teen ilmselt nagu eelmiselgi korral. Blogisse üks lühike ja kiire postitus, kus teavitan, et me nüüd hakkame vist tegutsema, ning edaspidi siis kirjutan Lipsukese facebookis mis ja kuidas ja millal ja miks ja… Pärast on mul endal ka sealt hea näpuga järge ajada, kui sünnilugu kokku hakkan kirjutama. Eelmisel korral poleks ma pooli asju ilma FB’ta mäletanudki.

Nii, et järgmise korrani. Jääb vaid loota, et selle postituse pealkiri on peaaegu ükskõik mida muud, kui ‘Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa’. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

17 thoughts on “Rasedusnädal: Kolmkümmend kaheksa

  1. Mina olin peale sünnitust lõpuks üksi perepalatis. Mees tõi küll vanema lapse ja olime seal ka kõik koos, aga lõpuks läksid nad ikka koju, sest nii oli ka vanem laps rahulikum. Perepalatis ei ole suuremal lapselt mingit tegevust-va lollused ja lõpuks ajas see meid kõiki hulluks. Seega saime tutvuda ja lõpuks mina keskenduda ikkagi uuele beebile, mitte seal suuremat last lõbustada ja vaadata, et ta ei üritaks kogu aeg palatist minema joosta. Tal lihtalt oli igav, kuigi sai endale beebilt kingituseks mänguasja, vaatas multikaid ja lobistas vannitoas jne. Ja üksi ei ole ju midagi hullu, sain korralikult end välja puhata ja siis läksime kõik koos koju.

    • Ma mõtlen, et kolm-neli ööpäeva minust järsult eemal olla on tema jaoks ehk liig. Eks nad saaksid ikka issiga kodus hakkama, aga ise tunneksin end süüdi, et Annu peab nüüd kuidagi kannatama sellepärast, et beebi tuli… Aga eks ole näha, koju on neid võimalik ju iga kell saata ja kui nad näiteks tulevadki vaid üheks päevaks ja siis uuesti koju lähevad, pole see ehk nii hull, kui kogu neli päeva eemal olla. Ah ma ka ei tea, eks elu näitab.

    • No kui päris julm ja aus olla siis Annu nagunii kannatab nüüd edaspidi, et beebi majja tuli! Paraku oli see sinu enda soov ja valik! Aga ma usun, et Annul on palju hullem kuskil ruumis kinni olla kui oma isaga ilusat ilma nautida ja möllata talle tuttavas keskkonnas! Mina soovitan sul üksi uue beebiga jääda ja Annu issiga ööseks siiski koju jätta :) saate mõlemad puhata ja jõudu koguda, sest edaspidi lähebs sul seda jõudu vaja! :D

  2. Kui teil juba pole, siis soovitan koju tuua võrevoodi, sinna saad korraks pisema panna ja sealt ei saa Annu teda ise välja võtta, ainult siis Annu pead ka tualetis käigu ajal enda nägemisulatuses hoidma, sest võib ta ka mingeid mänguasju üle võrevoodi titale peale visata. Eks see algus ole päris keeruline. Minul oli esimestel kuudel kodus sangadega kookon kasutuses (väiksem kui hartani oma), seda siis tassisin koos titaga igale poole kaasa.
    Imetamine oli päris raske, sest ei püsinud suurem laps rahulikult teises toas, ikka tuli kolkima ja segama, see aeg on päris närvesööv kuid sai seegi üle elatud :)
    Ma ütlen päris ausalt, et mõtlesin mina ka algul, et võtan suurema lapse sünnitusmajja kaasa ja oleme seal kõik rõõmsalt koos, siis olles seal peale sünnitust pikali olin kohe väga rõõmus, et vanemad said suuremaga kodus olla ja mees siis minu ja beebiga haiglas. No ei oleks seda lärmi ja sahmerdamist ette kujutanud, ei püsiks ta ju ka palatis ja kui ka seal oleks olnud, pööraks ka selle pahupidi. Niiet saimegi uue beebiga rahulikult tutvuda ja kui oli aeg koju minna, siis suur õde juba ilusti ootas meid kodus.
    Jõudu sulle! :)

    • Poisile veel ei ole jah võrekat, aga tuttav pidi tooma küll. Ja seda võrekasse asjade loopimist kardan ise ka. Eks ma pean lihtsalt ülimalt tähelepanelik olema koguag, aga karta on, et see poisike saab valu tundma… :/
      Ma veel loodan, et ehk hoian Annu just samas toas, oma silma all. Kuhugile teise tuppa teda üksi jätta väga ei julge, tal on ikka koguaeg väga ”targad” mõtted. :D
      Ma ei tea mismoodi see asi meil välja nägema hakkab, aga me ilmselt ikka proovime seda perepalati asja ja kui tõesti kisub hulluks ära, siis saavad mees ja Annu ju koju ka minna. Kuigi hetkel mõtlen, et ehk mängib välja, kui mees temaga näiteks päeval õues ka möllamas käiks vms. Lihtsalt, et kokkuvõttes oleksime ikkagi koos ja Annu ei peaks mõtlema, et kus see emme nüüd on. Ta pole ju kunagi nii kaua emal olnud minust. Ise ilmselt põen rohkem, aga nohjah…

    • Hetkel veel jah, aga eks me vaikselt harjutame ja suvel on seda parem teha ka, kui talvel külmaga. :)

  3. Sünnitasin 2 nädalat tagasi, olime mehega perepalatis. Vanem laps jäi vanaemaga koju, sest perepalatis poleks tal mitte midagi teha peale igavlemise. Aga kellelgi oli kas pikalt külas või siis vanem laps kaasas, sest koridori peal käis üks laps muudkui jooksmas. See pidev jooksmise tümpa-tümpa ja “emme” hõikumine oli mind lõpuks juba hulluks ajamas. Niigi öö magamata (sünnitasin hommikul) ja siis ei saa pärast puhata ka. Ma tahan lihtsalt öelda, et kui sul laps on nii rahmeldis nagu sa kirjutad, siis sa ei ole ainus ema haiglas, kes peale sünnitust puhata ei saa. Lihtsalt mõtlemiseks.

    • Ega ma ka ei seediks, kui kellegi präänik mööda koridore tormaks. :D Ja seda öeldi juba mulle ka, et kui tahan last kaasa võtta, siis mingit mööda koridore jooksmist ei toimu.

  4. Oled muidu kaalunud ka varianti, et perepalatit ei saa? Minul oli ka peas kõik väljamõeldud, et oii kui tore, et saame seal perepalatis tsillida aga vot just sellel hetkel olid kõik palatid täis ja oii kui õudne oli olla ühispalatis :D Mina ei saanud absull seda beebiga koos olemist nautida, sest koguaeg pidin ju arvestama oma palatikaaslase ja tema beebiga. Kui sain enda beebi mingi nippega magama, siis hakkas teise beebi nutma ja siis ärkas jälle minu oma ja õudus kuubis. Ei julgenud isegi puuksu lasta kui nii öelda :D Vetsus käimine oli ka paras komöödia, et äkki kukub paksem kraam liiga kõvasti potti, äkki haiseb liiga hullult jne jne :D Loodan, et Teie saate perepalati, seal ikka nii mõnus ja rahulik :)

    • Ikka olen. Eks nad siis peavad koju jääma ja ma ei tea, külla tulema päeval vms… Kuigi ma ei tea kui hea mõte see oleks Annu korraks enda juurde tuua ja siis tagasi koju saata…
      Ema-lapse palatid on vist ka olemas? Ma mõtlesin, et ei võta seda ja säästan raha, aga sinu juttu lugedes tahan küll vist pigem siis ema-lapse palatit, kui perepalatit ei saa. :D

  5. Minul on laste vahe 1.2 aastat, tüdruk on vanem ja poiss noorem. Esimene aasta oli minu jaoks kõige raskem, kohati oli ikka nii kreisi elu. Mingi hetk tundsin, et ei saa hakkama, et lihtsalt ei jõua end jagada kahe lapse vahel,kuid ajapikku see kõik kuidagi loksus paika ja hakkama sain ikka :) Tegelikult on nii tore, nad toimetavad ja mängivad koos ning hoiavad teineteist nii väga. Kuigi alguses suurem oli ikka kade ja solvunud just minu peale.

  6. Mul oli ka nii, et kui kööki, vetsu v vannituppa oli vaja minna, siis võtsin aga suurema lapse kaasa. Kõige rohkem oli jah sellega raskusi, et kui ta imetamise ajal midagi tahtma hakkas või siis teises toas hoopis kahtlaselt vaikseks jäi… multikad olid neil hetkedel suureks abiks ;)

    • Ma kardan ka, et meil hakkab siin aina rohkem seda multa jama olema, kui mul nt vaja poissi rahulikult toita vms. Loodan, et poiss tuleb sama kiire söömaga, kui oli Annu. 10 minti ja valmis. Mitu tundi järjst küll ei oleks mõeldav vist. :D

  7. Nagu ma aru olen saanud on Annu niigi väike Pätu ja sa näitad talle Mashat, kes vaid rumalusi teeb?

    Päris õpetlik on põrsas Peppa ja jänku Juss, äkki proovid neid ? Meil oligi nii, et imetamise ajal vanem vaatas neid youtube’s ja mida vanemaks beebi sai seda vähem vaatas ?

    • No jaaa noh! Ja teisi multasid ta ei tunnista vapsee. Kui panen mingi Peppa, siis kõnnib suvalt minema lihtsalt. :D
      Sõbranna pidi mulle mõmmiaabitsat saatma mälukaga, proovin ta selle peale üle harjutada. Seal vähemalt õpetab midagi. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.