Rasedusnädal: Kolmkümmend neli

Nädala alguses tegi beebipoiss mul kõhus mingeid trikke ja ma olen nüüd terakene mures. Mul on tunne, et ta a) keeras end tuharseisu, b)laskus alla c) keeras end lihtsalt seljaga minu selja poole. Enne oli ta tagumik mu vasaku ribi all ja seda oli katsudes kohe tunda, aga nüüd on kõht üldiselt üleni pehme, nagu titt oleks maagiliselt minema haihtunud. Ja kui saangi mingi kõvema koha kätte, mis te siis arvate, et ma saan aru kas see on pea või pee? :D

Kõige tõenäolisem on ikkagi see viimane variant, aga vahel hakkan kahtlema, sest liigutuste asukoht ju muutus. Üldiselt öeldakse, et kui tugeamad liigutused on üleval pool naba, on beebi peaseisus, nagu peab, sest jalgadega annab ta kõige kõvemad hoobid, aga kui allpool naba, siis tuharseisus.
Noooo, kord on need tugevad löögid all, siis üleval, siis küljel… Ühesõnaga, ei tea mina mis ta seal tegi, aga midagi on igatahes muutunud.
Luksumise järgi ma ka aru ei saa, sest ta põrkab ikka kogu kehaga ja üle kõhu (muidu öeldakse, et luksumist tunned pea juures).
Alla vajumist kahtlustasin ausalt öeldes sellepärast, et järsku tekkis mul üsna kibe tutiluu valu, mida enne olnud ei ole ja see olevat ka märk sellest, et lapse pea on nõnda sügaval vaagnas. Aga see võib olla ka puhas kokkusattumus, ning ilmselt ongi, sest kuskile vajumise jaoks on veel liiga vara. Laps pidavat alla vajuma vahetult enne sünnitust – esmarasedatel mitu nädalat enne, korduvatel paar päeva-nädal enne.
Ja no vaevalt, et ta siin lähinädalatel veel kuskile kiirustama hakkab. Ja parem ongi, sest pildid ja kõhukipsid on veel kõik tegemata, ning asju oleks ka vaja enne valmis panna.
Varsti saan niikuinii teada mis ja kuidas, sest järgmisel nädal on ämmaemanda visiit ja küll ta seal juba järele vaatab mis trikke mu pojuke parasjagu teeb…

Aga ei saa salata, et ootusärevus tahab küll juba ära tappa. No nii tahaks juba temaga kohtuda! Kuidas saab üks asi samaaegselt olla nõnda hirmutav, aga samas mitte ei suuda ära oodata? :D
Nüüd ma lihtsalt loodan, et kõik läheb hästi ja see väike poisike pole nii kangekaelne, kui tema vanem õde oli.

Sel nädalal tekkisid ka mõned uued tunnused, mida ma siiani (selle raseduse ajal) väga kogenud ei olnudki. Näiteks seesamune tutiluu valu. Ja nahk muutus ka üleöö nii kuivaks, et kratsisin end päevaga igalt poolt lõhki! Ning ma olen nüüd ametlikult paistes! Vist. Jalalabade ja sõrmede järgi nagu aru ei saagi, aga sääred on küll nagu pakud. Ma ei tea kas see on üldse võimalik, et jalalabad ja sõrmed on normaalsed, ning paistes on ainult sääred? Ilmselt olen ma lihtsalt paks! :D
Sabakont hakkas ka endast jälle märku andma, ma ei tea miks, sest keegi pole siin tema järele igatsenud küll.
Uus on ka see, et nüüd ei saa ma enam pikalt seista/käia, sest alakõht hakkab meeletult valutama. Lugesin, et see tekkis mul eelmisel korral ka ja täpselt samal ajal. No nii hea on neid eelmise raseduse ajal kirja pandud postitusi lugeda ja võrrelda. :D

Nüüd avastasin enda jaoks ka jooga. See huvi sai vist alguse Kätlinist, kes oma blogis nii kiitis seda. See olevat sünnitusel ka palju aidanud. Seega hakkasin youtubest videoid vaatama ja järgi tegema. Ma pole küll leidnud täpselt sellist videot, mida otsisin, aga noh, häda pärast ajab asja ära küll.
Üldiselt otsisin ma vaid hingamise-venitamise õpetusvideosid ja see viimane oli tõesti mõnus. Juba peale esimest korda tundsin, kuidas mul oli kergem olla. Tegin seda õhtul, enne voodisse minekut, ja hommikul oli kuidagi palju kergem tõusta. Muidu ma ikka ägisen ja sisisen valust…
Üks video õpetas ka lõdvestuma ja ma jäin selle ajal lausa magama!

Ma ei mäleta nüüd, kas ma seda juba rääkisin või ei (järjekordne tunnus – mälu nagu haugil!), aga mu venitusarmid hakkasid ka suuremaks jälle venima. Ju siis on nüüd tõesti see piir käes, kus Annuga lõpuks olin, ning uus tita tahab ka endast ikka midagi mu kehale maha jätta… Ja mul on ausaltöeldes üsna ükskõik, sest mu kõht on niikuinii hullem, kui vöötorava tagumik. Hmmm, see on tegelikult üsna täpne kirjeldus, ainult, et mustade juttide asemel on tulipunased. LOE: 7 nädalat peale erakorralist keisrit – PILDID (ise ei riskinud teksti lugeda).

Aga igatahes, eile üritasin endast ‘kunsti’ jäädvustada ja teoks teha ühe kauaaegse idee. Ütleme nii, et ma ei jäänud sellega üldse rahule. Alguses. Lootsin, et suudan ikka saavutada midagi sellist:

Aga kuna tööriistade ja asukohtade valik oli piiratud (statiivi pole = kaamera tooli ja pappkasti otsa), pidin leppima sellega, mis välja tuli. Ja pean ütlema, et nüüd seda pilti vaadates ei häirigi mind see garaaž ja lahmakas aknaraam nii väga. Nüüd on see just nii, nagu üks inimene mulle hobifotograafide grupis meenutada üritas – see pilt on mälestus ajast ja kohast, mis tõenäoliselt on minu jaoks sügava tähendusega. Ja nii see ju tõesti on, sest see garaaž on osa meie kodust. Meie päris esimesest oma kodust. Kodust, kus Annu tegi oma esimesed sammud, kodust, kus meie pere saab juurdekasvu, kodust, kus see juurdekasv teeb kõik oma ‘esimesed’ tegevused…

20160422-DSC_0130-2

Lähipäevil proovin siiski ilmselt uuesti, et saavutada ka see algne visioon… Kuigi ka praegune teeb mu südame vägaväga soojaks. :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

18 thoughts on “Rasedusnädal: Kolmkümmend neli

    • Mul tegelikult on sellest ‘väiksem’ versioon ka, aga mulle meeldiski just selline suur ja tume. :D

    • Täpselt minu mõte – kui must ala välja arvata, siis kindlasti palju ilusam pilt kui see esimene, millest idee said vms :)

  1. Kui sa oma pisipoisile midagi valmis paned, siis näita ikka meile ka onju. Mingeid asju ikka ju varud, ala teed mähkmisnurga või sahtlikese, kus asju hoiad. Sul sellist pesapunumise faasi pole veel välja löönud (ala, et tahaks et mähknepakk ka juba kapiserval õigel kohal ootaks)? Mul vist tuli see umbes kuu enne tähtaega, organiseerisin kodu nii, et hull, hea et remonti tegema ei hakanud. Ilus pilt ka muidu ja hoian põnevusega pöialt teile siis finaaliks!

    • Hetkel pole mul sellist kohtagi, kuhu tema nurka teha või kuhu panna tema riided. :D Praegu on tema riided veel magamistoa nurgas, pappkastides ja pesemata. Aga vähemalt sorteeritud! :D
      Meil pole tegelikult endalgi veel korralikku riidekappi. Aga varsti hakkab mees suurt garderoobi vist ehitama, siis saab sinna toppida nii meie, Annu kui ka tite riided. Ajutiseks lahenduseks ilmselt saab olema läbipaistvad hoiustuskastid, neid hea hiljem ka kraami hoidmiseks kasutada. Ja no voodit pole talle ju vaja, sest ta tuleb minu kaissu. Moosese korvi ilmselt jätan ka elutuppa, et ta saaks siis päeval seal magada. Kuigi ma pelgan natukene seda, et Annu tõmbab ta seal jalgade pealt koos korviga maha… Spetsiaalset mähkimisnurka mul talle ka pole valmis pandud. Polegi seda nagu kuhugile panna. Annu ajal oli hea – vannitoas oli pesumasin ja sinna peale sain mähkimisaluse pana, aga nüüd ei mahu parima tahtmise juures ka see mähkimisalus kuskile. Ei teagi kus ja kuidas tema protseduure tegema hakkan. :D
      Ok, ma nüüd kergelt sattusin jälle paanikasse. :D :D :D

  2. Pilt on ju täitsa ilus! Veidi aidate, siis järgmisel korral kaamera paaaalju lähemale ja pilt on kohe esimesele sarnasem. :)

    • Mulle soovitati, et läheksin ise kaamerale lähemale, mitte kohe akna alla, siis jääb taust ehk udusem ja pole seda kuuri nii näha :D

  3. Minul esimese rasedusega laskus beebi täitsa alla vaagnasse ja pea fikseerus juba 30ndal nädalal (pidev tutiluuvalu), laps sündis 37+1. Teise rasedusega ei saanudki aru kuna laskus ja kuna ära fikseerus, laps sündis 39+2. Kõik ei ole ikka nii nagu teooria räägib :D

    Ilus pilt aga selle põhjal ma küll ei ütleks, et laps alla vajunud, sest siis peaks sul kõht ka ju alla vajunud olema ja siin sul ikka täitsa kõrgel ju kõht :D

    • Mmhmh, ma arvan ka, et pole ilmselt see kõht mul kuhugile veel vajunud. :D
      Annu ajal juhtus see mul vist kuskil 39+ ja 40+5 sünnitasin. :D

    • Ava oligi hästi lahti, aga ise jooksin küll täitsa akna ette. Nõnda mul oligi plaanis muidu proovida ka. :)

  4. Huvitav ma arkasin ka tana hommikul ules ja tundsin, et ulemine pool kohust on taiesti tuhi, enne oli laps ribide all ja nuud taiesti alla laskunud ja mul alles 33 nadal. Kuna ta vaga aktiivne ka pole olnud viimased paevad siis motlesin, et votan ule pika aja doppleri valja ja pidin ataki saama kui uldse sudametood leida ei suutnud (tavaliselt kulub selleks 2 sekki) aga tuli valja et ma oleks pidanud alt poolt ostima. Aga monus kerge on hingata kui ta mul kopsude peal ei istu, peaasi, et ta nuud liiga vara ei tule :D

    • Ja kui kõhtu vaatad, siis on ka aru saada, et on alla vajunud? :D See on küll suht vara jah. Esmarase oled?

    • Ei ole esmase, teine laps. Peeglist vaadates tundub ka jah kõht olevat allpool.

  5. Mul ei vajunud kõht vist kuhugipoole kui alles sünnitustoas pärast seda kui veed olid lahti tehtud ja ma valusid ootama jäin (kutsuti esile 39+3). Vähemalt ise sellest aru ei saanud. Aga seal toas tehtud pildil on küll kõht allpool. Muidugi mul oli ka pisikeste mõõtudega poja (2880g ja 48cm) kah ning kõht ei olnud suur, et võib-olla ma ei saanud ise arugi, et see allpool kuidagi on ?

    • Ilmselt küll ? aga tutiluu valu oli ikka päris pikalt enne seda juba ja kadus ka alles mitu mitu kuud pärast sünnitust.

Vasta Maasikas-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.