Rasedusnädal: Kolmkümmend üks

“Sa ei mõista elu enne, kui see sinu sees kasvab.”

Sandra C. Kassis

 

Võtsin emmedeklubi lehelt 31.nädala lahti, et vaadata mis sel nädalal lapsega toimus ja silmasin hoopis seda ülemist tsitaati…

Igatahes, beebs on umbes 1,5 kilo raske ja 41 cm pikk. Ta reageerib helidele ja valgusele, mis on meie puhul igati tõestatud. Kui ma tolmuimejaga pikalt ringi mässan, hakkab laps ka rohkem siplema. Eeldan, et see valju üürgamine on tallegi ebameeldiv… Samas saan ma peksa ka siis, kui Annule unelaulu laulan. Mine sa nüüd tea, kas mu laulmine on tema arvates sama hull, kui tolmuimeja hääl või…? :D

Sel nädalal oli mul ka ämmaemanda visiit. 5 nädalaga võtsin juurde 3 kilo. Kartsin sõimata saada, aga arst kehitas selle peale ainult õlgu – mis siis ikka teha? Tõesõna, ma ei tea kust mul see kaal juba tuleb. Isegi, kui olen terve nädala salatit nosinud, võtan kilo juurde.

Emakapõhja kõrgus oli 35, mis oli jällegi 5 cm suurem, kui ”peaks”. Samas kõhuümbermõõt oli kasvanud vaid ühe sentimeetri…

Kui mina juba seal kabinetis muretsevat nägu tegin, et kas laps tõesti on siis nii suur, või mis jama on (kas ultraheli ei võiks varem teha???!), lohutas arst, et ehk tulevad need ”üleliigsed” sentimeetrid sellest, et laps tundub olevat kõrgel.
See tundub jällegi loogiline, sest ma hakkasin liigutusi nabast üleval pool ikka väga vara tundma, ja ribid said hoope juba 20.nädala paiku… Ja no kui mõelda, et ma sain doppleriga südamelöögid ka 9. nädalal kätte sealt, kus Annuga poole hiljem, siis… Ehk tõesti? Ma nii loodan, et see laps pole mingi hiiglane.

Aga kui nüüd jutt juba ultrahelidele läks, siis mul on teile väike uudis ka. Nimelt esmaspäeval läheme me ikkagi Elitesse 3D/4D UH’i!
Kui me poleks seda võimalust (väga helde) kingitusena saanud, oleksin veel 13.mai’ni (reedene päev!) praadima pidanud…
Kui aus olla, siis lapse soost ma eriti ei hooli. Või noh, mis ei hooli – ikka tahaks teada ja oleks tore, aga ma olen kuidagi leppinud, et me ei saanud seda teada. Poiss, siis poiss – ”komplekt koos” (nii rumal väljend!) ja saame mõlema soo kasvatamise kogemuse. Tüdruk, siis tüdruk – naiste võim ja muud jutud. :D
Sisetunde järgi võiksin öelda, et see beebs on 70% kindlusega tüdruk. Aga no kes seda asja kindlalt teab, eksole.
Praegu tahan ma ultrahelisse juba sellepärast, et seda kaalu jama selgeks saada…
Nii, et hoidke siis pöidlaid meile. :)

Kui arstile rääkisin, et väsimus ja valud tahavad mind vahepeal pooleks murda, muigas ta vaid, ning ütles, et mis siin imestada on – vaadaku ma vaid oma elu ja viimast paari aastat. Raske (riski)rasedus, veel raskem erakorraline keiser ja taastumine, lapse esimene eluaasta hullumeelne virr-varr, miljoni mure ja hädaga, pikk imetamine + samal ajal rase olek ja nüüd lõpusirgel padurase, kes peab sammu pidama vägagi aktiivse pooleteiseaastasega, ning sellele lisaks veel lubade tegemise stress, majaga kaasnevad mured ja rõõmud (aiamaa!!!), loomad ja jumal teab mis veel…

Kui keegi nüüd imestab, et kust mu arst/ämmaemand seda kõike teab ja mäletab, siis ma tõesti ei oska sellele vastata. :D
Me jutustame küll iga kord nagu sõbrannad (tasulise arsti omamise rõõmud?), aga ega ma ta ainus patsient ju ole… Ta teeb vist peale igat visiiti omale vihikusse märkmeid, ning loeb need enne läbi, kui ma tulen. :D

Aga tõesti, arst on mul ülimalt mõnus. Mul on nii kahju, et ma teda juba Annu ajal ei leidnud…

Igatahes. Enesetunne on mul üsnagi endine ja neid sümptomeid ma siinkohal jälle üle loetlema ei hakka.
Lisandunud on vaid jalakrambilaadsed (?) asjad. Öösel, kui jalgu sirutada tahan, siis tekib sääremarja selline tunne, nagu kohekohe läheks jalg krampi. Ma siis liigutan jalga ruttu teisele poole ja (enamasti) ei juhtu õnneks midagi (järgmisel päeval on sääremarjad lihtsalt vägaväga valusad, nagu oleks ikkagi krambihoo läbinud ja käia on valus)…
Paar korda on ikkagi ”jopanud” ka, ning olen suure kisaga üles ärganud ja mehele küüned selga löönud. Mu karjumise peale ärkab muidugi alati ka Annu üles…
Ei olnud mõnus – nuttev laps, suremahakuivalus jalakramp ja täiesti segaduses näoga mees. :D

Aga ilmad on mõnusad ja tuju on hea – mis siin ikka viriseda! Saaks nüüd kasvuhoonele kile ka peale, siis võiks juba aiamaad kaevama hakata.

Mida teie sel aastal mulda pistate?

Ma olen siiani kasvama pannud sada sorti tomatit, kurki, paprikat ja arbuusi. Oma aega ootavad veel kõrvitsad, herned, sibulad, maitsetaimed ja ehk väike rida ka porgandeid, aga see käib mul juba võib-olla natukene üle jõu. Ma nimelt VIHKAN porgandite rohimist. :D Lisaks siis mõned lilled ja ilmselt unustasin ka midagi…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

18 thoughts on “Rasedusnädal: Kolmkümmend üks

  1. Uskumatu, et nii tublisid ja ägedaid inimesi on olemas nagu sina. Elan
    sulle täiega kaasa, siuke tunne nagu oleks ise rase. :)

  2. Kurgi külviks ma kardan on veel vara.. Toas nad venivad sul välja ja õues ei pruugi nii ruttu soojaks minna. Arbuusiga ilmselt sama teema. Need kasvavad väga ruttu ja pikalt toas ei peagi olema.

    Aga herned külva õue kohe kui kannatab peenart teha – siis ei lähe ussitama.

    • Ma avastasin jah, et oleks pidanud veel ootama. Need kurgi taimed on mul ikka päris suured juba. :D
      Herned jms lähevadki otse peenrasse. Seda, et keegi hernest ette kasvataks, pole ma kuulnudki. :D

    • Otse peenrasse niikuinii jah, aga kohe kui muld enam-vähem soe. Mida kauem külviga viivitad seda suurem tõenäosus ussitand herneid saada. :p

    • Väike öökülm ei tohiks hernele midagi teha. Ja ega erilist pakast vast ei tule :D Katteloor ka kaitseb natukene.

    • Okei… Ma nii võhik sel teemal, et ei tea midagi veel. Esimest aastat teen oma peenraid. :D

  3. Ma lohutan, et ma kartsin ka suurt last, epk oli koguaeg mitu cm suurem, kõht oli hiiglaslik. Kõik muudkui tegid märkuseid, et kindel ikka, et üks laps või? Ja kõige tipuks diagnoositi mul ka rasedusdiabeet ja arst ütles, et 39 nädalal teeme uh, et lapse kaalu kontrollida ja võibolla peab esile kutsuma hakkama. Seal uhs pakuti lapse kaaluks 3600 +-500 ehk siis mitte nii suur, et hakata veel esile kutsuma. Ma olin kindel, et eks ta mul neljakilone on. Aga 40+6 sündis hoopis 3530 grammine pikk ja sale kutt. Ma pole enne nii pikkade ja peenikeste jalgadega beebit näinudki. :D Esmaspäeval saab kolmenädalaseks ja jalad pole enam tikud all, mõned voldidki tekkinud. :D

    • Vot, seda kardan minagi. Pärast ütlevad kaalu valesti ja teevad keisri, aga pärast tuleb välja, et laps täitsa kribu vms… Krt, siis kaeban küll kohtusse. :D

    • God damn it. Oleks ikka pidanud rohkem uurima ja mitte seda ühte ainsat ”külvitabelit” uskuma. :D
      Nüüd mul taimed juba pihu suurused, aga kuhugile panna veel ei saa. :D

  4. Hmm kylvist ma ei tea midagi, aga tolmuimejaga tegutsemist soovitavad arstid vältida raseduse ajal. Ma enam tapselt ei mäleta, mis nous liigutustes just oli, mis rasedusele halvasti mojub, sest delegeerisin kohe tolmuimeja mehele ja rohkem sellele ei moelnud :-) uuri natuke, see oli miski oluline asi. Voib-olla selleparast beebi protesteerib ka ?

    • Pole sellist asja samuti kuulnudki, aga….mul lööb raseduse ajal alati valja mingi sisemine muul ajal ysna hasti peidetud koristaja-st ma veedan tolmuimeja seltsis veel ekstra palju aega

    • Mul käib ka see saiko koristamine hooti. Vahel vaatan enda ümber ja tahaks oksendada, sest KÕIK tundub järsku nii rõve ja must. :D

  5. Haha, äkki su arst loeb su blogi? :)
    Mul rasedus sama kaugel kui sul ja mul ka mõnel ööl täpselt samasugused krambilaadsed asjad. Aga päris krambi puhul soovitan jala läbi valu nii sirgu ajada kui saab, kõigepealt varbad ette, siis kand, siis jälle varbad jne. Minu puhul toimib.

    Aa ja see esimene tsitaat on ikka täiega tõsi. Olen ülikoolist omandanud loodusteadusliku hariduse, aga see enese sees kellegi kasvatamine on ikka mõnel päeval täielik müstika :D

Vasta Terje-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.