Rasedusnädal: Kolmkümmend!

Mis ma oskan öelda. See tundub ikka täiesti pöööörane, et sünnituseni on jäänud loetud nädalad.
Kui eelmisel korral hakkasin ma kohe 37 nädala täitudes ajama, et ma suitsetan selle tite esimesel võimalusel välja, siis õnneks tuli mul mõistus koju, ning ma sain aru, et kui laps ikka vähemalt 39 nädalat kõhus ära kükitab, on see tema jaoks parem. Kõik asjad jõuavad rohkem areneda ja kasvada, ning ta on tugevam. Kuigi ma ei tea kui palju sellest ”välja suitsetamisest” kasu on, sest kui laps ei taha tulla, siis ega ta ei tule ka…
Aga sel korral arvan ma, et 37+ hakkan ma siiski midagigi tegema, et asja kiirendada. Seda siis just sellepärast, et ta ei saaks seal kõhus enam väga palju kosuda. Tahan ju siiski, et arstid lubaksid mul ise sünnitada… See kõlab küll isekalt, aga see on mu viimane võimalus. Kui ka see sünnitus lõppeb keisriga, ei ole oletatava kolmanda puhul enam isegi pikemat juttu, ning tuleb kindlasti keiser.

Kui mul Annuga 40 nädalat täis sai ja arst mulle esilekutsumise saatekirja ulatas, hakkasin ka last lõpuks ikkagi takka kiirustama. Ei tea kas mu üritused aitasid kaasa, või mis, aga kolm päeva hiljem olin ma igatahes sünnitusmajas… Loodan, et sel korral ehk aitab ka sama taktika. Praegugi ootavad mu mustad aknad mai keskpaika. :D

Aga kui rääkida enesetundest ja muust sellisest, siis ega siin midagi paremaks ei lähe. Rasedusnädalatele kolme ette viskamise puhul sain selle raseduse esimese jalakrambi – jee, olingi nii ”igatsenud” neid. Mitu päeva oli veel valus see krambi koht.

Uut on veel nii palju, et vaikselt on hakanud piim uuesti rinda tulema. Mu ‘jahikoera kõrvad’ on kuidagi täidlasemad ja hellad. Mõned korrad olen märganud ka kuivanud piima…
Ma ei tea kuidas mul pole kummagi rasedusega jopanud ja ma pole omale mingeid pomme ette saanud. Ühel hetkel lihtsalt hakkavad rinnad piima tootma ja kõik, ei mingit suurenemist. Ainuke ”pommi” aeg oli siis, kui mul peale sünnitust piimapais oli.

Ja mulle tundub, et ma olengi vist veidikene paiste läinud. Eile ei saanud ma näiteks enam oma ketse jalga, ning pidin ikka kurja vaeva nägema, et lapsega õue pääseda…

Muu on ikka sama vana, hea – kõrvetised, puusavalu, seljavalu, väsimus… Nüüd on tegelt mõnel korral olnud ka ”tore” valu kahe jala vahel.
Aga see kõik on kannatatav, ning lõpuks ju ka mööduv, lihtsalt raske on liikuda ja olla.
Samas alles mõned päevad tagasi suutsin pool päeva pidevalt jalgadel olla ja siis veel üle 3 kilomeetri kojugi jalutada. Mitte, et mul oleks väga palju valikut olnud, aga jamh…
Poole peal hakkas kõht küll külje pealt natukene valutama, ning meil kulus selle vahemaa läbimiseks peaaegu 1,5 tundi, aga vähemalt sain hakkama.

Mul on tunne, nagu ma vinguks ikka meeletult palju ja teil on sellest kopp ees. Aga tegelikult ei ole see üldse nii mõeldud. Lihtsalt kui kirjutada terve postitus sellest, kuidas kõik kohad valutavad, ei saagi see eriti positiivselt ju kõlada.
Aga tegelikult ma hindan iga hetke ja olen meeletult tänulik… Mul on ausõna kahju, et see kogemus lõpusirgel on. Jumal teab millal ja kas üldse ma veel kunagi rase olla saan.
Ja eks erinevad mured veidikene tõmbavad seda tähelepanu healt, halvale. Saaks nüüd kiiresti kõik asjad jonksu, siis võiks täitsa mõnusalt edasi veereda.

Aga mis teie arvate, millal võiks Beebi#2 ilmavalgust näha ja kas ta on poiss, või tüdruk? Kas selline sünnituse algusele kaasa aitamine võib mõjuda, või pigem mitte? Mida ise teinud olete, et seda protsessi kiirendada?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

15 thoughts on “Rasedusnädal: Kolmkümmend!

    • 37.nädalal tuleb viimane UH, et lapse kaalu prognoosida. Kui sel ajal näitab, siis näitab, kui ei, siis ei.

  1. Ma olin ka lõpus üsna kannatamatu ja umbes 38+midagi hakkasingi neid vanarahva poolt soovitatud teesid jooma. Lisaks käisin iga päev metsas jalutamas(alguses ja lõpus korralikud trepid ja maastik mägine). Laps sündis 39+2. Vetest ja esimesest valust läks lapseni 2h5min. Mine tea, kas oli kasu või oleks ka ilma teede ja jalutamiseta sedasi läinud.
    A ja alles hiljem peale sünnitust hakkasin mõtlema, et jalutades polnud mul telefoni peaaegu kunagi kaasas ja mees jooksis seal samas metsas eraldi omas tempos. Ehk et kui mul oleks seal kogu see värk pihta hakanud, oleks üsna jama olnud :D

    • Isver, nii kiiresti! Esimene laps? Loodan, et oli vähemalt suvine aeg, et kui olekski midagi…siis vähemalt mitte -30ga. :D

    • Esimene laps jah ja ei olnud suvi, täitsa oktoobri lõpp oli, mu plika Annust paar nädalat noorem. Õnneks algas kogu asi öösel kodus. Poleks eluilmaski arvanud, et esimene sünnitus nii kiirelt võib minna. Järgmisega vist pean varakult haigla kõrvale kolima igaksjuhuks :D

  2. Ma tegelikult tahtsin suu kinni hoida, aga ma ikka ei suuda. Ühesõnaga, lipsu, palun ürita sellest ise sünnitamise kinnisideest lahti lasta. St. ma loodan koos sinuga, et sa saad selle võimaluse, aga ära satu sellesse meeleseisundisse kus sa näed keisrit kui läbikukkumist. Kui keiser kujuneb vajalikuks, siis kujuneb. Ma tean, et sa oled üsna palju asju Annu beebieas visanud keisri kaela, aga kohati tundub, et see on lihtsalt olnud mugav asi mille kaela süü veeretada. Tegelikkuses mõned beebid lihtsalt ongi rahutumad ja suurema lähedusvajadusega. Ka need, kes täitsa ise sündinud.

    Võta või mu oma. Sünnitasin ise, midagi ei kasutanud, aga tsirkust ja leiba saab täie raha eest.

    Mis ma tahtsin öelda on, et ürita end mitte nende mõtetega piitsutada ja ära hakka mingeid lollusi tegema, et last välja meelitada. Ehk siis säilita ratsionaalne meel, eks :)

    • Loogiliselt mõeldes saan muidugi aru, et kui peab siis peab, aga süda karjub ikkagi, et tahaks ise sünnitamist ka proovida. Juba kasvõi sellepärast, et see kogemus saada.
      Ma ikka üritan end selle keisri mõttega koguaeg harjutada, aga lootus siiski säilib. Ja eks mais selgub ka mis saama hakkab. Kui nad ütlevad, et laps tuleb suur, siis on mul vähemalt mõned nädalad aega seedida ja endale selgeks teha, et muud võimalust tõesti ei ole…

  3. Aeg tõesti lendab! Täitsa ulme. Aga sama ulme on minu jaoks see, et sa ikka veel kuskilt otsast sugu teada pole saanud :D Ma ei jõua reedet ära oodata, et sugu teada saada – et kõiki asju sorteerida ja osta ja nime mõelda jne, uuuuh! Kuidas sa suudad?

    Ja kas teil nimeideid on?

    • On jah ulme. Aga ma vist leppinud, et ei ole võimalik praegu seda tasulist ultraheli teha ja kõik. Seega ei piina väga… Ehk mais siis joppab ja saame teada kumb on.
      Ma alles hakkasin vaatama ja välja kirjutama, mis meeldib, aga hetkel pole veel eriti midagi sellist leidnud. :D

  4. Ma ka ausalt öeldes ei saa aru, mis kinnisidee sul selle sünnitamisega on? Keiser ei tee sind halvemaks emaks, last halvemaks lapseks. Mina sünnitasin küll ise, aga kui mul oleks keisriks võimalus antud, siis oleksin seda päris kõvasti kaalunud, ega see sünnitus mingi rõõmupidu just ei ole :D. Igastahes, nõustustun Brittiga, püüa sellest mõttest lahti saada, muidu on pärast väga valus kukkumine ja pettumus jälle. Ja see aeg lendab tõesti ulmelise kiirusega, alles sul oli positiivne test ja 9 nädalat :) igastahes ole tubli ja üks triamestet veel üle elada :)

    • Ma arvan, et asi võib olla ka selles, et milliseks see keiser mul kujunes. Seda ei oska lihtsalt keegi teine mõista ja ausalt, seda ei taha enam iial kogeda.

Vasta K-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.