Rasedusnädal: Kolmteist ja neliteist / võrdluspildid

Kuna viimasel ajal ei muutu eriti midagi ja ma ei oska ka millestki sel teemal õieti kirjutada, siis mõtlesin, et teen neid postitusi praegu kahe nädala kaupa. Siis ei viska teil ka see teema ehk üle…

Igatahes, beebi oli 14.nädalal umbes 9 sentimeetrit pikk ja kaalus 35 grammi. Ikka meeeletult suur juba ju.

Aga mis mind puudutab, siis eluke muutub ikka veidikene juba raskemaks. Seljavalud olid ikka päris meeletud siin vahepeal. Iga liigutus pani oigama. Kõhus oli ka selline suruv raskustunne, nagu emakas tõmbuks juba kokku, või ma ei tea. Rahutud jalad ajasid hulluks, pea valutas, nahk narmendas nagu tappa saanud morsal, väsimus tahtis pikali murda, imetamine oli (on ja läheb hullemaks) valus, kergemad kõrvetised olid ka.
Ja siis veel selline tore asi, et kui Annu minu peal ronib, mu kõhule toetab jms, tahaks ma karjuda. No nii hell on kõht, et mitte midagi ei taha sinna vastu. Eriti veel 10 ja pool kilo kaaluvat hüperaktiivset jõnglast, kes mõtleb, et su võdisev kõht on batuut.
Annul on üldse nii tore komme end igas suvalises suunas visata ja siis eeldada, et küll me ta kinni püüame. Eriti tore on see veel siis, kui sa istud diivanil, ühes käes kuum tee ja teises laps kes mööda su jalga üles ronida tahab, aga kui hakkama ei saa, siis viskab end makaroniks ja kukub pikali. Ning siis vaadatakse mind sellise näoga, nagu mina oleksin ta diivanilt alla heitnud…

Eeeenivei. Veidikene liiga kiiresti ärrituv, emotsionaalne ja kuri olen ma ka viimasel ajal. Aga selle võib ehk veeretada ka halva une kaela, sest kui ma ei saa enam-vähemgi normaalselt magada, siis on lood üsna halvad. Vabalt võin terve päeva mööda maja tuigerdada ja iga asja peale turtsuda. See ärritab mind ennastki, aga kuidagi sellest halvast tujust välja ka astuda ei suuda.
Ükspäev nutsin paar pisarat, sest piparkoogitainas jäi muudkui laua külge kinni, ükskõik kui palju ma seda jahu sinna alla ka loopinud poleks…

Aga no see halb uni on ikka päris tüütu. Miski ajab mind koguaeg üles. Ja siis kulub terve igavik, et ma jälle uinuksin, sest mõtted hakkavad omi teid rändama ja sellest ei tule kunagi midagi head. Või ehk peaksin siin süüdlast otsima oma unenägudest, mis viimasel ajal on ikka aina absurdsemaks läinud… Küll sünnitan ma banaane, küll elan koos oma sõbrannaga maa all, mendi maja kõrval, endal kelder laipu täis, küll võtan oma vanaema sünnitust vastu ja ta toob ilmale terve trobikonna nokaga kassipoegi jne… Igav igatahes ei hakka. Peaaegu igal hommikul saan üles tõusta ja mõelda, et mis pagan see nüüd oli.

Ja liigutamine üleüldiselt muutub raskemaks. Alles ma avastasin, et voodis on raskem külge keerata ja nüüd ei saa ma enam normaalselt kükitada ega kummarduda. Nõude pesemisest rääkimata. Pool magu on kraanikausis… Kõik enda maa poole painutamist nõudvad tegevused panevad mind karu häält tegama. :D

See on ikka jube imelik, et ma juba nii-ii suur olen. Kui viimati arsti juures käisin siis oli emakapõhja kõrgus ka tunduvalt suurem, kui mu nädalate arv (muidu peaksid need võrdsed olema). No mitte nii tunduvalt, aga paar nädalat…

Ja tore on see, et ma vist hakkan varsti liigutusi tundma. Viimasel ajal olen ühte kindlasse kohta mingeid mulkse saanud, aga ma ei tea ju kindlalt mis või kes see on. Ilmselt siiski gaasid… Aga loota ju võib ja ega need päris liigutused ka enam kaugel ole. Annuga sain esimese tugevama müksu 17.nädalal, seega ehk varsti-varsti…

Aeg läheb ikka jube kiirelt. Ma pole endiselt harjunud mõttega, et ma saan teist korda emaks ja varsti saame me ehk juba soo teada. Aga no samas, vahel vaatan ma Annut ja mõtlen, et kuidas see küll juhtus? Mina ja ema… Alles ma olin ise selline päntajalg. Ja nüüd järsku kutsub mingi mudilane mind emmeks, nagu… :D

8vs14



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

2 thoughts on “Rasedusnädal: Kolmteist ja neliteist / võrdluspildid

  1. Kõht on sul ikka korralik :D mul ka ikka tunduvalt suurem kui esimese lapsega aga mitte nii suur :)
    Aga seljavalude ja muude vaevuste leevendamiseks soovitaksin ma uurida seda, et kas Räpinas oleks võimalik sul rasedate joogas käija. Mul aitab jube hästi, seljavalu on mul hetkel unustatud probleem. Samuti aitab seal õpitav hingamine ja lõdvestumine mul öösiti kiiremini uinuda, kui mu präänik vingunud on ja mul une ära ajanud. Pluss siis veel see, et ega see hingamine ja lõdvestumine sünnitusel üle külje maha ei jookse.
    Endal on mul hetkel 15+2 ja aeg ajalt saan mõne tugevama mütsu. Päeval tegutsedes ei pane nii palju tähele aga kui õhtul voodis rahulikult olen siis ikka ilusti tunda ning võin 100% kindlalt öelda, et need ei ole gaasid :)
    Rahutute jalgade puhul proovi magneesiumi jalavanne või jalgadele määrida magneesiumiõli. Minul suu kaudu võetav magneesium ei aita näiteks.

    • Kuule, siis meil ju täpselt sama TA, sest mul ka tänasega 15+2 :D
      Mina märkan ka seda liigutamist just siis, kui rahulikult laman.
      Ja toda õli pidin ka proovima. Peangi endale muretsema…
      Jooga kohta veel nii palju, et minu teada seda võimalust meil siin pole kahjuks. :(

Vasta diana-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.