Rasedusnädal: seitseteist

Kuigi jookseb juba VIIES KUU, siis ma ei tunne end eriti rasedana. Vahepeal oli raske liigutada ja kõht tundus meeeeletu, aga praegu on laps vist end keeranud-pööranud, sest palju kergem on olla. Vähemalt enda liigutamise osas.

Tegelikult on ta end kohe päris kindlasti keeranud, sest viimasel visiidil oli laps risti ja südamelöögid olid vasakul küljel. Nüüd on ta vist jalad all, sest südamelöögid on naba lähedal ja ”siblimise” asukoht on ka muutunud.

Ootan juba lapse liigutusi, aga midagi kindlat pole ma endiselt tundnud. Kuigi mingi väike siblimine nagu ikka oleks, aga mitte midagi sellist, nagu tol ajal juba Annuga mul oli. Ma ise kahtlustan, et ehk on platsenta eesseinas, sest paaril korral olen ma käega tundnud nagu mingit mullitamist, aga niisama ei tunne midagi. See ei kõla üldse loogiliselt, ma tean. Või ehk on asi keisri armis, mis tuimestab seda olekut seal. Ühel tuttaval oli samamoodi armiga emakas ja platsenta eesseinas, ning ka ei tundnud, kuigi käe all midagi ikka nagu oli… Arst ka imestas, et kuidas ma ei tunne, et tema kuulas doppleriga lapse südant ja sel ajal tundis. Märkis mulle veel rasedapäevikussegi, et tunnen liigutusi ja alles siis küsis, et kas ma ikka tunnen… No ei ütleks küll, et JAH MA NÜÜD TUNNEN. Ma ootan seda kõva pauku/mitu korda samasse kohta löömist. Enne nagu ei julge kindel olla.
Aga ega ma ei muretse, alles 17+nädal. Ja ma ju tean, et ta on seal ja ta on elus ja et tal on kõik OK. Kuigi noh, need liigutused oleks ikka mõnusad juba.
Enne naersin nende üle, kes kurtsid, et ’issandjumalküll, mul on juba 14.nädal ja MA IKKA VEEL EI TUNNE, kuigi teine rasedus!” Karma ma ütlen, karma. :D

Aga see kõik on minu jaoks ikka veel nii-ii-ii veider. Täiesti kreisi on mõelda, et järgmisel aastal, sel ajal, on mul juba kaks last. Pole nagu kohale jõudnud, et ma jälle rase olen.
Aga ikkagi tekib väike paanikahoog, kui mõtlen, et mõne kuu pärast pean ma juba sünnitama hakkama ja kuidas see kõik ometi sel korral läheb.
Ja mul pole peale mingi kipaka mängumati, Beebi#2 jaoks mitte midagi olemas. Kuigi aega veel on, siis raha kulub palju ka muude asjade peale. Suvel tuleb ju suuremalt remonti tegema hakata ja sinna alla matame me iga viimsegi sendi… Ja siis hakkan ma mõtlema mida kõike tegelikult beebile vaja oleks. Riided, korduvkasutatavaid mähkmeid juurde, uus vanker ja muu pudi-padi, mille peale kulub tegelikult kõige rohkem. Ma panustan sellele, et ootan lapse soo teada saamiseni, ning siis vaatan edasi. Annuga oli mul selleks ajaks juba pooled asjad olemas. :D
No ja siis muidugi see vana hea paanika, kuhu sünnituse ajaks panna Annu. Ja kuidas ta ometi lepib.
Ma nii loodan, et algus läheb nii, nagu Annugagi. Saan vähemalt enamuse ööst ära magada ja siis hommikupoolikul hakkavad valud. Ehk on siis õhtuks juba laps käes ja Annu saab meie juurde tulla/mees koju minna.
Ja kuidas hakkavad meie päevad-ööd peale beebi tulekut välja nägema…

Igatahes. Seda paanikat-jaanikat saan ma siin veel paar kuud õnneks ajada…

Enesetundest veel nii palju, et sel nädalal oli mul endiselt see masekas, kergelt ärritumine, emotsionaalsus ja muud toredad asjad. Tundsin end äärmiselt sitalt ja tundus nagu kõigil oleks minust täiesti pohhui…
Jumal tänatud, et see nüüd enamasti möödas on, kuigi eks neid tujude kõikumisi ikka on. Piisab vaid ühest valest sõnast ja ma olen mossis, ning tahaks ojasid nutta. Minu jaoks üsna uus asi, sest enne pole ma nii tundeline olnud.

Tundub, et ma pean end rohkem hoidma ja ikka leidma selle aja, et endale midagi tihemini suhu pista. Ma pean siiski kolme inimest toitma.
Pidevalt on hommikuti nii, et askeldan alles Annuga – peseme hambaid, teeme süüa jne, ning ma pole jõudnud veel enda peale üldse mõeldagi ja pilt tahab eest ära minna, süda läheb jube pahaks ja selline tunne, et kohekohe suren maha. Esimest korda juhtus see siis, kui ma peale ärkamist, peegli ees oma iganädalast kõhupilti tegin ja järsku hakkas nii-ii halb. Mõtlesin, et minestan. Täitsa ehmatas ära. Ja nüüd on see peaaegu igapäevane. Kui ei söö, on vägaväga paha olla.

Ma vahepeal juba veidi kahtlustasin, et ehk on mul ka probleem kilpnäärmega, sest väga paljud sümptomid kattusid. Aga mul ju alles kontrolliti seda… Igaks juhuks vast mainin järgmine kord ämmakale ka oma kahtlusi. Ilmselt olen lihtsalt liiga palju youtube vaadanud. Seal on üks naine, kes kaotas oma beebi 24.nädalal, sest mingi jama oli kilpnäärmega. Tol ajal ei osatud seda veel kahtlustada, aga nüüd avastati, kui ta uuele katsele läks ja meil on üsna sarnased tunnused. Pidev väsimus, kohutav masekas ja niisama kurb olek, kuiv nahk ja sügelevad silmad, lihasvalud, kiirelt kasvav kaalunumber jne… Tüüpilised raseduse tunnused, aga kuna meil on perekonnas ka soodumus selleks hädaks, siis mõistlik on ju kontrollida.
See kaalunumber on küll kahtlane. Ühe nädalaga kaks kilo juurde võtta (ja kolm sentimeetrit ümbermõõdus paisuda) ei ole ju reaalne. Eriti, kui ei söögi nagu midagi. Aga ehk ongi see koer sinna maetud – kui ei söö mõtleb keha, et peab iga raasukest säästma, sest jumal teab millal jälle saab…

Kui Annu ajal olin ma sellega õnnistatud, et erilist vetsu vahet sõtkumist ei olnud, siis nüüd läheb küll teisiti. Öösel ärkan vähemalt kaks-kolm korda ja mõtlen, et peaks vetsus käima. Aga üldse ei viitsi end püsti ajada, et end kahe supilusikatäie võrra kergendada.
Magamine on üldse raskem teadus. Käed surevad koguaeg ära ja tahaks külge keerata, aga teine pool pole veel õieti nagu ellu ärganudki… Ehk on asi patjades, mis on täiesti lödiks juba magatud. Need on meil ikka päris vanad ja rõvedad tegelikult juba. Tahaks korralikke sulepatju…

Aga ma tõmban otsad kokku ja lähen JÄLLE pissile. :D

Teile aga mu armsad, head vana aasta lõppu! Ja aitäh, et ikka käite siin ja kaasa jutustate. :)

Mis teil täna plaanis on? Kas oma mudilased veate ka öösel õue ilutulestikku vaatama, või magavad nad sel ajal juba magusat und? Ma mõtlen, et kui Annu niikuinii viimasel ajal enne südaööd magama ei saa, siis ehk võiks ka üle ma-ei-tea mitme aja end selleks ajaks õue vedada? Aga samas tundub nagu imelik nii väikse lapsega sellisel kellaajal kuskile kärutama hakata. Mis siis, et see on siinsamas, ümber nurga ja väike koht ka…

EDIT: Holy shit! Hakkasin postitust üle lugema ja tundsin liigutusi! Kolm korda andis mulle mütsu, samasse kohta! Mõttejõud on ikka vägev. Peaks nüüd hakkama mõtlema pidevalt, et tahaks bingoga suuremat summat võita või, et mees leebuks ja lubaks mul Sämmyile seltsilise võtta. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

9 thoughts on “Rasedusnädal: seitseteist

  1. Miks uut vankrit vaja? Saad ju olemasolevale seisulaua panna. Kookon oli vist ka olemas…

    • See ka võimalus, aga ma pole veel uurinud kas mu vankrile üldse on sobivat. Ja ega seda ka ei tea kas Annu seal seista tahab. Ta ikka piisavalt väike ja ehk ei jaksa seista…

  2. Arstile v6iks muidugi oma kahtlustest rääkida, kui perekonnas eelsoodumus.
    Aga see kolme eest söömise jutt? :-) Naljatilk :-)
    Soovitan k6igepealt endale midagi suhu pista, et oleks kohe päeva alustades tahedam tunne. Sidrunivett juua näiteks, teeb ärksaks ka, ja äratab kogu organismi üles.

    • Kolme eest söömisest pole keegi rääkinud. Mina ütlesin, et toidan kolme ja peaksin enda eest rohkem hoolitsema. Imetamine + rasedus on siiski naise kehale parajalt koormav. :)

    • Koormav kahtlemata, sestap olekski hea iseenda vajadustest alustada :-)
      Teised saavad oma jao nii v6i teisiti kätte ;-)

  3. Palun ära jumala eest võta veel üht koera ketti piinlema. Naljakas ongi see, et kui veel korteris elasid unistasid majast, et koer saaks liikuda jne… ma arvan, et tal oli korteris 10x etem elu kui nüüd õues perest eraldatuna keti otsas.. ükski loom pole sellist elu ära teeninud..

Vasta Anett-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.