Rasedusnädal: üksteist

12n

Küll need nädalad alles lendavad, nagu väledad rebased. Alles ma kirjutasin siin oma kümnendast nädalast ju… Aga noh, samas ma ei kirjuta ju täpselt nädalase vahega ka. Tähendab, et kirjutan küll õigest nädalast, aga näiteks kümnendast nädalast kirjutan alles siis, kui mul juba 10+5 (üheteistkümnes nädal) ja üheteistkümnendast siis, kui 11+3 (nagu täna – kaheteistkümnes nädal).

Mul on tunne, et ma olen juba saabunud sinna õndsasse teise trimestrsse, kus hädasid väga enam/veel ei ole, sest olukord on endiselt sarnane. Olemine on üsna hea. Enam ei iivelda ja energiat on ka jälle rohkem. Vahel tekib tunne, et polegi rase – nõnda tavaline on see olek. Isegi magus on rohkem maitsema hakanud jälle, kahjuks. Nädala alguses oli tegelikult üks päev, kus oleksin tahtnud terve päeva voodis vedeleda – mitte midagi ei jaksanud teha, isegi mõte riidesse panemisest tundus õudne.

Kuigi väiksemad asjad ikka on, mis vahel meelde tuletavad, et kõik tavapärane siiski ei ole. Näiteks need tüütud kõrvetised, mis hetkel on veel leebed, seljavalud, mis on tegelikult juba praegu üsna vastikud. Vahel hommikul voodist välja tulles on tunne nagu ma oleksin juba 100-aastane, nii valus, et lööb hinge kinni. Kui järsult liigutan, siis löövad kõhtu valud – aitäh emakas, et sa kasvad ja mu lihaseid venitad. Ja aitäh neile hormoonidele, mis mul imetamise valusaks muudavad. Õnneks mööda seinu ma veel ei roni, aga esimesed tõmbed on ikka üsna ebameeldivad. Nagu alguses, kui rinnad alles oma uue eesmärgiga harjusid. Eriti tore on muidugi see, kui Annu lolli mängib ja muudkui võtab-laseb lahti-võtab-laseb lahti.

Uni tuleb ka õhtul ikka varem. Kui enne pidin end magama minema sundima, sest teadsin, kui jube muidu hommikul tõusta on, siis praegu ei jaksa ma ööund ära oodata. Hiljemalt kell kaksteist olen mina kustunud. Mees on pidevalt ”tige”, et ma ei suuda temaga filme lõpuni vaadata. Silmad lihtsalt ei seisa lahti.

Aga see uni ei ole teps mitte rahulik. Iga jumala öö, umbes 5 paiku, pean ma vetsu komberdama. Siis muidugi on pärast raske uuesti magama jääda ja siis hakkavad jalad tõmblema ja siis hakkavad mõtted uitama ja siis ma näen haigeid unenägusid ja siis ma ärkan üles ja karjuna mõttes ”mis kuramuse asi see nüüd oli!!!”
Ühel ööl nägin unes, et see kadunud poiss on end kuskile üles poonud. No nii tore on peale sellist pilti uuesti magama jääda…
Ükspäev nägin jälle, et olen meganoor, mingisse nolki armunud ja me külitasime kuskil aasal. Järgmine pilt oli see, et ma läksin haiglasse, et tema laps ilmale tuua. Aga siis tuli peale see tüüpiline ”otsin vetsu, sest päriselt on ka pissihäda” hetk, ja ma komberdasin mööda haiglat, otsides vastavat ruumi. Ühel hetkel ikka läksin tüübi juurde tagasi, aga tal oli juba laps käes ja ta üritas talle pudelist piima anda. Ma siis küsisin, et miks ta nii teeb, ma annan ju rinda? Ta ütles, et ise ma kadusin ära…
Siis läksin ma uuesti vetsu otsima ja tagasi tulles üritas see tüüp juba lapsega jeed lasta haiglast. Ma siis ajasin neid mööda koridore taga ja lõpuks jooksin isegi auto järgi. Mäletan, et nad hakkasid eest ära saama, aga siis sain ma mingi mompoweri laksu ja turbotasin neile järele. Sain auto kätte ja lõmastasin selle (???). Aga auto oli tühi. Laps ja nolk olid hoopis kõrval sõitvas autos. Lõin sel siis klaasi sisse ja haarasin oma ”lapse”, ning kukkusin teda kussutama. Seda kõike muidugi sõidu pealt. Mu beebikene oli muidugi tegelikult BANAAN! ….
Kui auto peatus ja tüüp sealt välja komberdas, küsisin temalt, et miks ta lapse minema tahtis viia? Ta ütles, et ema käskis.

Mis on kõige veidram unenägu, mida te näinud olete?




Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

 

Comments

comments

20 thoughts on “Rasedusnädal: üksteist

    • Jah, aga sinna saan alles ülejärgmine kord. Ühe korra pean ikka selle ebameeldiva arsti juures käima, et ta mulle triple testi saatekirja annaks. Sel teisel arstil polnud rohkem aegu anda, aga selleks ajaks peaks mul juba see test tehtud olema.

  1. Kuidas see võimalik on, kas on ikka 11 näd.??? Mul oli selline kõht kuuendal raseduskuul 0_o

    • Ei tea, ma ka vaatan ja imestan, aga on. Ja muudkui paisub. Ultrahelis sain aru ka, et ta on juba naba kõrgusel, mis on selle nädalate arvu kohta üpris kõrgel. Ma kardan, et ma lähen sünnitama kolm korda suuremana, kui Annuga. :D
      Samas Annuga oli ka nii, et kuni 25ndl paisusin meeletu kiirusega ja siis ei kasvanudki enam pmt. :D

    • Noh, asendist ja riietest sõltub ikka ka päris palju ju. Keskmise vööosaga teksad jalga, mingi pluus selga, poos sirgeks ja ma usun, et kõht on hoopis teistsugune, onju? :)

    • Eks ikka jah. Aga mina hakkasin selle kleidiga neid pilte tegama ja teen ka edaspidi, siis kõik ühesugused ja hea võrrelda. :D

    • Oh juma, ma kardan, et kui ma nõnda edasi paisun, siis lähengi sünnitama nii, et peab kaks korda haiglasse viima ja kuskile seina sisse augu raiuma, sest uksest ei mahu. :D
      Ei, tegelikult mulle väga meeldib suur rasedakõht. Kuigi see kiirelt kasvamine paneb mu niigi haigele seljale päris korralikud valud juba praegu peale.
      Täna vaatsain oma punu ja nii mõnus oli. Nüüd on juba aru saada, et polegi ainult pekk. Kõht on kõva ja ei vudise nagu tarretis. :D

    • Tõepoolest üli suur kõht nii väheste nädalate kohta. Ma teatasin tööl 18 nädala paiku kuna siis hakkas kõht välja paistma. Seda siis teise rasedusega. Pikkust on mul 160 cm, sündides oli laps pea 4 kg.
      Minu puhul oli esimene rasedus selline nagu antud pildil teine rasedus. Ehk, et vastupidi see värk.
      Esimese rasedusega teatasin 12 nädalal kuigi suurt aru saada pold.

    • No eks siin annavad seda ümarust juurde ka pekid, gaasid ja see, et eelmisest lapsest on ülivähe möödas. See kõht muutus nagu üleöö ‘tõsiseks’. Enne oli ta jah selline võdisev pekikõht, aga nüüd on juba aru saada, et raseda kõht (no ja ega see pekk ka kuskile ikkagi ju ei kadnud). Eile just imestasin, olin selili ja ikka oli suur kõht punnis üleval. Muidu ikka vajusid pekid sisse ja kõht oli ka lame. Aga nüüd on nagu suur kõva muna. Ultrahelis oli ka näha, et laps on juba naba kõrgusel…

  2. Alles 11 nädalat ja niiiiiiii suur kõht :S :D
    Just hakkasin su blogi lugema. Mingi 10 postitust lugesin ära ja rohkem ei taha :(((( Liiga pikad ja igavad postitused on, sorry, rohkem tagasi ei tule. Üritad liiga palju Malluka moodi kirjutada, kuigi ma sind ei tea, aga ikkagi kuidagi võltsilt tundub kõik olevat kirjutatud.

  3. Kas sa tead millest su jalad tõmblevad?
    Ma su blogi tihti ei loe kuid tundub, et sul o rahutute jalgade sündroom. Ehk RLS – restless leg syndrome. Tihti on nii, et tekib rasedusega ja sellega ka kaob kuid kui ka mul ajal, siis räägi arstiga ning selle tarbeks on “rohtu”.

    • See mul jah alati raseduse ajal. Oletasin, et asi on magneesiumi puuduses, aga tundub, et sel korral ei ole. Sellepärast tahtsingi proove anda, et välja selgitada, millest mul puudu on. Homme helistangi oma perearstile, sest naistearst ilmselgelt ei ole sellele teemale lahenduse leidmisest huvitatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.