Siiani on see rasedus valdavalt rahulik olnud ja Annu ootusest erinenud justkui öö ja päev. Annuga põdesin ma vist pea iga asja, mida üks rase põdeda võis. Aga üks asi mis mind temaga ei tabanud, olid meeeeletud emotsioonid.
Seekord on aga lood hoopis teised.
Nagu te juba ilmselt aru olete saanud, siis olen ma viimasel ajal ikka täielik naljanumber olnud.
Noooh, ütleme nii, et need paganama emotsioonid siis saabusid ikka lõpuks. Ja ma ei händeli seda just eriti hästi. See on minu jaoks nii harjumatu, et kõike lendab justkui üle äärte. Kord ajab nutma, kord naerma, kord tahaks vihast lõhki minna. Nii võibki juhtuda, et kümne minuti jooksul esineb minus nii palju erinevaid tundeid, et endalgi hakkab imelik.

Viimasel ajal ei suuda ma näiteks millestki enam eriti rõõmu tunda ja kõik ajab vere väga kergelt keema. Iga väike asi tundub maailmalõpuna.
Täna veetsin näiteks pool päev lihtsalt pisaraid valades. Ise ka täpselt aru ei saanud mis mind nii kurvaks teeb, aga muudkui ulgusin edasi. Ise püüdsin Annu eest oma totakat nägu veel peita või naeratada, sest ta hakkab ka tavaliselt nutma, kui näeb, et ma olen õnnetu või haiget saanud…

Hommikul käisin mööda kööki ringi ja tahtsin ahatusest otsad anda. Nägin igal pool vaid poolikuid, katkiseid ja musti asju, mis vajaksid KOHE parandamist. Ja siis ma sain aru, et see ei ole võimalik ja tõenäoliselt ei saa 90% nendest asjadest mitte kunagi olema nii, nagu mina neid näen. Ja see tekitas minus veel jubedama tunde.

Just lõpetasin kingituste pakkimise ja selle käigus tahtsin ka umbes 894904304 korda kõik nurka visata.
Kui muidu mulle see tegevus meeldib ja mul tuleb see ka hästi välja, siis täna… asjad lihtsalt ei läinud nii, nagu pidid ja kingipakid näevad välja nagu need oleks pakkinud 5-aastane. Aga kuna varsti ongi juba jõulud, siis tuli ikka tegevus lõpuni viia ja nõnda ma siis ulgusin ja pakkisin…

Isver, see emotsioonide virrvarr on minu jaoks nii võõras ja imelik. Ma tõsiselt loodan, et see möödub ruttu, sest see masekas ajab mind juba hulluks. Ja ega see Annu kasvatamisel ka eriti kasuks ka ei tule, kui mu närvid veel ekstra pingul on.

Aga teistest sümptomitest rääkides… Viieteistkümnenda nädala alguses piinas mind mingi kohutav valu, ribide kohal. Täpselt samasugune valu oli mul ka piimapaisu ajal. Hingamine oli ikka päris valulik. Õnneks möödus see juba nädala lõpuks.
Aga siis muutusid järsult igemed nii valusaks, et ma ei saanud terve järgneva nädala korralikult hambaid pesta. Üks valu lõppeb, teine algab. :D

Muidu on olemine ikka valdavalt hea, aga lihtsalt väsinud ja mõned kohad valutavad.
Rinnad on ka meeletult hellad – seda minu mäletamist mööda Annu ajal eriti ei esinenud…

Möödunud nädalal käisin lõpuks siis ka oma uue ämmaka juures. Ja ma olen nii rõõmus, et ma ta leidsin! Kahju lausa, et ma juba Annu ajal tema olemasolust ei teadnud.

Läksin kabinetti magav Ann süles – vaene laps lihtsalt kustus keset trepist üles kõndimist mulle sülle ära. Oli ta ju juba arsti juurde kõndideski üritanud kärru istuvas asendis magama jääda, aga ma ei tahtnud lasta. Mõtlesin, et ehk peab nii kaua vastu, et käime ära ja siis saab kärus rahumeeli magada palju kulub, aga noh jah.
Kui arst mu süles seda lödi pampu nägi, hakkas ta esmalt naerma ja küsis, et mis me nüüd sellega teeme? Ma vastasin naljatades, et paneme kapi otsa. See mõte talle eriti ei meeldinud ja ta pakkus siiski paremaks variandiks sohvat.

Arst oli nii sõbralik ja mõnus oli temaga vestelda.
Oli temalgi raskusi täpselt aru saamisega, et kui kaugel mu rasedus siis ikkagi on. Kuna tal oli seal ka ultraheli masin, siis otsustas ta titele pilgu peale visata. Kahjuks puudus tal seal vajalik programm lapse mõõtmiseks ja ta sai tema suurust vaid silma järgi hinnata. Selle järgi järeldas ta, et tegu on siiski pigem minu arvestuste kohase lapsega. Kuigi kõhtu katsudes ja vaadates hakkas ta endas kahtlema. Ma siis naljatlesin, et mulle on mitu korda juba öeldud, et ehk mul on kaksikud. Selle peale otsustas ta, et vaatab olukorra uuesti ultrahelis üle.
Teist last ta ikkagi õnneks/kahjuks ei märganud…

Jaanuari keskel on siis looteanatoomia, veebruaris läheme ilmselt 3D/4D ultrahelisse ka. Kuigi kui sel korral tehakse see looteanatoomia UH Tartus, ei jää mul ilmselt süda ka kripeldama, et kas ikka vaadati kõike korralikult ja otsest vajadust selleks nagu ei olekski… Kui siis ainult oma lõbuks ja selleks, et soole kinnitust saada (no juhul, kui üldse õnnestub midagi enne seda näha).

Kui talle rääkisin oma rahututest jalgadest ja muudest asjadest, saatis ta mind kohe vereproove andma, et välja selgitada mis jama on.
Triple testi jaoks andsin ka vere ära, aga unustasin küsida, et kui kaua sellega läheb ja millal ma vastuseid küsida võiksin? Oli vist kaks nädalat? Või oli see test hoopiski see, mille puhul ma muretsema ei pea ja nad võtavad ise kohe ühendust, kui selgub, et midagi pahasti on?

Igatahes, väga positiivne kogemus ja kohe näha, et see kes maksab, tellib muusika.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments