RETSEPT: Kanapasta peekoniga ja poolpatune šokolaadikook

Tegin täna väga patuse õhtusöögi. Aga no oli põhjust kah ja vahel ikka võib. ? 

Väga lihtne ja kiire, aga maitsev.

Kanapasta peekoniga

  • 200g täistera pennesi
  • 100-200g suitsupeekonit
  • 200-300g kanafileed
  • 200g brokolit
  • 200g woki segu
  • 200ml kohvikoort
  • Pakk (või kaks!) sulajuustu
  • Sibul
  • Meelepärased maitseained

*Seda kogust sööb meie 4 liikmeline pere kaks päeva*

Pane penned keema. Samal ajal haki kõik koostisosad ja prae peekon. Kui peekon on veidi värvi muutnud, lisa sibul ja prae seda veidi peekoni “mahlas”. Mõni minut hiljem lisa kana ja juurviljad. Maitsesta. Prae kuni kana on valmis ja juurikad pehmed. Lisa kohvikoor ja sulajuust. Keeda kuni sulajuust on sulanud. Lisa kaste makaronidele, mille sa loodetavasti ikka vahepeal ära kurnasid. ?

Kuna lapsed ei söö juurvilju suurte tükkidena, hekseldan kõik iiiimepisikeseks, et nad aru ei saaks mida nad söövad. :D

Poolpatune šokolaadikook

  • 225g jahu
  • 3sl kakaod
  • 100g suhkrut
  • Peotäis pähkleid
  • 1tl söögisoodat
  • 0.5 soola
  • 250 ml vett
  • 75ml õli
  • 1tl vanillit
  • 0.5 tl 30% äädikat

Pane ahi 200’c peale sooja. 


Pane kuivained kaussi, sega läbi. Tee kuivainete keskele suur lohk, vala sinna vesi ning vee sisse ülejäänud vedelad komponendid. Sega kiirelt tainas ühtlaseks ning vala 20cm läbimõõduga koogivormi. Aseta kook kuuma ahju ning küpseta 30-35 minutit, kuniks koogi keskele torgatud tikk puhtaks jääb. Lase jahtuda. Soovi korral tee koogile toorjuustust ja šokolaadist glasuur. 

Jup, need on Annu väiksed näpud, mis seal kooki pätsavad. :D



Koogi retsept algselt pärit nami-namist. Kuna Annul oli muna allergia, oli see ainus “patuvaba” koogike, mida ma teha sain.


Ma ei tea kuidas teiega, aga mind ajavad juba kõik need retseptide lehed närvi. Ma olen viimasel ajal üritanud vähemalt nädala menüü ette ära teha, seega otsin väga palju inspiratsiooni just netist. Aga iga teine retsept on mingi (minu arust) rõve utoopia. Seega ma kerin neid lehti seal tunde ja tunde aga leian vaid üks-kaks retsepti, mida ma reaalselt ka süüa või teha tahaksin. 

Ma ei tea. Ma olen vist liiga kinni vanades kartul-ja-hakklihakaste harjumustes. Aga no see menüü tegemine on ikka räme peavalu. 

Seega olen ma alustanud päris oma “kokaraamatuga”. See tähendab siis ühte vihikuräbalat, kuhu lisan kõik päris enda välja mõeldud ja hästi välja tulnud retseptid. Ma mäletan kuidas mu emal oli selliseid vihikuid 101 tükki ja ma pidevalt mõtlesin, et kuidas ta küll midagi neist üldse üles leiab… Nüüd olen ise samasugune! 

Ma olen viimastel kuudel meie pere liha tarbimist üritanud miinimumini viia. Mulle ei maitse enam liha ja mul on tegelikult lausa rõve liha praadida-süüa. Vanasti oli kuidagi “lihtsam” kui ma ei mõelnud sellele ja enda poolt tekitatavale ökoloogilisele jalajäljele. 
Nüüd olen hakklihakastmes liha asemel kasutanud hoopis soja hakkmassi. Hästi maitsestades ei saa arugi, et see pole tavaline lihaga kaste. Mees mul ka enne ei saanud (või vähemalt ei öelnud midagi), kui ise küsisin. Siis nentis, et oli jah ‘veider’. Aga minu arust oli sama hea, kui lihaga kaste. Veidi harjumist vaja ainult võib-olla.

Igatahes. Suht pointless retseptide jagamine oli praegu, sest makarone oskab igaüks keeta ja selle koogi saab ka nami-namist leida, aga noh. Oli tahtmine jagada midagi sellist, sest ma pole juba ammu retsepte siia kirja pannud. Eile näiteks proovisin Costany kana-kodujuustu kotlette teha. Aga mul vist ei tulnud välja, mulle ei maitsenud. Minu petteka-kodujuustu kotletid on hooopis maitsvamad. Peakski neid homme tegema ja pildistama, ning siis blogis jagama. Need on kohe peaaegu, et päris minu oma looming. Keegi ei arvaks neid maitstes iial ära, millest need tegelikult tehtud on…

Mis on teie pere lemmik õhtusöök?

Comments

comments

8 thoughts on “RETSEPT: Kanapasta peekoniga ja poolpatune šokolaadikook

  1. Mõtle sellele, et soja tootmiseks võetakse tuhandeid hektareid vihmametsi maha. Lisaks veel tootmisel kasutatavad ressursid. Kokkuvõttes on soja söömisel ökoloogiline jalajälg sarnane liha söömisega, sest vihmametsi keegi tagasi ei istuta. Olen olnud oma elus 6 aastat taimetoitlane (enam mitte), ning hetkelgi on mul keskeltläbi 1-2 toitu nädalas lihavabad. Samas ei ole ma kunagi tahtnud asendada liha millegi taimse “lihaga”, sest see ei ole minu jaoks enam sama. Praegu teengi tavaliselt mingeid vormirooge, kus liha sees ei ole. Mu baklažaani ja suvikõrvitsat vihkav mees sööb hea meelega vorme, kuhu olen enid sissepeitnud liha asemel.

    • Kui soja on sama jalajäljega mis liha, siis eetilises mõttes valiksin ikkagi soja.

    • Juhul kui kommentaator päriselt ka oleks taimetoitlane olnud, siis ta teaks, et vähemalt 85% maailmas toodetavast sojast läheb loomasöödaks, ning loogiliselt mõeldes on nende metsade mahavõtmise eelduseks järjest suurenenud nõudlus liha järele (USA, Hiina, Aasia jms kohad), mitte soja söögiks kasutavate inimeste arvu massiline kasv. Kui 100% sojast oleks hoopis inimeste tarbeks toodetud, siis poleks vaja seda esiteks juba nii palju kasvatadagi, rääkimata mitu miljardit looma jääks tarbetult “tootmata” ning mahalöömata. Liha söömine on üks kõige suuremaid ressursse tarbivaid tegevusi üldse. Kui riigid loomakasvatust ei subsideeriks, siis ei jaksaks suurem enamus inimestest nii palju liha näost sisse ajada kui praegu.

  2. Kanapastat võiksid teha kohvikoore asemel vahukoorega ja siis ei pea sinna mitut pakki sulajuustu panema, vahukoor pakseneb kuumusega ise.

  3. Meie lemmikud õhtusöögid:
    Tai punane karri kookospiimaga (hea kiire õhtusöök, oleneb mida parajasti on, kas taimne või siis lisan ka krevette, kala, kana, siga vms)
    Frikadellisupp isetehtud frikadellidega (lemmikud on lambahakklihaga aga ka veis on okei, palju küüslauku ja kindlasti riivin ka muskaati sisse) serveerimisel palju palju rohelist peale.
    Kapsahautis hea suitsusingiga on üks abikaasa lemmikuid
    Ühepajatoit on ka üks lemmikuid, eriti kui on hea kondiga lambatükk
    Kartult sööme suht harva, seda pakutakse igalpool nii palju, et kodus ei tunne eriti puudust… enamasti söömegi liha või kala pluss mingid köögiviljad (no nt viskan aurutisse paki brokkolit või lillkapsast ja pärast maitsestan või või oliivõli ja soolaga). Bataadipüreed teeme vahepeal (puhas laiskus, sest need on nii suured, et koorimine on lebo). Päris palju sööme ka kinoad või couscousi juurviljadega (juurde siis nt Kreeka jogurt ja mingi liha/kala).

  4. Ma sellele ei vaidle üldse vastu. Ise üritan (aga kahjuks ei ole piiratud rahakoti tõttu alati võimalik) pigem vältida suurfarme ja osta ikka nt vabakana mune ja noh ideaalis ostaksin kõik liha ainult otse talunikult (jällegi rahakott). Olen mõelnud, et siis vähemalt tean, et asi on puhtam ja loodetavasti ka humaansem.

    • Sellist asja nagu “humaanne” loomatapmine ei ole olemas. Vastuolu on juba väljendis endas sees. Kui sa tõesti olid taimetoitlane ja nüüd sööd vähemalt viiel päeval nädalas liha, nagu sa enne mainisid, siis see teeb mind ikka tõsiselt kurvaks. Inimeste lihatarbimine (nii välismaal kui Eestis, nagu ka Tervise Arengu Instituudi viimane uuring näitas) on nii meeletult suur, et see on nr 1 põhjus, miks meie planeet praegu nii halvas seisukorras on. Industrialiseeritud loomakasvatus on julm, keskkonnavaenulik ja tohutult ressursikulukas, mille mõjusid ei leevenda mitte ükski “kustutame tuled ikka toas ära” ja “ära lase veel joosta” aktsioonid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.