See süütunne, mis sööb hinge seest

Ma olen end viimasel ajal aina enam ja enam igasuguste asjade pärast süüdi tundma hakanud. Kõige rohkem muidugi sellepärast, et ehk minu suur kinnisidee saada lapsed jutti, polnudki nii hea, kui minu unistustes. Mul on tunne, et ma olen neilt röövinud selle erilise ”mina ja emme” aja. Annu oli ju 1a7k, kui Joel sündis, st Annu ei teagi elu enne Joeli tulekut. Alguses magasid nad mul ju kõik kaisus – kõik mahtusid… Joel ise on minu arvates veel kõige nürimas seisus olnud, sest Annu oli vähemal see 1a7k ‘emme ja mina’ aega saanud, aga Joelil on alati olnud ‘emme, mina ja Annu’. Äkki ma ei lugenud talle nii palju, kui Annule ja sellepärast ongi tema kõne kehvemapoolsem… Äkki sellepärast ta end kõigile koguaeg kaela kleebibki, et ta pole saanud minult nii palju lähedust ja tähelepanu, kui tal vaja oleks olnud. Õpetajad ikka räägivad kuidas Joel pidevalt tahab kaissu ja sülle pugeda, ning vajab paitamist nagu kiisupoeg…

Kui Madlike sündis, oli Joel 2a2k. Joel kolis enne seda kaisust välja, et teha ruumi uuele titele. Rinnastki on nad pidanud loobuma ca pooleteiseselt, sest emmel oli uus titt tulemas… Lasteaeda läksid nad ju Annemaiaga koos, eelmisel sügisel. Annu oli kohe neli saamas ja Joel oli miski 2a3k vms. Mõlemad olid ikka väga tillukesed… Aga nad leppisid, neil pole kunagi olnud lasteaia suhtes vastumeelsust. Ühesõnaga, sellest ajast peale on nad ju käinud aias, kus nad veedavad suurema osa oma ärkvel oleku ajast. Ja kui nad ongi kodus, siis on nad siin tavaliselt ikkagi kõik koos. Need vabad päevad, mida ma olen neile eraldi üritanud teha, et neil veidikenegi oleks seda ‘emme ja mina’ aega – Madli on ju sellegipoolest kodus. See ei ole ikkagi päris ”see”. Varem Madli magas jah mitu korda päevas, mitu tundi, siis oli tõesti võimalik kaisutada ja tegeleda üks ühele, aga nüüd on see vaid helesinine unistus, sest kui ma üritan näiteks Joeliga lauamängu mängida, tuleb Madli ja tassib kõik laiali. Kui ma üritan suurematega kaisutada ja lugeda, tuleb Madli ja langeb mulle peale nagu kaheksajalg, kriiskab kõrvu lukustavalt ning lükkab teisi minema, justkui öeldes ”minu emme, AINULT minu!”.

Madlil on vähemalt olnud see ‘mina ja emme’ aeg, mil suuremad on lasteaias ja ka öösel on just tema minu kaisus, tiss suus, nagu oleks see sinna kinni naelutatud. Aga teised… kannatavad. Kannatavad, sest emmel on kinnisidee endast tittesid välja pressida, nagu kuulipildurist.

Ka lasteaed tekitab minus süümekaid, sest nagu ma juba ütlesin, nad veedavad seal väga suure aja oma lapsepõlvest. Jah, neil on seal tore. Jah, nad õpivad seal asju mille õpetamise peale ei oskaks mina veel tullagi. Jah, see on neile mõnes mõttes kasulik. Aga… nad pole siis minuga. Mina peaksin olema see isik, kelle musid ravivad haavad ja kelle kalli ajab hetkega ära hirmu. Ja ma ei ole seal… Samas, kui nad on kodus, siis palju nad ka otseselt ikkagi minuga on. Ikka on vaja samal ajal ju süüa teha, kedagi kantseldada või majapidamises toimetada… Ma mäletan oma lapsepõlvest nii hästi, kui tähtis oli mulle emaga üks-ühele aja veetmine ja kui sitasti ma end tundisn, kui tema tähelepanu oli tegelikult pooleldi kuskil mujal, ala õmblusmasina või supopoti juures. Ma lubasin endale, et oma lastega ”teen heaks” kõik selle, milles nägn oma lapsepõlves valukohti. Ja mis nüüd on? Kas ma teen paremini? Kas ma olen parem? Ei.

Ugh, see on nii kahe otsaga asi. Samas ma näen, et nad igatsevad seda ”emme ja mina” aega minuga rohkem, aga ma tean ka seda, et nad armastavad üksteist väga ja nad ei oska teineteiseta ollagi. Kui keegi on kambast puudu, on ka ülejäänud nagu poolikud. Ma ei saa öelda, et ma kahetseks või, et ma muudaks neid vanuste vahesid, aga kindlasti paneb see mind vahel mõtlema ja end halvastu tundma, et äkki ikkagi… Raske on lihtsalt saada see üks ühele aeg, et kõik tunneksid end max armastatult ja hoitult. Nad on ju väikesed nii vähest aega…

Janeli veebifailid-99

Comments

comments

11 thoughts on “See süütunne, mis sööb hinge seest

  1. Seda süütunnet proovi ignoreerida. Ära sellele küll aega raiska! Kui vendi-õdesid poleks kasvaks ju laps üksi ja siis mõtleksid, et näed saab liiga palju tähelepanu või on üldse ära hellitatud ja ei oska teiste lastega arvestada jne.
    Ma näiteks terve esimese raseduse tundsin, et ma olen ikka isekas küll, et ülerahvastatud Maale veel ühe inimese sünnitan. Teine rasedus vastupidi tundsin, et olen väga ära teeninud veel ühe beebi, sest eelmise beebiiga läks nii kähku ja eestlasi on ju vähe:D
    Ega niisama ei öelda, et lapsed on suurim rikkus.
    Mu vanaemal on ainult üks laps ja ta on terve elu rääkinud, et ära sa seda viga tee, sest see üks ei taha temast midagi teada.
    Vähemalt me lapselapsed vahel käime tal külas ja meid on rohkem, kui üks. Aga kurb ikka mõelda, et oleks vanaemagi teise lapse saanud oleks ehk tõesti kogu tema elu õnnelikum olnud.

    • No läheduse, tähelepanu ja armastusega ei saa last ära hellitada, usun ma, aga arvestamise osas on sul küll õigus. Kui ühega poes käin, meenutab ta alati, et teistele tuleb ka midagi võtta. Kui on vaid üks komm järgi, lõigatakse see tükkideks jne…

  2. Ma jällegi tunnen ühe lapsega kohati, et kui “igav” elu tal on. Mina ja mees ilmselgelt ei jaksa temaga hommikust õhtuni aktiivselt tegeleda või siis on need mängud või koosolemised ikkagi sellised teistsugused, kui on õdede-vendade vahel. Vaikus on tore küll (kuna õdede-vendade vahelised kaklused jäävad ära), aga samas mõtlen, et kas ta hiljem suuremana tagasi vaadates mõtleb, et nii kahju, et kedagi teist ei olnud … (Olgu öeldud, et praegune seis on minu enda valik.)
    Ma väga ei usu, et Sinu lapsed tunnevad, et neil jääb Sinu armastusest väheks. Sa tundud olevat nii pühendunud oma lastele ja nii armastav/nunnutav, et ma usun, et Sinu lapsed on mega õnnelikud, et Sina nende emaks oled! Päriselt ka! Ja üks-ühele aega saab Madli suuremaks saades võtta ka nii, et lähetegi Annuga kinno või Joeliga metsa jne.
    Kõik on väga hästi ja Sa oled väga tubli! :)

    • Aitäh! Eile kusjuures käisimegi Annuga kahekesi kinos. See oli tema esimene kord ja läksime veel 3d kinno. Annu kinos: ”emme, mulle ei meeldi, et need asjad telekast välja tulevad!” :D :D :D

  3. Aga miks sa oma lapsed siis lasteaeda viid? Laps tahabki kodus olla. Vii ntks 2 päeva nädalas. Siis saab laps piisavalt ka teistega suhelda. Joeli jaoks oli äkki liiga vara. 3a on ideaalne aeda mineku aeg, kui on võimalus endal kodune olla.

  4. Ma olin ise üksik laps ja tead, saad küll vanemate täis tähelepanu, aga kokkuvõttes ma mäletan, et koguaeg oli igav ja öeldi et mängi ise siis. Nüüd on mul endal kolm last, samuti väikeste vahedega ja ma kohati mõistan su tundeid, aga samas see seltskond mis nad üksteisele pakuvad on hindamatu.

  5. Ma olin ise üksik laps ja tead, saad küll vanemate täis tähelepanu, aga kokkuvõttes ma mäletan, et koguaeg oli igav ja öeldi et mängi ise siis. Nüüd on mul endal kolm last, samuti väikeste vahedega ja ma kohati mõistan su tundeid, aga samas see seltskond mis nad üksteisele pakuvad on hindamatu.

  6. Emaks olemisega käibki vist kaasad üks lõputu süütunne, mina oma 7 aasta jooksul pole suutnud seda vähendada. Olin ainsa lapsega pikalt kodus, ei tassinud teda ka edaspidi igapäev lasteaeda, aga alati leiab millegiosas süütunnet.

    Ma olen veenfunud, et Sa oled üks suurepärane ema ja see süütunne on põhjendamatu!

  7. Su laps küsib lasteaias lähedust, sest see on tema elu normaalne osa ja ta on sellega nii harjunud. Sa teed kõike õigesti. <3

  8. Ma kunagi murdsin ka hästi palju pead selle teemaga..lõpuks tegime nii, et sain 2 väikese vahega last ×2..
    Praegu olengi kõige väiksemaga 2a4k kodune, 4a läks sel sügisel lasteaeda.Kui 4a a sai peesitada kodus minuga kuni pesamuna sünnini..siis praegu mõnuleb kõige pisem kodus üksi ja naudib oma aega…sama sai ka suurematega praktiseeritud…+ kõigile eraldi ajad issiga-emmega, laste kooli minek paneb megalt pöördeid juurde, ütlen juba ette,edu :D..
    See, et sa sellele tähelepanu teemale üldse mõtled,muretsed,püüad jne tõestab ju ilmekalt, et sulle läheb korda ja väärtustad igat enda last, küll nad seda tunnevad :) Vapsed on palju terasemad kui me suured, selliseid asju tajuma.

  9. Mul on lapsed natuke suuremate vahedega: 9, 8, 2.
    Aga süütunne on ikka kogu aeg. Pea 10 aastat emadust on möödunud pideva süütundega erinevate asjade suhtes. Praegu näiteks tunnen ka suuremate laste ees süüd, et väiksem nagu segaks nende elu ja käimisi. Ehk suuremad sooviks kindlasti palju rohkem teha ja näha, aga pidevalt peab arvestama väiksema uneaegade ja jonnituuridega jne. Samas tunnen süüd ka noorema ees, et ta peab pidevalt käima tema jaoks igavates kohtades, nt suuremate laste esinemistel jne. Ühesõnaga kogu aeg on süütunne.
    Igat pidi on omad head ja vead, saa lapsed suure või väikese vahega, ikka on miski kehvasti.
    Kui su suur soov on saada 4 last, siis ma teeks ikkagi lähiaastatel plaani teoks. Ühest küljest lastel hea koos kasvada ja käia. Teisest küljest kolme lapse kõrvalt on nagunii väga raske tööl või koolis või kuskil käia. Küll on üks haige või teisel hambaarst või kolmandal perepäev või mõni koosolek jne. Ja kui tööle nagunii minna on raske, siis parem tulgu see neljas laps ka kohe ära, kui et hakata hiljem lapsi saama, kui need esimesed kolm on “inimesteks” ära kasvatatud.

    PS! Mulle väga meeldib vaadata blogide vahendusel, kuidas Liivi S. ja Heli K. oma suurte peredega hakkama saavad. See on kindlasti väga raske, aga tundub nii tore, kui on nii palju oma lähedasi inimesi.

Vasta Anonüümne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.