Selle e-kooli pärast ma veel varakult hauda lähen

Eelmiste postituste peale sain tagasisidet, et soovitakse lugeda ikkagi ka laste kohta, sest enamus teist on ju siia tekkinud just ajal, kui ma ainult neist rääkisingi. Kaurist pole ma siia eriti midagi kirjutada jõudnudki ja too tüüp on juba kohekohe 2aastaseks saamas! Ma ei väsi kordamast – aeg lendab… Kui ma saaksin vaid 8a tagasi minna ja sellele eneka äärel olevale esmakordsele emale öelda, et kõik saab korda. Lihtsamaks oluliselt ei lähe, aga sa saad hakkama. Ja mis peamine, naudi neid hetki, mida vähegi saad, sest see kõik läheb tegelikult nii kiiresti… Täna sünnib, homme kõnnib, ülehomme on ta juba koolis. See väikelapse iga kihutab sinust mööda kui kiirrong, heal juhul näed veel tagatulesid.

Täpselt nii ma end praegu tunnengi – ma ootasin seda nii kaua, mõtlesin milline see olema saab, ning kui äge, tore ja ilus see kõik on, aga nüüd näen vaid selle kiirrongi tagatulesid. Lapsed on juba kõik nii suured ja asjalikud. Nii palju etappe on juba läbi mida ma enam iial tagasi ei saa.

Madli ei ütle enam ammu hobuse kohta kobijo, Annemaia läks effing esimesse klassi ja järgmisel aastal on JOELI kord minna KOOLI! Saate aru, Joel, kooli…järgmisel sügisel. Need vennad käivad koolis? Nagu mida….

See oli mingi eile alles ju? Ei?

Ausalt, kirjutan ja nutan, sest see tundub nii sürr lihtsalt, kui mõtlema hakkan. Ma ei tea kas ma olen peast haige või mis toimub, aga reaalselt, peatage aeg! Tahaks veel kasvõi mõneks minutiks minna tagasi sinna aega, mil nad olid kahekesi päris väiksed. Kuidas 1a7k Annu nutva beebi-Joeli juurde tormas ja hellalt ”ära nuta poja, emme tuleb” lausus. Seda kirjutades hakkasin mõtlema, et kas tõesti ta rääkis nii väiksena juba nii hästi või mäletan ma midagi valesti? No nii on silmade ees, kuidas Annu küünitab üle hälliserva Joeli poole ja üritab teda nõnda rahustada… Ja kuidas ta siis minuga pahandas – lõi käed külgedele puusa, seisis nagu väike teekann mul seal hälli ees ja õiendas: ”poja nutab!” :D

Nad olid nii armsad ja täiega hoidsid teineteist. Nüüd käib vaid üks pidev andmine, kisa, undamine ja kaklemine. Küll on häda kui nad on mõlemad kodus, küll on häda kui mõni neist kuskil külapeal on. Ükskord alles siin oli, et Joel oli pool päeva sõbranna juures Halloweenipeol. Annu kodus ainult huilgas – kus see Joel on, millal see Joel tuleb, viu-viu-viu. Tuleb tüüp koju – selle undamise peale võiks ju siis eeldada, et nüüd on suur rõõm kui vend koju jõuab ja hakatakse koos mängima – a huii. Nii kui tüüp uksest sisse sai, eputas teiste ees, et ta sai pulgakommi ja grillis lõkkel vahukomme vms ja hakkas pihta – miks Joel seda sai, nemad pidid kodus kanasuppi sööma, neil on ka vaja lõkkel grillitud vahukomme. See on EBAAUS!

FOR FUCK SAKE - Tony Stark Eye Roll | Make a Meme

Järgmisel nädalavahetusel oli vastupidi, Annu läks sõbranna juurde ja teised olid kodus. A tulemus oli pmt sama. Terve aja Joel kiunus, et kuna see Annu tuleb, kus ta on, bla-bla-bla. Tuli plika koju ja hakkas mingi kisakoor pihta jälle. Küll keegi võttis kellegi asja ära mida teine oli just plaaninud kasutada, küll keegi tüütab kedagi, küll keegi ütleb kellelegi PIIDER ja siis tullakse kaebama jne, jne, jne. Fun times, ma ütlen, fun times.

A koolist rääkides, siis ma tunnen kaasa neile lapsevanematele kes praegu lasteaias Eliisigagi hakkama ei saa. Nagu tõsiselt! Mu laps on esimeses klassis käinud kohe kolm kuud ja ma pean ausalt tunnistama, et ma vihkan seda iga oma keharakuga. Okei, kerge liialdus, aga mul hakkab vasak silm vähemalt korra päevas tõmblema, kui ma koolile mõtlen. Mul puuduvad otseselt etteheited koolile, ammugi veel mitte õpetajale (reaalselt, talle tuleks medal anda selle idiootsuse eest millega ta igapäevaselt rinda pistma peab), aga see koolilapsega elu on lihtsalt…

Mind Blown GIF - HIMYM How I Met Your Mother Barney - Discover & Share GIFs

See on mingi minu enda maeiteamis viga, aga kuidagi niiiiiiii keeruline tundub see kooli süsteem. Vanasti oli ju lihtne, õppimine kirjutati päevikusse vastava päeva taha ja asi ants. Nüüd on aga e-kool. Alguses muidugi ei saanud ma nagu ÜLDSE aru mis toimub. Väga raske oli endale sisse harjutada, et sa pead 101 erinevat kohta üle kontrollima ja koguaeg näpuga järge ajama – kas see nüüd on tehtud või tegemata, olen ma seda juba näinud või on see mingi uus asi?

Kord on õppimised seal all kus tunnis tehtud asjad kirjas on, kord saadeti lisaks veel eraldi kiri, kord olid mingid asjad veel kuskil kolmandas kohas. Siis saadavad need teised koolitöötajad veel mingeid ülekoolilisi teateid, mis minu tagumikku nagu karvavõrdki ausalt öeldes ei puuduta ja lõpuks on kõik lihtsalt täielik puder ja kapsad. Mingitel kordadel avastasin alles mitu päeva hiljem kuskilt mingi teate, et aaaa, sel päeval oli vaja see ja see veel kaasa võtta-ära teha-viia-tuua-välja võluda? Hmmm, okk, ups.

Üle kontrollida tuleb KÕIK mis tal seal e-koolis kirjas on. Isegi see mida nad väidetavalt tunnis tegid, sest pooltel kordadel on tal neidki asju lõpetamata jäänud või on midagi valesti teinud ja on vaja parandada. Vahepeal on lehtede viisi tegemata ülesandeid – kas neid peab tegema või ei pea? Keegi ei tea, kuskil kirjas ei ole ja vahepeal jääb tunne, et koolilaps ise näeb seda töövihikut üldse esimest korda elus.

A ja siis on neil veel toredad lühendid, näiteks KTTV, AB TV, AB, TR, TV – igas aines sada erinevat (töö)vihikut ja raamatut, kõike tassi koguaeg kaasas ja kontrolli iga jumala päev mis tal seal kotis nüüd on või olema peaks. Täna tähendab TV töövihikut, homme võib see aga juba tähendada tööraamatut, kus pole kusjuures nii palju lehtigi sees, kui ülesandeid antud on.

God Help Me GIFs | Tenor

Vahepeal olin juba tubli, sain nagu kõigest aru ja mulle tundus, et meil on kõik koguaeg tehtud ja järjel. Nüüd oli õpetaja koroonas ja Annu oli nädala koduõppel. Ausalt, ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, et ma ta sel aastal kooli panin, mitte eelmisel. Ma oleks end ilmselt esimese koduõppe kuu lõpuks juba rippu tõmmanud.

Esiteks, see vastu mölisemine – tsikk on 8a ja käitub nagu effing pubekas. Niimoodi plärtsub ja paugub, et mul lähevad juuksed peas halliks. Pidi mulle luuletuse ette lugema ja siis 2 salmi vihikusse kirjutama. Kui ma konkreetselt kõrval ei istu ja pmt ora perses ei ole, siis loeb üle rea või vapsee aiateibaid. Kirjas on ntk ”müüjatädi”, tema loeb 3 tähte ära ja ütleb ”müüdi ära”. Ma seal kõrval siis nagu, et kui sa mind lolliks üritad teha, siis vähemalt ütle midagi, mis läheb eelneva tekstiga kokkugi…

Salmi ka kirjutas nii, et paber oli pisaratest niiske. Kirjas on ”muuta”, tema kirjutas ”muda”. Pidi kirjutama piima, saia, võid aga tema kirjutas piia, saiia, võit. Ma mõtlen, et ta teeb seda meelega, sest see pole lihtsalt reaalne. Ta ei ole loll, ta oskab lugeda ja kirjutada ju! Vahepeal on lambist mõned tähed puudu, üle, valesti või lihtsalt täiesti lappes kõverikud, aga see on enamasti sellepärast, et ta ei ole mõttega asja juures, väiksed segavad või tahab rutturuttu ära teha. Siis kustutame, kirjutame, ulume, kustutame, kirjutame… Tema ei taha teha, tema ei pea tegema, tema juba oskab ju kirjutada ja üleüldse, talle tehakse ülekohut, sest tema vaesekene pole NÄDAL AEGA ühtegi päeva puhata saanud. Ma ei tea mida ta need 2 päeva tegi, kui ma pikad päevad tööl olin – koolitööd igatahes mitte, sest vastasel juhul ei oleks ma pidanud 3 päeva neid ülesandeid temaga siin järgi nühkima (ei, ta ei olnud üksi kodus).

Lisaks töövihikutele jms, on neil veel mingi 101 erinevat kohta netis ka, kus nad ülesandeid tegema peavad. Selle koduõppenädala jooksul avastasin, et meil on OKTOOBRIKUUST veel mitu ülesannet esitamata. Mul on nagu mäluauk – pole eluski näinud sellist asja, pole kuskil nagu teadetki olnud, et peab tegema midagi ja keegi taga ka otsinud ei ole, mis tekitab jällegi hirmu, sest nüüd hakkavad nad reaalselt hindeid saama hinnangute asemel.

Matemaatikas pidi tegema mingit netiülesannet kus tuli raha kokku lugeda. Tal oli 3x 10 euri ja teises tulbas 50 senti. Palju raha kokku on? Tema vastus: ”80!” Seletan korra, seletan kaks, seletan kolmandagi, tema ikka raudkindlalt, ”80 euri!” Ja siis õpetaja järgmises kirjas umbes, ”üllatas mind aga see, et math 99 ülesandeid tehti nii vähe – mõni oli küll alustanud aga siis ära lõpetanud”, hmmmm, tõesti huvitav MIKS….

Computational Portraiture GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Ma ikka vahepeal mõtlen, et mida see õpetaja küll minust mõelda võib, kui Annul jälle lambist mingid asjad puudu või tegemata on. Küll on loodusõpetuse asjad kodus, küll on muusika raamat puudu, küll on KUU AEGA tööd esitamata, küll unustatakse ära, et teater on ja õpetaja peab pileti kinni maksma (järgmisel päeval viis raha tagasi) jne, jne, jne. Vaene laps, et peab sellise emaga kasvama, eks…. Mu ainus lootus on, et ÄKKI on selle 21 lapse vanemate seas hullemaid lauajalgu, kui mina, aga ega ma väga ei hellita sedagi lootust.

Troll trolling GIF on GIFER - by Stonegrove

*Selgub, et e-kool ja stuudiom polegi päris sama asi, aga meil on see viimane igatahes…

Comments

comments

10 thoughts on “Selle e-kooli pärast ma veel varakult hauda lähen

  1. Mul on 2 last. Matemaatiliselt siis 4-2=2 :D
    6a poiss on täpselt sama. Iga jumala asja peale “amiks ma peaks?”
    Mina ütlen ilusti 3-4x… Palun tee seda.. ei, kõrvu pole. Ja kui siis käratan, saan vastuseks, et lapse peale ei tohi karjuda. Järgmine aasta kooli minek. Lugemine suht vaevaliselt… Andku jumal mulle käsimüügist zanaxit :D
    Ja ära muretse, algas imeline aeg aastas, kui sul on 40 pidu+kingid+kostüümid+luuletused jne. Elagu lillekimbud!

    • Ära üldse hakka, ma ei taha mõeldagi neile pidudele ja kulutustele. Ma teen praegu jõulushopingut ja silm tõmbleb peas, 70e sinna, 80e tänna…

  2. See tähtede vahele jätmine, kolme esimese hääliku lugemine ning eeldamine, mis sõna kokku peaks tulema…tuleb kuidagi tuttav ette. Äkki peaks rääkima logopeediga võimalusest, et tegemist on düsleksiaga? (Ära nüüd guugelda, sest sealt tuleb kohe igasugu jama eesti keeles, mis on suht-koht kaugel asjast). Esimese kolme hääliku järgi sõna arvamine viitab justkui sellele, et su laps on juba leidnud asendusviisi, kuidas lugeda (See on hea!). Ja enne kui keegi sulle selle peale väidab, kuidas düsleksia teeb õppimise raskeks jne. Düsleksiaga lapsed on tihti väga andekad, aga neile ei saa suruda peale teatud asju nagu valjuhäälne (teiste ees) lugemine, kiiruse peale lugemine (ma ei ela juba ammu enam Eestis ja ma loodan, et need kaks ei ole koolis enam kasutuses, aga kardan, et selles osas ei ole me väga liikunud edasi ajast 30 aastat tagasi) jne ja neil tuleb lasta valida neile kõige sobivam viis lugemiseks ja õigesti kirjutamiseks (suur enamus valib mälu järgi lugemise (esimese kolme tähe järgi sõna arvamine) ja kirjutamise ning see omakorda tähendab, et need lapsed teavad tihti grammatika reegleid paremini, kui teised).

    • Hmmm, ma kindlasti jälgin nüüd seda selle pilguga edasi, aga ma kaldun arvama, et õnneks tal seda probleemi vast siiski ei ole. See huiamine käib tal pigem siis, kui tal ei ole väga tuju õppida ja tahab kas ruttu ära teha või teda segab keegi-miski. Kui kahekesi, ilma kõrvaliste segajateta ja õige tujuga õppida saame, on kõik nagu okei ja teeb-loeb-kirjutab ilusti… Aga suur aitäh märkamast ja teada andmast, nüüd oskan tähelepanelikum olla! :)

  3. Oh õudust! Juba lugedes tuli stress peale :D Mitte, et olla “see inimene”, kes heietab parematest vanadest aegadest, aga see ikka šokeeriv. Kui ma aastal 2000 kooli läksin, siis ma ei mäleta üldse, et ema minuga kunagigi õppinud koos oleks või kontrollinud, kas koolitööd tehtud. Kui hiljem e-kool tuli, ta vist ei vaadanud kordagi sinna (samas ta suri 2007. aastal, seega ma ei mäleta kui levinud see üldse oli). Üldiselt õppimine või õppimata jätmine oli minu vastutus ja õppida tuli iseendale. Korrutustabelit kontrollis autosõitude ajal, seda mäletan.
    Ilmselt see muidugi aitas, et ma olin väike nohik, kes tahtis “ainult õigesti teha” ja poleks julgenud midagi tegemata jätta. Laiskus tuli teismeeas kui rohkem oli “nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik” põhimõte.
    Igatahes palju edu teile! Loodetavasti läheb lihtsamaks!

    • Ma mõtlen, et ma läksin kooli vist 2004a ja meil ei olnud e kooli isegi mitte 2011a veel :D
      Aga seda emaga õppimist ei mäleta minagi. Isegi raamatute paberid panin enda arust ise külge, kas just esimeses klassis aga edasi küll…..

  4. Lugesin su postitust ja mõtlen, et kas tõesti 1. klassi lastelt nõutakse kirjavigadeta kirjutamist, virnade viisi õppimist, kõikide asjade kaasas kandmist…?
    Mu laps käib ka septembtist saati koolis. Koju veab vaid asju milles kodutöö on. Seda siis õpetaja ilmselt tuletab meelde, et koju kaasa võetaks. Mis tundides pooleli jääb, saab lõpetada pikapäevarühmas. Töövihikuid ja niisama vihikuid ja kõikvõimalikke õpikuid küll igapäevaselt edasi-tagasi vedama ei pea… Kodutööd on piirdunud kas mõne ülesande lõpetamisega või lugemise õppimisega. Vahel on tunnikontrollid, siis näen, et õpetaja parandab ainult neid vigu, milles on eksitud ülesande kirjelduse vastu. Kirjavigu pole parandatud…
    Mul nagu küsimus, et ega ma ise millestki valesti pole aru saanud? Et kas tõesti ongi nii? Ise esimeset klassist mäletan ikka rohkemat õppimist. Noh ja sinu postitus ajab ikka täiega ihukarvad püsti.
    Tuulepea on mu laps ka muidugi õppimis vähesusest hoolimata…

    • No kahte vast ei saa, kui kirjavead on või on need tähed siia-sinna poole loppis, aga kui ma näen, et tekst on vigane, siis ma ikka seda tal nii jätta ei luba. Kust muidu see arusaam tuleb, et on ‘toonekurg’ mitte ‘toonekurk’ ja minu viimane lemmik: mitte ”metssiga” vaid ”metssita”, kuidas sai G’st T, vot mina aru ei saaa. Või kuidas saab sellise enese- ja järjekindlusega ”võimlemisest” lugeda välja ”võimla”… Isegi raamatust või töölehelt luuletust maha kirjutades on vead sees, kuigi tekst on ju silma all, aga ei viitsita kontrollida. Korra loeb ära ja siis kohe kirjutab, aga vigaselt… Ühesõnaga, ma ikka sunnin ja suunan parandama, et ta hääliks mis ta kirjutama peab. Hoolsus nõuab ka vaeva, et ta ikkagi teeks need tähed sirgemalt, vähemalt ÜRITAKS, mitte, et pohh, teen ruttu ära ja saan telefoni mängima.

  5. Haha, e-kool on üks õudusunenägu. Mul käivad kolm last koolis + üks lasteaias, lihtsalt ei jõua seda sissevoolavat infot hallata, olengi alla andnud ja väldin seda keskkonda nii palju kui õnnestub. Õnneks kaks koolilast on suured ja saavad pm ise hakkama kuid üks on teises klassis ja pilku peab ikka peal hoidma. Kui õppimised, puudumised käivad laste kohta eraldi siis “teavitused” tulevad kõik ühte kohta…..ma ei saa 90% ajast aru millise lapse kohta täpselt see jutt kirjas käib, sest autoriks on õpetaja ning lapse või klassi kohta viide puudub. Ma ei tea kõigi laste õpetajaid nimepidi, see süsteem vajaks küll e-koolis muutmist.
    Nii et järgmine aasta läheb su elu e-koolis veel huvitavamaks ;)

    • Anna jumal kannatust… eliisis vähemalt on rühma nimi kirjas ja muu info tuleb ka lapse nime alt :D

Vasta Kairit-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.