Sellised asjad ei tohiks juhtuda

Peale laste sündi on kõik lastega seonduvad õnnetused jms asjad hakanud mulle palju rohkem hinge minema. Kui ma varem midagi hirmsat lugesin, siis olin natukene aega kurb ja mõtlesin, kui hirmus, ebaõiglane ja julm see maailm ikka on, aga peagi unustasin selle loo ja läksin oma eluga edasi. See ei puudutanud mind nii väga. Ma ei samastunud selle looga. Nüüd aga mõtlen ma vahel mõnele loole päevi või lausa nädalaid. Mis siis, kui see oleks olnud minu laps? Mis siis, kui mina oleksin praegu see ema? Paljas mõte sellest ajab mind nutma.

Eelmise aasta lõpus vaatasime mehega ühte sõjafilmi, kus ühe 9-aastase poisi vanemad tapeti ja ta jäi oma pisivennaga üksi. Väike poiss oli umbes sama suur, kui Joel praegu. Ja no ma ei suutnud terve filmi muud teha kui nutta ja mõelda, et mis siis kui see oleks minu laps. Mis siis, kui see olukord oleks praegu siinsamas Eestis ja see oleks minu väike Joel, kes peaks vaatama püssitorru ja hüsteeriliselt nutma, sest kus ometi on emme ja miks keegi ei tule? Mis siis, kui Eestisse tuleb sõda – kuidas ma oma lapsi kaitsen, kuhu ma lähen, mida ma teen?
Sellistele asjadele mõtlemine ajab mind natukene endast välja, sest see on ju täiesti reaalne olukord, mitte mingi filmist võetud õuduslugu.

Ja siis on veel need päris-päriselt sündinud lood, mida internet mulle igapäevaselt ette söödab. Alles ma lugesin ühte artiklit kus isa sandistas oma 5-nädalase tütre ja kirjeldas kohtus külma kõhuga kõiki neid haigeid asju, mida ta talle teinud oli. Ma reaalselt tahtsin minna omale näppe kurku ajama, sest mul hakkas nii paha. Kuidas nii saab? Milline inimene midagi sellist teeb? KUIDAS?

Ning siis veel need lood, mis on juhtunud siinsamas, Eestis. Minu tuttavate ja tuttavate-tuttavatega. Küll üks sünnitab poole raseduse pealt surnud beebi, küll teisel sureb beebi kolm päeva peale sünnitust, küll juhtub mõne lapsega mingi kohutav õnnetus, küll annab üks väike inimhing pikale võitlusele alla ja läheb taevasse ingliks… Iga kord, kui ma midagi sellist kuulen, tahaks ma lihtsalt valust karjuda. Kuidas küll midagi sellist üle elada? Kust võtab üks ema jõudu peale lapse kaotust veel edasi elada?

Just täna kuulsin järjekordset kohutavat uudist ja ma tahaks nii väga sellele emale kirjutada, püüda teda lohutada, võtta korrakski temalt ta valu. Aga ma ei saa. Ma saan lihtsalt öelda kui südamest kahju mul on… See kaastundeavaldus ei ole mitte midagi väärt, see ei muuda mitte midagi…

Iga selline lugu paneb mind mõtlema sellele kui vedanud minul on. Ma olen täna terve õhtu oma lapsukesi lihtsalt pisaraid pühkides kallistanud. Ma ei tea keda ma pean tänama, aga ma olen nii tänulik, et mul on kaks tervet ja nii imelist põngerjat. Kirjeldamatult tänulik.

See on lihtsalt nii messed up. Igasugused vägistajad, mõrvarid ja värdjad kõnnivad õndsalt ringi, kui siinsamas surevad süütud lapsed, kes pole mitte kellelegi iial haiget teinud. Nii haige, nii ebaõiglane, nii julm, nii… mul pole isegi sõnu selle kirjeldamiseks.
Ma ei oskagi kuidagi seda kurba juttu kokku võtta. See kõik on lihtsalt nii… kohutav. Ma tahaks midagi teha, midagi öelda, kuidagi…aidata. Aga ma tean, et ma ei saa mitte midagi teha.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

16 thoughts on “Sellised asjad ei tohiks juhtuda

  1. See “värdjas” oli ka kunagi kellegi armas beebi. Mingil põhjusel on elu ta aga “selliseks” teinud. Ma ei õigusta absoluutselt, aga mõtteaineks :)

    • Ma ei kujuta hästi ettegi mis selle armsa beebiga juhtuma pidi, et temast selline inimene sai…

    • Jah. Need inimesed on tavaliselt sünnist saati piinatud, monitatud vm.
      Vähe on neid, kes sünnivadki ajukahjustusega, nt teatud osa ajust ei tööta selle parast nad ek tunne empaatiat vm.
      Suur osa sadiste on ise lapsena pidanud tundma vagivalda jm.

  2. vahel unustan end kogemata kujutlema, kuidas mu väike täpike nutab üksi keset sõja eest põgenevat inimmassi, ja mind pole üldsegi kuskil, ja see on lihtsalt nii haige. ja siis ma olen mõnda aega korraga jube õnnetu, ja jube õnnelik, et meie laste suurimad mured on stomatiit ja liiga vähe multikaid, ja palvetan ükskõik kelle poole, et see nii jääkski. uhh.

  3. Räägitakse, et negatiivsetele asjadele ei tohi pikalt mõelda! Sa kutsud sellega negatiivsust endale ligi ? seega jah paraku asju juhtub ja eelmine aasta oli Euroopa jaoks väga raske aga see ongi praegune reaalsus!

  4. Vastsündinud (kuni 7-päevane) või veel sündimata beebi (22+ rasedusnädalat) surmaga puutub väikses Eestis iga aasta kokku u 70 peret. Ka mina olen selle üle elanud :(. Kust tuleb jõud edasi elada? Aga valikut ju pole. Enesetappu ma valikuks ei pea. Nii et siit ka vastus …
    Aga kaastundeavaldus on midagi väärt küll, täitsa siiralt.

    • Jah, aga elu pole ju enam iial endine. Ma ei kujuta ette kuidas peale midagi sellist veel kunagi õnnnelik olla suudaksin. Selleks peab ikka terasest naine olema…

    • Polegi mõtet ette kujutada, sest tegelikkus on hoopis midagi muud kui kujutlused. Õnnelik olemise osas: on ikka võimalik, aga see on tõsi, et endine pole elu enam kunagi. Aga samas on võimalik tunda rõõmu isegi selles muutunud elus. Polekski ju mõeldav, et ükski lapse kaotanud pere ei suuda enam õnnetunnet tunda. Kõik on lihtsalt teistmoodi ja selle pere ellu kuulub laps, kes on alati mõtetes, aga mitte füüsiliselt olemas.
      Aga kirjuta jah sellele emale, seda soovitan minagi.

  5. Tead, kirjuta ikka sellele emale. Minul oli küll hea meel kui minu isa suri ja tema sõbrad mulle kirjutasid. Ma tol hetkel ei osanud neile vastata, aga tegelikult oli tõesti südant liigutav. (Mõttemaailmas on see kuidagi nii vist, et näed: keegi veel hoolis, keegi pani tähele, puudutas kellegi südant, keegi veel mäletab – ehk ei unusta…)

  6. Mina sünnitasin 39ndal rasedusnädalal surnud beebi, oli raske see üle elada, aga elasin, ajapikku läks kergemaks ja valu vähemaks, unustanud pole ma oma ainukest poega siiani, nüüdseks mul kolm tervet tütart, kellel on suur vend kaitseingliks.

  7. Ma vahel mõtlen kas ma olen depressiivne inimene, et kõik sellised lood mulle nii hinge lähevad. Ma ei taha sellele kurjale ja halvale mõelda aga IKKA päevas korra tuleb keegi väikene hing meelde.
    Ma püüan ignoreerida koike seda nii palju kui võimalik aga ikka midagi hüppab kuskilt välja. Nt need sinu lood siin.
    Mul on hinges lihtsalt nii valus ja nii kurb kõikide nende laste pärast kes kannatama peavad.
    Kui ma saaks soovida ühe soovi maailma kohta, siis ma sooviks, et ükski laps maailmas ei peaks kannatana. See oleks mu ainus soov.
    Ma olen lihtsalt nii kurb peale sinu postituse lugemist, et panen poissi magama ja lihtsalt nutan.

    Sõda ma reaalselt kardan. Tõesti kardan. Putin on ebastabiilne. Eestis on raudteejaaamad tanke täis ning iga kuu muudkui saadetakse sõdureid juurde Balti piirile ja siis seletatakse, et need on õppused. Alles saadeti jalle 4000 sõdurit piiri valvama.. miks ei olda inimestega ausad ja valmistada ette, mis võib tulla. Ma saan aru, et tahetakse kaost vältida kuid kas pole parem kui pered on valmis millekski kohutavaks. Õudne, õudne, õudne.

    (Vaatasin mõned nadalad tagasi YouTubest nationalheographocu dokumentaale. Ekstreemsed ususektid. Seal üks sekt siis kus vanemad pidid oma lapsi peksma. Mida rohkem peksid, seda rohkem asnastasid sa seda jumalat jne. Ema seal kirjeldas kuidas ta oma neljakuusele lahtuse käega tänaval, oman kodu ukse ees vitsa andis kuna too jutlustuse ajal “goo-goo” tegi.
    Üks naine ütles, et ta pogenes oma kahe nadalase ja kahe aastase lapsega keset ööd, sest ta ei suutnud oma lastele haiget teha.
    See sama naibe kirjeldas ka kuidas uks oere oma kahe aastast last peksis planguga, mis oli naelu täis. Ta visati päevadeks kuuri, kus oli külm ja pime ning ilma söögita. See laps nuttis ja palus jumala poole, miks nii teeb talle.
    See lugu on mul siiani nii hinges, et ajab lihtsalt nutma. Selle sekti liider oli NAINE)

    • Kui ma saaksin, sooviksin sama.
      Jah, aga õnneks saab vast iga mõtlev inimene ise ka aru, et see “kõik on okei, ohtu pole” jutt suur ja karvane bullshit…ma vähemalt loodan.
      Lugesin su viimast lõiku ja lihtsalt värisesin. Kuidas…miks…appi…

Vasta m-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.