Sellised asjad juhtuvad ju ainult filmides. Mul pole lihtsalt sõnu, kui kohutav see kõik on.

Te ei kujuta ette ka mis meiega toimub praegu. Appi. Mu käed värisevad siiamaani ja ma ei tea kas nutta või oksendada. Ma ei taha siin korteris olla, ma ei suuda siin korteris olla… Nõrganärvilised ja lapsed, palun ärge lugege.

Eile või üleeile hakkasin ma korteris tundma imelikku haisu. Nagu kass oleks kuskile kakanud. Esialgu oli see vetsu juures, siis oli korra köögis ja siis juba elutoas. Ma otsisin kõik kapialused ja nurgad läbi, et mis see ometi on. Hais ei olnud üldse nii kohutav, lihtsalt kahtlane ja ebameeldiv.
Ja siis TÄNA. Appi.
Mees avastas, et ühes meie külalistetoas jookseb akna kohalt, laest, mingit pruunikas punast vedelikku. Tilkus lausa aknalauale.
Kutsus siis mind, ja issand, kui ta selle toa ukse lahti tegi. Täpselt see sama hais mida ma tundnud olin, aga kordades tugevam. Ta üritas seda vedelikku lapiga ära pühkida, aga muudkui tilkus edasi, lõpuks pani kausi alla.
Ma kardan, et te teate kuhu see jutt siin tüürib…
Mina muidugi flippsin natukene ära, et appi-appi, mis asi see on. Mitte ometi veri ju…
Helistasin siis korteriomanikule, see ei võtnud vastu. Proovisin teisele omanikule, see ka ei võtnud vastu. Mina läksin juba aina rohkem endast välja. Lõpuks sain ühe omaniku kätte ja rääkisin talle loo ära, ning küsisin, et kas tal on ehk selle mehe number, kes meie kohal elab. Tal ei olnud. Too mees on üldse selline, et ta ei ela siin 24/7, vahel harva käib ainult, seega ma ei imestanud üldse, et pole ammu temast midagi kuulnud. Omanik helistas politseisse.
Politsei tuli mingi üle poole tunni.
Kui nad lõpuks kohale jõudsid, siis tulid nad kõigepealt meile, et seda haisu ja vedelikku näha. Tegid sitahaisu nägusid ja kõndisid üles korrusele. Lõid selle korteriukse lihtsalt maha. Ma ei usu, et nad kellelegi helistasid ja luba või midagi küsisid. Mis siis, kui oleks ilma põhjusesta ja loata ukse maha löönud?
Igatahes, ma tänan jumalat, et ma ei läinud kaugemale, kui kolm sammu trepist üles. Oleks paar sammu veel läinud oleksin ma kõike näinud, sest need mendid kes sinna sisse läksid hakkasid juba ukse peal ohhetama. ”On jah…”, ütlesid nad vaid.
Tulid sitahaisunägudega alla tagasi, mulle midagi ei tahetud öelda. Mina olin seal nutu äärel, sest kammoon, see on ju nii kohutav! Küsisin, et kas ta ongi surnud või mis asi see on? Ja miks see veri niimoodi voolab? Vastasid, et, kui inimene on juba ammu surnud siis juhtub lihtsalt nii…
Täiesti kohutav!
Ma ei taha mõeldagi, et paar sammu veel ja ma oleksin seda pilti näinud. Ma poleks seda ilmselt mitte kunagi eest ära saanud.

Ja pean jälle kurvastusega tõdema, et politseinikud ei ole normaalsed.
Kui nad sealt korterist õue tulid, hakkasid nad valjuhäälselt kõike kommenteerima. Kõigil on aknad ju lahti, kõik kuulevad mida nad räägivad. Seletasid kõiki täpseid detaile, et mis pilt seal kõik on. Oletasid kõva häälega, mis seal juhtus ja kirjeldasid täpselt seda pilti ja haisu.
Nad naljatlesid ja naersid olukorra üle! Kuidas saab millegi nii kohutava üle naerda!

Politsei tuli juba tunde tagasi ja praegu kella 17.00 ajal viidi alles laip ära.
Te ei kujuta ette ka, kui hirmus see kõik on. Miks sellised asjad juhtuvad, appi.
Terve koridor on seda haisu täis. Ja terve meie korter ka.

Enne seda, kui laip välja toodi, siis see naine, kes enne naeris, tegi surnuauto juhile sellist miimikat, nagu hakkaks kohe oksele. Ma ei kuulnud mida ta ütles, aga peale seda naeris ta jälle. Ning siis kommenteeris valjuhäälselt, et tema ei suuda vist sinna tagasi minna ja läks ikkagi.
Kui mehed laiba välja kandsid, jooksis tema eemale käsi suul ja ninal hoides, ning tegi öökimise hääli. Ma saan aru, et see on kohutav hais ja kõik, aga kas see on sobilik käitumine või? Mida meie veel tundma peame?

Läksin siis ka välja, et küsida, mis edasi saab, et kõik haiseb ju. Öeldi vaid, et õhtul tuleb vallaametnik, kes paneb ukse kinni, sest nad lõid selle ju maha.
Nad tegid aknad lahti ja kõik. Võeti veel meie andmed ka ja mindi minema.

***

Nüüd käis see vallaametnik ära ja lasi ukse trelliga kinni. Küsisin, et mis edasi saab. Tema ei tea, et omastele on teatatud, ja umbes, et nüüd on see nende/meie probleem.

Aga nüüd jookseb seda verd veel rohkem ja kui keegi sellega kohe täna midagi veel ei tee, jookseb see kõik meile tuppa ju! Ja see hais on kohutav…
Helistasin valda ja rääkisin olukorrast, lubas uurida midagi. Ta oli ka suht sõnatu ja kuulis minult asjast esimest korda alles.

Ma lihtsalt ei oska midagi teha. Kuhugi minna ka ei ole, et läheks ära siit. Ma tunnen seda haisu igal pool, ükskõik kuhu ma ka ei läheks, ma tunnen seda isegi oma kätel… Ma pole täna mitte midagi veel söönud, ja ma ei suuda mitte mõeldagi hetkel söögist, kuigi kõht koriseb ja tuletab seda no-nstop meelde. Mul läheb süda lihtsalt pahaks. Ma ei suuda… Laps on ka täna nii rahulik olnud, et ma pole vist kordagi tema liigutusi veel tundnud.

Issand, ma tean, et meie probleem on pisiasi võrreldes sellega, et keegi kaotas oma lähedase aga… appi. Mul on lihtsalt nii kohutavalt kahju sellest mehest ja sellest perekonnast. Aga see vaatepilt mis avaneb toast, kuhu pidin tegema lastetoa, on KOHUTAV!
Ma ei taha üldse jätta muljet, et mina vingun siis mingi haisu ja tilkuva vere/mäda pärast, samas kui üks inimene kaotas oma elu, aga ma ei suuda lihtsalt. Ma elan end praegu siin välja, sest muidu ma lihtsalt plahvatan.
Ma ei saa silme-eest pilti, kuidas mina olin kodus, kui too mees suri. Kuidas ma olen elanud PÄEVI laibaga samas majas. Tema all. Teinud süüa, naernud, koristanud, elanud oma elu rahumeeli edasi… Ma tahaks end praegu lihtsalt purju juua.

Comments

comments

33 thoughts on “Sellised asjad juhtuvad ju ainult filmides. Mul pole lihtsalt sõnu, kui kohutav see kõik on.

    • Ma ei tea midagi täpselt.
      Nii palju, kui kuulsin mida mendid rääkisid/oletasid, siis, et ilmselt oli purjus ja kukkus kuklaga vastu mingit teravat nurka. Ja veel seletasid kaasa, et jajaa, ilmselt suri ruttu, et tõmbles paar korda ja kõik..appi.

  1. Okei, ma ei taha sind nüüd küll rohkem endast välja ajada, aga ole lahtiste akendega ettevaatlik. Meie majas juhtus täpselt sama asi, ühel päeval hakkas vastaskorterist veidrat lõhna tulema ja kui politsei kohale kutsusime selgus, et vastasnaaber oli umbes nädal tagasi surnud. Igatahes, kuna tegemist oli reedese päevaga ja suvise ajaga ja hais päris kole, sõitsid kõik, kes said nädalavahetuseks linnast välja ning jätsid korterite aknad lahti. Aknad jäeti lahti ka korteris, kus mees suri. Pühapäeval tagasi tulles avanes neile naabritele, kes tollest mehest allpool elasid (ta oli neljandal) päris õõvastav vaatepilt: KÕIK kohad kubisesid vakladest. Ja kui ma ütlen, et kubisesid, siis ma mõtlen seda sõna otseses mõttes. Nad võisid ka muidugi kuidagi muud moodi allolevatesse korteritesse endale tee leida, aga tõenäoliselt liikusid nad siiski akende kaudu ja see oli ikka päris kole. Ma ei oska sulle küll midagi soovitada, aknaid kinni hoida ilmselt ka ei saa, aga pane äkki nt mingi võrk ette?
    Ja see, mis tilgub, ei pruugigi olla päriselt veri nagu nii, kui keegi kuuli saab vms. Lihtsalt, kui ilmad on palavad ka ja surnukeha juba kaua seisnud, siis loomuliku lagunemisprotsessi käigus ta kipubki… vedelaks minema.

    Aga kui see sama asi siin juhtus ja nüüd sinu lugu ka paneb tegelikult mõtlema sellele, kui hirmus anonüümsed on tegelikult kortermajad ja kui vähe me oma naabritest ja nende liikumistest teame, kas pole? Mõnes mõttes on see muidugi hea, kui keegi pidevalt ei luura ja ei hoia silma peal, aga ometi, kui midagi halba juhtub, siis oleks lohutav teada, et keegi märkab nt seda, et pole sind paar päeva näinud.

    • Kui ülemine korter on puhtaks tehtud, siis peate vähemalt selle nurga ära remontima, just remontima – uus pahteldus, krunt ja värv jms, siis alles tuulutamisega alustama. Ma loodan, et omanik on mõistev ja hüvitab selle raha üürist, sest ülemise korteri pärijatega on temal õigus ja vajadus hakata vaidlema, kes maksab ja kuidas maksab ja palju maksab.

  2. Ei taha norida ega midagi, aga omastele on see sõna, mitte omaksetele :)

    Ise sellises olukorras paneks ilmselt asjad kokku ja astuks lihtsalt minema. Ükskõik kuhu mujale. Õõvastav ettegi kujutada :/

  3. Ma ei taha sind nüüd hirmutada või midagi, aga varsti sul kummitab :D
    Tegelikult noh eks see rõve ole ja vastik, kuid kui just endale igapäev ei korruta seda, siis vast ei ole hullu. Ilmselgelt kisub su mõte selle loo poole koguaeg, aga püüa siis millegile muule mõelda, usu mind, sest kui sa seda ei tee leiad end varsti kuskilt hullarist. Hais kaob ma arvan aeglaselt, aga küll ta ära ikka läheb. Ühesõnaga ära mõtle sellele(kerge öelda, raske teha)

    • Naja teed? Miks peaks lipsukese juures kummitama hakkama? Nõme sellist kommentaari siia jättagi :S

  4. Tegelikult peaks omaksed sinna korterisse kutsuma sellise teenusepakkuja, kes tegeleb surmajärgse koristusega. Meie perel on sellega kokkupuuteid ning tänu sellele saime suuremast haisust lahti ning vakladest pääsesime ka. Nad desinfitseerivad surmakoha, koristavad ära verised/mädased asjad ning pihustavad mingit ainet, mis järk-järgult kaotab ära ebameeldiva lõhna. Kui meie seda teenust vajasime, siis pakkus Eestis ainult üks ettevõte seda, võibolla on nüüdseks pakkujaid rohkem.

  5. Väga jube lugu. Kui endal selline olukord tekiks, siis jooksujalu paneks ajama sealt korterist, kas sõprade või sugulaste poole, hädajuhul kasvõi hotelli. Brrr.. Ja ega tagasi eriti ei julgeks tulla päris pikka aega. Aga sulle tugevat närvi ja ürita vähem sellele ebameeldivale seigale mõelda. Omast käest tean, et ülemõtlemisega krutin end üles ja olen stressis, aga lapsele ei ole see hea. Loodan, et kõik saab kiiresti korda teil!

  6. Tegelikult selliseid asju juhtub siin väikeses Eestis kahjuks rohkem,kui me ettegi kujutame..kohutav tõesti, mina teie asemel läheks ka kiiremas korras mõneks ajaks eemale sealt,kui muidugi võimalus.

    • No kus ma lähen oma loomadega. Ühtegi sellist tuttavat ka ei ole, kelle juurde minna oma pätakatega… Nüüd on õnneks juba haisu vähem, saab uksi isegi lahti hoida.

    • Loomadega teine lugu muidugi jah..ehk läheb kiirelt ära see hais;)

  7. Mina läheks otsejoones minema, kasvõi hotelli ja koliks kohe mujale. Kohutav…. midagi hullemat annab välja mõelda.

  8. Tead, ei taha üldse imeliku või tundetuna kõlada, aga tehes ise tööd, mille peale suurem osa nutaksid õhtuti patja ja masetseksid, siis saan täiesti aru, et politseinikud selle üle isegi nalja viskavad. Kahjuks on töökohti, kus huumorisooneta hakkama ei saa, olgu see nii nõme ja kohatu kui tahes ja üldjuhul pole erilist vahet kas ja kus keegi kuuleb.
    Uuri muidu ehk netist millega saaks ära desinfitseerida need kokkupuutunud kohad, nii kauaks kui midagi suuremat saab ette võtta.

  9. Ei heida politseile üldse ette, et sel teemal nalja teevad. See on arusaadav, muidu nad lihtsalt ei peaks vastu sellist tööd tehes. Ja mis sa arvad, et kui sul selle lõhna peale halb hakkas, et siis politsei on mingi imeinimeene ja suudab head nägu selle juures teha? Usu, selle laiba juures on see hais kordades hullem, kui see mis sulle su korteris tundub ning vaatepilt teeb ka oma töö (töötan selles vallas ja tean, mida räägin). Suure tõenäosusega see, mis sulle sinna alla tilkus/tilgub on roisuvedelik, mitte puhas veri. Võid ju proovida sooda ja äädikaga puhastada, desinfitseerib mingilgi määral. Kui suudad pinnad ära puhastada, siis jääb ka haisu vähemaks ning lõpuks kaob üldse. Ninas püsib see hais küll tükk aega veel.
    Laibavedajad ei ole igas linnas 24/7 saadaval. Kuna sa elad väikeses vallasiseses linnas, siis suure tõenäosusega tulid need laibavedajad kuskilt Põlvast või Tartust. Ja enne kui nemad saavad laiba ära viia on vaja hunnik paberimajandust korda ajada.
    Usun, et see kõik on ehmatav ja šokeeriv jne, kuid paraku ei ole see asjaajamine nii lihtne ja kiire.
    Jõudu ja ära üle mõtle. Elu ja surm käivad käsikäes ning on elu loomulik osa.

  10. Paraku jah on sellise karmi töö juures must huumor see mis elus hoiab. Kui ma iga patsiendi juures mõtleks, et oh issand kui kahju, siis ma oleks varsti läbi. Ning kommenteerimine on loomulik. Me ka patsiendi juurest tulles räägime, arutame ja kommenteerime. Ei eita, ka naerame kellegi/millegi üle kui on põhjust. Aga lihtsalt, kui on päev läbi olnud mingid mõttud kutsed – takso või tasuta apteegi teenuse pakkumised, siis nende üle mitte naerdes ja omaette “välja elades”, elaksime me need üks hetk patsiendi peal välja. Jah, muidugi on eetiline seda kõike teha nii, et tsiviilisikud pealt ei kuuleks, sest nagu siitki näha, nad ei mõista seda.
    Aga selle öökimise kohta. Miks arvatakse, et politseinikud-meedikud-päästeametnikud on nagu rauast? Kui sina kõnnid tänaval haisevast joodikust mööda, siis sulle ka see hais ei meeldi ja sa tahad kaugemalt minna. Aga mina meedikuna ei saa kaugemale minna, ma pean teda ravima seal tema kõrval olles kui ta haiseb alkoholi, higi, uriini järgi (ja ühel oli kunagi joominguga halvaks läinud kala kilekotiga kõrval. Öökisin, paraku ei saanud jope krae sisse ka varjata, sest keerasin pead kogu aeg eemale, et sõõm värsket õhku saada). Samamoodi läheb ka politseinikel süda pahaks lagunenud laiba haisu peale, sest jaa, see hais on meeletult rõve.

    • Ta ei tundnud tol hetkel seda haisu, ta oli õues, ja tegi selliseid häälitsusi ja nägusid, ning siis naeris. Minule tundus see igatahes tol hetkel kohatu. Tõenäoliselt on sul õigus, ja must huumur on must have… Ise ei kujutaks ettegi, et peaks sellist asja igapäevaselt nägema ja sellega tegelema… Kohutav… :/

    • Ma miskipärast arvan, et see on selline lõhn, mis niisama lihtsalt meelest ega ninast ära ei kao :D

  11. Mul oli sõbrannal ka kortermajas kunagi selline sarnane teema. Seal oli vist kas kolm kuni viis korrust ja tema elas esimesel. Ühel hommikul leidis radiaatori alt lihtsalt ühe vagla ja ei osanud seletada kust või kuidas. Töölt koju tulles oli seal neid juba rohkem aga ikka ei osanud seletada, et kust või kuidas. Kuni ühel hetkel olid kõik kohad neid täis. Suur kuhi radika all. Olid sinna saanud umbes kaks korrust kõrgemalt ja läbi torude pragude ehk siis ma ei kujuta ette kes seal vahepeal elas ja milline oli nende inimeste olukord aga noh sõbranna juures oli see päris rõve!
    Et siis vähemalt sul ei rooma seal vaglad ringi! See on positiivne.

  12. Surm on alati hirmutav. Puutusin täpselt aasta tagasi sellega kohe nii lähedalt kokku, et endal hakkab endiselt hirm, kui see meenub. Käisime purjetamisvõistlusel ja merest päästsime teise jahi pealt kukkunud mehe surnukeha. Jah, ta oli surnud, kui ta jahti vinnasime, aga me üritasime elustada. Ja just see kõik mind hirmutab ja toob nutumaigu kurku, mina ja elukaaslane üritasime ja üritasime ja üritasime, aga see ei aidanud, ta oli surnud :( Kohutav. Kõik need emotsioonid, lõhnad, tunded, puudutused – need meenuvad väga tihti. Alati peatun jahi ees enne kui astun pardale, puudutan jahiahtrit ja ohkan. Minu jaoks justkui leinahetk, väga kurb.
    Sellist vaatepilti ei saa endal silme eest ära, niiet Sul vedas, et Sa seda laipa ei näinud seal korteris, peaksid olema tänulik, et suutsid end eemale hoida. Muidu oleks Sul šokk tekkinud ja see ei oleks hea olnud ei Sinule, ega kõhubeebile.
    Samuti soovitan Sul otsida infot puhastusfirmade kohta, mis tegelevad surmajärgse koristusega, see on tõesti kasulik asi. Muidu võib olukord muutuda hullemaks, on ju suvi ja soe.

  13. Mu lähedased sõbrad on politseinikud ja nad on mulle nii palju kordi rääkinud, kuidas nad selleks, et mitte kokku variseda, teevad nõmedaid nalju ja kommenteerivad. See on kaitsemehhanism ja loomulikult kõrvalseisjale võib see tunduda mega kohatu, aga tihtipeale ei oska nad teisiti..

  14. Minu mees on näiteks niiöelda laibavedaja. Inimesed ikka ohhetavad ja ahhetavad ja küsivad, kuidas sa suudad seda tööd teha ja hakkama saada. Samuti, mis on kõige õudsem asi, mida sa näinud oled. Tema vastab siis see peale, et ükski laip, missest, et pea otsast, aju sodiks, mädaneb jnejne pole pooltki nii õudne, kui see mida ta näeb päevast päeva laipadel järel käies: kuidas inimesed, kes tegelikult ei hoolinud ja inimesest väljagi ei teinud, surma korral käituvad nagu suured sõbrad ja nutavad silmad peast välja. Teema ongi selles, et eluajal ei hooli sinust keegi, aga kui ära sured, siis ilmuvad kõik välja. Ma ei süüdista sind üldse, aga samamoodi räägid sina, et nii jube ja hakka või nutma ja nii kahju, aga kas eluajal üldse tundsid huvi? Surm on tegelikult nii loomulik asi ja minu mees võtab ka seda osana elust – nagu lapse sündki. Pole mõtet seda ülepaisutada ja suurt draamat tekitada. C’est la vie!
    Tegelikult tuleb elada praeguses hetkes, sest mees ütleb, et igapäevaelus näeb, kui napp on tegelikult piir elu ja surma vahel. Elu peab rohkem väärtustama!
    Ja samas siis hakkadki mõtlema, kes kõik veel enda surma juures välja ronivad ja teesklema hakata võivad. Vot see on selle asja juures kõige jubedam.

Vasta polegi oluline-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.