Siis kui me kodutud olime ja bussijaama taga telkisime

Kui me siiakanti kolisime, polnud meil mitte midagi. Vaid telk, kaks magamiskotti ja paar hilpu. Bussilt maha astudes ei olnud me kindlad selleski, kuhu oma uberiku üles lööme.
Plaan oli, et tuleme siia, päeval avastame uut linna ja otsime korterit, öösel telgime kuskil rannas. Ranna asemel telkisime bussijaama kõrval asuva maja hoovis ja korteri leidmine tundus ka lootusetu juhtum. Lõpuks olime me nii meeleheitel, et käisime tühjade akendega majade kohta uurimas, nende naabritelt. Veits kriipi?

Iga jumala päev sadas vihma. Tihtipeale telk ujus, ja meie olime nagu rotipojad, uppuval Titanicul. Vetsus sai käia 7 – 18.00 bussijaamas ja see maksis 20 senti, muul ajal rannas kuivkäimlas, mis haises nagu….kuivkäimla, mille seinu ehivad uhked sitaga tehtud joonised.
Rahakotile mõjus see elustiil ka väga ”hästi”. Mitu korda päevas sojaletti külastada, hmmm. Juustusaia vahele pandud salat ja grillitud kana, nämm… Aga mingil imekombel võtsim ma paari nädalaga üpriski korralikult alla.
Pesta sai öösel, rannas. Ja kui järgmine päev ujumas käidud sai, siis lekkis mu juustest ikka veel shampooni. Hahah, funny story. Ükskord, kui me end keset ööd salaja ”pesime”, sõitis tanklasse auto, täistuled peal. Ja loomulikult näitasid tuled otse meie peale. Ja me olime…suht paljad. Oi kui tore oli sukelduda jääkülma vette. Mmmmmmm. Kuigi soojemal ööl oli päris omamoodi skinny dippingut harrastada. Hiiglama hea mõte keset linna asuvas jões paljalt ringi sulpsida. Ükskord juhtuski selline tore asi, et mingid romantikud tulid paadisillale ”kuuvalgust nautima” ja meie ei saanud mitu tundi veest välja… oh the awesomness.

Kui me lõpuks endale ‘oma’ pesa saime, hakkasime esimese asjana peasu pesema. Minu ideaalne plaan oli jätta suur kausitäis sokke nädalaks ligunema ja minna maale, ülejäänud asjadele järgi. Ütleme nii, et kui me tagasi tulime siis ma oleksin enne oma vasaku jala ära söönud, kui neid sokke seal pesema hakanud. Seega valasime me selle kausitäie õue, puude alla maha. Ja sinna jäid nad veel nädalaks. Ning siis oli sokke vaja. Ja raha ei olnud. Ja ma pidin ikkagi neid pesema hakkama… Halleluuja. No parem hilja, kui mitte kunagi, eksole? :D

Siis tuli välja, et meie pesas pole elektrit. Ja me istusime veel kaks nädalat nagu neandertallased pimedas koopas. Lõpuks helistasin eesti energiasse ja küsisin, et wtf, kas mind kavatsetaksegi igavese pimedusega õnnistada ja kes pagan hakkab mulle küünlaid transportima. Palun viis kasti. Mulle vastas väga üllatunud neiuke, et ‘aga oihh, teil peaks juba kaks nädalat elekter olema, teil ei olegi wä?’ Ei, muidugi on mul elekter, ma siin niisama oma lõbuks helistan erinevatele firmadele, ning kurdan väljamõeldud muret, et elu põnevaks teha. Joppenpuhh noh.

Kokkuvõttes – mu elu lahedamad nädalad (btb*)

*before the baby

Comments

comments

8 thoughts on “Siis kui me kodutud olime ja bussijaama taga telkisime

  1. Täiega lahe! Meie peikaga ladusime auto tavaari täis ja sõitsime Saksamaale niimoodi. Ma enam täpselt ei mäleta, aga ca. 2-3 nädalat olime kodutud. U. 2x nädalas puhkasime hotellis, ülejäänud aja redutasime autos. Mega lahe oli. :D

Vasta Grl.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.